Küla

Küla on väike maa-asula, mille moodustavad üksteisega lähestikku asuvad talud või elamud.

Proosa

Asjad läksid oma rada. Läksid, nagu minema pidid. Ja enamik asju selles jumalast hüljatud kolkas näis olevat juba ette määratud ebaõnnestumisele. Nii nagu seegi automagistraal, mille nad suure raha ja vaevaga olid saanud suunata läbi kirikuküla, et see meelitaks turiste kohale jääma. Nüüd oli hoopis vastupidi, autod kihutasid läbi küla tulise jutiga, nii et tulemuseks oli vaid paar allaaetud pensionäri ja üks muu surnu. Enne magistraali rajamist oli mõni siiski veel nagu uudishimust külla põiganud, oli selle vanasse kirikusse ja poodidesse sisse astunud, kõndinud läbi saksa sõdurite surnuaia ja laplaste paganliku kalmistu, oli peatunud jõesillal ja tõmmanud kopsud täis õhku, mis oli nii läbipaistev, et lõikas haavad silmadesse. Ja mis kõige parem, otsustanud jääda küla võõrastemajja õhtuks ja ööks. (lk 3-4)
Kirikuküla, kui ta nüüd seda nime väärt on, oli selline, nagu ta sakslaste järelt üles ehitati: viis tänavat risti ja mõned mitmekorruselised majad, millelt sõjajärgne krohv kurvalt maha pudenes. Turg, paar kooli, tööbörs ja pensioniameti piirkonnakontor, kolm panka ja mõlemad kooperatiivid. Kaubamaja seisis teistest veidi kõrgemal ja vaatas igavlevalt lõunasse, kust ta oli tulnud. Jah, ja siis oli veel kirik ja viimsepäevapühakute palvemaja, laudadega kinnilöödud seltsimaja ja jõesadam, mis varsti jäätub kinni nagu paiste löödud silm. Jõgi roomas majade vahel ja haises kuidas jõudis. Lapi romantika oli sellest tõesti kaugel. Välja arvatud see, et selge ilmaga paistis tundur ja sinna ei saanud keegi midagi parata. (lk 4)
- Anu Kaipainen, "On neiukesel punapaela", tlk Luule Sirp, 1979

Oskari Hänninen oli tahtnud maja ehitada ja ehitaski, kuid selle mõju ulatus kaugemalegi, kui ta ise arvata mõistis. Küla servad nihkusid nagu iseenesest madalaina piki mäekülge järvekallast ja suurt nurme edasi, aga küla keskpaik läks lausa ärevile. Kui Hännise ja Julini maja kerkis — kõneldi ainult Hännise majast —, hakkasid inimesed kõikidel tühjadel kruntidel silma peal pidama. Ja need, kellel oli siin teeristi lähedal mansardkorrusega kauplus või elamu, värvisid selle uuesti üle või tegid talle vähemalt kivikatuse. Küla hakkas tõesti paremat ilmet võtma. Ühel volikogukoosolekul tuldi lagedale juba sellegi mõttega, et kirikuküla kui vana kaubanduskoht ja aina kasvav tööstuskeskus tuleks maakonnast eraldada ja talle alevi õigused nõutada. Jutt jäi jutuks, kuid ei ununenud. Kui Hänninen sellest kuulis, noogutas ta heakskiitvalt, nagu olnuks tal juba ammu teada, et nii kunagi sünnib.

Hännise maja kerkis auahnuse ja rahahimu tõttu, enamik tavaliselt vaid viimati mainitud põhjusel. Aga võis olla ka teisi põhjusi, inimloomus on ju äraarvamatu.

Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981, lk 276

Nii on see alati olnud. Hoolitsus miljonite töötajate eest, kellele nõukogude küla saadab oma saagi, ja nende eest, kes seda hindamatut väärtust — leiba — meie kodumaa piiritutel avarustel toodavad... Tänane küla ei erine endisaegsest, nüüd juba kaugete neljakümnendate aastate külast mitte ainult oma välisilme, vaid ennekõike elukorralduse poolest, maatöö rütmi poolest, millesse on lülitatud uued masinad, millesse on juba juurdunud tunnigraafik, töö teaduslik organiseerimine... (lk 2)
Nõukogude küla töötab innustunult. Meie rahvas kiidab palavalt heaks NLKP Keskkomitee juulipleenumi otsused ja äsjalõppenud NSV Liidu Ülemnõukogu üheksanda istungjärgu tähtsad riiklikud seadused, nende hulgas ka seaduse kolhoosiliikmete pensioni alammäära kohta. (lk 14)
- Borõss Oliinõk, "Partei kutsub!", Sirp ja Vasar, 21. juuli 1978, lk 2, 14 (Literaturnaja Gazeta nr 28, 12.07.1978)

Inimesed lähevad kodudesse, nendesse küla majadesse, kus aknad veel päikesevalguses kiiskavad. Kui palju korstnaid on juba lakanud suitsupahvakuid taevasse saatmast? Palju. Ja kooli akna ees on nüüd lauad. Lapsed viiakse taksoautoga kirikusse kooli, ja selleks ei ole isegi eriti suurt autot vaja.

— Herttula Terttult tuli Rootsist kaart, ütleb Kaisu Ernile. — Mõtle vaid, ta on restoranis nõudepesijaks! Selline asjalik tüdruk! Maa parimad kodumajanduskoolid läbi käinud. Ja lisaks kõigele veel kunstiandega, sai koguni pealinnas oma rüiude eest auhinna.

Sisko Istanmäki, "Liiga paks, et olla liblikas", tlk Katrin Reimus, 1998, lk 108

Lansquenet' rahvas on õppinud silmsideta vaatlemise kunsti. Ma tunnen nende pilku nagu hingeõhku oma kuklal, kummalisel kombel pole see vaenulik, kuid külm sellegipoolest. Me oleme neile vaatamisväärsus, osa karnevalist, võõra maa hõng. (lk 9)
Karneval on möödas. Kord aastas lööb küla üürikeseks ajaks heledalt loitma, ent juba ongi soojus haihtunud ja rahvahulk hajunud. Kauplejad korjavad oma küpsetusplaadid ja telgid kokku, lapsed heidavad oma kostüümid ja peovälimuse kõrvale. Võimust võtab pisut piinlik õhkkond - hämmeldus neist liigseist värvidest ja kärast. See aurustub nagu südasuvine vihm, voolab pragunenud maasse ja läbi kõrbenud kivide, jättes vaevalt mingit jälge. Kaks tundi hiljem on Lansquenet-sous-Tannes taas nähtamatu nagu nõiutud küla, mis ilmub nähtavale ainult kord aastas. Ilma karnevalita oleks see jäänud meile hoopis märkamatuks. (lk 11)
Küla pole mulle nüüd enam nii võõras. Selle elanikud samuti. Ma hakkan teadma nägusid ja nimesid, esimesi üksteisega põimuvate lugude salajasi sasipuntraid, mis moodustavad lõpuks meid ühendava nabaväädi. See koht on palju keerulisem kui selle geograafia alguses mõista annab. (lk 34)
[Joséphine:] "Ma ütlen teile midagi. Läbi Lansquenet' on tõmmatud piir," jätkas ta, demonstreerides seda letil oma mõhnalise sõrmega. "Ja kui sa selle ületad, kui sa ei käi pihil, kui sa ei austa oma meest, kui sa ei tee päevas kolm korda süüa ega istu tule ääres sündsaid mõtteid mõlgutades ja teda koju oodates, kui sul pole lapsi, kui sa ei too sõprade matustele lilli või ei puhasta elutuba tolmuimejaga või ei kaeva... lille...peenraid!" Tema nägu oli rääkimise pingutusest punane. Ta viha oli suur, määratu. " Siis oled sa väärastunud!" sülitas ta suust välja. "Sa oled väärastunud, sa oled ebanormaalne ja inimesed räägivad ... sind taga ja ... ja ... ja ..." Ta jutt katkes ning ahastav ilme kadus tema näolt. (lk 67)
- Joanne Harris, "Chocolat", tlk Jaanus Õunpuu, 1999

Selge ere päike paneb kopitanud riide meeldivamalt lõhnama. See annab läike rookatustele ja savimüürid värvuvad selle mõjul ookerkuldseks; materjal, millest need majad on tehtud, elab. Oma elu sel hetkel see küpseb, küla langeb kokku fotograafi pildistatud, kaugelt tabatud küla üldise hetkega, mille sõõre ümbritseb panteistlikus pihus hoitud maastik – Aafrika inimeste ja looduse ühtekuuluvuse ainulise viivuga, mida paljundatakse oskusliku fotogravüüriprotsessi teel Hollandis või Šveitsis. (lk 144)
- Nadine Gordimer, "July rahvas", tlk Riina Jesmin, 2010, lk 144

Highburyt on kirjeldatud kui küla, mis on eesti lugejale mõnevõrra eksitav. Kui meil moodustavad küla hajali asuvad talud ja nende ümber olevad põllud, siis inglise küla on pigem nagu alevik, mille südameks on peatänav töökodade ja äridega ja mille laiemasse orbiiti kuuluvad ümbritsevad maavaldused oma häärberitega. See omavahel läviv naabruskond moodustab kohaliku seltskonna, mille sees toimib peen varanduslik gradatsioon. See on ka tänapäeval nii, sest rikkamad inimesed pagevad esimesel võimalusel Londoni müra ja saaste eest linna ümbritsevatesse küladesse ja väikelinnadesse, jättes linnasüdame vaesemale rahvale. Looduslähedane elegantne külaelu on ideaal, mille poole püüelda ja siin pole Austeni romaanid kaotanud kübetki päevakajalisust. (lk 534)
- Pilvi Rajamäe, "Järelsõna", rmt: Jane Austen, "Emma", tlk Urmas Rattus, 2020, lk 531-548

Ma tegin siin kunagi koolitust õpetajatele mardikommetest, tegime seda Vabaõhumuuseumis. Ma olin just napikalt Tallinnasse tulnud – ja tulevadki päriselt mardisandid pimedas ja ongi pime ja porine. Ja siis üks koolitaja, kui nad hakkavad seal laulma ja kargama, hüppab püsti ja tõsiselt kiljub, et pange elekter põlema! Ta ehmus! Ma vastu, et muidugi, et just 16. sajandi Eesti külad olid maksimaalselt elektrifitseeritud. See on see sama asi, et me kujutame ette, et meil on mingid ülestähendused Jakob Hurda aegadest. Aga kas me suudaks seda mõista? Ma arvan, eriti mitte. Need on niisugused asjad, ma võin seda kirjeldada, aga seda tunnet päriselt ikkagi kätte ei saa.
- Marju Kõivupuu, intervjuu: Juku-Kalle Raid, "Professor Marju Kõivupuu kui kolmainsus - võroke, lätlane ja eestlane", Kes-Kus, juuli/august 2021

Luule

see talvine kustuv küla
suvel poetamas mõtlikke ätte
istuma lävepakkudel
ja lehvima kuivatusrätte

ning linlaste ujumisriideid
nagu randunud laevade lippe
ja võõraid lapsi kes jooksevad
üheks küla kaugemaid tippe

Viiu Härm, "*see talvine kustuv küla..." kogus "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 34

On küla kuskil veel
kesk unelmaid,
kust lapsed lahkusid,
kus kokku said.
On kodu kuskil veel
jõekeerme vang.
On lilled akna all.
Ja talvel hang.

Paul Haavaoks, "On küla kuskil veel"

Ja Eestis on kõikjale lihtne pääseda —
välja arvatud ehk metsatagused külad,
kus buss peatub korra nädalas
ja kus elavad üksildased vanad emad;
külad, mille peagi lõikab maailma küljest lahti
suurlinnade vaheline
hiiglaslik kiirraudtee,
mille eest pole vist võimalik pääseda…

Leelo Tungal, "Pääsemised", Looming 7/2017

Vanasõnad

Järv küla iluks, tüdruk maja iluks.
Kirik keset küla.
Kuidas küla minule, nõnda mina külale.
Küla kõhutäiega ei saa üle haguse aia.
Küla söömad küllili, oma söömad otsekohe.
Külaleib magusam kui oma.
Külasöömad künniksele, oma söömad otsekohe.
Laena suu külasse, söö ise läbi külje.
Parem kuri kodu kui hea küla.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid