Mira Lobe

Mira Lobe (sünninimi Hilde Mirjam Rosenthal; 17. september 1913 Görlitz – 6. veebruar 1995 Viin) oli Austria juudi lastekirjanik.

"Rohelise südamega linn"

Tsitaadid väljaandest: Mira Lobe, "Rohelise südamega linn", tlk Marge Pärnits, 2023.

Metsa keskel oli väikene linn. Seal, kus lõppesid majad, algasid puud. Võib ka öelda, et kus lõppesid puud, algasid majad. Kuidas soovid.

Kõik tundsid metsast rõõmu. Lapsed, sest nad ei pidanud tänaval mängima. Suured, sest neil polnud pühapäeval rohelusse sõitmiseks autot vaja. Vanemad inimesed, sest nad said toas kükitamise asemel kõrgete puude all istuda. Nad kuulasid linnulaulu ja ütlesid: "Selline lindude kontsert on küll palju ilusam kui raadiost kostev muusika!"

Ainult üks inimene ei rõõmustanud. See oli linnapea. Päeval ja ööl istus ta oma kirjutuslaua taga ja nuputas, kuidas saaks väikese linna suuremaks teha. (lk 3)

"Välja!" käratas ta, kui nad tuppa astusid. "Ma mõtlen!"

"Mille üle?" küsisid Julius ja Juliane.

"Selle üle, kuidas meie linnakesest suuremat linna teha. Teie saate kooli, kus on palju rohkem ruumi..."

"Kas me peame siis rohkem õppima ka?" küsis Julius. "Kas sa ei võiks hoopis sellist linna ehitada, kus polekski kooli?"

"Toruloru!" ütles linnapea. "Nii rumalat juttu ajab küll vaid keegi, kel on kiiremas korras suuremat kooli vaja." (lk 6)

Linnapea istus samal ajal oma kirjutuslaua taga ja aina mõtiskles, kuidas väikest linna suuremaks teha. Vaatamata pingutusele ei teadnud ta ikka, kuhu paigutada kõik need uued majad, kool, loomaaed ja lõbustuspark. Ta oli joonistanud juba üheksakümmend üheksa plaani... ja siis, just sajanda juures, turgatas talle lõpuks hea mõte. Mets peab kaduma!

"Hurraa!" hüüdis linnapea. "Ah milline tarkpea ma ikka olen! Homme kohe varakult hakkame peale. Hommikul tulevad kopad ja sahad - maakaevajad, puude üleskiskujad, juurte väljarebijad. Ja me hakkame uusi maju ehitama. Suuri maju! Ja hiigelvabrikuid. Ja me ehitame uue hiigelsuure jaamahoone. Ja hiigelpostkontori!"

Ta kargas püsti ja vehkis sajanda plaaniga otsekui lipuga. "Minu järel!" Ja ta kihutas joonelt metsa. (lk 7)

Kolme kuuse all istutasid tüdrukud samblaaeda tibatillukesi puid ning lasid käbiloomad ja kibuvitsamarjadest peadega tõrumehikesed nende vahele jalutama.

"Kõik see läheb minema!" kärkis linnapea. "Siia ehitame kaubamaja, kümme korrust kõrge, ja selle sisse tulevad raketikiirusel liikuvad trepid. Aga kõrvale ehitame büroohoone, kakskümmend korrust kõrge, reaktiivmootoriga liftid sees. Selle kõrvale hotelli, kolmkümmend korrust kõrge, ja nii lameda katusega, et seal saaksid helikopterid maanduda. Selle kõrvale... Oeh!"

Ta pühkis laubalt higi ja lehvitas endale tuult. Kõigi nende suurte majade peale mõtlemisest hakkas lausa palav. (lk 10)

Linnapea tegi näo, nagu ta ei kuulekski, ja jooksis edasi tiigi äärde. Selle kaldal istusid poisid, kes popsutasid mängult tammetõrupiipu ja vaatasid, kuidas konnad säravsiniseid kiile napsata püüavad. (lk 10)
Poisid sülitasid tõrupiibud suust.

"Piibelehed? Häh! Vaarikamoos? Häh! Aga kuhu me oma röövlikoopa ehitama peaksime? Ja meie vigvamid? Ja kuidas me kahvanägusid põõsastes luurame, kui põõsaid pole? Kuidas me vaenuliku punanaha puu külge seome, kui puid pole?"

"Just!" tõstis Juliane häält. "Kus te mängite indiaanlasi? Keset tänavat või? Kas Winnetou kaevab sõjakirve tänaval välja?"

"Ei!" vastasid poisid kooris. "Seda saab ainult metsas teha!"

"Ja kui metsa pole?"

"Siis ei saagi üldse mängida!" (lk 12)

"Kas kuulsite juba?"

"Kaks jänest tulid hüpeldes üle metsaraja. Orav kihutas mööda puutüve alla. Põrnikas ronis sambla vahelt välja.

"Kuulsime-kuulsime!" norsatas metssiga raevukalt. "Meie mets võetakse maha!"

Igast suunast jooksid, lendasid ja roomasid kohale loomad.

"Homme hakkab peale!" kaebles siil. "Hommikul vara tulevad suured kopad ja sahad..."

"Tuleb maakaevaja," oigas mutt.

"Tuleb puude üleskiskuja," piiksusid linnud.

"Tuleb juurte väljarebija," hädaldasid hiired ja hõõrusid murelikult käpakesi.

Kõik see jäi suure tamme okste vahele rippuma: hiirte hädakisa, põrnika lein ja metssea raev. (lk 16)

Linnapea pani noa ja kahvli käest. "Kas te siis ei tahagi, et meie linn suuremaks kasvaks? Kas te ei taha, et see muutuks kasvades aina kaunimaks? Kõik kasvaks, loomad ja puud..."

"Ainult et sa lased puud üles kiskuda ja loomad välja ajada."

"Maailm sedasi muutubki," ütles linnapea. "Sina, Juulikene, ei saa sellest aru, sest sa oled alles laps. Mis teil ometi uute vabrikute vastu on?"

"Hoopis sina ei saa aru, sest sa POLE laps," ütles Juliane.

"Tõepoolest, ei ole jah," urises linnapea. "Head ööd!"

Ta sirutas põse laste poole. "No mis? Head-ööd-musi ei saagi? Ega ühtegi sõna selle kohta, et ma hästi magaksin ja magusaid unesid näeksin?"

Lapsed raputasid vaid tummalt päid ja läksid toast välja. (lk 18-20)

Väike proua Hullevulle oli metsavaim. Väike sõbralik kummitus, kes armastas kangesti vaheldust. Suviti olid tema juuksed rohelised, sügiseti punased, talviti valged. Mõnikord pakkus talle lusti kummitamine, eriti pimedamatel öödel. Siis ratsutas ta mustal rongasulel läbi öö, ulgus koos huntidega, tantsis koos virvatulukestega, sikutas näkke märjast patsist ja puhus tõredal vetevanal vesipiibu suust. Sel moel kummitas ja tembutas ta kogu öö nagu üks tõeline peletis. Teistel päevadel istus ta aga taas rahumeelselt oma elamise kõrval oksal, kammis rohelisi, punaseid või valgeid juukseid, haukus, nurrus või kaagutas kui kana ning vahel munes koguni puhtalt lõbu pärast mõne muna. Ta oskas nimelt pisut võluda, sest tema vanaema oli olnud nõid. Kõige paremini tuli tal võlumine välja täiskuu ajal. Siis suutis ta kõigi metsasolijate südamesoove täita. (lk 23)
"Uskumatu!" pahandas väike proua Hullevulle. "Oota sa mul, armas linnapea!"

Ta tõi oma elamisest koti ja rongasule. Mitte selle musta, mida ta kummitamas käies kasutas, vaid valge, mis läks käiku üksnes väga erilistel juhtudel. Kotti torkas ta kõik hädad, mis puude okste vahel rippusid. Seejärel istus väike proua Hullevulle valgele rongasulele ja tuhises minema. (lk 26)

Väike proua Hullevulle tuhises väikesesse linna ja läks kõigepealt raekoja juurde. Ta lendas vihinal kolm tiiru ümber kellatorni. Kolm korda kraaksatas ta: "HÄDA!", sest nii oli kummitama minnes kombeks teha. (lk 26)
Linnapea oli kuni hiliste õhtutundideni mõtteid vaaginud. Need olid ülima hoolikusega paberile pandud. Kõik need kõrghooned, suured majad ja vabrikud olid ta täitnud uhkusega. "Olen mina vast üks tarkpea!" ütles ta ja hõõrus enne voodisse pugemist rahulolevalt käsi. (lk 26)
Linnapea norskas. Ta ei kuulnud, kui kell lõi kesköötundi. Ta ei märganud, et kaheteistkümnenda löögi ajal tuhises aknast sisse tuuleiil. Ta ei näinud, kuidas tuppa hõljus valge sulg ja sülemijagu rohelisi lehti. Tuul vihises kirjutuslauale laotatud paberite vahele ja keerutas neid toas ringi.

"Kes teie olete?" küsisid rohelised lehed imestunult.

"Lehed!" vastasid linnaplaanidega paberid ja langesid kirjutuslauale tagasi.

"Valetate! Lehed on rohelised nagu meie. Valgeid lehti pole olemas!"

"On! On küll! Paberilehed!" Paberid krudisesid solvunult.

"Kui see tõsi on, et te tõepoolest lehed olete," ütlesid rohelised lehed, "siis oleme ju sugulased..."

Rohelised lehed tulid valgete sekka ja nii nad seal kirjutuslaual koos lebasid - rohelised valgetega läbisegi - ning ajasid poolihääli krudisedes oma lehejutte. (lk 30)

Väike proua Hullevulle istus linnapea rinnale, ja vaatamata sellele, et ta oli kerge kui ämblikuvõrk, tundus linnapeale, otsekui oleks kaljurahn talle peale vajunud.

"Ma võtsin sinu jaoks mõned unenäod kaasa," ütles proua Hullevulle ja avas kotisuu. Ta lasi välja tüdrukute nutu, poiste kisa ja vanakeste ohked.

Linnapea nägi unes, et ta on laps. Ta istus tänaval ja tahtis mängida, aga ei leidnud selleks kohta. Ta tahtis laevukesi ujutada, aga ei teadnud, kuidas. Kaks vanakest pistsid pead aknast välja ja ohkasid: "Vaene laps! Varem, kui meil veel mets alles oli..."

Linnapea oigas unes. Unenägu ei meeldinud talle. "Vii mind ära," pomises ta ja viskles küljelt küljele. "Vaata aga edasi!" käskis väike proua Hullevulle. (lk 30-31)

Linnapea nägi unes, et ta on liblikas, kes lendab läbi metsa. Hõljudes ja siia-sinna lenneldes oli tema meel nii kerge, et ta vaibal lebades käed välja sirutas ja õnnelikult naeratas.

Väike proua Hullevulle oli voodiotsalt kirjutuslauale karanud ja kõõlus nüüd kirjakaalu peal.

"See meeldib sulle, eks?" küsis ta.

"Oh jaa..." õhkas linnapea,

"Sa tahaksid ju sedasi metsas edasi lennata, eks?"

"Oh jaa..." õhkas linnapea. (lk 40-41)

Kopad jäid kriisates ja kriuksudes seisma.

"Mis mõttes!" karjusid masinate juhid. "Meid ju telliti siia! Kas meie väikest linna ei hakatagi suuremaks ehitama?"

"Hakatakse. Aga me ehitame linna hoopis ümber metsa!"

Linnapea joonistas kätega õhku suure ringi ja rääkis kõigile uuest plaanist.

"Oh, issi!" hõikasid Julius ja Juliane. "Kuidas sul ometi nii hea mõte pähe tuli?"

"Sest ma olen tarkpea," ütles linnapea. "Tarkpeadele tulevad ikka sobival hetkel nutikad mõtted."

Samal hetkel kukkus üks tõru talle otse vastu sedasama tarka pead. Linnapea pilgutas piinlikkust tundes silmi. Õõnsa puutüve sees oleks nagu keegi itsitanud, aga see võis samahästi ka mõni pilalind olla. (lk 50)

"Armas issi," ütles Julius, "me oleme sulle väga-väga tänulikud. Mida teeks linnapea, kui ta peaks kellelegi tänu avaldama?"

"Ma nimetaks selle inimese aukodanikuks!"

"Sel juhul nimetame su aulapseks! Tänasest alates tohid sa koos meiega mängida."

"Juhhei!" karjusid kõik. "Kolm korda elagu aulaps!"

Tüdrukud punusid talle pärja, poisid uurisid, kas ta sooviks olla röövel või indiaanlane või hoopis kahvanägu, kelle saaks puu külge siduda. (lk 51)

Mets jäi rohelise südamena linna keskele.

Kui kõik valmis sai, saatis linnapea kõikjale üle riigi laiali kutsed:

TULGE KÜLASTAMA ROHELISE SÜDAMEGA LINNA!

Isegi välismaale saatis ta kutseid.

Teiste linnade linnapead olid saabudes tõeliselt imestunud.

"Meie issi on tõesti tarkpea!" ütlesid Julius ja Juliane.

"Ja teie võite oma linnas ka samamoodi teha, kui vaid tahate." (lk 54)

"Vanaema õunapuu otsas"

Tsitaadid väljaandest: Mira Lobe, "Vanaema õunapuu otsas", tlk Dagmar Normet, 2. trükk, 2008.

"Täna tuleb meile külaline!" katkestas teda Robert. "Minu Ameerika-vanaema on kohale jõudnud. Tal on minu jaoks kindlasti terve kohvritäis mänguasju kaasas - ja kujuta ette, selle asemel et öelda: "Tere, Robert!", ütleb ta: "Hallo, Bobby!"

"Mispärast?" küsis Andi. "Mispärast ütleb ta: "Hallo, Bobby!"?"

"Sellepärast, et "Robert" on ameerika keeles "Bobby". Ja "tere" on "hallo". Ja ta tuli lennukiga, kujuta ette!" (lk 6)

Niisiis juhtuski, et Andi nüüd õhtupoolikul üksipäini õunapuu otsas istus. Tal oli väga kena olemine seal üleval oma rohelises peidukohas - kena ja praktiline. Õunapuu seisis nimelt eesaias maja ning tänava vahel, ja Andi võis ülevalt näha kõike, mis all toimus. Seevastu aga ei saanud tänavalt mitte keegi näha, et seal üleval poiss istub. Muidugi, kui keegi just täpsemini vaatama hakkas, siis avastas ta lehtede vahel kaks paljast kõlkuvat jalga ja all rohus paari tolmuseid sandaale. (lk 6-7)
Ema istus verandatrepi ülemisel astmel. Ta hoidis taksikoera Bellot põlvede vahel ja harjas tema karva. Tegelikult pidi küll Andi vanem õde Kristel iga päev Bello karva harjama. Aga Kristel unustas selle ühtelugu ära, seepärast pidi ema seda tegema. Täpselt samuti nagu Andi vanem vend Jörg unustas oma kingi puhastada ja Andi ise unustas hamstrit toita. Kui ema poleks kõigele mõelnud, siis oleks hamster võib-olla juba nälga surnud, kingad oleksid kindlasti puhastamata ja Bello jookseks ringi sakris nagu traatkarvaline foksterjer, aga mitte nagu ilus siidiläikeline pikakarvaline taksikoer. (lk 7)
"Gerhardi vanaema viib teda karusselliga ja tondirongiga sõitma. Ja mis ta aga tahab," ütles Andi etteheitvalt, "ja jõuluks kudus vanaema talle tuttmütsi!"

"Andi!" Ema lõpetas kiigutamise. "Sinu kastis on kolm mütsi. Kas pole tõsi?"

See oli tõsi. Tal oli küllalt mütse: vana sinine, Jörgilt päritud; vana punane, Kristelilt päritud; ja üks enam-vähem uus valge - selle olid vanemad talle sünnipäevaks ostnud. Kuid müts, mida ostetakse kaubamajast, pole teps mitte see mis vanaema kootud müts. (lk 9-10)

"Kui sa tahad," ütles ema, "saad minu käest täpselt samasuguse tuttmütsi nagu Gerhardi oma."

Andi raputas pead. Ta ei tahtnud sugugi, et ema talle mütsi kooks. Emal oli niigi palju tegemist: hommikul kell pool seitse läks ta juba ära ja töötas kuni lõunani suures pesumajas. Ta pidi raskeid pesupakke kaalule tõstma ja uuesti maha tõstma. See oli väga pingutav. Ja kui ta koju tuli, siis alles töö päriselt algaski: siis ta pidi süüa tegema ja kraamima ja tolmu imema ja triikima ja Jörgiga õppima ja Bello karva harjama... Ei, temal polnud tõepoolest aega tuttmütse kududa, eriti veel sellele, kellel kolm mütsi juba oli. (lk 10)

Andile polnud sugugi meeltmööda, et tema pilt selleks ära võeti, et vanaemale ruumi teha; kuid ta pidi möönma, et vanaema üpris lõbus välja nägi. Peas kandis ta sulgedega kübarat, mille alt paistsid väikesed valged lokikesed, ja käes tohutut, tikitud lilledega käekotti. Tema kleit oli pikk ja vanamoodne, ja kleidi serva alt piilusid valged pitsidega püksid.

"Kas ta meeldib sulle?" küsis ema. "See foto on ühelt vastlapeolt. Sinu vanaema riietus tookord vanaemaks. Ta leidis selle pildi väga lõbusa olevat ja näitas seda meile sageli." (lk 11)

"Kas õunad on veel väga hapud?" küsis vanaema.

"Väga! Ja toored õunad panevad kõhu valutama!" ütles Andi arukalt.

"Siis ma võtan endale ühe!" ütles vanaema väga arutult ja rebis oksa küljest rohirohelise õuna. Ta hammustas õuna nii et raksus.

"Hapu teeb lõbusaks!" seletas ta. "Kas sa ei tahaks ka õuna? Kui nad kodus sinuga riidlema hakkavad, siis ütle täitsa rahulikult: "Minu vanaema lubas.""

Andi võttis õuna ja lõi hambad sisse. Õun oli nii kole hapu, et... uih, kui hapu! (lk 12)

Käsikäes läksid nad üle tänava bussipeatuse poole. Ei, ega vanaema teda ei talutanud! Pigem vastupidi. Andi märkas nimelt kohe esimesel ülekäigul, et vanaema oli liikluse suhtes täitsa muretu. Kas seal tuli mõni auto või ei tulnud, kas valgusfoor näitas rohelist või punast tuld - see kõik oli talle ükstapuha! Tema kõndis muudkui otse edasi. Ja kui Andi ise poleks hoolega tähele pannud, oleks vanaema kindlasti esimesele mootorrattale otsa jooksnud.

"Piisab, kui ükski meist kahest on ettevaatlik," ütles vanaema. "Ja sind ma võin ju usaldada!" (lk 14)

Nad istusid päris ette, otse akna taha, kus võib tunda, nagu oleksid ise bussijuht. Vanaema võttis kotist kaks rooliratast, ühe endale teise Andile.

"Tähelepanu, kurv!" hüüdis vanaema, keeras rooliratast paremale ja kallutas ennast üsna küljele, peaaegu Andile otsa.

"Tähelepanu, kurv!" hüüdis Andi, ja mõlemad keerutasid oma roolirattaid vasakule ning kallutasid teisele poole.

Vahepeal, kui nad otsesuunas sõitsid ega pidanud nii väga tähele panema, ajasid nad tarka autojuhijuttu: "Ma leian, sa sõidad liiga kiiresti, vanaema! Võta parem veidi gaasi maha."

"Ma ei sõida iialgi alla kahesaja," vastas vanaema, "sest ma olen pisut kergemeelne." (lk 15)

Vanaema vist ei kuulnud teda. Ta vaatas aina üles trammi lae poole, justkui oleks seal midagi erilist. Andi vaatas samuti üles. Aga seal polnud midagi näha peale nahast kellanööri, mis lookas alla rippus ja sõidul üles-alla õõtsus.

"Kuule, Andi," sosistas vanaema, "mul on kange tahtmine sellest nöörist tõmmata."

"Seda ei tohi!" sosistas Andi ehmunult. "Sa pead siis trahvi maksma!"

Vanaema ohkas ja vaatas ikka üles. "Aga kui mul ikka nii kange tahtmine on..."

Trammitee tegi terava käänaku, kõik inimesed hoidsid kinni, ainult vanaema laskis tugipuust lahti; ta vaarus, vehkis pidet otsides Õhus ringi, hüüdis: "Appi!" ja sai viimasel hetkel kellanöörist haarata. Kostis läbitungiv helin. Vagun pidurdas ja sõitjad kukkusid natuke segamini. Aga veel enne kui konduktor ja trammijuht ja kõik teised jõudsid pahandama hakata, hüüdis vanaema: "Vabandust! Ma pidin äärepealt kukkuma ja oleksin endal ühe või koguni kaks jalga murdnud!"

Sealjuures noogutas ta oma sulgkübaraga ja kõik valged lokikesed noogutasid kaasa.

Konduktor ütles: "Niisugune armas vana daam! See oleks ju kohutav olnud!"

Ja trammijuht ütles: "Milline õnn, et ta kellanöörist kinni sai!"

"Jah, tõepoolest! Milline õnn!" ütlesid sõitjad. (lk 25-26)

Välislingid