Viktor Frankl

Viktor Frankl (1965)

Viktor Emil Frankl (26. märts 1905 – 2. september 1997) oli holokausti üle elanud Austria neuroloog ja psühhiaater ning logoteraapia rajaja.

Eesti keeles on ilmunud tema raamat "... trotzdem Ja zum Leben sagen. Ein Psychologe erlebt das Konzentrationslager" (1946).

"...ja siiski tahta elada"

Viktor E. Frankl, "... ja siiski tahta elada. Psühholoog kogeb omal nahal koonduslaagrit". Tõlkinud Piret Metspalu. Tartu: Johannes Esto Ühing, 2002.

• Oletagem näiteks, et ees seisab vangitapp: varsti viiakse - oletatavasti - teise laagrisse kindel arv laagrielanikke. Arvatakse, ja arvatakse õigesti, et ees ootab "sõit gaasi". Kõnealusesse, ütleme haigete või nõrkade vangide tappi valitakse välja kindel hulk töövõimetuid vange, kes on määratud hävitamisele suuremas, gaasikambrite ja krematooriumidega kesklaagris. Sel silmapilgul puhkeb kõigi võitlus kõigi vastu, täpsemalt öeldes kindlate rühmade või klikkide võitlus. Igaüks püüab tapist päästa ennast või talle kuidagi lähedast inimest, täpsemalt öeldes neid viimasel minutil tapinimekirjast "tagasi nõuda". Kõigile on selge, et niiviisi päästetu asemel peab minema keegi teine. Loeb ainult arv, äraviidavate vangide arv. Iga inimene on selles tapis vaid number, sest nimekirjad koosnevad vanginumbritest. (lk 13)
• Instinktiivselt hoian oma keha seda sirgemalt, mida lähemal seisan SS-ohvitserile, et ta ei märkaks peidus koormat. Nüüd seisab ta minu ees: pikk, sale ja elegantne, munder laitmatu ja säravpuhas - hoolitsetud härra, hoopis erinev meiesugustest haletsusväärsetest kujudest, kes me ilmselt nägime välja magamata ja üsna kasimatud. Ta seisab seal sundimatus poosis, toetades vasaku käega paremat küünarnukki, parem käsi tõstetud, ja teeb nimetissõrmega nappe viipeid - kord vasakule, kord paremale, märksa sagedamini vasakule... /---/

Nimetissõrmemängu sisu saime teada õhtul: see oli esimene valik! Esimene otsus, kas olla või mitte olla. Valdavale enamusele meie tapist, ligi 90%-le, tähendas see surmaotsust. Otsus viidi täide tunni-paari jooksul. See, kes saadeti vasakule (meie poolt vaadates), marssis jaamaperroonilt otse krematooriumihoonesse, kus ta - nagu mulle rääkisid need, kes seal töötasid - võis paljudes Euroopa keeltes lugeda silte, mis nimetasid maja "saunaks". Siis suruti kõigile vasakule saadetuile pihku tükk seepi. Sellest, mis edasi sai, ei pea ma rääkima, sest ilmunud on autentsed kirjeldused. Meie, tookordsete kohaletoimetatute vähemus, saime seda teada sama päeva õhtul. Küsisin kaaslastelt, kes olid laagris olnud pikka aega, kuhu võidi saata minu ametivend ja sõber P. "Kas ta saadeti teisele poole?" "Jah," vastasin. "Näed, ta on seal," öeldi mulle. Kus? Käsi näitas paarisaja meetri kaugusel olevat korstnat, millest tõusis avara, halli Poola taeva poole kohutav katkendlik mitme meetri kõrgune tuleleek, et lahustuda sünkjaks suitsupilveks. Mis seal on? "Sinu sõber hõljub seal taeva poole," vastati toorelt. Ma ei saanud ikka veel aru. (lk 24-25)

• Duši alla minekut oodates kogeme oma täit alastust: et meil pole tõesti enam midagi peale palja keha (maha on aetud ka karvad), et meil pole enam muud kui meie täpipealt paljas eksistents. Mis on meil veel alles välistest sidemetest senise eluga? Minul näiteks prillid ja püksirihm; püksirihma pidin hiljem muidugi vahetama leivatüki vastu.

Songavöö omanikele sai õhtul osaks veel üks väike lisaärritus: meie baraki blokivanem pidas tervituskõne, milles ta kinnitas "ausõnaga", et need, kellel on vöösse õmmeldud "dollareid või väärismetalli", poob ta isiklikult "selle palgi külge seal" (ta näitas käega). Ta selgitas uhkelt, et laagrikorra järgi on tal blokivanemana selleks õigus. (lk 28)

• Edasistest üllatustest selle üle, mida kõike me suutsime, olgu nimetatud vaid mõni. Kogu laagriaja olla hambaid pesemata ja suure vitamiinipuuduse kiuste säilitada igemed tervemana kui eales varem. Või kanda pool aastat järjest üht ja sama särki, kuni selles ka parima tahtmise juures pole võimalik särki ära tunda. Külmunud veetorude tõttu end päevade kaupa mitte üldse pesta. Näha, et mullatöödest mustadel kätel ei läinud haavad mädanema (loomulikult vaid enne seda, kui olid lisandunud külmakahjustused). Inimesed, keda varem äratas iga väikseimgi krõbin kõrvaltoast ja kes enam ei saanud uinuda, lebasid kaaslasega külg külje kõrval, kõrvu kostmas vaid vali norskamine mõne sentimeetri kauguselt. Dostojevski on nimetanud inimest olendiks, kes harjub kõigega. Pärast seda kõike võib küsida meilt, meie oskame vastata, kas ja kui palju peab paika see, et inimene harjub kõigega. Me vastame jaatavalt. Aga ärge küsige meilt, kuidas see harjumine käib... (lk 31)
• Minule oli toeks mu maailmavaade, ma tõotasin esimesel Auschwitzi õhtul enne uinumist mitte "minna traatidesse". See väljend tähistab laagris levinud enesetapuvõtet, kõrgepinge all oleva okastraadi puudutamist. Võtta otsuseks mitte joosta traatidesse polnud Auschwitzis loomulikult raske: enesetapukatse oli seal üsna mõttetu. Tavaline laagriasukas ei saanud kõige tavalisema tõenäosusarvutuse tulemuse või numbrilise "eluea" järgi loota, et ta kuulub väikese protsendi vangide hulka, kes elavad üle ka kõik järgmised valikud ja valikuviisid. Alles šokistaadiumis olev Auschwitzi vang ei karda üldse surma. Esimestel laagripäevadel ei hirmuta gaasikamber teda enam üldse, tema silmis on see kamber miski, mis säästab enesetapust. (lk 32)
• Ühel minu vanal sõbral ja ametivennal on kaasasündinud puusaliigesenihestus. Talle teeb rõõmu, et saab mingitki moodi töötada, sest temasugusele invaliidile tähendas iga "valik" kindlat surma gaasikambris. Ta komberdab eriti raske liipriga rööbastel. Mõni samm laoplatsist eemal näen teda vaarumas; ta oleks äärepealt kukkunud ja tõmmanud teised kaasa. Ma ei ole veel oma liiprit selga võtnud ning hüppan automaatselt ligi, et teda toetada ja aidata liiprit kanda. Aga juba langeb kaigas mu seljale, ja metsiku röögatusega aetakse mind kohale tagasi. Mõni minut varem oli sama ülevaataja meile mõnitavalt ette heitnud seda, et meie, sead, ei tea, mis on seltsimehelikkus. (lk 40)
• Loomulikult on enam vähem igasugune kunst laagris groteskne. Tahan öelda, et kõige selle kogemine, mis kuidagi kunsti meenutab, tuleneb pakutava tontlikust kontrastist trööstitu laagrieluga. Ma ei unusta kunagi, kuidas mind teisel Auschwitzi ööl äratas sügavast unest muusika: barakivanem oli korraldanud peo oma kambris, mis asus kohe sissekäigu kõrval. Purjus hääled jõurasid laulda šlaagreid. Äkki jäi kõik vaikseks - ja viiulilt kostis lõpmata kurb, harva mängitud, leierdamata tango... Viiul nuttis - ja minu sisemus nuttis kaasa. Sest sel päeval oli kellelgi kahekümne neljas sünnipäev. See keegi oli ühes Auschwitzi laagri barakkidest, vaid paarisaja või paari tuhande meetri kaugusel minust - ja oli ometi kättesaamatu. See keegi oli minu naine. (lk 63)
• Inimesi, kes on ilma jäetud õigusest mõelda ja tahta, aetakse kord siia, kord sinna, neid aetakse kokku ja lahku nagu lambakarja. Sinust paremal ja vasakul, sinu ees ja taga luurab väike, aga relvastatud, rafineeritud ja sadistlik koerakari, kes lõugamise, jalahoopide või relvapäralöökidega sunnib sind pidevalt tagant, ajab edasi ja tagasi. Tundusime laagris olevat nagu lambakari, kes mõtleb ja tahab ainult üht: pääseda rünnakul koertest ja viimaks rahule jäetuna pisut süüa. Nii nagu hirmunud lambad tunglevad karja keskele, püüdis igaüks meist saada keskmist kohta viieses reas ja võimalikult kolonni keskel, et niimoodi kõige tõenäolisemalt vältida hoope, mida jagasid kolonni kõrval, ees ja taga marssivad valvurid. Peale muu kaitses keskmine koht märkimisväärselt tuule eest. (lk 72)
• Võiks tuua palju näiteid, sageli heroilisi, selle tõestuseks, et apaatiast aitab üle saada ja ärrituvust maha suruda vaimse vabaduse varu. Inimese Mina vaba hoiak keskkonna suhtes jääb nii seesmiselt kui väliselt vabaks ka pealtnäha absoluutses sundolukorras. Kes koonduslaagris olnutest ei mäletaks inimesi, kes käisid kogunemisväljakutel või astusid laagris barakist barakki, et öelda abivajajale toetav sõna või anda viimane suutäis leiba? Ja kuigi selliseid oli vähe, saame nende najal tõestuse, et inimeselt võib kõik ära võtta, ainult mitte vabadust valida millises tahes olukorras nii- või teistsugune hoiak. Ja inimene tegigi valiku! Iga laagripäev ja -tund andis tuhandeid kordi võimaluse langetada sisimas otsus, kas alluda keskkonna oludele või mitte, need olud ähvardasid röövida kõige loomulikuma inimõiguse - sisemise vabaduse ning vabadusest ja väärikusest loobuja muuta väliste olude mängukanniks ning lõpptulemusena "tüüpiliseks" laagrivangiks. (lk 92)
• Enamikku laagrilisi vaevas küsimus: kas jääme ellu? Kui ei jää, siis mis mõtet on kannatada - selle küsimuse üle murdsin mina pead. Kas kõigel sellel kannatusel, meid varitseval surmal on mõte? Kui ei ole, siis pole lõppude lõpuks ju ka mõtet laagris ellu jääda. Kui elu mõte sõltub sellest, kas jäädakse ellu või mitte, kui elu mõte sõltub juhuse tahtest, siis pole elu elamist väärt. (lk 94)
• Lühike ajavahemik, näiteks päev täis igatunniseid piinu, näis kestvat lõputult. Pikem ajavahemik, näiteks nädal - päevast päeva üksluine näis mööduvat kohutavalt kiiresti. Kaaslased olid minuga alati nõus, kui ütlesin, et laagris kestab päev kauem kui nädal! (lk 98)
• Vang, kes oli kunagi marssinud pikas tulevaste laagrielanike kolonnis raudteejaamast koonduslaagrisse, rääkis mulle hiljem, et tal olevat olnud tunne, otsekui kõnniks ta "oma surnukeha järel". Nii intensiivselt elas ta läbi oma absoluutset tuleviku puudumist, mis sundis teda kogu oma elu vaatlema mineviku seisukohast, otsekui oleks kõik möödas - surnud inimese elu. (lk 98-99)
• Vaja on muuta elu mõtte küsimuse püstitust. Peame õppima ise ja õpetama meeleheitel inimestele, et tegelikult ei ole asi selles, mida meil on veel oodata elult, vaid pigem selles, mida ootab elu meilt! Filosoofiliselt väljendudes on see kopernikuslik pööre: enam ei küsi me endalt elu mõtet, vaid seda küsitakse meilt. Elu esitab iga päev ja iga tund küsimusi, millele peame õigesti vastama mitte niivõrd mõtiskluste või jutuga, kuivõrd tegudega, õige käitumisega. Lõppude lõpuks pole elu midagi muud kui vastutus selle eest, et annaksime elu küsimustele õigeid vastuseid, täidaksime ülesanded, mille saab elult iga inimene, igaks eluhetkeks.

Elu areng ja koos sellega olemasolu mõte on inimeseti ja hetketi erinev. Seega ei saa nimetada inimelu üldist mõtet, ei saa üldiselt vastata, mis on elu mõte. Elu, nii nagu meie seda mõistame, ei ole ebamäärane, vaid konkreetne ning konkreetsed on ka elu nõuded meile. Inimese saatus sõltub konkreetsusest, mis on igaühele ainukordne. (lk 106)

• Lõhe, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks, ulatub äärmiselt sügavale ning kõige sügavam on see lõhe koonduslaagris.

Õppisime inimest tundma nii, nagu pole varem teinud ükski põlvkond. Mis siis on inimene? Inimene on olend, kes otsustab, kes ta on. Ta on olend, kes leiutas gaasikambri. Aga samuti on ta olend, kes läks gaasikambrisse püstipäi ja huulil palve. (lk 117-118)