Aili Aarelaid

Aili Aarelaid-Tart (kodanikunimega Aili Tart; 2. mai 1947 – 9. jaanuar 2014) oli eesti kultuuriuurija, ajaloolane, teatroloog ja sotsioloog.

"Rahva mälumustrid"

Aili Aarelaid, "Rahva mälumustrid. Kultuuriteoreetilisi etüüde". Tallinn: Olion, 1990.

Juba kaks ja pool tuhat aastat on targemad targemate seast püüdnud võimalikult selgelt ja ühetähenduslikult öelda, mis nähtused on loodus, inimene, ühiskond ja kultuur. Siiani on loodetud selgus tulema ta jäänud. Sootuks kergem on määratleda geeni, kvarki või lõpmatust kui defineerida inimest ja temaga seonduvat. (lk 3)
Kõige raskem on inimesel mõista iseennast. Üheks olulisemaks homo sapiens'i olemuse peegelpildiks on kultuur. Kultuuris kajastuvad inimese loomingulised püüdlused, elamisväärsed eesmärgid, tegevuslaad ja tõdemused. Kuid olete püüdnud ennast oma peegelpildi järgi sõnastada? (lk 3)
Veel paar sajandit tagasi ei jõudnud enamik inimesi kodukandist kaugemale. Seetõttu ei osatudki ette kujutada, et kusagil mujal, teisel maal ja teise rahva seas võidakse elada sootuks erinevalt. Kaupmeeste, nekrutite või meresõitjate jutte võõraste maade kummalistest kommetest võeti kui tõesust selle kohta, et ega ikka igal pool küll ei osata inimese moodi süüa, rõivastuda ja elamist-olemist korraldada. Kultuursus samastus oma küla ja provintsi käibetõdedega. (lk 3–4)
Sihikindlalt hakati omaenda mõtteilmale alternatiive otsima Euroopa valgustusajastul, otsiti vastandusi kord Ida-ihalustes (Voltaire), kord õilsas metslases (Rousseau), kord vähemusrahvaste elupildis (Herder). XIX sajand aga süvendas sotsiaalse ja kultuurilise progressi ideed, mida hiljem hakkas küllaltki üheülbaliselt võimendama evolutsionism. Tulemuseks oli nn. europotsentristlik kultuurimudel, kus "arenguredeli" ülaossa paigutati prantsuse, itaalia, inglise, saksa jt. Euroopa suurrahvaste vaimuväärtused, maailma teiste rahvaste kultuuriloomet aga vaadeldi asetsevana selle "ideaalredeli" madalamatel pulkadel. (lk 4)
Rahvaste elamud, kehakatted, traditsioonid ja oskused erinevad sellepärast, et eri inimkoosluste elukeskkond on erinev, mitte sellepärast, et üks rahvas oleks teisest vaimsem või andekam. (lk 4)
Etnoste sisuline dialoog saab võimalikuks vaid seal, kus selleks on soodsad majanduslikud ja sotsiaalsed olud, ühised praktilised vajadused ja elueesmärgid. Kultuuritraditsioonide vastastikust austamist ei saa kujundada administratiivsete vahenditega, üksteise ajalugu ja elamiskogemust eirates. (lk 5)
Sotsiaalsel mälul (nagu individuaalselgi) on aktiivne, mitte aga antikvaarne iseloom. Mälu pole lihtsalt meenutamiseks ja mäletamiseks, ta ei toimi informatsiooni passiivse salvestaja ega talletajana. Mälu püüdleb alati struktuursuse ja terviklikkuse poole: ainult sellisena on temast kasu pidevalt pealetulevates infolaviinides orienteerumisel ja tegevussihtide seadmisel. Mälu salvestab sotsiaalsest kogemusest laekuva informatsiooni eesmärgipäraselt, s.o. niisuguse korrastusena, mis potentsiaalselt võimaldab üha uute korrastuste sündi. (lk 14)
Kultuur on niisugune infokogum, tähendust omav struktuursus, mis on konkreetses sootsiumis üldiselt omaks võetud, millest tahetakse aru saada, mida soovitakse edasi arendada. Tähendus on otseselt seotud sotsiaalse mäluga: tähenduslikku mäletatakse ja meenutatakse, mittetähenduslik unustatakse. Tähenduslikkuse säilimine põlvkondade vaheldumise käigus aga realiseerubki kultuuritraditsioonidest kinnipidamisena. (lk 16)
Kultuur ei ole mitte üksikud ühiskondlikus teadvuses esinevad tekstid, vaid erinevate valdkondade tekstide ühine ülesehitamise printsiip, üldine stiilikaanonite süsteem, antud ajastule ja antud sootsiumile iseloomulik kreatiivsusprintsiipide kogum. Kui ühiskondlik teadvus on ühiskondliku olemise suhtes peegeldus, siis kultuuri võiks käsitada juha p e e g e l d u s e p e e g e l d u s e n a. Kultuuri läbi teadvustab ühiskond kord peegeldatu sisu, aktsentueerub ja omistab tähenduse sellele, mis on juba peegeldatud, s.o. tegeleb peegeldatu peegeldamisega, refleksiooni reflekteerimisega. Kultuur ei ole lihtsalt olemuse peegeldusest sündiv teave, ühiskonnas ringlev infopank. Kultuur algab sealt, kus vahetust peegeldusest tekkinud ja tähendust kandev sotsiaalne informatsioon vajab põhjendamist, olemasolevate tähenduste seletamist. (lk 22–23)
Nüüdistingimustes oleme hinnanud teaduse osa sootsiumi elukorralduses erakordselt tähtsaks. Niisuguses kontekstis on raske harjuda mõttega, et teadusel on ühiskondliku teadvuse iseseisva sfäärina küllaltki lühike ajalugu, s.t, ta pole sugugi alati olemas olnud. Tekkinud varakapitalistlike suhete rüpes viie-kuue sajandi eest, võib teadus liigselt industrialiseerunud ühiskonnas üsna ruttu muutuda ebapopulaarseks ning aegamööda sulada kokku mõne teise vaimse tegevuse valdkonnaga. (Teaduse ja tehnika revolutsioon ei saa kesta sajandeid!) (lk 34)
Kolmeks iseseisva kollektiivse teadvuse sfääriks — religiooniks, moraaliks ja filosoofiaks — polariseerumine on sisuliselt toimunud alles Suure Prantsuse revolutsiooni järg sel ajalooepohhil, seega viimase kahe sajandi kestel. Eraldunud religioonist, otsib kaasaegne filosoofia endale juba uusi liitlasi teadusest ja kunstist. Eriti kiired muutused ühiskondliku teadvuse sfääri jaotusis on iseloomulikud XX sajandile.

Ökoloogiline teadvus on kujunenud meie eneste silme all kolme-nelja viimase aastakümne kestel. Ent juba käib jutt nn. globaalteadvuse võimalikkusest, sest silmanähtavaks on saanud Maa väiksus ning teadvustunud fakt, et ühise aatelise platvormita saavad riigid ja rahvad tsivilisatsiooni praeguste võimaluste juures üksteise elu suurepäraselt ära rikkuda. (lk 34)

Väga olulist rolli inimeste looduskaemuse teisenemisel etendas urbaniseerumine. Linlase eluruum oli täidetud kivi ja metalliga. Inimese, maa, loomade ja taimede orgaanilise ühenduse asemele oli tekkimas uus tehislik sümbioos. Linlasele tundus loodus elutu ja passiivse mateeriana. Tooraine varumine muutus elusloodusest tükikeste väljarebimiseks, metsade laastamiseks, jõgede reostamiseks, maardlate tühjaksammutamiseks. Kõrvuti elukondlikuga teisenes ka tunnetuslik suhe loodusesse. Kapitalistlik ühiskond seadis ideaaliks pragmaatilise looduseuurimise. "Teada selleks, et valitseda loodusjõudude üle ja allutada neid inimese tahtele ja huvidele — selline oli ajastu loosung." (lk 40)
Stiil on niisugune kultuuri struktuurne "sõrestik", mille vahendusel kujuneb terviku laadiline üldilme. Stiil väljendab ajastule iseloomuliku maailmapildi kvaliteeti, seda, mille poolest antud etnose (maa, ajastu) ideevaramu oma kompositsioonilt erineb teistest omataolistest. Stiil võib ühte liita ühiskondliku teadvuse erinevates sfäärides sündivad teadmised, väärtused ja normid, ühtlustada erinevatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate inimeste käitumis- ja mõtteviisi. (lk 43)
Ka klassiühiskonnas on olemas oma haridusmiinimum, mille edastamist järgnevatele põlvkondadele peetakse vajalikuks. Seejuures aga on hariduslik "tuum" kanaliseeritud mitmesse erineva sisuga blokki ja loodud selle edastamiseks diferentseeritud koolivõrk alates küla-, valla- või kirikukoolist ja lõpetades aadlilütseumi ja vaimuliku akadeemiaga. Iga koolitüüp on seatud garanteerima, et jagatav vaimuvalgus ei väljuks osasaajate sotsiaalse seisundi piiridest. Aadlineiule õpetatakse ballitantse ja õukondliku käitumise etiketti, kaupmehe pojale äritundmist ja keerukamat rehkenduskunsti, külajõmpsikale aga kirikulaulu, elementaarset jumalasõna ja veerimisoskust. (lk 45)
Võrdsustades kultuuri infokorrastusega, piiratakse ta kitsalt mingi konkreetse ühiskonna üldtunnustatud religioossete uskumuste, moraaliarusaamade, teadmiste, käitumisnormide jms. kogumiga. Niisugust kollektiivse ideaalse edastamist käsitletakse kui pärimuste kaudu põlvest põlve kanduvat teavet. Ideede levik toimuks just nagu mingi psüühilise fluidumi kaudu. /---/ Täiesti kahe silma vahele jääb seejuures asjaolu, et ajastukeskne maailmapilt kujuneb ikkagi põlvkondade praktilise, suurelt jaolt materiaalse tegevuse tulemusena. Iga indiviid saab sootsiumi ideevaramust osa sedavõrd, kuivõrd ta oma vahetu tegevuse ja eluliste eesmärkide realiseerimiseks seda kollektiivset infosüsteemi vajab. (lk 50)
Me ei saa rääkida mingist liigile Homo sapiens konstantsest tähenduste süsteemist. Tähendused kujunevad kindlates ajaloolistes oludes toimivate ja omavahel suhtlevate inimeste tarvis ning koos nende kindlate inimeste surmaga kaotab ka neid konkreetselt ümbritsenud esemeline keskkond oma tähenduslikkuse. (lk 52)
Põlvkonda võiks nimetada kultuuri transformaatoriks. Iga põlvkond saab eelkäijatelt päranduseks sotsiaalselt tähendusliku esemelise keskkonna ja suhete süsteemi. Ent selline varem akumuleerunud tähenduslikkus ei saa säilida muutumatuna. Uutes olukordades, teisenevas ajaloolises situatsioonis mõtestab iga põlvkond olemasoleva tähenduslikkuse ümber, aktsentueerib enda jaoks olulise ja jätab kasutamata selle osa pärandist, mis tema eluliste vajadustega kokku ei lange. (lk 53)
U n u s t a m i n e on sotsiaalse informatsiooni tähenduslikkuse loomulik või vägivaldne kadumine. Analoogselt indiviidi mäluga ladestub ka "sotsiaalses mälus" mitmesugust teavet: eluliselt väga olulist, lihtsalt huvitavat, juhuslikku. Ükski mälu — ei inimese, raali ega ühiskonna oma — saa töötada pelgalt kumulatsiooni põhimõttel. Aktiivne mälu on kohustatud unustama, sest vastupidi kujuneks talletatu hiigelkoormaks, mille vedamine takistaks uue teabe otsinguid ja salvestamist. Unustamine on kultuurilise järjekestvuse püsimiseks väga oluline. Unustamise mehhanismi läbi jõuab pealetulevate põlvkondadeni üksnes eellaste elukäsituse tuum, mitte tuhanded pisiasjad. Igal põlvkonnal on eelkõige vaja ideevaramut omaenda eluolu korraldamiseks, muusse on tal õigus (aga mitte vajadus!) suhtuda kui ballasti. (lk 69)
Efektiivsemateks "mäluloputusvahenditeks" inimkonna ajaloos on olnud genotsiidid, barbaarsusaktid tervele rahvaste kui sootsiumi mälu kandjate füüsiliseks hävitamiseks. Stalinism kasutas etnomälude kustutamiseks erilisi vahendeid rahvuskeelte slaavi tähestikule üleviimise näol. Kirillitsa kohustuslikkus viis paari põlvkonna vältel olukorrani, kus valdav osa rahvast polnud enam võimeline aru saama varasematel sajanditel araabia või ladina tähtedega kirjapandud tekstidest. (lk 69–70)
Et koduplaneedil elab kõrvuti mitu tuhat suurt ja väikest etnokultuuri, on vägagi oluline, kas küsimus kultuuride võrreldavusest esitatakse destruktiivses või konstruktiivses toonis. Ühel juhul on suures plaanis küsimus võõraste kultuuride teistsugususest ning vastandlikkusest "oma" kultuurile, teisel juhul aga struktuuride ja toimemehhanismide ühismomendid. (lk 73)
... enesesse kapseldunud kultuur on nonsenss, elav dialoog teistsugusega on olemasolu põhitingimusi. (lk 98)
Rahvuskultuuri terviklikkus ei ole mingil juhul samastatav etnokultuurilise suletusega. Rahvastevaheline üksteisemõistmine ja vastastikune rikastamine on iga kultuuri elujõu alus. Iga kultuur tahab teada tõde enda kohta. Peegliks kultuuri-minale ongi dialoog teistsugusega, enesetunnetus teostub partneritunnetuses. (lk 98–99)
Massikultuur ei pea rahvuskultuuridega positsioonisõda, need võivad seda soovi korral omavahel pidada. Massikultuuri produtsent on kõikide "Suur Sõber", kes paneb rahvad ühtviisi mõtlema ja ühesuguseid vajadusi tundma, üheülbaliselt "üldinimlikkuses" mõnulema. Vestluspartnerina ei nivelleeri ta ühtki rahvast eraldi, vaid totaalse antidialoogi arendajana kõiki korraga. (lk 113)
Konkreetsete ajaloosubjektidena ei ole ükski põlvkond minevikust sõltumatu ega tuleviku ees süüdimatu. Ka meie põlvkonna minevikutõlgendusest oleneb järglastele osaks saava kultuurilise determinatsiooni sisu. (lk 116)
Teaduses seni küll puudub lõplik seisukoht kannibalismi kohta, kuid üldiselt valitseb arvamus, et füüsilises mõttes inimene siiski inimest ei söö. Vaimselt aga on läbi aegade armastatud teisitimõtlejaid "nahka panna". Inimene on valmis kuulutama liigikaaslase Mitte-Inimeseks ja tema vastu käe tõstma põhjusel, et viimane ei mõista maailma samamoodi kui tema. Inimene võtab omasuguselt elu veendununa oma ideelises ainuõigsuses, intellektuaalses üleolekus. Niisiis, Inimese ja Mitte-Inimese konflikt pole oma loomult füüsiline ega tehnoloogiline, vaid eelkõige kultuuriline. (lk 117)

"Ikka kultuurile mõeldes"

Artiklikogumik: Aili Aarelaid, "Ikka kultuurile mõeldes", Virgela, 1998.

Nõukogude Lääne ja Uue Ida häda näikse olevat ükssama: pole õieti see ega teine, piirisituatsioon kummitab igal sammul ja ajalugu toodab pidetust meie tahtest sõltumatult pidevalt juurde. Ikka ja jälle soovib keegi suurem ja vägevam eestlasi kuhugi integreerida. Kakskultuursus, kaksikmõtlemine, väärtussüsteemide liigkiire vaheldumine ja sellest tingitud ebakindlus – kas see ongi eestlaste vaimne saatus? Kas eestluse ajalooliseks missiooniks ongi tõestada, et Moonakas ja Kadakasaks ühes kuues on elujõuline sümbioos? Samas on eesti oma vaimne maailm täiesti olemas, mis ongi ajaloo tilluke ime, sest enamik nii väikesi etnilisi kooslusi ei ole suutnud luua ei professionaalset kultuuri ega omariiklust. (lk 7–8)
Niisiis, double-thinking, mis kujunes algselt kui rahvuslik kaitsereaktsioon, sünnitas lõppkokkuvõttes omalaadse sotsiaalse reaalsuse. Nüüd oleme selle reaalsusega silmitsi ning tunnetame üha selgemini oma jubedavõitu olemisparadoksi. Nimelt tuleb läänepoolsetesse kultuuriregioonidesse liikumisel välise kesta alt välja meis pesitseva nigelavõitu homo soveticus'e alastus. Ida poole liikudes kammitsevad meie mõtteid ja tegusid europiidsed käitumisnormid, mis võõras kultuuriareaalis osutuvad täiesti ülearuseks. SZ [Sovetskii Zapad] — see on kahe põhimõtteliselt erineva kultuuriareaali kokkupuuteala, mille kohta sobib piltlik ütlemine: ei ole see liha ega kala. Niisugusel tasasel, ent vastuolulisel maal ei ole kerge elada ei aborigeenidel ega tulnukatel. SZ kujutab endast ajaloolist nähtust, mida täna-homme väljaantava seadusandliku aktiga ei tühista. SZ-s elab paratamatult ohtralt marginaalseid inimesi, kes pole suutnud kohaneda ei ühe ega teise poole kultuurinormidega ning kelle käitumine on seetõttu vormitu, nõrgalt reglementeeritud. (lk 42, artikkel ilmus algselt ajakirjas "Poliitika" 1990 nr 8)
Kui meie kaugete esivanemate nutikaimaks leiutiseks viletsates kliimaoludes püsimajäämiseks oli rehielamu, siis Brežnevi-aegse arenenud sotsialismiga hiilgava kohanemise etaloniks sai asutuse saun. 1970-ndatel muutus saun kohaks, kus oli võimalik korda ajada mistahes eesti asju mistahes rahvaste vahelise sõpruse esindajaga. Asutuse saunapidu koos õlle ja vorstivarrastega oli leiutis, mis lubas eestlastel üleliidulise käsumajanduse rüpes edukalt ellu jääda ja vähemalt 1/10 rahvast elatusmiinimumi ümber siblimisest vabastada. Neist, kes asutuse sauna ei mahtunud, said isikliku saunahüti ehitajad või üliodavas kommunaalsaunas käijad. Igal juhul oli saun vormilt rahvuslik nähtus, mida kõlbas võtta kui identiteedi sümbolit ka sotsialistliku sisu puhul. Saunas oli midagi ürgselt eestilikku, kultuuriliselt järjepidevat. Samas oli saun tõhus paik sotsialismi põhiseaduse "käsi peseb kätt ja sõber peseb selga" edukaks rakendamiseks. (lk 48, artikkel ilmus algselt "Päevalehes" 28. märtsil 1991)
Kui rahvuselt tahetakse võtta tulevik, klammerdub ta piinlikkuseni mineviku külge. Kui rahvusest püütakse teha süsteemi ohvrit, paneb ta antisüsteemse kaitsekihi tekitamiseks mängu kogu elujõu. Kui rahvusel ei lasta elada normaalseks peetavas reaalsuses, sünnitab ta painajaliku illusoorsuse, et ennast vähemalt vabaks mõelda. Sellise võõrandatud maailma nabaks, rahvusmüüdi loojaks saab olla alandatud rahva allasurutud intelligents. (lk 58–59)
Moskva enam Eestimaal kultuuri ei doteeri ja vaimurahval ei jää muud üle kui Euroopa poole astuma hakata. Turumajanduse tingimustes aga peab hea idee olema müüdav, ka rahvusaatelisuse idee. Paraku õpiti eelneval viiel aastakümnel kultuuri käsitlema kui etnosotsiaalset kaitsekilpi, mitte kui turumajanduse osa. (lk 60, algselt ilmunud "Sirbis" 15. oktoobril 1993)
Mitte kunagi pole eestlased sünnimaalt nii ummisjalu põgenenud kui 1944. a., paraku pole rasked lahusoleku kümnendid asendunud nüüd taaskohtumise rõõmuga. Tollal erinevatesse sotsiaalsetesse süsteemidesse paisatud eestlased ei käitu täna mitte rahvusühtsusest ajendatuina, vaid kui selle süsteemi esindajad, kus nad siiani on pidanud elama. Kuna süsteemid ise on olnud tihti vastandmärgilised, siis on paisumas rahvuslik psühhokriis: kodueestlased on paari-kolme aasta jooksul jõudnud veendumusele, et väliseestlased ei taipa siinsetest asjadest tuhkagi, väliseestlased hellitavad enestes müüti kodueestlaste rikutusest ja sovetlikust juhmusest. (lk 63)
Nõukogude teaduse favoriidiks oli füüsika, sest see seisis kaitsejõudude arendamisele kõige lähemal. Sotsiaalia kui inimese ja ühiskonna toimemehhanismidele pühendunu oli direktiivselt suunatud perifeeriasse. Inimeste üle otsustas arenenud sotsialismi tingimustes partei. Rahade disproportsionaalne jagamine asjade ja inimestega tegelevate teaduste vahel oli nõukoguliku teaduspoliitika alussambaid. 1991. aastaks viis see sotsiaalse kollapsini, sest riik oli tunnustanud ja rahaliselt väärtustanud ainult õuelaulikuid, mitte tegelike sotsiaalsete probleemide nägijaid. (lk 73–74)
Sotsiaalteadlaste käes on peegel, milles eesti ühiskond näeb iseenda palet. Riigi teaduspoliitika aga määrab, kas see peegel on tilluke ja mõranenud klaasikild või korralik seinapeegel, millest paistavad ka tagaplaanid. Suurel ja väikesel peeglil on erinev hind. (lk 74, kirjutatud 1998)

Välislingid