Lehelind

Lehelind (Phylloscopus) on värvuliste seltsi põõsalindlaste sugukonda kuuluv laululindude perekond, keda elab Eestis suisa 10 liiki. Kuna välimuse järgi on neil keeruline vahet teha, eristatakse liike laulu järgi.

Proosa

Muretult kõlas väike-lehelinnu metalne hääl, mis meenutas vee tilkumist kuskilt kõrgelt alla veepinnale. (lk 63)
Väike-lehelind, väike sepp, vasardab agaralt oma heliseval hõbealasil. (lk 110)
Ka salu-lehelind oli juba ärganud ja ta vile helises muretult uduses hommikuõhus. (lk 148)
Lepalatvadel hüplev mets-lehelind siristas kord rõõmsalt kui ritsikas, kord oigas kurvalt, nagu kannaks ta kogu maailma muret. Ülal pankrannikualuses lehtpuuvõsas lobises muretult väike-lehelind. Samas kõlas mustpea-põõsalinnu meeldiv laul, mille üks osa oli hõiskav, üllas ja puhas. Ka salu-lehelinnu vile helises seal viivitlevamalt, õrnemalt ning südamlikumalt. (lk 158)
Salu-lehelind ei vilistanud enam, ta hüüdis, hüüdis korduvalt ja õrnalt. (lk 159)
Õrna lehekirmega kasekroonis vilistab üksik salu-lehelind ja mustavad salapärased tuulepesad. Tumerohelises kuusesalus heliseb väike-lehelinnu lõbus "tsilp-tsalp". (lk 185)
Meid lõbustas laulukoor, mille peajõududeks olid metsvint ja salu-lehelind. Hiljem seltsis nendega karmiinleevike. Meid üllatas, et salu-lehelind oma vilelaulu lõpul karmiinleevikese leelutust järele aimas. Rändasime edasi. Ikka tihedamaks ja kõrgemaks muutus puistu, mis vallseljakut kattis. Võililledest kollendavail nõlvul ronisid tumedad kadakapõõsad. Salu-lehelinnust kõlavad kasesalud vaheldusid kuusemetsadega, kus helises väike-lehelinnu korrapärane "tsilp-tsalp". (lk 189)
Must-kärbsenäpp leelutas, metsvint hüüdis, hall-kärbsenäpp sirtsus, mets-lehelind siristas, metskiur hõiskas, kuldnokk sädistas, suur-kirjurähn kilkas, siisike kiunus, meigas kudrutas, kuld-pöialpoiss saagis nagu viiulil, peoleo vilistas, leevike hüüdis, sootihane piiksus ja väike-lehelind lõi suurele kontserdile takti.

Mitte kõik korraga ei laulnud need vabad metsalaulikud. Ka väike-lehelind ei löönud pidevalt takti. Kuid siiski võis lühema aja vältel kuulda kõikide lauljate hääli. (lk 190)

Ühelt sarapuuoksalt rahutult teisele hüplev mets-lehelind siristab kord ritsika kombel, kord kaebleb, nagu suruks teda suurim südamevalu. Toomingal, mille äsjatekkinud lehetupsud veel imetelles ülespoole vaatavad, leelutab must-kärbsenäpp oma leebet ja alandlikku laululugu. Kuuse kõrgest kroonist heliseb väike-lehelinnu erk heli. (lk 202)
Viivitades viimistleb salu-lehelind oma pikka vilejat viisi. (lk 203)
Must-kärbsenäpp hüüdis "tiivu-tiivu", otsekui püüdes lohutada mets-lehelindu, kes kaeblikult oiates hüppas oksalt oksale. (lk 207)
Mets-lehelinnud siristasid hiigelritsikaina ja punarinna hõbedane vile näis helisevat ikka valjemini. (lk 209)
Kõikjal hõiskab metsvint, siristab mets-lehelind ja sirtsub hall-kärbsenäpp. Kasekroonis vilistab salu-lehelind ja haavatüvel püüab porr peenel häälel metsvindi hõiset järele aimata. Kõrgel kuusetipul jutustab laulurästas oma pidulikku laululugu. Vainurästas näib tagasihoidlikumana. Ainult harva on kuulda tema värisevat heliredelit. Must-kärbsenäpp tasa kahisevas kasevõras kordab hoolikalt oma võnkuvat lauluviisi. Saledas kuusekroonis heliseb väike-lehelinnu taktipärane "tsilp-tsalp". Kuskil kaugel lullitab emakägu. Kuusetihnikust kostab musttihase "viitse-viitse". Haruldasem metsalaulik, väike-kärbsenäpp, näib oma kaunis ettekandes kasutavat osalt must-tihase, osalt salu-lehelinnu motiive. Erakordselt kaunina kõlab hõredast võsast mustpea-põõsalinnu meloodiline laul. (lk 210)
Salu-lehelinnu vile, nii peen ja sulnis, haaras kuulaja südant. (lk 245)
Meile näidati paika, kus äsja oli toimunud kurbmäng. Avastasime rohus halle pruunitäpilisi munakoori. Need olid salu-lehelinnu omad, veel hiljuti on siin asetsenud salu-lehelinnu pesa, omapärane, ahjukeselaadne. Kuid parki lastud hobused olid pesa ühes munakurnaga puruks muljunud. (lk 246-247)
Mets-lehelinnul on aga meeleolu muutlik. Kord siristab tujuküllaselt, kord kaebleb, nagu vaevaks teda valu. (lk 267)
Nagu klaasanumasse langevaid hõbekuulikesi heliseb kõrgeist kuusekroonist väike-lehelinnu laulusilpe, lihtsaid ja südamlikke. (lk 269)
Kuulame metsalaulikute kütkestavat ettekannet, millest täheldame kuldpea-pöialpoisi ülipeeni hääli, väike-lehelinnu helisevaid silpe, mets-lehelinnu lõbusat liirutust ja kaeblevaid oigeid, mustpea-põõsalinnu kõlavaid noote, peoleo meloodilist hüüet. Veetleva metsalaulu helid kaiguvad põlispuude sammastikus, helmendavad metsa unistlevais kohinas. (lk 270)
Kuid Mustamäe nõlva alt sügavalt levis läbi lehtpuu võrade üles mets-lehelinnu ettekanne — hooti kui tujuküllane ja hele sirin, hooti kui summutatud ja nukker oie. (lk 274)
Soe tuulepuhang paitas pehmelt õietolmukaisit kollendavaid mändide oksavõresid. Tundus, nagu püüaks ta leevendada paljastatud juurtega põlispuude häda. Salu-lehelinnu helindis, aeglases ja mahedas, kõlas kaastunne mändide murele. (lk 276)
Väike-lehelinnu laul kõlas kui rida tillukese vasara lööke väikesel hõbealasil. Mets-lehelind siristas nagu mingi suur heinaritsikas. (lk 276)
- Johannes Piiper, "Pilte ja hääli eesti loodusest", 1975

Luule

Me elame uut aega,
lehelind surnud puuviljas,
terrassil puhub tuul,
minu hingel on päevalgi öösärk seljas
ja muidu läheb tal nagu ühel Lassel,
et läheb metsa
ja seisab pea peal
ja lehelind punub pesa
ta harude vahele.
/---/
Meie elul puuduvad juured ja ta seisab pea peal
ta on lehelind ja ta laulab plaadile mis on must kuu
ta on lendav koer surnud puuviljas.
Ja nad ütlevad et sured varsti.

Pentti Saarikoski, "Suurlinnad" I, tlk Debora Vaarandi, kogus "Hämara tantsud" (1989), lk 32

Me arm on väike lehelind
me ise eri kliimad -
sa lõuna kirbed maastikud,
ma põhja niisked ilmad

on aimamatud vahemaad
täis õnnist lennuvaeva -
me arm on väike lehelind
ta ümber põimund taevad!

Mehis Heinsaar, "Me arm on väike lehelind" kogus "Sügaval elu hämaras" (2009), lk 27