Apelsin

Apelsin on apelsinipuu vili, meeldiva aroomi ja maitsega iseloomulikku oranži värvi suur mari, mis on mitmes keeles ka vastava värvinimetuse andja.

Proosa

Öö oli saabunud, pime öö, ma istusin maja esimese korruse akende all ja mõtlesin Valérie peale, kui korraga kuulsin ma üht aknaluuki avanevat. Ma tõstsin pea ja nägin valgust - nähtavale ilmus naine, kes istus aknalauale. Ma tundsin kogu oma uudishimu tagasi tulevat. Mõne minuti pärast kuulsin ma midagi oma jalge ette kukkumas - see oli apelsinikoor, mille Bianca oli alla visanud. Ja usud sa, Ernest, see apelsinikoor, selle puuvilja lõhn, millest kogu Itaalia on läbi imbunud, mida ma näen ja tunnen iga päev, see lõhn pani mind võpatama, täitis kõik mu meeled väljendamatu ihalusega.
- Barbara Juliane von Krüdener, "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003, lk 99-100

Aga aeg muutus.

See algas pääle sellest, et korra taat rääkis säravail silmil oma uut kalaunenägu. Et oli haug ronind veskikotta ja närind võlli katki. Kui vanamees juurde jõudnud, muutnud haug enese krokodilliks ja hüpand kivi alla vette. Ja jões olnud palju-palju vett.

Vanamehe hoolega jutustet unenägu meelitas Maalitki oma unenägu rääkima. Et olevat näind, et õunapuile aias kasvand otsa ilusad apelsinid, aga just enne valmimist tulnud öösel kari vareseid ja viind puha ära.

Pahaaimava pilguga vaatas vana Lõks oma tütre otsa. Talle näis, kui oleks ta põua põhjuse leidnud. Sest kuidas võis ta unenägu tuua nüüd vihma, kui teine inimene siinsamas näeb und, mis vihma veel kaugemale peletab. Sest puuviljad ja varesed tähendavad ikka põuda, kes siis seda paremini teaks kui Lõksu taat ise. Ei hooli tüdruk vanainimese murest. Näeb unes apelsini – seda on ta linnas õppind. Näeks ta unes kas või kilu või sprotikala, näeks valaskalagi, kui just lihtsaid maakalu näha ei taha. Aga ei linna- ega maakala huvita tütart. Ja sellest see põud vist tulebki.

Juhan Jaik, "Vihmatark" [1923]

Pühapäev on täidetud kõigepealt apelsinidega, millega mängivad lapsed, ja siis nende apelsinide koortega. (lk 28)
Apelsini koorida on sama mis magavat last riidest lahti võtta. (lk 46)
Apelsinil on kuldse mütsi all sidemetes pea. (lk 51)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 2/1974

Sellal, kui Belcher ja Archie tegelesid Briti Impeeriumi nõudmiste esitamisega, impeeriumisisese migratsiooniga, impeeriumisisese kaubandusega ja muu säärasega, võisin mina veeta õnneliku päeva apelsinisalus istudes. Mul oli mõnus pikk lamamistool, päike paistis soojalt, ja oma mäletamist mööda sõin ära kakskümmend kolm apelsini — ümberringi kasvavatelt puudelt hoolikalt kõige paremaid välja valides. Otse puu otsast nopitud küpsed apelsinid on kõige maitsvamad asjad, mida üldse võib ette kujutada.
- Agatha Christie, "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996, lk 327-328 (Uus-Meremaa)

Kord käisime vanas Tartus, kuhu oli oma kuuskümmend kilomeetrit. Ma ei käinud siis veel koolis. Tartusse läksime rongiga, peatusime mingis võõrastemajas ja käisime karskusseltsi koosolekul. Eriti on mulle sellest korrast meelde jäänud apelsinid. Need olid ju haruldased välismaa puuviljad. Vanaonu ostis neid nii palju, et paberkott läks lõhki. Kõndisin siis mõõda Tartu tänavaid, apelsinid põlles...
- Eeva Niinivaara, "Ikka paistab seesama päike", tlk Mare ja Martin Ollisaar, 1994, lk 11

Apelsinid on ainsad viljad. Mina täitsin oma väikese ämbri apelsinikoortega ja õed tühjendasid selle tõredalt. Mina peitsin koored padja alla ning õed tõrelesid ja ohkasid.

Elsie Norris ja mina sõime iga päev ühe apelsini, kumbki sai pool. Elsie’l ei olnud hambaid, nii et tema imes ja nätsutas. Mina kukutasin oma apelsiniviilud sügavale kurku nagu austrid. Inimesed vahtisid meid, aga me ei hoolinud sellest.

Jeanette Winterson, "Apelsinid pole ainsad viljad". Tõlkinud Kätlin Kaldmaa. Tänapäev 2008, lk 48

Poodidest meeldis mulle kõige rohkem nn koloniaalkauplus. Nimi on sellest, et neis müüdi suurriikide koloniaalvaldustest pärinevaid ja muidu eksootilisi kaupu – kohvi, teed, kakaod, apelsine, banaane, maitseaineid jms. Juba selle kaupluse lõhn oli vapustav ja hõljub siiani ninas. Kakaod ja šokolaadi saime lapsena päris sageli, apelsine ja banaane peamiselt pühade ajal. Apelsinid olid ükshaaval kirjusse siidpaberisse mähitud, kirjad ilmselt reklaamisid firmat, aga see mind loomulikult ei huvitanud. Kirjusid siidpabereid sai aga mängimisel kasutada. Meelde on jäänud veel kuivatatud kookospähkli tükid.
- Ruth Mirov, "Mälestuskilde lapsepõlvest Viljandis", Mäetagused nr 42

Moemaja vastu tänavanurgale, kus aeg-ajalt puuviljaga kaubeldi, olid müügile saabunud apelsinid, ja muidugi oli sinna kohe tekkinud ka järjekord. Siis lehvis Moemaja poolt kohale Emilie, kes tänu oma paksudele juustele käis ka külmade ilmadega paljapäi, kuigi neil aegadel oli kombeks sügisel varakult peakatted välja otsida. Emilie ei jäänud saba lõppu, nagu Betti oletas, vaid seisatas nii muuseas järjekorra läheduses, otse müüja kõrval. Tema hoiakust õhkus absoluutset huvi puudumist toimuva vastu, täielikku eemalolekut, kõik temas rõhutas, et ta seisab siin vaid juhuslikult, hoopis muudel põhjustel kui need kutsuvad ja erutavad apelsinid. Emilie otsekui harjutas üha pikenevat järjekorda oma kohalolekuga. Aegamööda, märkamatult nihkus ta siiski müüja poole, pilk ikka kuskil kaugustes, ja siis kuulis Betti, kuidas Emilie tuimal väsinud häälel küsis endale viis kilo apelsine. Müüja hakkas midagi seletama sellest, et üle kolme kilo ei tohi ühele inimesele müüa, aga Emilie oli nii eemalolev, et müüja tüdines ning talle küsitud koguse apelsine kaalus. Emilie hõljus minema, ilma et keegi sabas seisjatest oleks nurisenud või temaga pahandanud. Tundus, nagu oleks Emilie kaugelviibiv, maisest tühisusest üle olev hoiak tervet järjekorda mingi letargiasse ulatuva rahuga nakatanud. Kui Betti ükskord sama võtet proovis, sõimati ta armutult läbi, sabasseisjate eesti- ja venekeelsed sajatused kumisesid tal veel tükk aega kõrvus, kui ta, silmad häbi täis, minema ruttas.
Maimu Berg, "Moemaja", 2012, lk 53

Talv tõi juba enesega tuule, mida võis hommikuti nimetada külmaks, kui Moisés tõi koju korvitäie apelsine. Märkimisväärse osavusega, kasutades ainult üht kätt, kooris Elias apelsini ära, hoidis koori ühe sõrmega ja võttis kivid välja teise sõrmega ja hoidis neid kolmandaga ja eraldas viilud üksteise järel ja sõi need ära silmanähtava naudinguga.
- José Luís Peixoto, "Ei ühtki pilku". Tõlkinud Leenu Nigu, LR 10-12 2021, lk 39

Tegin veel õhtuse jalutuskäigu - soojades lõunamaa öödes on midagi vastupandamatut, mingi pealevajuv kõigevõimalikkus, muinasjutu müstika. Apelsinid lõhnasid, autosid peaaegu polnud, linn oli pime, väike ja vana, ilma koledate eeslinnadeta; lopsakas pargis keset linna lösutas tsitadell nagu taltsutatud, aga ikkagi natuke ohtlik loom.
- Kadri-Ann Sumera, "Seitsme aja raja taga", 2020, lk 30, Itaalia, Barletta

Luule

Eks ole see jook vaid
aprillipäike, minu klaasi
tühjaks pigistatud
apelsin? Võtan lonksukese
tuld, joon ja joon ikka
veel, olen purjus,
jah, aga päikeste
kullast. Mis suursugune
mürk nüüd voolab mu
soontes ja täidab mu
meele naeruga, millel pole
kuskile kiiret? Mu mured
suigatavad. Mullikesed panevad
mu klaasi helisema, see on
nagu pruudi närviline
naeratus, ja puutuvad
mu huuli.

Kamala Das, "Suvi Calcuttas". Tõlkinud Hasso Krull

koorisime kraanikausi kohal apelsine
ja köök oli naeru täis.
Keegi keetis kohvi,
keegi toppis piipu,
kolmas korkis veini,
neljas nägi silmanurgast tulevikku,
kui viies viimse kergenduspisara
oma pikka seelikusse varjas.
Kuues näris pliiatsit ja luges sõrmeotstelt silpe.
Seitsmes seisis väraval,
süli moone täis.

Berit Kaschan, "Terve hommik" kogust "Ma naeran magades" (2016)

Tibupoeg koorub kuldmunast,
vaatab uudistavalt maailma ja näeb,
et kõik on nii nagu vaja:
apelsin muutub riigiõunaks,
mesilassülem kasvab rahvaks,
peremärgid lähevad hinda,
iga inimene leiab üles enda käekirja.

Lea Mändmets, "*Nähtamatuse mask purunes...", rmt: "Mullumuiste", 2017, lk 7

Välislingid