Kadri Lepp

Kadri Lepp (sündinud 13. detsembril 1979) on eesti näitleja ja lastekirjanik.

"Poiss, kes tahtis põgeneda"

Kadri Lepp, "Poiss, kes tahtis põgeneda", 2016.

• Ja mis kõige tähtsam, kõikidest suveasjadest kõige-kõige tähtsam, oli sünnipäev. Mardil oli suvel sünnipäev. Selle peale mõeldes käis tal korraga kõhust selline hele jutt läbi. Täpselt nagu siis, kui oled kiigega liiga suure hoo teinud. See oli selline tunne, kus ärevus ja elevus on segamini, peopesad lähevad pisut higiseks, aga naeratus tikub vägisi suule. (lk 6)
• Olgugi et raadio mängis ja kell tiksus, oli köök kuidagi ebatavaliselt vaikne. Kui muidu ajasid ema ja isa omavahel juttu, toimetasid ringi, valasid kohvi ja lappasid ajalehti, siis täna istusid nad vaikselt köögilaua taga ja olid kuidagi imeliku näoga.

Sellise näo kohta ütles isa ükskord, et see on äraseletatud. Et ükskord oli ema isa meelest äraseletatud näoga. Mart ei saanud sellest sõnast aga sugugi aru. Sest kuidas sai üks nägu olla äraseletatud, kui sellest ei saanud mitte kui midagi aru ja mingit seletust sellele ka ei olnud. (lk 7)

• Seda, mis asi spaa on, teadis Mart vägagi hästi. Ja see muutis kogu ema ja isa jutu mingist Egiptuse spaast veelgi segasemaks. Mart oli spaas käinud ühel korral. Ja tema meelest andis igavamat kohta siin maailmas otsida. Seal oli terve hulk saunasid ja vanne, millest üks oli päris kuuma veega ja teine selline üsna tavaline nagu kodus. Seal oli muidugi üks suurem bassein ka. Aga hüppetorni ega liumägesid ega torusid seal polnud. Vettehüppeid ka eriti teha ei saanud, sest siis hakkasid lilleliste trikoodega tädid temaga mingis võõras keeles pahandama. (lk 8-9)
• Tädi Marge oli ema sõbranna ja tegelikult oli ta täitsa tore ja lahke, hoolimata sellest et tal endal polnud lapsi ega meest. Ainult üks imelik asi oli. Iga kord kui emal või isal oli sünnipäev, hakkas tädi Marge hästi kõva häälega laulma. Kui Mart isa käest küsis, miks see tädi Marge nii kõvasti laulab, siis arvas isa, et ta on ju koolis lauluõpetaja. Eks ta ole harjunud klassi ees laulma. (lk 9)
• Häda oli lihtsalt selles, et ta tahtis alati emaga hästi palju juttu rääkida. See jutt oli aga selline, et Mardi kuuldes jäi ta alati vait. Seal spaas olidki nad terve selle aja mullivannis ja tädi Marge rääkis kogu aeg emale midagi, vahepeal isegi kõrva sisse. Mart arvas, et võib-olla tuleb see sellest, et tädi Margel pole meest. Äkki ta proovib lihtsalt Mardi ema käest järele uurida, kuidas võiks meest leida. Sest Mardi emal oli ju mees juba leitud. Aga kui Mart tuli tädi Marget aurusauna kutsuma, sest sinna oli just hästi palju mehi tulnud, läks ema millegipärast näost tulipunaseks. Ta ütles, et kui Mart käituda ei oska, siis on see viimane kord, kui ta saab spaasse kaasa tulla. Mart ei saanud sellest käitumise asjast tol korral küll eriti aru. Aga et ta rohkem spaasse ei pea tulema, selle üle oli tal küll hea meel. Nii et ta vastas emale nüüd, et teab küll, mis asi see spaa on, ja küsis, kas tädi Marge tuleb ka nendega kaasa, juhuks kui seal Egiptuses peaks mehi elama. Selle peale tõmbas isa suure kohvilonksu kurku ja hakkas nii hirmsasti köhima, et tal tulid pisarad silma. Ema oli aga üsna tõsise näoga, ainult suunurk tuksatas korraks. Ta ütles, et niisugust juttu ei sobi lastel suurte inimeste kohta rääkida. (lk 9)
• "See ei ole lihtsalt aus. Miks mina pean maale minema? Ja miks te peate üldse sinna Egiptusesse spaasse sõitma? Sama hästi võiksite lihtsalt kodus vanni minna ja ülejäänud raha eest jäätist osta! Kõik oleksid õnnelikud!"

Mardil oli selline tunne, nagu ei istukski teisel pool lauda tema ema ja isa, vaid kaks täiesti võõrast inimest, kes ei saa mitte millestki aru.

"Mart, me ju läheme ainult nädalaks ja oleme sinu sünnipäevaks tagasi," ütles isa. "Ja ma usun, et sul on seal maal väga põnev olla. See nädal läheb nii ruttu, et sa ei saa arugi."

Mart ei tahtnud aga millestki aru saada. Ta tundis, et ema ja isa on ta täielikult reetnud. (lk 10)

• Terve selle pika suvepäeva istus Mart oma toa aknalaual ja vaatas õue. Äkki polnud tal enam mingit rõõmu sellest, et õues oli suvi. Sest kui elu võib olla nii ebaõiglane, pole üldse mingit tähtsust, mis aastaaeg parasjagu on.

Vahepeal käis isa teda sööma kutsumas, Mart aga ütles, et selliste reeturite käest pole tal midagi vaja, isegi süüa mitte. Ja nii ei osanud ka isa muud teha, kui nõutult ohata, sest Mart oli oma solvumises kindel kui kalju. (lk 11)

• Nii see päev õhtusse veereski. Pisarad olid Mardil lõpuks ära kuivanud. Nende asemele oli ta kahe kulmu vahele tekkinud üks tõsine ja sügav korts. See tuli sellest, et Mart mõtles. Talle tundus, et nii seda asja jätta ei saa. See kohutav ebaõiglus lihtsalt ei saanud karistuseta jääda. Kuidagi pidid ema ja isa aru saama, et igal teol on tagajärg. Isegi siis, kui sa oled juba suur inimene. (lk 11-12)
• "Kui nemad võivad südamerahuga ilma minuta reisile minna, siis lähen mina ka minema. Ja mitte mingisse Egiptuse vanni, vaid hoopis kusagile põnevamasse kohta, kus lastega ei käituta nii ebaõiglaselt. Ma lähengi minema ja siis nad alles kahetsevad," arutles Mart. Selles, et ta peab põgenema, oli ta nüüd iga hetkega järjest rohkem kindel. Ta mõtles muidugi korraks, et äkki oleks kasulikum see nädal aega maal ära kannatada ja põgeneda alles pärast sünnipäeva. Sest jalgrattaga oleks tunduvalt lihtsam põgeneda. Samas ei võinud ta sugugi kindel olla, kas see tema unistuste jalgratas ikka tuleb. Võib juhtuda, et ta saab sünnipäevaks hoopis mingi totaka Egiptuse vusserdise, ja sellest poleks põgenemisel muidugi mingit abi.

Pealegi tundus vanaema ja vanaisa juurest lihtsam põgeneda kui kodust. Nad olid ju vanad inimesed ning vanad inimesed ikka unustavad asju või ei pane tähele. Seega on täitsa võimalik, et nad ei paneks Mardi kadumist tähele. (lk 13)

• Selle pika päeva lõpuks läks Mart päris rahuliku südamega magama. Tal oli kindel plaan. Ja kui inimesel on kindel plaan ja siht silme ees, siis on ta kohe palju rahulikum. (lk 13)
• Esimesena pani ta kotti oma hoiupõrsa, sest tundus, et raha on põgenemise juures kindlasti abiks. Ta polnud küll päris kindel, kui suur summa tal kogutud on, aga et põrsas tegi üsna kõva kolinat, siis arvas Mart, et küllap on seda piisavalt uue elu alustamiseks. Pealegi jõuab rahalugemisega maal ka tegeleda. (lk 14)
• Siis meenus Mardile, et filmides on neil, kes põgenevad, alati mingi võltsitud dokument. Enamasti oli seal sama pilt, aga nimi oli hoopis teine.

Dokumenti Mardil ei olnud, veel vähem sellist, mis oleks võltsitud, ning see tegi teda natuke murelikuks. Siis aga meenus talle ei-tea-kust, et võltsitud dokumente peaks ju kusagilt osta saama. Ning kuna raha tal oli, otsustas Mart ka selle asja maal korda ajada. (lk 14)

• Nüüd oli kott juba nii täis, et lukk laks vaevu-vaevu kinni. Mart surus küljetaskusse veel peotäie ämblikmehe kleepekaid, sest neid võis ikka vaja minna ning need ei võtnud ka kuigi palju ruumi.

Ta kaalus hetkeks, kas peaks võtma ka midagi mälestuseks, mõne perepildi või jõulukaardi. Aga kui ta oma pungil kotti vaatas, mõistis ta, et mälestuste jaoks seal enam ruumi pole. (lk 15)

• Maal vanaema ja vanaisa juures käimise vastu polnud Mardil tegelikult kunagi midagi olnud. Ja kui ema ja isa poleks kõike oma tobeda Egiptuse reisiga ära rikkunud, oleks Mardil olnud õigupoolest väga hea meel maale tulemise üle. Sest olgugi, et vanaema ja vanaisa ei elanud kuskil sügaval metsas, oli nende pool ikkagi kõik hoopis teistsugune kui linnas. Juba lõhn oli teistsugune. Selles lõhnas oli natuke vanaisa garaažilõhna ja natuke märja kruusatee lõhna ja natuke seda lõhna, kui ahi on veidi sisse ajanud. Samamoodi oli häältega. Linnas oli igasuguseid hääli nii palju, et neid oli tihtipeale raske üksteisest eristada. Maa häältel oli aga igaühel oma tähendus. Kui kuskil koer haukus, siis oli kohe aru saada, kas see oli nende Murka või naabrite Ats, sest too oli juba väga vana ja haukus nii, nagu tal oleks hääl ära. Kõik ümberkaudsed autod ja nende hääled olid ka teada. Teinekord, kui sattus mõni täitsa võõras masin mööda sõitma, läks vanaema vahel isegi väravale vaatama. Pärast arutati naabritega siis tükk aega, kes see ikka olla võis ja kelle juurde ta läks. (lk 16)
• Vanaisa auto häält tundis Mart ka päris hästi. Eks peamiselt seetõttu, et tema autoga sõitmine oli alati eriline sündmus. Tal oli garaažis üks auto, mille nimi oli Žiguli. Ja ehkki see auto oli vist juba väga vana, nägi see välja täpselt nagu uus. Vanaisal oli temaga kogu aeg kõvasti tegemist ja putitamist ning enamiku aja veetiski ta garaažis. Või siis aeti auto koos Mardiga hoovi peale, kus algas üks suur autopesemine.

See kestis vahel pool päeva ja vanaisa näitas Mardile kannatlikult kõik kohad ette, mis tuli läikima lüüa. Pärast seda suurt pesu oli ta ise õnnelik nagu väike laps, patsutas autot ning ütles: "Näed nüüd, nagu otse reklaamfilmist!"

Mart küsis ükskord vanaisa käest, mis ta seda Žigulid nii väga parandab ja peseb, kui ta sellega üldse ei sõida. Vanaisa vastas, et see auto on tal juba väga vana sõber ja sõprade eest tuleb hästi hoolitseda. Vahel pandi auto siiski käima ka ja sõideti näiteks alevisse jaaniõhtule või sügislaadale. Nendes sõitudes oli alati midagi pidulikku, mida Mart polnud linnas kunagi tundnud. (lk 16-17)

• Tore oli ka see, kui laupäeviti köeti koos sauna. Enne seda tehti muidugi värsked kasevihad valmis ja pandi ämbrisse likku. Ja kui nad olid siis vanaisaga kõvasti vihelnud, vahepeal tiiki hüpanud ja siis jälle kuuma leili visanud, oli Mardil kehas nii mõnus magus rammestus. Vahel tahtis silm koguni köögilaua taga kinni vajuda, olgugi et vanaema kotletid viisid keele alla. (lk 17)
• Mart kehitas õlgu. Ta sai äkki aru, et vanaemalt pole sugugi lihtne midagi välja uurida. Eriti veel, kui ise ka päris täpselt ei tea, mis see olema peaks. (lk 18)
• Tõtt-öelda polnudki Mart päris täpselt välja mõelnud, kuhu ta põgeneda tahaks. See ei tundunud talle tegelikult kõige tähtsam. Peaasi oli põgeneda ja mitte iialgi nende reeturlike vanemate juurde tagasi minna. Seepärast tundus talle tükk maad olulisem sõiduriist, millega see teekond ette võtta. (lk 19)
• Esimese asjana mõtles Mart muidugi vanaisa Žiguli peale. Aga siin oli üks konks. Mart oli Žigulit roolinud küll. Ent senimaani ainult vanaisa süles. Asi oli selles, et Mardi jalad ei ulatunud veel pedaalideni. See oli Žiguli puhul oluline miinus. Võis ju arvata, et Mardi jalad kasvavad aja jooksul pikemaks. Aga kas just pedaalideni ja seda ainult nädala ajaga, selles polnud Mart kuigi kindel. Igaks juhuks võis ju proovida, kuid sellele ei saanud lootma jääda. (lk 19-20)
• Korraks juurdles Mart nüüd, kas põgenemine on ikka see, mida ta väga tahab. "Ega alati pole asi tahtmises, nagu isa ütleb," arutles Mart. "Vahel tuleb mõni asi lihtsalt ära teha." (lk 22)
• Suure kivi juurde meeldis Mardile rohkem jala minna. Vahel harva läks ta vanaema või vanaisa jalgrattaga ka. Aga seal kurvi peal oli ühel vanal tädil kaks väikest koera. Need olid hirmus tigedad ja jooksid alati jalgrattale järele. See tädi seal oli ka muidu hästi tige. Tema muidugi jalgrattale järele ei jooksnud, vaid riidles niisama, et mis te tolmutate nende ratastega; et ajate kõik tema marjapõõsad tolmu täis. Vanaema ütles seepeale Mardile, et ei maksa tema pahandamisest välja teha. Aga koertest pidi kõigest hoolimata välja tegema. Need klähvisid ja tahtsid kannast hammustada, nii et vändata tuli elu eest. Seepärast läks Mart ka seekord jalgsi ja võttis igaks juhuks ühe pika roika koerte kaitseks kaasa. (lk 23)
• Jalgpallitrennis olid ka mõned sõbrad, aga natuke vähem kui lasteaias. Trennis olid mõned poisid hästi vihased ja mõned isegi nutsid siis, kui pall väravasse ei läinud. Nende isad olid ka hästi vihased. Nemad küll ei nutnud, aga vahel nad lihtsalt karjusid hästi kõvasti, kui võistlus oli. Ükskord, kui Mardi isa oli ka võistlust vaatamas, küsis ta pärast, kas Mardile ikka meeldib see jalgpallitrenn. Mardile meeldis küll. Talle meeldis palli mängida ja treener oli neil ka väga tore. Isa arvas siis, et ärgu pangu ta seda karjumist tähele ja ärgu ta nii väga kurvastagu, kui pall väravasse ei lähe. Sest ega see ei ole veel maailma lõpp. (lk 23-24)
• Mart viskas korraks pikali. See oli nii suur kivi, et selle peale andis Mardi-suurusel poisil isegi siruli visata. Ja väga vana oli see ka. Vanaisa ütles, et see kivi oli juba siis sellesama koha peal, kui tema alles väike poiss oli. Ja see oli seal juba väga, väga ammu enne seda ka. Et see on üks väga vana ja tark kivi. Mart ei saanud aru, kuidas üks kivi võis tark olla, aga pikutada oli selle peal küll mõnus. Eriti veel kui päike oli sambla soojaks paistnud. Siis oli nii hea seal lesida ja samblatükikestega bussipeatuse pihta märki visata. Linnas polnud Mart selliseid kive näinud. Bussipeatusi oli seal küll, aga nende pihta polnud Mart kunagi samblaga märki visanud. (lk 24-26)