Mine sisu juurde

Naeratus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Naeratused)
Victoria Martín de Campo, autoportree, (u 1860 )
Angelo Garino, "Fiori semplici e fiore raro" (1915)

Naeratus on hammaste paljastamine oma sõbralikkuse või vaenulikkuse ülesnäitamise eesmärgil või selle žesti imiteerimine hambaid tegelikult paljastamata. Mitte ajada segi naeritusega.

Proosa

[muuda]
  • D'Artagnan sammus ees. Ta küünarnukk, ranne ja õlg moodustasid talva, mille ta oskas inimmassi suruda ja seda lõhestada ning osadeks lõhkuda nagu puuhalu. Tihti võttis ta abiks oma raudse mõõgapideme. Selle torkas ta kõige mässulisemate vastaste ribide vahele ja kasutas seda hoovana või kangina, eraldades vajaduse korral mehe naisest, onu vennapojast, venna vennast. Ja kõike seda tegi ta nii loomulikult, nii meeldiva naeratusega, et oleks tarvis olnud pronksist ribisid, et mitte karjatada, kui mõõgapide oma tööd tegi, ja teemandist südameid, et mitte lasta end võluda naeratusest, mis lehvis musketäri huulil.
Sõbrale järgnedes hoolitses Raoul naiste eest, kes imetlesid ta ilu, ja hoidis vaos mehi, kes said tunda ta lihaste kõvadust, ning sellise manöövri abil lõhestasid nad pisut liiga paksu ja räpast rahvavoogu.


  • Ilu kaunistab ka neid, kes teda vaatlevad; kõik ta varjundid ja helgid kutsuvad esile endaga sarnanevaid tundeid, kõik see koos vaimustab ja teeb õnnelikuks. Kuid veelgi vastupandamatumalt mõjub täiuslikkus, kui ta on relvastatud teadmisega oma jõust. Ainult eemaldudes on võimalik tema vastu võidelda, ent ka siis on talle kindlustatud osaline võit — mõtlik naeratus.


  • Kohutavatel ježovštšina aastatel veetsin ma seitseteist kuud vanglajärjekordades Leningradis. Kord "tundis" keegi mind kuidagi "ära". Siis ärkas minu järel seisev naine, kes ei olnud minu nime muidugi kunagi kuulnud, meile kõigile omasest tardumisest ja küsis minult kõrva sisse (seal rääkisid kõik sosinal): "Aga kas te seda suudate kirjeldada?" Ja mina ütlesin: "Suudan." Siis libises üle selle, mis oli olnud tema nägu, midagi naeratuse taolist.
    • Anna Ahmatova, "Reekviem", "Eessõna asemel", tlk Doris Kareva, Vikerkaar 3/1988, lk 21-27


  • Kuid Tomás oli Maa peal ujunud sinistes jõgedes, teel möödumas võõrad, ja söönud kummalistes majades koos kummaliste inimestega, ja tema relvaks oli alati olnud ta naeratus.



  • Nähes, et maailm riisub end selle olevuse kasuks paljaks, peab Ta olema õnnelik - terve struktuur lendaks uperkuuti, kui Ta ei oleks õnnelik. Nii et naise lõputult naeratava imidž on kleebitud igale mõeldavale pinnale. Õunakook kutsub esile õndsalikkuse voolu, pesumasin põhjustab kärarikast lõbusust, odav šokolaadikarp toob kaasa sulavrõõmsa tänulikkuse, kokapudel on sõnulseletamatu õnne allikas, isegi uut plaastrit tervitab rahuloluümin. Tõeline naine limpsab keelega üle huulte, avab suu ja välgutab oma hambaid, kui ilmuvad fotograafid: Tema peab oma abikaasa filmiesilinastusele tulema rõõmujoovastuses, või hakatakse kohe tagaselja sosistama mehe ebaedust. Playboy-Jänku olemise kutsehaigus on kohustuslike naeratuste tõttu valutavad näomusklid.
    • Germaine Greer, "Stereotüüp", tlk Maris Müürsepp, rmt: "VTK-raamat", Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 1999-2004 (artikkel raamatust "A Cultural Studies Reader. History, Theory, Practice", London, 1995; katkendid Greeri teosest "The Female Eunuch", 1970)


  • Naeratage... homme on veel hullem.
    • Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu", tlk Toomas Niit, Tallinn: Ersen, 1999, lk 14


  • Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:
"Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."
"Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"
Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv kohmetus lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:
"Sa naeratad, su hambad on nii valged
ja õrnalt õhetavad roosad palged."
Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.


  • Eesriie kerkis uuesti. Valgusvihk püüdis kinni Christine'i, kes tegi reveranssi ja lehvitas ja säras. Kaasmustlane nügis Agnest. "Sa vaata ainult donna Timpanit," ütles ta. "Sellel on küll nina vingus, nii tõesti kui ma elan."
Agnes vahtis primadonnat.
"Ta naeratab," ütles ta.
"Tiiger ka naeratab, kullake."


  • Naeratus Gansey näol võinuks süüdata terved söekaevandused. (lk 49)
  • Adam kahtlustas, et Gansey eelistab Ronanit seepärast, et too on aus, olgu pealegi, et kohutav, ja Gansey arvates oli aususel kulla väärtus. Declan ootas vastamisega sekundi murdosa liiga kaua ja nii pani Ronan käed risti rinnale. "Oled sina alles tüübi otsa sattunud, Ashley. Sina veedad temaga täna imelise õhtu ja homme veedab temaga imelise õhtu mõni teine tüdruk."
Kusagil kõrgel nende peade kohal lendas kärbes suminal vastu aknaklaasi. Ronani selja taga vajus vaikselt kinni ta toa uks, kaetud kiiruse ületamise eest saadud trahvikviitungite koopiatega.
Ashley näol püsis jäigastunud naeratus. (lk 53)


  • "Smile", käratas mulle tagatipuks eile täiesti võõras tüüp tänaval, minust parajasti möödudes. Naeratada ma talle ei tahtnud. Selle asemel mõtlesin, kust tuleb sel võhivõõral mehel üldse eeldus, et ma peaksin talle (ja ilmselt peale tema ka teistele) muudkui aga naeratama.


  • Samas jäävad sõnumid tihti vastukäivaiks. Elame ajal, mil osaliselt on veel käibel endised stereotüüpsed väärtused, aga paralleelselt on pildil femvertising, mis tekitab teatavat kakofooniat. Ole võimestatud – milleks piisab "sina ise" olemisest –, aga osta see toode, milleks on näiteks Dove'i nahka pinguldav kreem või hoopis Pantene'i šampoon. Aga kui me saame olla meie ise, kaob ka müügiargument. Rääkimata sellest, et Pantene'i "Sorry, Not Sorry" õpetab, et nüüd peaksid naised olema sorry ka selle eest, et nad on sorry. Ehk siis pane see feministisärk selga (kusjuures, pluss-suuruses sõbranna ütleb, et tema neisse kirjaga "love yourself" ja "feminist" T-särkidesse ei mahu), aga ole pigem ikka see enda eest hoolitsev feminist, mitte see tüütu, kes aina võrdõiguslikkusest jaurab. Ole bossy, enesekindel, läikivate juustega, pingul nahaga, naerata rohkem – ei oot, ära naerata rohkem, see on ju see vana sõnum –, don't be sorry!


  • Nõukaajal suheldi füüsilises mõttes tõesti lähemalt ja vahetumalt (isegi telefoniautomaat tänavanurgal oli tihti rikkis, nii et pidi ise kohale minema.) Küsimus on aga selles, kas säärase suhtlusega kaasnes tingimata helget sooja meeleolu, kas "inimlahkuse piimanired" voolasid? Tundub, et nõnda seda vahel vaikimisi kujutletakse. Ent kui see tõepoolest nii oleks olnud, siis miks üllatas turiste läänest, kui vähe meie inimesed naeratasid, kui sünged olid näod tänaval?
    • Mihkel Mutt, "Millest jutustab meile ühistransport" Postimees, 6. oktoober 2018


  • Naeratus on Raskustele nagu pühitsetud vesi kuradile. Nad hakkavad vingerdama ja muutuvad siis siniseks suitsuks, mille Lõpmatuse alati abivalmis tuul kohe minema kannab.


  • Ta proovis iseendale naeratada. Ning mõtles endamisi, et ei ole juba tükk aega siiralt naeratanud. Paistis, et kaks kortsu olid tema teadmata maandunud otse kulmude vahele, justkui püsikski näol murelik ilme. Võib-olla püsiski.
    • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021, lk 69


  • Sain kollase numbri odaviskeks kätte ja kui odaviskes viimase tulemuse tegin, olin juba šokis. Pidin maha rahunema. Siis tuli 1500 meetrit, vahepeal ma puhata ei saanud, süda lihtsalt lõi! Ma sain mõne inimese strateegiad-taktikad teada, siis sain kindla peale jooksma minna. 500 meetrit oli minna, nägin, mis minu ees toimub ja teadsin, et mu jalgades on seda jaksu. Viimane ring tuli naeratusega!

Luule

[muuda]

Kuulete, kuidas nüüd märatseb maru ja murrab,
mühistes metsasid mööda ja vilistes ladvus, /---/

Tõuseb kui salane nutt siis säält saledast salust,
kaebades kohavad kuused ja kased ja männid:
võitluses tormiga langeb siin raksudes mõni.
Aga ta ratsutab uhkelt neist langenuist üle,
naeratab kurjalt ja kõlistab kannukseid karmilt,
kolistab kändusid mööda ja vilistab ladvus:
raudsete kätega kuningas – sügisemaru.

  • Marie Under, "Sügisemaru" kogust "Eelõitseng". Tartu: Odamees 1918


Siis naeratuse varjus
ma taandun tuldud teid:
kui muinasloo vaene karjus,
kel osaks saand aarde leid.


On tuultepaeltes kinni jalg.
Kuu naeratab kui surnu palg -
see mind ei lase silmast.

  • Marie Under, "Ulm pudenes", rmt: "Uneretk", 1968, lk 30


Me sööme saepuru kui keegi ei näe me naeratame
Meie lapsed söövad saepuru
võimalik on et nad on saepuru enne näind
...
Me räägime saepuru meil on revolver kuklas;
eks need kel ole kõrvad saa saepuru kõrvadesse -
kui neist pole veel suppi keedet.
Meie südamed aga teavad, me kiidame saepuru
me mõtted on liimist lahti
ja me pole midagi ütelnd.

  • Ilona Laaman, "Saepurusööjad", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 8

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Naeratus&oldid=126696"