Mine sisu juurde

Giacomo Leopardi

Allikas: Vikitsitaadid

Giacomo Taldegardo Francesco di Sales Saverio Pietro Leopardi (29. juuni 1798 – 14. juuni 1837) oli Itaalia filosoof, esseist ja luuletaja.

Eesti keeles on ilmunud tema "Mõtted" ("Pensieri"), mille originaal avaldati 1837. aastal postuumselt.

"Mõtted"

[muuda]

Giacomo Leopardi, "Mõtted", tlk Maarja Kangro, LR 3–4, 2008


  • Tahan öelda, et maailm on närukaelte liit heasoovlike inimeste vastu ja alatute oma suuremeelsete vastu. (lk 5)
  • Olen sageli näinud väga argu inimesi, kes endast arema närukaela ning hea ja vapra inimese seltsi sattudes asuvad hirmu pärast närukaela poolele; õigupoolest läheb nii alati, kui säärasesse olukorda juhtuvad harilikud inimesed, sest vapra ja heasoovliku teed on hästi teada ja lihtsad, nurjatu omad seevastu hämarad ja lõpmatult mitmekesised. Ja nagu igaüks teab, hirmutab tundmatu rohkem kui tuntu; ja kerge on hoiduda suuremeelsete kättemaksust, mida sul aitavad vältida seesama alatus ja hirm; ent ükski hirm ega alatus pole piisav, et hoida sind varjatud tagakiusamisest, kurjadest sepitsustest ega ka mitte otsestest hoopidest, mis tulevad alatult vaenlaselt. (lk 5-6)
  • Nii tuleb sageli ette, et sellal kui see, kes kurja korda saadab, pälvib rikkuse, au ja võimu, lohistatakse see, kes kuritegu nimetab, tapalavale, sest inimesed on varmalt valmis taluma ükskõik mida, mis neile teiste või taeva poolt osaks saab, kui nad sellest vaid sõnades pääsevad. (lk 7)
  • Absurdne on võtta metafüüsilistes küsimustes arvesse seda, mida nimetatakse rahva arvamuseks; see arvamus ei sisenda vähimatki austust ka füüsilistes ja meeltele alluvates seikades, nagu näiteks maa liikumine ja tuhat muud küsimust. Ent seevastu on hulljulge, ohtlik ja pikemas ajalõikes tarbetu seista vastu enamuse arvamusele ühiskondlikes küsimustes. (lk 12)
  • Surm ei ole halb, sest ta vabastab inimese kõigest halvast ja võtab koos hüvedega ära ka ihad. Vanadus on kõigest halvast ülim, sest ta võtab inimeselt ära kõik naudingud, jättes himud alles; ja ta toob kaasa kõik valud. Sellele vaatamata kardavad inimesed surma ja ihkavad vanaks elada. (lk 13)
  • Seltskondlikes oludes pole ükski vajadus suurem kui vajadus lobiseda, kuna lobisemine on põhiline vahend aja möödasaatmiseks, mis on elu üks esmavajadusi. Ja kõige haruldasem on niisugune vestlusaine, mis äratab uudishimu ja peletab igavust: seda teeb nimelt varjatu ja uus. Ent pea kinni sellest reeglist: kui sa ei taha, et teataks, et sa midagi tegid, ei tule see jätta mitte rääkimata, vaid tegemata. Ja ole kindel, et sellest, mida sa ei saa tegemata jätta või olematuks teha, saadakse teada, ükskõik kui hästi sa seda ka ei varjaks. (lk 15)
  • Enamiku inimeste kohta, keda me volitame oma järglasi kasvatama, teame me kindlalt, et nad ise pole kasvatust saanud. Samuti ei kahtle me, et nad ei saa anda seda, mida nad ise pole saanud ja mida mingil muul moel ei omandata. (lk 17)
  • Pole paremat märki vähesest filosoofilisusest ja vähesest tarkusest kui tahtmine, et kogu elu oleks tark ja filosoofiline. (lk 37)
  • Inimliik ja selle ükskõik milline pisike portsjon, kuhu kuulub rohkem kui üks indiviid, jaguneb kaheks: ühed tarvitavad ülbust ja teised kannatavad selle all. Ükski seadus ega jõud, filosoofia ega ka tsivilisatsiooni progress ei suuda ära hoida, et inimene, kes on sündinud või peab sündima, ei kuuluks ühtede või teiste hulka; jääb üle vaid lasta valida sellel, kes valida saab. (lk 38)
  • Nii nagu inimliigil on kombeks põhjata käesolevaid asju ja kiita olnuid, nii armastab ka suurem osa ränduritest rännakute ajal oma sünnikohta ja eelistab seda teatava raevukusega paikadele, kus ta parajasti on. Kodukohta naastes peavad nad seda kehvemaks kõigist teistest paikadest, kus nad on viibinud. (lk 39)
  • Paljud tahavad sinuga alatult käituda, ja sedagi, et sa ühest küljest nende vihkamise käes kannatades nende alatust ei tõkestaks, ja teisest küljest neid alatuks ei tunnistaks. (lk 46)
  • Ükski omadus pole tavaelus vähemat sallimist väärt ega ole tõepoolest ka vähem sallitud kui sallimatus. (lk 47)
  • Nagu vehklemiskunst on kasutu, kui omavahel võitlevad kaks osavuselt võrdset vehklejat, sest nii pole ühel teise ees eelist, justkui oleks tegu kahe saamatuga, nõndasamuti tuleb väga tihti ette, et inimesed on võltsid ja kurjad tarbetult, kuna nad põrkavad kokku samaväärse kurjuse ja teesklusega, nii et lõpuks teeks sama välja, kui nii üks kui ka teine pool oleks olnud siiras ja otsekohene. (lk 48)
  • ... nõrgad elavad maailma ja tugevad iseendi meelevallas. (lk 57)
  • Inimene on mõistetud noorust kas sihitult raiskama, ehkki see on ainus aeg, mil saab kasvatada vilju saabuvaks vanaduseks ja kanda hoolt oma positsiooni eest; või siis kulutama seda selleks, et varuda naudinguid elu tolle osa tarvis, kus ta pole enam suuteline nautima. (lk 59)
  • Kes ei otsi inimestelt kasu ega kuulsust, ärgu otsigu ka armastust, mida ei saa saavutada; ja kui ta tahab kuulda mu nõuannet, siis hoidku oma eneseväärikus tervena, andes teistele mitte enam kui seda, mis ta võlgneb. Nõnda vihatakse ja kiusatakse teda taga rohkem kui muidu, ent ei põlata kuigi tihti. (lk 61)
  • Naised on raha järel see valdkond, kus inimesed suudavad kõige vähem läbi rääkida ja kokkuleppele jõuda, ja kus tuttavad, sõbrad ja vennad muudavad oma tavapärast palet ja loomust, sest mehed on sõbrad ja sugulased, või pigem kodanikud ja inimesed mitte seni, kuni asi puutub altarisse, nagu väidab vana ütlus, vaid kuni asi puutub naistesse ja rahasse: siin muutuvad nad metslasteks ja loomadeks. Ja kui naistesse puutuvas on ebainimlikkus ka väiksem kui rahaasjus, siis kadedus on siin suurem, sest siin tuleb mängu edevus; või täpsemalt öeldes enesearmastus, mis on kõigil kõige isiklikum ja kõige õrnem. (lk 62)
  • Inimesed ei taha head teha nii heateo vaevarikkuse kui ka selle pärast, et tuttavate hädad ja õnnetused ei jäta kellelegi rõõmu valmistamata; aga nad armastavad mõtet iseendast kui heategijast, samuti teiste tänulikkust ja üleolekut, mille heategu annab. Ent seda, mida nad anda ei taha, nad aina pakuvad, ja mida ägedamalt sa vastu seisad, seda enam käivad nad peale, algul selleks, et sind alandada ja punastama panna, hiljem seepärast, et nad üha vähem kardavad, et sa nende teened vastu võtad. Nii pingutavad nad end ülimalt vaprasti kuni viimase äärmuseni, põlates petiseks osutumise selget ohtu ja lootes, et neile saab alati osaks vaid tänu; kuni nad esimese abipaluva hääle peale pakku jooksevad. (64)
  • Tuleb pidada üldiseks aksioomiks, et kui just mitte lühikeseks ajaks, ei lakka inimene kunagi, olgu vastupidise kohta kui tahes kindlaid tunnistusi, isekeskis ja seda ehk kõigi teiste eest varjateski uskumast, et tõesed on need asjad, millesse uskumine on vajalik tema hingerahu jaoks, teisisõnu selleks, et ta saaks elada. /---/ maailmas pole piisavalt võltsi ega absurdset asja, mida kõige mõistlikumad inimesed ei peaks tõeseks iga kord, kui nende vaim ei suuda kohaneda vastupidisega ega rahu leida. (lk 66)
  • Sirgjoonelisus võib kasuks tulla juhul, kui seda kasutatakse osavalt või kui seda tema harulduse tõttu uskuma ei jääda. (lk 68)
  • Inimesed ei häbene mitte ülekohut, mida nad korda saadavad, vaid ülekohut, mis neile osaks saab. Ent selle saavutamiseks, et ülekohtu kordasaatjad end häbeneksid, pole teist teed kui neile samaga vastata. (lk 69)
  • Rohkem kui korra on väidetud, et sedamööda, kuidas riigis kahanevad tõelised voorused, kasvavad näilised. Tundub, et kirjanduse kohta maksab sama saatus, kui ma jälgin, kuidas meie ajal vastavalt sellele, kuidas hakkab kaduma mälestus stiili voorustest (tarvitamist ma ei mainigi), kasvab trükikunsti ilu. Ühtegi klassikalist teost ei trükitud omal ajal sedavõrd elegantselt nagu tänapäeval ajalehti ja muud poliitilist mulinat, mis on määratud kestma päevakese; ent kirjutamise kunsti enam ei tunta ja niisamuti kuuldakse vaevalt selle nimegi. (lk 71)
  • Kunstnik või teadlane või mis tahes ala viljeleja, kes tavatseb end mõõta mitte teiste sel alal tegutsejate, vaid ala enesega, peab end seda madalamaks, mida suurepärasem ta on; sest mida paremini ta tunneb oma valla sügavusi, seda alamana ta end selle kõrval tunneb. (lk 76)
  • Mitte just kuigi õigesti väidetakse, et tüdimus on levinud haigus. Levinud on tegevusetus või tõtt-öelda oskamatus midagi peale hakata; mitte aga tüdimus. Tüdimus on vaid nende jagu, kelle vaimus midagi on. Mida suutlikum on hing, seda sagedasem, piinavam ja kohutavam on tüdimus. (lk 79)
  • Suur ja suurt hirmu kätkev on inimeste jaoks naeru vägi: selle vastu pole keegi oma südames ühestki küljest kaitstud. Kel on julgust naerda, on maailma peremees, erinedes vähe sellest, kes on valmis surema. (lk 90)
  • Kui need vähesed tõeliselt väärt inimesed, kes otsivad au ja kuulsust, saaksid ükshaaval tuttavaks kõigi nendega, kellest koosneb see avalikkus, kelle tunnustust nad tuhande ääretu kannatuse hinnaga taga ajavad, muutuksid nad arvatavasti oma kavatsuste suhtes märksa jahedamaks ja ehk hülgaksidki nood. (lk 95)
  • Jeesus Kristus oli esimene, kes näitas inimestele näpuga kätte selle kõigi võltsväärtuste ülistaja ja ettekirjutaja ning kõigi tõeliste väärtuste mustaja ja tagakiusaja; selle igasuguse inimesele sisemiselt ja tõeliselt omase suuruse vaenlase; iga ülevama tunde pilkaja, mida ta võltsiks ei pea; iga õrna tunde pilkaja, mida ta intiimseks ei pea; selle tugevate orja, nõrkade türanni ja õnnetute vihkaja; Jeesus Kristus tähistas ta sõnaga "maailm", mis on talle ka kõigis haritud keeltes tänapäevani külge jäänud. (lk 96)
  • Kõige kindlam viis oma teadmiste piire teiste eest varjata on neid mitte ületada. (lk 98)
  • Ei tule just harva ette, et edevad inimesed, kel on enesest hea ettekujutus, pole mitte egoistid ega kalgi loomuga, nagu võiks arvata, vaid malbed, heatahtlikud, toredad kaaslased ning head ja teenistusvalmid sõbrad. Uskudes, et kõik neid imetlevad, armastavad nad oma imetlejaid ja aitavad neid, kui suudavad, ka seetõttu, et usuvad selle olevat kohase üleolekule, millega saatus on neid nende endi arvates soosinud. (lk 100)
  • Kes inimestega vähe suhtleb, on harva misantroop. Tõelisi misantroope ei leia mitte üksindusest, vaid maailmast; sest see on elu praktiline tundmine ja mitte filosoofia, mis paneb inimesi vihkama. Ja kui säärane tüüp seltskonnast tagasi tõmbub, kaob tagasi tõmbudes ka tema misantroopia. (lk 101)
  • ... liiga vähe on elus asju, mis ei koosneks täielikult või suures osas ettekujutusest. (lk 107)
  • Kes asja hoolikalt jälgib, näeb, et naeruväärsed pole mitte meie vead või puudused, vaid hoolikus, millega me püüame neid kinni katta, ja tahtmine teeselda, nagu meil neid polekski. (lk 111)
  • Lapsepõlveaastad on igaühe mälestustes vaat et muinasjutuline aeg; nii nagu rahvaste mälus on muinasjutuliseks ajaks rahvaste endi lapsepõlv. (lk 115)
  • Kiitusel, mis meile osaks saab, on vägi muuta meie meelest hinnaliseks ka need omadused, mida me varem pidasime põlgusväärseks, ja seda iga kord, kui meid mõne niisuguse omaduse eest kiidetakse. (lk 116)
  • Huvitav on tõdeda, et peaaegu kõik inimesed, kes on palju väärt, on oma maneeridelt lihtsad; ning et peaaegu alati peetakse lihtsaid maneere vähese väärtuse märgiks. (lk 124)

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel