Anne Tyler

Anne Tyler (sündinud 25. oktoobril 1941) on Ameerika kirjanik ja kriitik.

"Perekonnalõuna "Koduigatsuse" restoranis"

Anne Tyler, "Perekonnalõuna "Koduigatsuse" restoranis", tlk Asta Blumenfeld, Eesti Raamat, 1995.

• See oli 1931. aastal, kui difteeriat veel raskeks haiguseks peeti. Pearl oli murest lausa meeletu olnud. Ta laotas lapse voodi kohale flanellist lina, sättis tema tuppa pliidil tuliseks aetud aurava veega kastruleid, potte ja ämbreid. Ta aina kergitas toda linaserva, et aur selle alla pääseks. Laps hingas vaevaliselt ja raginal, justkui oleks ta lämbumas või tiritaks midagi läbi tihke kruusahunniku. (lk 3)
• Pärast Ezrat sündis Jenny, nende tütar; mis rõõm oli seda lapsukest mähkida, tema juustest patsikesi punuda. Tüdrukud — need on ju nagu luksusesemed, leidis Pearl. (lk 4)
• Pearliga kurameerimise ajal tõi Beck talle šokolaadi ja lilli, aga ka midagi tõsisemat — brošüüre, mis kirjeldasid Tanneri korporatsiooni toodangut. Ta hakkas Pearlile üksikasjalikult oma edasijõudmise plaanidest ja tööst jutustama. Ta tegi Pearlile aina komplimente, mis tollele kõhedust valmistasid, kuni ta nendega oma tuppa pageda ja neid seal omaette nautida sai. Beck oli talle öelnud, et ta on kõige haritum ja peenem noor daam, keda ta eales kohanud on — kõige kombelisem ja kõige elegantsem. (lk 7)
• [Pearl:] Selliste sõnade jaoks, mis on õigemad kui teised sõnad — täieliku, absoluutse tõe väljaütlemise sõnad — nende jaoks peaks kohe terve eraldi keel olema. (lk 10)
• Nüüd oleks Pearl tollest oma toidupoest kohe ära võinud tulla, aga ta viivitas sellega siiski seni, kui tal nägemine halvenema hakkas. Mida oleks ta muidu oma ajaga peale pidanud hakkama? "Tühi pesa" — öeldakse selle kohta. Ka tänapäeval kasutatakse niisugust nimetust. Imelik oli tal nüüd vanas eas tagasi vaadata ja tõdeda, kui lühikest aega too tema pesa tühi ei olnud. Suhteliselt polnud too aeg kuigi pikk — see pesa oli palju kauem tühi kui täis olnud. Nõnda palju temast endast oli kätketud noisse tema lastesse; kes küll usuks, kui lühikest aega nad tegelikult temaga koos olid? (lk 22)
• Mida oli Pearl temas ometi leidnud? Ta pures oma huulte sisekülgi. Pearli ainus viga oli see olnud, et ta valikut tehes eksis. Kuid sel ei oleks pidanud nii kaugele ulatuvaid tagajärgi olema. Elu peaks ometi enamatki andestada suutma. (lk 24)
• Tema ise oli küll juba aastaid surmamõtteid heietanud, aga suremise ühte aspekti polnud ta kunagi silmas pidanud; kui ära sured, ei saa sa iialgi näha, mis sellest kõigest välja tuleb. Sinu poolt esitatud küsimused jäävad igaveseks vastamata. Kas see minu laps saab endale lõpuks püsiva eluaseme? Kas too teine õpib kunagi ka õnnelikum olema? Kas saan ma kunagi teada, mida selle või tolle all mõeldi? (lk 31)
• Jenny nägi ema kõigest kaks korda aastas — jõulude ajal ja septembris, vahetult enne koolitöö algust. Muude pühade ajal saatis ta emale vabanduskirju, suvi läbi aga töötas ta ühes valmisriietepoes oma kolledži lähedal olevas väikelinnas. Asi polnud selles, nagu polekski ta oma ema näha tahtnud. Tihti mõtles ta austusega ema visadusele ja sitkusele, mida ta oli üles näidanud oma lapsi teiste abita kasvatades, ja ka tema lakkamatule huvile nende edusammude vastu. Kuid iga kord, kui Jenny kodus käis, hakkas teda kohe ahistama tolle maja õhkkond — sealne valgusepuudus, too krampis tunne nois tapetseeritud tubades viibides, too kohutav kokkuhoidlikkus. Jenny isegi küsis endalt, kas pole tal selle kõige suhtes viimaks allergiat tekkinud. See oli nagu mingi hingamisteede haigus; mõnikord tundus talle, et ta lämbub selle kätte. (lk 82-83)
• Tundus, et mida ta vennale iganes ka ütles — ikka oli tema jutt venna meelest otsekui nende ema sõnade kaja. Kohe nägi ta venda pingule tõmbuvat. Ja Jenny teadis täpselt, mida ta mõtles. "Kuidas sul rahaga on?" küsis vend Jennylt. "Sulle kuluks vist paar uut kleiti ära?", ja kui Jenny vastas: "Ei, tänan, rahaga on mul kõik korras," olles ise veendunud, et talle pole tõepoolest midagi vaja, luges ta venna näoilmest kohe välja, et too oli kuulnud teda ema piniseva häälega ütlevat: "Ei, ei, minule pole midagi vaja..." (lk 83)
• Seejärel läksid Harley ja Jenny rongile, mis viis nad Paulhami ülikoolilinnakusse, kus neil oli väike tuba üüritud. Neil polnud veel ainsatki mööblitükki, ning oma pulmaöö veetsid nad põrandal. Jennyle tegi muret Harley kogenematus. Sellistest asjadest nagu seks ei olnud tal endal mingit aimu, aga nüüd selgus, et Harley ei teadnud, mida ta tegema peab, ja kuna Jenny seda ka ei teadnud, siis läkski see, millega kõik teised pikemalt mõtlemata toime tulevad, neil esialgu untsu. Hiljem aga teadis Harley juba ülihästi, mis tal teha tuleb. Jenny isegi kahtlustas, et ta on seda kusagil uurimas käinud. Vaimusilmas nägi ta Harley't raamatukogus laua taga asjatundjate teooriaid võrdlemas ja endale agaralt märkmeid tegemas. (lk 97)
• [Jenny ja Ezra] "Kas sa pead siis nüüd üksi seda restorani?"

"Nojah, juba novembrikuust peale. Kõik on minu kaelas: üürid, palgad, kütus. Inimeste palkamine, kui mõni töölt lahkub. Ära unusta, et restoran — see ei ole hoopiski ainuüksi toitlustamine. Mõnikord tunnen, et toit nagu oleks seal see kõige viimane asi. Vahel kõik just nagu variseks mulle peale: aga missis Scarlatti ütleb, et ma ei tohi ilmaaegu muretseda. See pidavat alati niimoodi paistma. Elu olevatki üks pidev vasturaiumine, kord ühe, kord teise asja vastu, mis uuristab ja murendab su tööd. Ja ma olen hakanud aru saama, et tal on õigus." (lk 99)

• Hinded ei olnud Jennyl enam kuigi head. Ta küll ei viilinud ega teinud muud selletaolist. Aga ta ei saanud ka A-sid, ja laboritööd olid tal tihtipeale lohakalt tehtud. Vahel tundus talle, et on seesmiselt tühi, juba kõik need aastad, ning et ta aina jätkab iseendasse kaevumist. Nüüd olid nad selle avastanud: temas ei olnudki midagi. (lk 103)
• Ta teadis, et oli kogu selles tehingus vääriti talitanud - ta oli otsustanud selle mehe endale võita, abiellunud temaga praktilistel kaalutlustel. Ta oli endamisi kalkuleerinud, mis on mis. Aga nüüd ta tundis et karistus on suurem, kui kuritegu seda väärinuks. See polnudki mingi kohutav kuritegu. Temal ei olnud ju aimu (ja kas ükski vallaline neiu seda üldse aimab?), kuivõrd tõsises tehingus ta osaleb, kui kaua see kestab, kui sügavale ulatub. Ja vaata nüüd: seal see kupatus oligi! Saanud kätte selle, mida ta oli taotlenud, leidis Jenny end fakti ees, et see oli hoopis tema, keda oli kätte saadud. Räägitagu siis veel kalkulatsioonidest! (lk 104)
• Missis Scarlattil oli vilets mees olnud (õnneks ei olnud too mees tema meelest tähtsam kui pudel halba veini) ja too mees oli ennast autoga surnuks sõitnud. Oma ainsa Ezra-ealise poja oli ta kaotanud Korea sõjas. Need mõlemad sündmused oli ta pidanud ihuüksinda üle elama; tema partnerlus Ezraga algas alles hiljem. Ezra ise aga polnud seniajani veel midagi erilist üle elanud. Ta oli juba kahekümne viie aastane, aga tal polnud veel naist ega last, ta elas ikka veel kodus ema juures. Selgus, et see, mida nad missis Scarlattiga üheskoos üle olid elanud, oli see, et nad olid suutnud läbi kõigi nende aastate püsima jääda. Selle naise elu, mis oli juba kuskile minevikku libisemas, ning Ezra elu, mille algus oli aina edasi lükkunud — need kaks elu olid ühitunud, teineteist tühjas ruumis püsti hoidnud. (lk 113-114)
• Ja need tomatid! See oli lausa kuritegu. "Vaadake ometi," ütleb mister Purdy ühte kätte võttes. ""Triiphoones kasvanud," ütleb mulle too poiss. Triiphoones kasvanud, seda küll. Minupoolest võiksid nad ka mujal kasvanud olla. Aga kus nad valminud on? küsin mina. Nad on varre otsas valminud, kinnitab too poiss. Hea küll, võlb-olla tõesti. Aga praegu, ma ei tea, millest see tuleb, maitsevad nad küll nii, nagu oleks neid kuus nädalat aknalaual pleegitatud. Justkui oleksid nad aknalauast, tselluloidist või kustutuskummist tehtud." (lk 117)
• Haige mees oli näost kollane, põsed lohku vajunud, ta oli kõiksugu voolikute külge kinnitanud, aga temagi püüdis naeratada, kui Ezra sisse astus. Ezral oli jäänud mulje, et haige ei osanudki inglise keelt. Teised aga rääkisid seda keelt vastavalt oma eale — lapsuke suurepäraselt, nooremad täiskasvanud tugeva meeldiva aktsendiga, vanemad kehvasti ja katkendlikult. Visiidi lõpuks aga unustasid ennast needki, kes kõige soravamalt rääkisid, ja läksid märkamatult üle oma emakeelele; see oli mingi musikaalne keel ümarate vokaalidega, mis andsid nende huultele jõulise ja kotja kuju — justkui oleksid nad pidevalt tuututanud.

Ezrale meeldis neid kuulata. Kui sa ei saa aru, mida inimesed räägivad, mõtles ta, küll tulevad siis nende suguluse liite- ja põkkumiskohad selgesti ilmsiks! (lk 121)

• "Ega see ei olegi ainult pajapraad," lausus Ezra. Ta istus juba lauda. Riided lotendasid tal seljas nagu ikka, justkui oleksid nad palju suuremale mehele ostetud. Ta jätkas: "See on midagi hoopis enamat. Minu arvates ei olegi õige seda pajapraeks nimetada: see on rohkem selle moodi... mille järele sa igatsed, kui oled kurb ja kõik on sind ära tüüdanud.

Tead, meil on siin selline kokk, üks ehtne maalt tulnud külakokk, ja pajapraad on veel see kõige väiksem kõigist noist imeasjadest, mida ta teha oskab. Selle juurde kuuluvad veel krõbedad ahjukartulid, ja mustasilmsed herned, ja peenestatud biskviidid, mida ta pakul kirvesilmaga puruks tambib..." (lk 137)

• [Pearl:] Tean ise väga hästi, kui ma mõistmatult käitunud olen. Vahel seisan ma otsekui väljaspool oma keha, täiesti eraldatult, ja vaatan seda kõike pealt. "Noh, aitab," ütlen ma iseendale; aga see on just nii, nagu oleksin ma... joovastuses: ma kohe pean samas vaimus edasi laskma, endal minna laskma. "Ja-jah," mõtlen ma endamisi, "jätan kohe järele, las ma ainult ütlen veel selle asja, ainult selle ühe asja veel ära." (lk 140)
• [Pearl:] Cody, mõnikord seisan ma seal ja vaatan neid mõlemaid, ja ma näen, kuidas nad on enda meelest otsekui täiesti erilised, kõige esimesed, ainukesed inimesed, kes niimoodi tunnevad nagu nemad. Nad on veendunud, et hakkavad nüüdsest õnnelikult elama, et kõik nood teised abielud ümberringi — nood tavalised, kulunud, labaste ettevalmistustega sõlmitavad abielud, noh. need ei ole nende omaga võrreldes midagi väärt. Nemad ei hakka niisuguse abieluga kunagi rahulduma. Ja see ajab mind hulluks. Ma ei saa sinna midagi parata, Cody! Ma tean, et see on minust egoistlik, aga ma kohe ei saa sinna midagi parata. Tahaksin neilt küsida: "Mida te endast õige mõtlete? Kas te tõesti arvate, et olete mingid haruldused? Kas mina olen teie arvates tõesti eluaeg niisugune raske iseloomuga vanaeit olnud?" (lk 141)
• Nojah, oli ka juba aeg emale tema koht kätte näidata — pärast kõiki noid aastaid, kui Luke oli ema sabas mööda maja töllerdanud, üleni tema harjumuste võrku mässituna, vedades oma mängupõrandaharja tema suure harja kannul, või kui ta, mõlemad küünarnukid ema tualettlauale toetatud, vaimustatult pealt vaatas, kuidas too oma tedretähnilist nina puuderdas. Oh, seda naiste elu argipäeva! Ta teadis sellest juba kõike, mida teada tasus. Ta oli ära tabanud seebihelveste väljamõõtmise kogu tühisuse, torulukksepa ootamise kogu tüütuse. Oli viimane aeg kord juba isa poolele üle minna. (lk 220)
• Ezra keeras vaikides lehti edasi.

Kui sisutu oli küll tegelik elu! Romaanides viisid sündmused ikka millenigi välja. Tema ema päevikutes nad aga ainult vilksatasid, ilma mingi nähtava eesmärgita. Frank kinkis talle lõhnastatud märkmiku ja karbitäie kakaokompvekke; Roy tuli talle külla ning ei tahtnud kuidagi minema hakata; Burt Tansy viis koomilist ooperit vaatama ja kinkis talle pärast kavalehe selles ooperis lauldud lauludega; kuid ühtki neist nimedest ei nimetatud tagapool enam kordagi. (lk 267)

• [Pearl:] "Oh Jenny, mida su mees küll ütlema peab? Tema mõtleb, et sa isegi ei püüa midagi ette võtta. Sa oled enda hooletusse jätnud. Ma arvan, et võiksin sinust tänaval mööda minna ja sind mitte ära tunda."

Ezrale paistis, et see on tema meelislause: ma ei tunneks sind ära, kui tänaval näeksin. Ta kasutas seda alati, kui tulid jutuks Jenny hooletusse jäetud välimus, Cody harvad külaskäigud, Ezra kalduvus kaalus juurde võtta. Ezra silme ette kerkis äkki lai tühi kõnnitee, millel longivad tema perekonna liikmed, näod üksteisest ära pööratud. (lk 273)

• Matustel pidas kirikuõpetaja, kes ei olnud nende ema kunagi tundnud, talle nii ebamäärase, nii üldsõnalise, nii universaalselt sobiliku ülistuskõne, et Cody pidi tahtmatult mõtlema tollele seltskonnamängule, mida mängides inimesed kirjutavad tühikutesse umbropsu sõnu, pärast aga itsitavad hüsteeriliselt nende kokkulugemisel saadud jutu üle. Pearl Tull, ütles õpetaja, oli truu abikaasa, armastav ema ja oma kogukonna tugisammas. Ta oli elanud pika täiusliku elu ja surnud oma perekonna rüpes, kes leinas teda, aga sai lohutust teadmisest, et tema oli nüüd palju paremasse paika läinud.

Kirikuõpetaja oli unustanud, või ei teadnudki ta seda, et see surnu polnud rohkem kui kolmandik sajandit kellegi abikaasa olnud; et ta oli olnud pöörane, kuri, vahel isegi kohutav ema: et ta polnud kunagi vähematki huvi osutanud oma kogukonna vastu, vaid elas selles nagu mõni kõrgemast seltskonnast tulnud külaline, et ta kandis alati kübarat, kui väljas käis, et ta pidas oma uksed kõvasti lukus isegi siis, kui kodus oli. Et tema elu oli tõepoolest väga pikk olnud, aga kaugeltki mitte täiuslik — ta oli kängus elanud, olnuks õigem öelda. Või et see elu oli kribuline olnud. Või... mis sõna see ometi oli, mida Cody mõttes otsis? (lk 283)

Tema kohta

• Iga teise kirjaniku puhul võiks eksisteerida oht, et pealkiri on petlik või sentimentaalne, aga kuidas — ausalt — oleks see võimalik Anne Tyleri romaanis? Su hing nülitakse maha igal leheküljel: ma ei usu, et ükski kirjanik on iial suutnud olla korraga nii läbitungiv ja järeleandmatult intensiivne ja lihtsalt pessimistlik. (lk 448)
  • Nigella Lawson, "Köök", tlk Sash Uusjärv, 2011