Lucia Berlin

Lucia Berlin (12. november 1936, Juneau, Alaska, USA – 12. november 2004, Marina del Rey, California, USA) oli USA kirjanik.

"Koduabilise käsiraamat"

Tsitaadid väljaandest: Lucia Berlin, "Koduabilise käsiraamat", tlk Jüri Kolk ja Kaisa Kirotar, 2022. Enamiku jutte tõlkis Kolk, Kirotar tõlkis jutud "Koduabilise käsiraamat", "Hea ja halb", "Haldamatu", "Seksapiil" ja "Kallis Conchi".

Mu silmades oli paanika. Vaatasin endale silma ja langetasin pilgu uuesti kätele. Kohutavad maksalaigud, kaks armi. Mitte-indiaanilikud, närvilised, üksildased käed. Ma nägin oma kätes lapsi ja mehi ja aedu. (lk 6, "Angeli selvepesula")
Üksindus on anglosaksi mõiste. Méxicos, kui sa sõidad üksi bussis ja keegi tuleb peale, ta ei istu mitte pelgalt sinu kõrvale, ta naaldub vastu sind. (lk 236, "Rumal on nutta")
Mark, nelja-aastane, New Yorgis Horatio Streeti lasteaias. Ta mängis veel mõne lapsega kodu. Ta avas mängukülmkapi, valas kujuteldava klaasi piima täis ja ulatas selle oma sõbrale. Sõber virutas kujuteldava klaasi põrandale. Marki kannatav pilk, samasugune, nagu ma olen hiljem kõigil oma poegadel nende elu jooksul näinud. Haav õnnetusest, lahutusest, läbikukkumisest. Raevukus, millega ma ihkasin neid kaitsta. Mu abitus. (lk 243, "Rumal on nutta")
Täna on seriaalis "Los golpes de la vida" suur päev. Sally paneb hommikumandi selga ja tuleb vaatama. Ma olen duši all käinud ja ennast meikinud, aga jään ka hommikumantlisse, ei taha oma halli linast kortsu ajada.

Adelina ütleb oma tütrele Conchitale, et ta ei saa Antonioga abielluda. Ta peab tunnistama, et Antonio on tema poeg, Conchita vend! Adelina sai ta kloostris kakskümmend viis aastat tagasi.

Ja seal nad siis on, Sanborn'sis, aga enne kui Adelina jõuab sõnagi öelda, üteb Conchita oma emale, et nad on Antonioga salaja abiellunud, Ja nüüd saavad nad lapse! Lähivaade Adelina leinast murtud näost, ema näost. Aga ta naeratab ja suudleb Conchitat. Mozo, ütleb ta, too meile šampanjat.

Hüva, noh, see on üsna tobe. Aga tõeliselt tobe on see, et kõik me kuus naist ulgusime endil silmi peast nutta, lihtsalt nuuksusime, kui uksekell helises. (lk 244–245, "Rumal on nutta")

Basil vahtis Mercedest jahmunult. Mitte ainult selleparast, et Mercedes nuttis, või et tal olid lühikesed püksid ja pluusi all ei olnud rinnahoidjat. Õdede ilu jahmatab inimesi alati. Kui oled mõnda aega nendega koos olnud, harjud sa sellega ära, nagu jänesemokaga. (lk 245, "Rumal on nutta")
"Mis Sally juustega on?" uuris ta.

"Need on kemoteraapia pärast välja langenud. Tal on vähk."

"Kui õudne! Kas prognoos on hea?"

"Ei. Ta on suremas."

"Mul on nii kahju. Ma pean ütlema, et see ei paista teist kedagi eriti mõjutavat."

"See mõjutab meid kõiki. Praegu oleme õnnelikud. Sally on armunud. Me oleme temaga lähedaseks saanud, õed. See on ka olnud nagu armumine. Tema lapsed käivad teda vaatamas, kuulavad teda." (lk 246, "Rumal on nutta")

Vajusin kingi jalast lükates auto pehmesse istmesse. Võtsin välja paki suitsu, aga ta palus mul autos mitte suitsetada. México sudu pärast jooksid pisarad mööda meie mõlema nägu alla. Ma ütlesin, et minu arvates võiks suitsetamine tekitada teatava kaitseseina. (lk 247, "Rumal on nutta")
"Basil, kuidas sa saad ometi ookeani igavaks pidada?"

"Mida sina igavaks pead?"

"Tegelikult mitte midagi. Ma ei igavle kunagi."

"Aga samas oled sa ka kõvasti pingutanud, et mitte igavleda." (lk 249, "Rumal on nutta")

Ma armastan maju — mida kõike need mulle ei räägi —, nii et see on üks põhjus, miks mul pole midagi koristajana töötamise vastu. Täpselt nagu loeks raamatut. (lk 252, "Leinamine")
Viimasel ajal olen koristanud maju, kus keegi on just surnud. Koristanud ja aidanud inimestel asju sorteerida kaasavõtmiseks või heategevusele annetamiseks. Arlene küsib alati, kas neil on juutide vanadekodu jaoks riideid või raamatuid pakkuda, seal on nüüd Sadie, ta ema. Need tööd on olnud masendavad. Kas tahavad kõik sugulased kõike ja vaidlevad kõige väiksemate asjade pärast, paari näruste trakside või kohvikruusi pärast. Või ei taha ükski neist tervest majast midagi, nii et ma lihtsalt pakin selle kõik kokku. Mõlemal juhul on kurb just see, kui vähe aega kogu see asi võtab. Mõelge sellele. Kui te peaksite surema... mul kuluks teile kuuluvatest asjadest vabanemisele kõige rohkem kaks tundi. (lk 252, "Leinamine")
"Aga panipaigas on veel üht-teist..." Teadsin, sest ma olin neid hoolega jälginud. Vana triikraud — nikerdatud puidust käepide, tehtud mustast malmist.

"Ma tahan seda!" ütlesid mõlemad. "Kas teie ema tegelikult ka triikis sellega?" küsisin pojalt. "Ei, ta tegi sellega võileibu singi ja juustuga. Ja soolaliha, raskuseks peale." (lk 256, "Leinamine")

Naine vaikis. Aga ma nägin, kuidas surm talle mõju avaldab. Surm ravib, soovitab meil andestada, tuletab meelde, et me ei taha üksi surra. (lk 257, "Leinamine")
Vau, oled sina vast jäine mõrd, ütlesin ma. Mitte valjult. Valjult ütlesin: "Siin on nüüd midagi sellist, mida. te minu arvates mõlemad tahate." Raske vana malmist vahvliraud, selline, mis pannakse pliidi peale. Mu vanaema Mamiel oli selline. Need vahvlid on täiesti erilised. Väljast täiesti krõbedad ja pruunid ja keskelt pehmed. Panin vahvliraua nende vahele.

Naine naeratas. "See on nüüd küll mulle!" Mees naeris.

"Sa pead liiga raske pagasi eest kõva raha välja käima."

"Ei huvita. Mäletad, kuidas ema meile vahvleid tegi, kui me haiged olime? Tõelise vahtrasiirupiga?"

"Sõbrapäeval tegi ta südamekujulisi."

"Ainult et need ei olnud sugugi südamete moodi."

"Aga meie ütlesime: "Ema, need on täpselt nagu südamed!""

"Maasikate ja vahukoorega." (lk 257, "Leinamine")

Mitte Taevalik puhkus ega Rahuorg. Chapultepeci pargi surnuaia nimi on Valu panteon. Sellest Mehhikos ei pääse. Surm. Veri. Valu.

Piinad on kõikjal. Maadlusmatšides, asteekide templites, vanade kloostrite naeltest piinapinkides, veristes okaskroonides Kristuste peas kõigis kirikutes. Jumaluke, nüüd tehakse kõiki küpsiseid ja komme pealuukujulistena, kuna varsti on surnute päev. (lk 259, "Panteón de Dolores")

Ofrenda'sid on vahva teha. Mälestusaltareid surnutele. Sa teed need nii ilusad, kui vähegi oskad. Voogav ja hiilgav kuhil saialilli ja fuksiapunaseid jaava sametlehikuid, lilli, mis näevad välja nagu aju, ja tillukesed lillad sempiterna'd. Siin on peamine surmaga seostuv mõte muuta see ilusaks ja pidulikuks. Magusad veritsevad Kristused, elegants, härjavõitluste äärmuslik kaunis tapvus, peenelt nikerdatud hauakambrid, hauakivid.

Ofrenda'sse paned sa kõik, mida surnud inimene võiks soovida. Tubakat, tema perekonna fotosid, mangosid, lotopileteid, tekiilat, postkaarte Roomast. Mõõku ja küünlaid ja kohvi. Pealuid sõprade nimedega. Kommiluukeresid söömiseks. (lk 259, "Panteón de Dolores")

Ma ei suuda välja mõelda, miks ema nii kangesti mehhiklasi vihkas. Ma pean silmas, kaugelt üle tema teksaslastest sugulaste eelarvamuste määra. Räpased, valelikud, varastavad. Ta vihkas lõhnasid, kõiki lõhnasid, ja Mehhiko lõhnasid isegi rohkem kui autode väljalaskegaase. Sibulad ja nelk. Koriander, kusi, kaneel, põlev kumm, rumm ja säraõied. Mehhikos mehed lõhnavad. Terve riik lõhnab seksi ja seebi järele. See hirmutas sind, ema, sind ja vana D. H. Lawrence'i samuti. Siin on lihtne seksi ja surma segi ajada, sest need mõlemad muudkui tukslevad. Kahe kvartali pikkusest jalutuskäigust levib sensuaalsust, see on tulvil ohtu.

Ehkki tänapäeval ei tohiks keegi üldse õue minna, tohutu saastatuse tõttu. (lk 260–261, "Panteón de Dolores")

Mu abikaasa ja pojad ja mina elasime palju aastaid Mehhikos. Me olime neil aastatel väga õnnelikud. Aga me elasime alati külades, mere ääres või mägedes. Seal oli niisugune südamlik kergus, passiivne sulnidus. Või jällegi, kuna see oli paljude aastate eest.

Mexico tänapäeval... fatalistlik, suitsidaalne, korrumpeerunud. Mürgine soo. Oh, aga on ka heasoovlikkust. On sellise ilu, sellise värvi ja lahkuse sähvatusi, et sul jääb hing kinni. (lk 261, "Panteón de Dolores")

Läksin kahe nädala eest koju, nädalaks, tänupühade ajal tagasi USA-sse, kus on au ja väärikus ja jumal teab mis veel, nii ma mõtlesin. Sattusin segadusse. President Bush ja Clarence Thomas ja abordivastased ja aids ja Daniel Duke ja kräkk ja kodutus. Ja kõikjal, MTV-s, multifilmides, reklaamides, ajakirjades — ainult sõda ja seksism ja vägivald. Mehhikos vähemalt kukub sulle tellingutelt tsemenditünn pähe, ei mingeid Uzisid ega midagi isiklikku. (lk 261, "Panteón de Dolores")
Ema, sa nägid inetust ja kurjust kõikjal, kõigis, igal pool. Kas sa olid hullumeelne või nägija? Kummalgi juhul ei suuda ma taluda sinusuguseks muutumist. Olen hirmul, olen kaotamas kogu arusaamist sellest, mis on... väärtuslik, õige. (lk 261, "Panteón de Dolores")
Nüüd tunnen ma ennast nagu sina: kriitiline, vastik. Milline peldik. Sa vihkasid paiku samasuguse kirega, millega sa vihkasid inimesi. (lk 262, "Panteón de Dolores")
Luurasime mu sõbra Kentshereve'iga sirelipõõsa all, kui sina esmaspäeviti bridži mängimas käisid. Kolmel ülejäänud naisel olid seljas kodukitlid, mõnikord jäid nad koguni sokkide ja susside väele. Idahos oli nii külm. Tihti olid nende juustes lokirullid ja peas rätikutest keeratud turbanid, valmistades soenguid ette ... milleks? See on siiani Ameerika tava. Igal pool võib näha naisi roosade lokirullidega. See on mingisugune filosoofiline või moealane seisukohavõtt. Võib-olla tuleb midagi paremat, hiljem. (lk 262, "Panteón de Dolores")
Sally ei ole üldse meie ema moodi, tegelikult on ta peaaegu ärritavalt vastandlik selles osas, et näeb ilu ja headust kõikjal, kõigis. Ta armastab oma tuba, kõiki suveniire riiulitel. Me istume elutoas ja ta ütleb: "See on mu lemmiknurk, sõnajala ja peegliga." Või teine kord ütleb ta: "See on mu lemmiknurk, maski ja apelsinikorviga."

Mind seevastu ajavad kõik nurgad rahutusest hulluks. (lk 267, "Panteón de Dolores")

Sally jumaldab Mehhikot, uskupöördunu tulisusega. Tema abikaasa, tema lapsed, tema kodu, kõik temas on mehhikolik. Välja arvatud tema. Tema on väga ameerikalik, vanamoodsalt ameerikalik, terviklik. Mina olen teatud moel rohkem mehhikolik, mu loomus on tume. Ma olen kokku puutunud surmaga, vägivallaga. Suuremal osal päevadest ma isegi ei märka seda aega, kui päike tuppa paistab. (lk 265, "Panteón de Dolores")
Ma tunnen puudust kuust. Ma tunnen puudust üksindusest.

Mehhikos ei ole kunagi nii, et kedagi teist ei ole juures. Kui sa lähed oma tuppa lugema, märkab keegi, et oled omaette, ja tuleb sulle seltsiks. (lk 267, "Panteón de Dolores")

Ta oli purukarsklane. Ma arvasin, et see tähendab, et ta joob ainult puruteed, sest seda ta jõi, samal ajal kui ema jõi Manhattani kokteile. Seda nad tegidki, kui ma kuulsin, kuidas ta emale ütles, et on pärast kõiki neid aastaid ikka veel temasse pööraselt armunud. Ta ütles, et Tedi (issi) saapad on talle liiga suured, jälle üks imelik väljend. Ta ütles alati: "Noh, Roomat ei ehitata ühe päevaga," millest ma samuti aru ei saanud. Ükskord, kui ema mehhiklaste üle kurtis, ütles ta: "Noh, annad neile sõrme ja nad võtavad terve käe." Nende asjadega, mis ta ütles, oli see häda, et ta ütles neid sügava ühtlase tenorihäälega, nii et iga sõna tundus kandvat tähendust, kajas mu mõistuses vastu. Purukarsklane, purukarsklane... (lk 268, "Panteón de Dolores")
Tunnen, et olen kadunud. Eelmisel nädalal Sonora turul olin ma nii pikk, mind ümbritsesid tõmmud indiaanlased, paljud neist rääkisid nahuatli keelt. Ma polnud mitte ainult kadunud, ma olin nähtamatu. Ma tahan öelda, et uskusin tükk aega, et mind ei ole üldse seal. (lk 271, "Näeme")
Kui sa oled suremas, siis on täiesti loomulik oma elule tagasi mõelda, kaaluda asju, kahetseda. Ma olen seda teinud, ka mina, neil viimastel kuudel koos oma õega. Meil mõlemal läks tükk aega, enne kui saime vabaks vihast ja süüdistamisest. Isegi nimekiri asjadest, mida me kahetseme ja mille pärast ennast süüdistame, jääb lühemaks. Nimekirjad on nüüd sellest, mis meile jäänud on. (lk 272, "Näeme")
Ühel nädalavahetusel aurutasime kuuekesi oma hotelli terrassil merekarpe. Kõik lapsed olid saadetud lõunauinakut tegema. Aga ükshaaval ilmusid nad välja, et näha, mis toimub. Tagasi voodisse! Mõni tahtis vett, mõni lihtsalt kaebas, et und ei tule. Tagasi voodisse. Keith tuli välja ja ütles, et nägi kaelkirjakut! Mine nüüd tagasi voodisse, me ajame su varsti üles. Ben tuli välja ja ütles, et seal olid tiigrid ja elevandid. Oh, jumal küll. Aga seal see oligi, tänaval meie all. Tsirkuse paraad. Me ajasime siis kõik lapsed üles. Üks tsirkuse meestest pidas Maxi filmistaariks, nii et nad andsid meile tasuta piletid. Me kõik läksime õhtul tsirkusesse. See oli imepärane, aga lapsed jäid enne trapetsinumbri lõppu magama. (lk 277, "Näeme")
Kirjutame Sallyga teineteisele reebusi, et ta oma kopsudele rääkimisega haiget ei teeks. Reebus on see, kui sa joonistad sõnade või tähtede asemel pilte. Kallaletung, näiteks, on kalla, lill, ja miski, mis meenutab tungrauda. Imema on keegi kõrrega joomas. Me naerame, hääletult, tema toas, joonistades. (lk 279, "Näeme")
Suurem osa doktor B. patsiente olid väga vanad. Tihti olid emakakaela uuringutele tulnud naised tõsises ülekaalus, ligipääs oli raskendatud, seega kulus aega veelgi rohkem.

Minu meelest oli selline seadus, mis nõudis, et kui ta on naispatsiendiga, pean ma kohal olema. Kaldusin arvama, et see oli ajast ja arust ettevaatusabinõu. Üldsegi mitte. Hämmastav, kui paljud neist vanadest prouadest temasse armunud olid. (lk 280, "Armulugu")

Vaene mees. Ma vaatasin, kuidas armukadedus virutas talle vastu vahtimist, otse südamesse. Vasakhaak kõhtu. (lk 289, "Armulugu")
Ma vihkan valetamist, tõesti ei suuda seda taluda. Mitte moraalsetel põhjustel. See on nii raske, välja nuputada. Meeles pidada, mida sa öelnud oled. (lk 289, "Armulugu")
Ma olen kaitseadvokaat. Olen küüniline. Ma olen maine inimene, ahne mees. Ütlesin talle, et võtan juhtumi tasuta.

"Ei. Tänan teid," vastas ta. "Palun lihtsalt öelge talle, et teete seda tasuta. Aga minu süül ta sellesse jamasse sattus ja ma tahan selle eest maksta. Kalliks see läheb? Viis tuhat? Rohkem?"

"Kaks tuhat," ütlesin.

"Ma tean, et seda on liiga vähe. Kuidas oleks kolmega?"

"Sobib," nõustusin.

Ta võttis ühe saapa jalast ja luges välja kolmkümmend sooja sajadollarilist rahatähte, laotas need lehvikuna mu lauale nagu kaardid. Surusime kätt. (lk 294, "Naerata mulle")

[Carlotta:] Ruum oli täis turvamehi ja politseinikke. Õhk oli higihaisust kirbe. Kaks turvameest hoidsid raudus kätega Joed kinni. Kaks politseinikku hoidsid kinni Jesset ja kolmas peksis talle kolmekümnesentimeetrise taskulambiga vastu pead. Veri kattis Jesse nägu ja leotas läbi ta särgi. Ta karjus valust. Kõndisin läbi ruumi, ilma et keegi oleks mind üldse märganud. Nad kõik vahtisid Jesset peksvat politseinikku nagu vaataks televiisorist poksimatši. Haarasin taskulambi ja virutasin võmmile sellega vastu pead. Ta kukkus mürtsatusega maha. "Oh Jeesus, ta on surnud," ütles üks neist. (lk 299, "Naerata mulle")
[Carlotta:] "Jesse annab kõigile loa olla need, kes nad on, ja mõelda endale. Isekas olla on okei.

Jessega koos olemine on teatav meditatsioon. Nagu lootosasendis istumine või vedelemine sensoorse deprivatsiooni basseinis. Minevik ja tulevik kaovad. Probleemid ja otsused kaovad. Aeg kaob ja olevik omandab erilise värvingu ja on olemas ainult praegu, sama hetke raamis, täpselt sellises nagu need raamid, mida me oma kätega teeme." (lk 313, "Naerata mulle")

Parim osa oli see, kui nägime hiiglaslikke, autosid täis Jaapani laevu jõesuudmesse saabumas. Nagu liikuvad pilvelõhkujad, kõik tuled särasid. Tontlikud laevad vähimatki häält tegemata mööda libisemas. Nende tekitatud lained olid nii vaiksed, veeresid, ei pritsinud. Ühelgi tekil polnud kunagi üle kahe inimkuju. Mehed üksi, suitsetamas, vaatamas ilmetul näol linna. (lk 316, "Naerata mulle")
Kõige tobedam ohtlik asi, mida me tegime, oli ujuda Merritti järve saarele. Panime kõik oma kraami – vahetusriided, toidu, viski, sigaretid – kilekottidesse ja ujusime saarele. See on kaugemal, kui paistab. Vesi oli kohutavalt külm, haises haiglaselt halvasti ja meie haisesime samuti, isegi kui olime riided vahetanud.

Park on päeval imeilus, kerkivad künkad ja vanad tammed, roosiaed. Öösiti vappus see hirmust ja kurjusest. Üle vee kostsid meieni võimendatuna kohutavad hääled. Raevukas keppimine ja kaklemine, pudelite purunemine, oksendavad ja karjuvad inimesed. Kõrvakiile saavad naised. Politsei ja urahtused, löögid. Nüüdseks tuttav politsei taskulampide heli. Lainete loks loks vastu meie väikest puudega kaetud saart, aga me värisesime ja jõime, kuni jäi piisavalt vaikseks, et julgeksime tagasi ujuda. Vesi oli kindlasti kohutavalt reostunud, olime mõlemad mitu päeva haiged. (lk 318, "Naerata mulle")

"Ema teadis kõike," ütles mu õde Sally. "Ta oli nõid. Isegi nüüd, kui ta surnud on, kardan ma, et ta võib mind näha."

"Mina ka. Kui ma teen midagi täiesti nõmedat, hakkan kohe muretsema. Aga hale on see, et kui ma midagi hästi teen, siis loodan, et ta näeb mind. "Ema, vaata, jälgi mängu." Mis siis, kui surnud lihtsalt veedavad aega meid vaadeldes ja naeravad ennast ribadeks? Jumal, Sally, tema oleks võinud nii öelda. Mis siis, kui ma olen täpselt nagu tema?"

Meie ema nuputas, millised oleksid toolid, kui meie põlved painduksid teistpidi. Mis siis, kui Kristus oleks hukatud elektritoolil? Kettide külge riputatud ristide asemel laseksid kõik ringi, toolid kaelas kõikumas. (lk 326, "Ema")

Ta jälestas sõna "armastus". Ta ütles seda samamoodi nagu inimesed ütlevad "pasandus".

"Ta vihkas lapsi. Kohtusin temaga ükskord lennujaamas, kui kõik mu neli poissi olid väikesed. Ta karjus: Kutsu nad tagasi!" nagu oleks nad kari dobermanne."

"Ma ei tea, kas ta ütles minust lahti selle pärast, et ma abiellusin mehhiklasega, või selle pärast, et mees oli katoliiklane."

"Ta pidas seda, et inimestel nii palju lapsi on, katoliku kiriku süüks. Ta ütles, et kuulujutu nagu teeks armastus õnnelikuks, lasid lahti paavstid."

"Armastus muudab su õnnetuks," ütles ema. "Leotad ennast magama nuttes padja läbi, ajad pisaratega telefoniputka klaasid uduseks, su nuuksatused panevad koerad ulguma, suitsetad kaht sigaretti korraga."

"Kas isa muutis su õnnetuks?" küsisin temalt.

"Kes, tema? Tema ei suutnud kedagi õnnetuks muuta." (lk 327, "Ema")

Minu jaoks oli see jube, olla ema ja vanaisaga. Või suurema osa ajast üksi. Sattusin koolis pahandustesse, ühest jooksin ära, kahest visati mind välja. Vahepeal ei rääkinud ma kuus kuud. Ema kutsus mind kurja juureks. Ta valas kogu oma viha minu peale välja. Mõistsin alles suureks saades, et tema ja vanaisa arvatavasti isegi ei mäletanud, mida nad tegid. Jumal saadab joodikutele mäluauke, sest kui nad teaksid, mida nad teinud on, sureksid nad kindla peale häbi kätte. (lk 332, "Ema")
Oli uhkeldav loojang. Tohutu Sandia mäestik oli sügavroosa, kaljud mägede jalamil punased. Kollased paplid särasid jõe kaldal. Virsikuvärvi kuu oli juba tõusmas. Mis mul viga on? Ma nutsin jälle. Ma ei kannata midagi ilusat üksi vaadata. (lk 336, "Carmen")
Kolmandas klassis oskasin hästi lugeda, aga isegi ei teadnud, mis on liitmine. Raske fiksaator mu kõveral seljal. Olin pikk, aga endiselt lapselik. Leidlaps ses linnas, nagu oleks mägikitsed mu metsas üles kasvatanud. (lk 344, "Vaikimine")
Ma ei ole sellest koolist eriti rääkinud. Ma räägin kohutavatest asjadest vabalt, kui suudan neid naljakatena näidata. Selles polnud kunagi midagi naljakat. Ükskord vahetunni ajal jõin aiavoolikust ja õpetaja rabas selle mul käest, ütles, et olen labane. (lk 344-5, "Vaikimine")
Aga raamatukogu. Iga päev saime tunni seal veeta, vabad vaatama ükskõik millist raamatut, iga raamatut, istuma ja lugema, või kartoteeki lappama. Kui aega oli jäänud viisteist minutit, andis raamatukoguhoidja teada, et me jõuaksime raamatu enda nimele võtta. Raamatukoguhoidja oli nii, ärge naerge!, leebe olekuga. Mitte ainult vaikne, vaid kena. Ta võis sulle öelda: "Siin on biograafiad" ja siis selgitada, mis on biograafia.

"Siin on teatmeteosed. Kui sa kunagi midagi teada tahad, ükskõik mida, lihtsalt küsi minu käest ja me leiame raamatust vastuse.”

Seda oli imeline kuulda ja ma uskusin teda. (lk 345, "Vaikimine")

Siis varastati preili Bricki laua tagant ta käekott. Ta ütles, et selle pidin olema võtnud mina. Mind saadeti Lucinda de Leftwitch Templini kabinetti. Lucinda de ütles, et teab, et ma ei pärine privilegeeritud kodust nagu suurem osa tüdrukuid ja et see võib minu jaoks mõnikord raske olla. Ta saab aru, ütles ta, aga tegelikult nõudis ta: "Kus käekott on?"

Läksin ära. Ei läinud isegi tagasi oma konkust bussiraha või lõunat võtma. Läksin läbi linna, kogu pika tee, kogu pika päeva. Ema ootas mind terrassil kantsikuga. Nad olid helistanud ja öelnud, et olin varastanud käekoti ja siis ära jooksnud. Ta isegi ei küsinud minult, kas ma varastasin selle, "Vaike varganägu, alandad mind," nätaki, "jõmpsikas, tänamatu," nätaki. Lucinda de helistas järgmisel päeval ja ütles, et käekoti oli varastanud koristaja, aga ema ei palunud minu käest isegi vabandust. Ta ütles lihtsalt "lits", kui oli toru ära pannud. (lk 345, "Vaikimine")

Nii jõudsingi St. Josephisse, ma armastasin seda. Aga ka need lapsed vihkasid mind, kõigil eelmainitud põhjustel, aga nüüd veel rohkem uutel põhjustel, üks neist oli see, et õde Cecilia küsis alati mind ja ma sain tähti ja pühakute pilte ja olin pugeja! pugeja!, kuni lakkasin kätt tõstmast. (lk 345–346, "Vaikimine")
Kodus oli halb ja koolis oli halb.

Otsustasin mitte rääkida. Ma lihtsalt nagu loobusin sellest. See kestis nii kaua, et õde Cecilia püüdis minuga riidehoius palvetada. Ta tahtis head ja puudutas mind kaastundest, palves. Ma ehmusin ja tõukasin teda ja ta kukkus ja mind visati välja.

Siis kohtusin ma Hope'iga.

Kool oli peaaegu läbi, nii et ma võisin koju jääda ja minna sügisel tagasi Vilasesse. Ma ei rääkinud ikka veel, isegi siis kui ema valas mulle terve morsikannutäie jääteed pähe või näpistas mind, väänates nii, et näpistused näeksid välja nagu tähtkujud: Suur Vanker, Väike Vanker, Lüüra mööda mu käsivarsi üles ja alla. (lk 346, "Vaikimine")

Me olime sel päeval tunde kivimängu mänginud ja siis õpetas ta mulle noamänge. Ohtlikke mänge noaga. Kolme pöördega nuga murukamarasse püsti visata, ja kõige hirmutavam oli üks käsi vastu maad ja noaga iga sõrme vahele susata. Kiiremini kiiremini kiiremini veri. (lk 347, "Vaikimine")
Õppisin varastama. Granaatõunad ja viigimarjad vana pimeda Guca aiast, Blue Waltzi lõhnaõli, Tangee huulepulk Kress'sist, lagrits ja limonaadid Sunshine Groceryst. Kauplused vedasid siis kraami koju ja ühel päeva tõi Sunshine'i kulleripoiss toidukaupu meie mõlema majadesse just siis, kui me Hope'iga banaani mahlajäätisi süües koju jõudma hakkasime. Meie emad olid mõlemad väljas.

"Teie lapsed varastasid need mahlajäätised!" ütles ta.

Minu ema lõi mind nätaki nätaki. "Kao tuppa sa kuritegelik valelik petisest jõmpsikas! “ Aga proua Haddad ütles: "Sa armetu valevorst! Hjaddadinah! Tlajhama! Ära tule minu lastest halba rääkima! Ma ei tule enam sinu poodi!"

Ja ta ei läinudki, sõitis poes käimiseks bussiga Mesasse välja, väga hästi teades, et Hope oli selle mahlajäätise varastanud. Minu arust oli see loogiline. Ma ei tahtnud ainult seda, et mu ema mind usuks, kui ma polnud midagi teinud, ta ei uskunud mind kunagi, vaid et ta ka seisaks minu eest, kui ma süüdi olin. (lk 348, "Vaikimine")

Kui vanaisa oli purjus, proovisin ennast ära peita, sest ta püüdis mu kinni ja kiigutas. Ükskord tegi ta seda suures kiiktoolis, hoidis mind kõvasti, tool punaselt hõõguvast pliidist mõne sentimeetri kaugusel maast lahti hüppamas, tema asjandus mu tagupoolt suskimas suskimas. Ta laulis "01d Tin Pan with a Hole in the Bottom." Valjult. Ähkis ja urises. Mamie istus ainult paari meetri kaugusel ja luges piiblit, kui mina karjusin: "Mamie! Aita mind!" Onu John ilmus välja, purjus ja räpakas. Ta tõmbas mu vanaisast eemale, sikutas vana mehe särkipidi püsti. Ta ütles, et tapab ta järgmine kord paljaste kätega ära. Siis virutas ta Mamie piibli kinni.

"Loe seda uuesti, Ma. Sa oled valesti aru saanud, sellest osast, mis käib teise põse keeramise kohta. See ei kehti, kui keegi teeb lapsele liiga."

Mamie nuttis, ütles, et John tahab tema südant murda. (lk 353, "Vaikimine")

Ta paistab ennast paremini tundvat. Raske öelda, tal on see, mida arstid nimetavad apaatiaks.

"Ma pean teiste patsientide juurde minema. Tulen tagasi siis, kui arst kohale jõuab." Ta noogutab resigneerunult. Tal on see lootusetu ilme, mida võib näha peksa saanud naiste nägudel. Andku jumal mulle andeks, sest ma olen ka naine, aga kui ma näen sellise ilmega naist, tahan ma talle vastu kõrvu anda. (lk 363, "Mijito")

[Downi sündroomist:] Nüüd avan ma ooteruumi ukse ja seal on Toby, kes on täiesti moonutatud ja värisev, Toby, kes ei suuda rääkida. Toby, kes pissib ja situb kottidesse, kes sööb augu kaudu kõhus. Toby tuleb mind kallistama, naerdes, käed laiali. Tundub, nagu oleksid need lapsed viga, mille Jumal tegi palvetele vastates. Kõik need emad, kes ei taha, et nende lapsed suureks kasvaksid, kes palvetavad, et nende laps armastaks teda igavesti. Need vastatud palved saadetakse siia Tobydena.

Kindla peale võivad Tobyd abielu või perekonna lõhkuda, aga km nad seda ei tee, siis paistab sel olevat tagurpidi pööratud mõju. See toob välja kõige sügavamad head ja halvad tunded ja tugevuse ja väärikuse, mida mees ja naine poleks muidu endas ega teises kunagi näinud. (lk 372, "Mijito")

Kummaline, kuidas mõnel inimesel on võimu. Kõige julmemad tegijad kuuletusid talle, lihtsalt selle järgi vaadates, kuidas nad taganesid, kui ta möödus. Ta ei ole nii hirmus suur nagu ta vend, aga ta on sama tugev ja rahulik. Neil oli hiinlannast ema ja must isa. C. D.-l jookseb üks pikk punupats mööda selga alla. Ta on ebamaist värvi, nagu vana seepiakarva foto, must tee piimaga.

Mõnikord meenutab ta mulle Masai sõdalast, teistel puhkudel Buddhat või maiade jumalat. Ta võib seista liikumatult, silmagi pilgutamata pool tundi. Tal on jumala rahulik ükskõiksus. (lk 393, "Nüüd on siis laupäev")

Kõik, mida sa vangla kohta öelda saad, on klišee. Alandus. Ootamine, jõhkrus, hais, toit, lõputus. Pole mingit võimalust kirjeldada seda järelejätmatut kõrvupuurivat lärmi. (lk 393, "Nüüd on siis laupäev")
[Loovkirjutamise õpetaja vanglas:] Ühel teisel päeval ütles ta, et erinevus kuritegeliku mõtlemise ja luuletaja mõtlemise vahel on väga väike. "Asi on tegelikkuse paremaks muutmises, oma tõe loomises. Sul peab detailide jaoks silma olema. Kahe minutiga on sul kõik asjad ja inimesed ruumis läbi uuritud. Te kõik tunnete vale ära." (lk 398, "Nüüd on siis laupäev")
Kuidas see üldse käib, et me inimesi nende hääle põhjal hindame? Naine telefonifirma infoliinil on ametlik ja üleolev ja ta pole isegi päris inimene. Ja see tüüp kaabeltelevisiooni firmast, kes ütleb, et meie äri on talle oluline ja nad tahavad meile meele järele olla, sa kuuled ta hääles põlgust. (lk 405, "B. F. ja mina")
Ma olin haiglas kõnekeskuse operaator, terve mu päev kulus rääkimisele arstidega, keda ma kunagi ei näinud. Meil kõigil olid lemmikud ja need, keda me taluda ei suutnud. Mitte keegi meist ei olnud kunagi näinud doktor Wrighti, aga tema hääl oli nii pehme ja rahulik, et me olime temasse armunud. Kui me pidime talle piiparile sõnumi saatma, panime kõik dollari mängu, püüdsime sissetulevatele kõnedele esimesena vastata, võita raha ja öelda: "Oi, tere doktor Wright. Teid oodatakse intensiivis, härra." Ma ei näinud doktor Wrighti päriselt kunagi, aga kui sain töö erakorralises, tutvusin kõigi ülejäänud arstidega, kellega olin telefonis rääkinud. Mõistsin varsti, et nad olid täpselt sellised, nagu me olime neid ette kujutanud. (lk 405, "B. F. ja mina")
Ohked, meie südamelöökide rütmid, sünnituse kontraktsioonid, orgasmid, kõik voolavad ajas just nagu üksteise kõrvale seatud pendliga kellad, mis tiksuvad peagi ühes rütmis. Jaanimardikad puu otsas süttivad ja kustuvad üheskoos. Päike tõuseb ja loojub. Kuu kasvab ja kahaneb ja tavaliselt lendab hommikune ajaleht terrassile kell kuus kolmkümmend viis. (lk 410, "Oota üks hetk!")
Kui keegi sureb, aeg peatub. Tema jaoks see muidugi peatub, võib-olla, aga leinajate aeg jookseb kiini. Surm tuleb liiga vara. See unustab looded, päevade pikemaks venimise ja lühenemise, kuu. See rebib kalendri puruks. Sind pole su laua taga või metroos või lastele lõunat valmistamas. Sa loed People'it kirurgia ooteruumis või külmetad kogu öö rõdul suitsetades. Sa vahid tühjusse, istudes oma lapsepõlve magamistoas, gloobus laual. Iraan, Belgia Kongo. Halb on see, et kui sa pöördud tagasi oma tavalisse ellu, tunduvad kõik harjumused, päeva märgid, mõttetute valedena. Kõik on kahtlane, trikk meie lollitamiseks, meie uinutamiseks tagasi aja tüüne jareleandmatuse rüppe. (lk 410, "Oota üks hetk!")
Kui kellelgi on surmahaigus, laguneb aja rahustav loksumine laiali. Liiga kiiresti, aega pole, ma armastan sind, pean selle valmis saama, ütle talle seda. Oota üks hetk! Ma tahan selgitada. Kus Toby üldse on? Või liigub aeg sadistlikult aeglaselt. Surm lihtsalt passib seal, kuni sa ootad öö tulekut ja siis ootad hommiku saabumist. Iga päev oled sa natuke head aega öelnud. Oh jumal küll, tee see lihtsalt ära. Vaatad muudkui saabumiste ja väljumiste tahvlit. Ööd on lõputud, sest sa ärkad kõige vaiksema köhatuse või nuuksatuse peale, siis lamad vaikselt, kuulates, kuidas ta nii vaikselt hingab, nagu laps. (lk 410–411, "Oota üks hetk!")
Kui meie ema suri, olime nädal aega koos Zihuatanejos, rääkisime seal päevad ja ööd. Me ajasime kurjade vaimudena enesest välja oma vanemad ja meie endi rivaliteedi ja ma usun, et me mõlemad kasvasime suureks. (lk 413, "Oota üks hetk!")
Meil kõigil on oma mõttelised märkmikud. Jäädvustused. Ülesvõtted inimestest, keda me armastame eri ajal. (lk 414, "Oota üks hetk!")
Kui kellelgi diagnoositakse surmaga lõppev haigus, ujutatakse nad kõnede ja kirjade ja külastustega üle. Aga kui kuud mööduvad ja aeg muutub raskeks, tuleb vähem inimesi. Siis võtab haigus võimust ning aeg on aeglane ja vali. Sa kuuled kellasid ja kirikukelli ja oksendamist ja iga kähisevat hingetõmmet. (lk 415, "Oota üks hetk!")
Aga aega ei ole kunagi küllalt. "Tõelist aega," nagu ütlesid vangid, keda ma kunagi õpetasin, selgitades, kuidas see ainult tundus, et neil on kogu maailma aeg. See aeg polnud isegi nende oma. (lk 417, "Oota üks hetk!")
Ma pole kordagi näinud vareseid hommikul puu otsast minema lendamas, aga igal õhtul umbes pool tundi enne seda, kui pimedaks läheb, hakkavad nad igalt poolt linnast kohale lendama. Võib-olla on olemas karjased, kes sööstavad taevas ringi üle kvartalite teisi koju kutsudes või võib-olla tiirutavad nad kõik enne puule laskumist uitajaid otsides ringi. Ma olen piisavalt vaadanud, võiks arvata, et ma peaksin praeguseks aru saama. Aga ma näen ainult vareseid, kümneid vareseid, kes saabuvad kaugelt igast suunast ja viit või kuut tiirutamas nagu O'Hare'i lennujaama kohal, kutsumas kutsumas, ja siis jääb murdosasekundiga kõik vaikseks ja näha ei ole ühtegi varest. Puu näeb välja nagu tavaline vaher. Mitte kuidagi ei oleks võimalik teada, et seal on nii palju linde. (lk 419, "Koju")