Liisi Eesmaa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Liisi Eesmaa (sündinud 16. mail 1984 Tartus) on eesti moekunstnik ja stilist.

Intervjuud[muuda]

  • Mul on väga hea meel, et maailm, mida loon, jõuab teistele ka kohale.
  • Armastan väga ilu, aga mulle meeldib ka selle vastand mingisuguses võtmes. Kummardan kontraste. Olen puhtalt visuaalne inimene. Tehnika laguneb mu käes.
  • Supernoova kollektsiooniga ei rõhunud ma kantavusele. Teema oli valguse taaskasutamine. Kasutasin kahuritest tulevaid valguslasereid ja -kiiri ning peegeldasin neid tagasi. Taotlesin teraapilist valgus-show'd. Päikesejänkude plahvatust.
  • Olin pleksiklaasi ühes varasemas kollektsioonis kasutanud. Mulle oli täielik üllatus, kui viimane kostüüm läks lavale ja saal oli sellest värvilist valgust üleni täis. Disco haute couture.
  • Ega minu projektid ei alga kangapoest, käin ikka ehitus-, raua- ja tehnikapoodides. Vahel mul ongi tunne, et olen rohkem insener-arhitekt. Kui mõte on olemas, panen püsti väikse keemialabori. Hakkan katsetama, proovin erinevaid liime. Ema on töötanud eluaeg õmbluses ja isa ehituses, kuidagipidi on see sealt tulnud.
  • Pelgan, et kui ma välismaale ei lähe, lõpetan naisteajakirja moetoimetajana. Oleksin vanana enda peale väga kuri. Mida kõrgemal on siht, seda lihtsam on mul edasi minna.
  • Armastan värve, pelgan tumedaid ja kahvatuid toone. Punased, lillad… Vajan enda ümber värve, need annavad energiat. Ma ei tea, mis peaks juhtuma, et teeksin musta kollektsiooni. Lugesin kuskilt, et minu looming on nagu tehno-alice-imedemaalt. Eks ta on. Retromõjutustega futubarbid, kübermaailm. Tuleviku teema on minu jaoks intelligentsed materjalid. Millisel hetkel on tolmuimeja intelligentsem kui mina?
  • Olen kogu aeg tantsinud, meeletult esinenud. Kunagi mõtlesin tõsiselt, et hakkan tantsuga edasi tegelema, aga mul polnud julgust proovida pedasse koreograafiasse. Salatantsija olen siiamaani.
  • Kui katus ära ei sõida, siis ei sõida. Aeg-ajalt sõidab, aga mul on väga raske end siduda. Ma ei ole kõige kergem inimene, kellega koos elada. Võin olla intensiivsetel perioodidel laostav. Ma ei pööra teistele inimestele siis piisavalt tähelepanu. Tean, et see on probleem. Võin olla megadepressioonis nagu Supernoovaga oli. Otsin enda kõrvale omamoodi geeniust, aga ma ei tea, kas kahel geeniusel on võimalik koos elada.
  • Kõige halvem variant oleks, kui ta oleks moeinimene, sest kaks moeinimest paaris mõjuvad iiveldama ajavalt. Kujutad ette, kaks täiesti ära sätitud inimest koos. Kohutav.
  • Zombie-filmid on seda paremad, mida halvemad nad on. Siis on naljakam.


  • Mind on lapsest saati galaktika, tähed ja kuu hulluks ajanud, ikkagi kosmoseajastu laps.
  • Ma kavatsen elu lõpuni olla äge mutt. Mida vanemaks saan, seda rajuma soengu teen ja seda suuremaks muutuvad mu aksessuaarid.
  • Mul on alati olnud sügav igatsus müütiliste ja müstiliste karakterite loomise järele.
  • Vabakutselise elu on selline. Kunagi ei tea, millal järgmine põnev projekt tuleb, ja pean olema alati valmis kiirreageerima. Nagunii on kõike seda, mida minult tellitakse, juba eile vaja. Mul on harjumus pea ees tundmatusse sukelduda ja ma ei tajunud poja sündides, et vajaksin pausi. Loominguline töö on mulle alati andnud palju energiat. Ainult lapsega kodus olles oleksin ma masendusse langenud.
  • Öeldakse, et küla kasvatab last, ja ma olen sellega sada protsenti nõus, selleks ju sinu hõimkond ongi! See, et ma sotsiaalsest elust kõrvale ei jäänud, aitas mul olla parem ema ja elukaaslane.
  • [Lapsekasvatamise algusest:] Kandsin teda kätel ja taasavastasin koos temaga iga veidrat detaili, mis selle maailma nii huvitavaks ja kütkestavaks teeb – alates tolmu­rullist kuni selleni, kuidas helid meid mõjutavad. See kõik oli esmakordne ja nii ilus. Ka minu sisemine laps ärkas taas ellu. Tõeline armastusepall oli sündinud.
  • Muidugi oli hetki, kui me olime justkui mõne viimsepäeva zombifilmi osatäitjad. Laps nutab öö läbi, mina nutan, Madis nutab, keegi ei maga. Järgmisel hetkel vaatan Madist, tema plekilisi väljaveninud dresse, väändunud nägu ja saan aru, et ma olen ka ise kolm nädalat järjest täpselt samasuguseid koledresse kandnud zombi. Ma pahvatan naerma ja tõden, et see kõik on raskeim asi üldse, aga ma teeksin seda miljon korda veel.
  • Minu loomingulisus on kõikjal mujal maksimumis, aga köögis olen inspiratsioonitu. Ma võin supi jaoks ideaalse kujuga porgandeid hakkida, aga see on kõik.
  • Vaimusilmas oli meil planeeritud päikseline sõit veinimõisast veinimõisa, päevad täis gurmee-elamusi ja naudisklemist. Alustasime reisi hoogsate Kreeka šottidega, kuid juba paari päeva pärast tundsin, et midagi on korrast ära – mina, kes ma alati olen rahulik olukordade maandaja, muutusin järsku ülibravuurikaks. Vein ei läinud alla, autosõidud olid õõvastavad ja toitu valisin ainult värvi järgi, sest osad toonid tekitasid okserefleksi. Otsustasin teha rasedustesti ja selgus, et ootan last.
  • Oleme tagantjärele arutanud, et võib-olla oleksid meie teed laiali läinud, kui Kuud poleks tulnud. Mingi seitsme aasta väsimus oli peal. Aga kui laps tuli mängu, andis see meile ühise suurema eesmärgi ja kasvasime jälle kokku. Tajusime nagu uuesti armumist.
  • Kuu esimesel eluaastal mängisin peas mõttega, et looks mingi ekstra funky lastekollektsiooni, kuid siis kerkis minu ette eetiline dilemma. Nimelt on lasteriideid maailmas juba nii palju ja see on väga suur probleem. Toimub jõhker ületootmine! Mentaliteet on pigem uusi asju osta kui taaskasutada. Mänguasjadega on olukord veel hullem.
  • Mind pole takistused kunagi seganud, vaid just käivitanud ja inspireerinud. Ja ma olen alati kuulanud oma sisehäält.
  • Mind huvitavad riided, mis on väärikast materjalist, kuid sobivad samal ajal ka lavale, sest jäävad silma oma erilise tegumoe ja julge värvilahendusega. Väike show-off-moment võiks juures olla.
  • Ma ei usu, et ma kleidis abi­elluksin, pigem pükskostüüm või hoopis mitme­osaline kostüümidraama, kust ei puudu keebid.
  • Ma ei teagi, kas ma üldse nii klassikalisse vormi usun... kui sõbrad abielluvad, siis omakeskis nimetame seda armastuse festivaliks. Pulmade definitsioon on minu jaoks aegunud, aga kui oleks nädal aega kestev armastuse festival, siis võiks selle ehk isegi ette võtta... Ettepanekut pole igal juhul veel tehtud, selles osas olen ma väga vanamoeline.



  • [President Kersti Kaljulaidi rõivastusest:] Tema olulisem eesmärk ei ole olla meie moeikoon, vaid vaimueeskuju. Minu jaoks ta teeb seda väga inspireerivalt.
  • Aksessuaare ja suuri ehteid ta üldiselt üldse ei kanda. Mulle tundub, et tegemist on praktilise meele ja sportliku hingega.
  • Meie president armastab Eesti disaini ja see on üks kõige toredamaid asju üldse.

Tema kohta[muuda]

  • Kui ma Liisile väitsin, et mu eluunistuseks on õudu­kas zombie't mängida, oli ta valmis hea meelega kaasa lööma. Selliseid inimesi ei kohta just tihti. Mulle aga meenub pigem lugu, kuidas ta enne Prantsusmaale minekut tundis, et vajab "oma lauset", millega keerulistes olukordades läbi lüüa. Selleks lauseks sai "Je suis une princesse cosmique" ("Ma olen kosmoseprintsess"). Tõepoolest, ma ei suuda ette kujutada olukorda, kus sellest abi poleks.
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel