Suzanne Collins

Suzanne Collins, 2010.

Suzanne Collins (sündinud 10. augustil 1962) on Ameerika Ühendriikide kirjanik.

"Näljamängud"

Tsitaadid väljaandest: Suzanne Collins, "Näljamängud", tlk Evelin Schapel, 2008.

• Niipea kui metsa jõuan, otsin puuõõnest üles oma vibu ja nooled. Olgu elekter sees või mitte, aga aed on hoidnud 12. ringkonnast eemal kõik lihasööjad. Metsas hulguvad nad vabalt ringi ning lisaks valmistavad muret mürgised maod, marutõbised loomad ja täiesti olematud teerajad. Aga metsas on ka toitu, kui tead, kuidas seda leida. Minu isa teadis ja õpetas mullegi mõningaid asju enne, kui ta kaevanduse plahvatuses tükkideks rebiti. Isegi matta ei olnud midagi. Olin siis üksteist. Viis aastat hiljem ärkan endiselt selle peale, et hüüan unes isale, et ta jookseks elu eest. (lk 10-11)
• Kuigi metsas käimine on illegaalne ja salaküttimine toob kaasa kõige rangemad karistused, riskiks sellega rohkem inimesi, kui neil oleks relvad. Aga enamik ei ole nii vaprad, et julgeksid ainult nuga käes metsa minna. Minu vibu on haruldus, isa tehtud, peidan seda ja veel paari teist tema meisterdatud vibu niiskuskindlalt pakituna metsas. Isa oleks nende müümisega võinud teenida hulga raha, aga saanuks võimud sellest teada, oleks ta mässu õhutamise eest avalikult hukatud. Suurem osa rahuvalvajaid pigistab mõne meiesuguse küti pärast silma kinni, sest nad on värske liha peale sama maiad nagu kõik teisedki. Tegelikult on nad ühed meie parimad kliendid. Aga kogu Serva relvastamist ei oleks keegi kunagi lubanud. (lk 11)
• Kui noorem olin, ajasin emale surmahirmu nahka kõikide nende asjadega, mida võisin välja pahvatada 12. ringkonna ja inimeste kohta, kes kauges Kapitooliumi linnas valitsevad meie riiki Panemit. Lõpuks sain aru, et see võib meid ainult suuremasse ohtu seada. Et keegi kunagi mu mõtteid ei saaks lugeda, õppisin keelt hammaste taga hoidma ja näole ükskõiksuse maski manama. Koolis oma tööd vaikselt tegema. Avalikul turul ainult viisakusväljendeid vahetama. Teistega väga vähe rääkima — kui välja arvata kauplemine Hobis, mustal turul, kus ma peamiselt raha teenin. Isegi kodus, kus ma nii eeskujulik ei ole, väldin riskantseid teemasid nagu lõikus või toidunappus või Näljamängud. Prim võib hakata minu sõnu kordama ja kuhu me niimoodi välja jõuaksime? (lk 11-12)
• Isa sai emaga tuttavaks, korjates jahiretkedel ravimtaimi ja müües neid ema vanemate poodi, kus neist rohtu keedeti. Ema pidi isa tõeliselt armastama, kui oli nõus oma kodunt lahkuma ja Servale kolima. Püüan seda meeles pidada, kui näen enda ees kõigest naist, kes konutab osavõtmatult nurgas, samal ajal kui tema lastest jääb ajapikku alles ainult luu ja nahk. Isa pärast üritan talle andeks anda. Aga ausalt öeldes ei ole ma eriti andestaja tüüpi. (lk 13)
• Lõikuse korraldamise süsteem on ebaõiglane, vaesed saavad kõige rohkem kannatada. Lõikuspäeva loosirattasse pannakse kõigi nimed, kes on vähemalt kaksteist eluaastat vanad. Esimesel aastal on nimi loosirattas ühe korra. Kolmeteistaastaselt juba kaks korda ja nii edasi ja nii edasi kuni kaheksateistkümnenda eluaastani, mis on ühtlasi viimane osalemise aasta ja su nimi pannakse loosirattasse seitse korda. Nii on kõigis kaheteistkümnes Panemi ringkonnas.

Aga asjal on veel üks konks. Oletame, et tegemist on vaese ja nälgiva perekonnaga nagu minu ja Gale'i oma. Siis võid valida variandi, et sinu nimi pannakse veel mõned korrad loosirattasse vahetuskaubaks tessera'te eest. Iga tessera on väärt kehva aasta teravilja- ja õlinormi ühe inimese kohta. Seda võib ka kõikide oma pereliikmete eest teha. Nii oli minu nimi juba neli korda loosirattas, kui ma kaheteistaastane olin. Üks kord sellepärast, et sain kaksteist, ning kolm korda teravilja- ja õliportsu eest enda, Primi ja ema jaoks. Tegelikult olen pidanud seda tegema igal aastal. Ja loosirattas olemise kordi muudkui koguneb. Nüüd, kuueteistaastaselt, on mu nimi loosirattas juba kakskümmend korda. Gale on kaheksateist ja juba seitse aastat aidanud toita või täiesti üksinda toitnud viieliikmelist peret. Tema nimi osaleb täna loosis nelikümmend kaks korda. (lk 16-17)

• Igatahes oleme Gale'iga ühte meelt, et kui peaksime valima nälga suremise ja kuuli pähesaamise vahel, oleks kuul sada korda kiirem. (lk 20)
• Kui kell lööb kaks, astub linnapea poodiumile ja hakkab lugema. Igal aastal üks ja sama. Ta räägib Panemi ajaloost - riigist, mis tõusis tuhast kohale, kus kunagi asus Põhja-Ameerikaks kutsutud maa. Linnapea nimetab kõik katastroofid, põuad, tormid ja tulekahjud, jutustab üle kallaste tõusnud merest, mis mattis palju maad enda alla, ja jõhkrast sõjast, mille üleelamiseks ei olnud toitugi. Kõige selle tulemuseks ongi Panem ja särav Kapitoolium, mida ümbritsevad kolmteist ringkonda - riik, mis tõi oma elanikele rahu ja õitsengu. Seejärel saabusid Mustad Päevad — ringkondade ülestõus Kapitooliumi vastu. Kaksteist said lüüa, kolmeteistkümnes hävitati. Riigireetmise lepingus sätestad uued, rahu garanteerivad seadused ning et Mustad Päevad mitte kunagi ei korduks, tõi leping meile igaaastaseks meeldetuletuseks kaasa Näljamängud.

Näljamängude reeglid on lihtsad. Karistuseks ülestõusu eest peavad kõik kaksteist ringkonda saatma mängudele ühe poisi ja ühe tüdruku. Osalejaid nimetatakse tribuutideks. Kakskümmend neli tribuuti vangistatakse tohutu suurele väliareenile, mis võib olla milline tahes, kõrvetavast kõrbest külmunud kõnnumaani välja. Mitmenädalase perioodi jooksul peavad osalejad võitlust elu ja surma peale. Viimane ellujäänud tribuut on võitja.

Kapitoolium võtab meie ringkondade lapsed, sunnib nad üksteist tapma ja kõiki teisi pealt vaatama - see on nende viis tuletada meile meelde, kui suur meelevald neil meie üle on ja kui väike oleks meie võimalus võita järgmine ülestõus. Mis sõnu nad ka ei kasutaks, sõnum on selge: "Vaadake, kuidas me võtame teie lapsed ja ohverdame nad ja teie ei saa midagi teha. Kui tõstate kas või väikese sõrme, tapame viimase kui ühe teie hulgast. Täpselt nagu 13. ringkonnas."

Et muuta mängud meie jaoks võrdselt alandavaks ja piinarikkaks, nõuab Kapitoolium, et suhtuksime nendesse kui pidustustesse, spordivõistlustesse, kus kõik ringkonnad omavahel mõõtu võtavad. Viimane ellujäänud tribuut saab auhinnaks kerge koduse elu ja terve ringkond külvatakse üle auhindadega, peamiselt toidukraamiga. Kapitoolium jagab võidu saavutanud ringkonnale terve aasta jooksul teravilja ja õli, isegi selliseid hõrgutisi nagu suhkrut, samal ajal kui ülejäänud meist võidevad näljaga.

"Käes on aeg nii patukahetsuseks kui ka tänuks," leelotab linnapea. (lk 20-21)

• Ükskord, kui ma istusin liikumatult umbes kolme meetri kõrgusel puu otsas ja varitsesin juhuslikult mööduvat jahisaaki, jäin tukkuma ja kukkusin alla. Maandusin selili. Tundus, nagu oleks viimne kui õhuraas kokkupõrke tagajärjel kopsudest välja surutud, ja seal ma siis lamasin, üritasin sisse hingata, välja hingata, midagigi teha. (lk 23)
• Isa oli kolm kuud varem kaevanduses surma saanud. Oli kärekülm jaanuar, mille samast keegi ei mäletanudki. Isa surmale järgnenud tuimus oli möödas ja äkilised valusööstud tabasid mind otsekui selgest taevast, sundisid mind kägarasse tõmbuma ja kurnasid mu keha nutuhoogudega. Kus sa oled, karjusin mõttes. Kuhu sa kadusid? Loomulikult ei tulnud kusagilt ühtegi vastust. (lk 27)
• Ringkond andis meile isa surma kompenseerimiseks väikese rahasumma, millest pidi piisama ühekuuliseks leinaajaks, pärast seda tuli emal eeldatavasti tööle asuda. Aga ta ei asunud. Ta ei teinud midagi muud, kui istus laua taga või lebas hoopis voodis tekkide all kägaras, silmad suunatud kaugusse. Vahel ta liigutas end, tõusis üles, nagu vajaks mõni kiire asi tegemist, vajus aga kohe jälle liikumatusse poosi tagasi. Kuidas ja kui palju Prim teda ka ei anunud, miski ei aidanud.

Olin surmani hirmunud. Praegu ma saan aru, et ema oli sulgunud kurbuse tumedasse maailma, aga tollal teadsin vaid seda, et lisaks isale olen kaotanud ka ema. (lk 27)

• Nälgimine ei ole 12. ringkonnas tavatu saatus. Kes ei oleks näinud näljaohvreid? Vanemad inimesed, kes ei suuda enam tööd teha. Lapsed perekondadest, kus on liiga palju suid toita. Kaevandustes vigastatud. Veavad tänavatel vaevaliselt jalgu järele. Ja ühel päeval võib näha, kuidas nad liikumatult seina najale naalduvad või Aasal lebavad. Mõnest majast võib kuulda südantlõhestavat nuttu ning seejärel kutsutakse rahuvalvajad laipa ära viima. Nälgimine ei ole kunagi surma ametlik põhjus. Selleks on ikka gripp või külmetus või kopsupõletik. Aga sellega ei peta kedagi. (lk 28)
• "Ma ei tea isegi seda, kas seal puid on," ütlen ma. Ühel teisel aastal visati võistlejad kivirahnude, liiva ja kidurate põõsaste vahele. Seda aastat ei kannatanud ma silmaotsastki. Paljusid osalejaid hammustasid mürgised maod või nad läksid janu pärast hulluks.

"Seal on peaaegu alati natuke puid," vastab Gale. "Sellest aastast alates, kui peaaegu pooled surnuks külmusid. Ei olnud just suurem asi meelelahutus."

Tõsi. Ühtedel Näljamängudel pidime vaatama, kuidas mängijad öösel külma kätte surid. Neid ei olnud peaaegu nähagi, sest nad kõik olid kerra tõmbunud ja neil ei olnud puid, et lõket teha, ega tõrvikuid ega midagi muud. Kapitooliumi arvates puudus nende vaiksete ja verevaeste surmade juures igasugune põnevus. Sellest ajast alates on seistud üldiselt hea selle eest, et oleks puid, millest tuld teha. (lk 37)

• "See ei ole kõigest jaht. Neil on relvad. Nad mõtlevad," vastan talle.

"Nagu sinagi. Ja sul on rohkem kogemusi. Tõelist praktikat," ei anna Gale alla. "Sa tead, kuidas tappa."

"Mitte inimesi," vaidlen vastu.

"Kui erinev see tegelikult ikka olla saab?" küsib Gale süngelt.

Kõige hirmsam ongi, kui ma suudan unustada, et nad on inimesed - siis ei erine see jahipidamisest karvavõrdki. (lk 38)

• Koolis õpetatakse meile, et Kapitoolium ehitati paika, kus kunagi asus Kaljumäestik. 12. ringkond paikneb piirkonnas, mida tunti Apalatšide nime all. Isegi sada aastat tagasi kaevandad siin sütt. Sellepärast peavadki meie kaevurid nii sügavalt kaevama. (lk 39)
• Koolis jõutakse millegipärast alati söekaevandamiseni välja. Enamik meie õppetundidest on ühel või teisel viisil söega seotud, kui välja arvata lugemine, matemaatika ja iganädalane loeng Panemi ajaloost. Põhiliselt on see lihtsalt loba selle kohta, mis me kõik Kapitooliumile võlgu oleme. Ma tean, et meile ei räägita paljusid asju sellest, mis ülestõusu ajal tegelikult juhtus või kuidas see toimus. Aga ma ei raiska sellele mõtlemisele aega. Olgu tõde mis tahes, toitu see mul lauale tuua ei aita. (lk 39)
• Pilapasknäär.

Väga naljakad linnud ja Kapitooliumile paras ninanips. Ülestõusu ajal aretas Kapitoolium terve hulga geneetiliselt muundatud loomi ja kasutas neid relvadena. Neid nimetati mutantideks. Üks neist oli vadistav pasknäär, kes suutis meelde jätta ja korrata pikki inimestevahelisi vestlusi. Need olid linnud, kes pöördusid alati ise koju tagasi, eranditult isased, ja neid lasti lahti piirkondadesse, kus Kapitooliumi vaenlased end peitsid. Kui linnud olid jutu kokku kogunud, lendasid nad tagasi keskustesse, kus jutt linti võeti. Inimestel läks päris kaua aega, enne kui nad taipasid, mis ringkondades toimub ja kuidas eraviisilisi jutuajamisi edasi toimetatakse. Siis hakkasid ülestõusnud Kapitooliumile muidugi lõputuid valesid saatma ja sellega sai palju nalja. Keskused pandi kinni ja linnud jäeti maha, metsikusse loodusesse välja surema.

Ainult et nad ei surnud välja. Selle asemel paaritusid vadistavad pasknäärid emaste taidur-pilalindudega ning tekkis täiesti uus liik, linnud, kellel ei ole enam võimet sõnu hääldada, kuid kes suudavad siiski matkida suurt hulka inimeste hääli, laste kõrgekõlalisest lõõritamisest meeste madalate toonideni välja. Ja nad oskavad laule järele vilistada, kui jagub vaid piisavalt kannatust neile ette laulda ja kui laulja hääl neile meeldib. (lk 40)

• Isale meeldisid pilapasknäärid eriti. Kui me jahil käisime, vilistas või laulis ta neile keerulisi lugusid ja pärast viisakat pausi laulsid linnud alati järele ka. Mitte igaüks ei saa sellise au osaliseks. Aga kui minu isa laulma hakkas, jäid kõik ümbruskonna linnud alati vait ja kuulasid. Isa hääl oli nii ilus, nii kõrge ja puhas, nii elujõuline, et see pani samal ajal naerma ja nutma. Mina niimoodi ei suutnud. (lk 40)
• Jään endamisi nuputama, miks tahtis Peeta Haymitchi eest ise hoolt kanda, ja korraga avastan end mõttelt: sest ta on lihtsalt lahke. Nagu tolgi korral, kui ta mulle leiba andis.

Selle mõtte juures jõnksatab minus miski. Lahke Peeta Mellark on minu jaoks palju ohtlikum. Lahked inimesed kohe oskavad mulle südamesse pugeda ja sinna jäädagi. (lk 46)

• Taimedega peab ettevaatlik olema. Paljud on söödavad, aga üks vale suutäis ja oledki surnud. (lk 47)