Tee

See artikkel räägib pikast minemise kohast; joogi kohta vaata artiklit Tee (jook).

Tee Tamsalt Lagujale, Nõo vallas Tartumaal

Ida Törnström, "Külatee Portugalis" (1890)

Rose Maynard Barton, "Vana tee Bangorisse" (1899?)

Olga Wisinger-Florian, "Langevad lehed" (u 1900)

Laurits Andersen Ring, "Tee Baldersbrønde külas (Talvepäev)" (1912)

Geesje Mesdag-van Calcar (1851-1936), "Vaade Vriesi Bonifatiuse kirikule", s.d.

Elisabeth Schiøtt (1856-1938), "Tee läbi maastiku", s.d.

Tee on pikk koht, sageli sihilikult tehtud, mille kaudu saab teiste kohtade vahet liikuda.

Proosa

• "Lustlik on maikuu!" ütles Bilbo, kui vihm talle näkku peksis. "Aga nüüd on ju muinaslood seljataga ja me lähme koju. See on vist esimene kodutervitus."

"Meil on veel pikk tee minna," ütles Gandalf.

"Aga see on viimane tee," ütles Bilbo.

• J. R. R. Tolkien, "Kääbik", tlk Lia Rajandi, 1977, lk 351

• Tee on halastamatult kõva ja noolsirge. Otse hirmusegast austust tunneb ta selle vastu. Samasugust, mida ta oli tundnud noore tütarlapsena, siis, kui oli jooksnud ema keelust hoolimata haavikukingule jälgima tee sündimist. See oli olnud kärarikas toiming, kilksumine ja kivide vedu, vandumine ja lõhkelaengute mürtsumine. Tee oli kõik eest pühkinud. Ta oli läbistanud kaljud ja sinised metsad, ületanud soo kõrge harjandikuna. Amalia oli näinud, kuidas suits üles kerkis ja kivid vingudes õhku paiskusid, kui tee tungis läbi kalju Eevala rehe taga. Suitsu nähes oli Amalia mõtelnud, et nüüd vist tuleb maailma lõpp, ta oli end ema haabade keskel kivide varjul täiesti vastu maad surunud. Siis olid teetööd nii kaugele edasi läinud, et hääli enam ei kostnud. Kingult vaadatuna oli töötanner oma pühkivate masinatega, hobuste ja meestega muutunud nädal-nädalalt väiksemaks ja lõpuks ei olnud Amalia seda üldse seletanud. Isa ja kõik Tagamaa inimesed olid maanteed kiitnud, teest ja selle tegemisest oli jutustatud veel aastaid tagantjärele. Sellest oli saanudki hea tee, mis ei hooli kevadistest suurvetest ega talvistest külmakerkeist.
  • Sylvi Kekkonen, "Amalia", tlk Harald Lepik, 1964, lk 139

• Seitsmele künkale on Rooma ehitatud ja seitse on teede arv, mis sinna viivad: Via Aurelia, Via Claudia, Via Cassia, Via Flaminia, Via Salaria, Via Latina ja lõpuks kõigist kuulsaim — Via Appia. Leegionide teed, kes läksid välja Roomast, et maailma vallutada, ja barbaaride teed, kes omakorda vallutajatena marssisid Rooma. Ikka veel kannavad need paganliku aja nimesid ja nende kuulsuski on pärit samast ajast, kohati säilinud, kohati kulunud ja kadunud, nagu nende sillutise kividki. Kristlastele on aga Rooma teedelt päranduseks jäänud ainult üks kurb küsimus: "Quo vadis?"
  • Karl Ristikivi, "Põlev lipp", Lund 1961, lk 181

• "Jõgede ja teedega on veider lugu," juurdles Sniff. "Nad muudkui lähevad ja lähevad ühest kohast teise. Kui õige järgneks neile ja vaataks, kus nad ära lõpevad."
  • Tove Jansson "Sabatäht", tlk Elo Raukas, 1995, lk 3

• Seo ekslev paat paadisilla külge, tee algab ja lõpeb samas kohas.
  • Nora Ikstena, "Neitsi õpetus", tlk Kalev Kalkun, Loomingu Raamatukogu 13-14 2011, lk 98

• Teed algavad kusagilt, ent keegi ei tea, kuhu need viivad - eks seegi ole taipamine, mille mõistmiseks kulub omajagu aastaid. Need teed, need lõpmata teed kuuluvad loomu poolest selliste asjade hulka nagu π (pii) komakohad, tähistaevas või seletamatu igatsus, mis inimese vaikselt endasse mähib, kui ta mõtleb asjadest, mida ta päris lõpuni ei mõista.
  • Valdur Mikita, "Mõtterändur", 2022, lk 9-10

Luule

Alasti naiste ning hoorte perrä
kisop mo himo; kõik tii viivä sinnä
värati mano, kon sivvo om kerrä
tõmmanu ennäst, et valvata linnä.

Ära viil lüü. Ära häävita minno
ära viil murra, ära sõko minno!
Ma ei saa pöördä, ei tõisi teid minnä.

• Henrik Visnapuu, "Issand halesta" (1912)

Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
kui teede laul, tee helisev meel,
ja kõik on nii õhtu hilja.

• Ernst Enno, "Rändaja õhtulaul"

Oh, need pikad tühjad teed!
Taevast alla kukkus lind.
Vaiki, vaiki, huulte kurbus.

• Marie Under, "Soove koit", rmt: "Uneretk", 1968, lk 31

Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
...
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.

• Karl Ristikivi, "Inimese teekond", 1990, lk 11

Üks ots kaob sinna, teine sinna,
ja tee on pikk, ja tee on pikk.
Ta tuleb linnast, läheb linna,
kuid siin on ainult alevik.
Tee veerde istutati vahtrad
ja nimetati tee alleeks.
Kuid noorus tahab rohkem tahta
ja tee jäi meelitavaks teeks.

• Paul-Eerik Rummo, "Tee läbi aleviku" kogust "Ajapinde ajab". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 166

  Mu taldadel on leping
iga teega,
mis pole tulba ümber
tammumine tuim.
  Mu varbad vallatavad rõõmsalt
iga veega.
Ma sukeldun,
et iga sõrm on uim.

• Muia Veetamm, "*Ma olen noor", rmt: "Vee ja liiva joonel", 1974, lk 5

On seda teed, kus käivad tuletoojad,
maatasa teha tahtnud igat pidi
kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad.
Ei ole saanud. Tee on teisipidi.

• Juhan Viiding, "Tee" kogus "Armastuskirjad" (LR 22/1975), lk 7

Me liigume loogeldes loojangu poole,
me mõõdame päevaga määratu tee,
me liigume loogeldes loojangu poole,
me süda on rahul, meid rõõmustab see,
et loojangu kannul käib noorendav hommik,
et hommikust algab uus päikese tee /---/

• Hando Runnel, "Me liigume" kogust "Punaste õhtute purpur" (1982)

Vanasõnad

• Vana tee, vana sõber.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

• Kui sa tunned, et oled jõudnud nii kaugele, et ei jõua astuda enam ainsatki sammu, oled ära käinud ainult poole teest, milleks võimeline oled.
  • Grööni vanasõna

Kirjandus

• Jack Kerouac, "Tee"