Mine sisu juurde

bell hooks

Allikas: Vikitsitaadid
bell hooks 2014. aastal

bell hooks, kodanikunimega Gloria Jean Watkins (25. september 1952 – 15. detsember 2021) oli Ameerika Ühendriikide kirjanik ja aktivist.

"Kõik armastusest"[muuda]

bell hooks, "Kõik armastusest. Uusi nägemusi", tlk Eda Ahi, 2023


  • Kogu oma elu olen mõelnud armastusest kui teemast, mille üle naised mõtisklevad jõulisemalt ja hoogsamalt kui keegi teine siin maamunal. Usun seda endiselt, ehkki visionäärlikku naismõtlemist sel teemal pole siiani võetud sama tõsiselt kui meeste mõtteid ja kirjutisi. Mehed küll teoretiseerivad armastuse üle, aga naised on sagedamini armastuse praktikud. Suurem osa mehi arvab, et saab teistelt armastust, teades seega, mis tunne on olla armastatud; naistel on sageli tunne, et nad igatsevad ja tahavad pidevalt armastust, ent ei saa seda. (lk 20)
  • Minu töö kultuurikriitikuna pakkus mulle pidevalt võimalusi jälgida tähelepanelikult kõike, mida räägib armastusest massimeedia, eriti filmid ja ajakirjad. Enamasti nähtub sealt, et kõik tahavad armastust, kuid on täielikus segaduses, kuidas armastust igapäevaelus praktiseerida. Võib-olla on just sellepärast armastuse üle teoretiseerinud suuresti just mehed? Fantaasia on olnud ennekõike nende mängumaa, nii kultuuritootmises kui ka igapäevaelus. Mehe fantaasiat nähakse millenagi, mis on võimeline looma tegelikkust, samal ajal kui naise fantaasiat peetakse pelgaks eskapismiks. Niisiis jääb armastusromaan ainsaks alaks, kus naistel on armastusest rääkides mingitki autoriteeti. Kummatigi pärjatakse armastusromaani žanri viljelevate meeste tööd kaugelt enam kui naiste oma. Suurepärast näidet kujutab endast selline raamat nagu "Madisoni maakonna sillad". Kui säärase sentimentaalse pealiskaudse armastusloo (milles oli siiski ka eredamaid hetki) oleks pannud kirja mõni naine, poleks seda tõenäoliselt iialgi saatnud laiema publiku seas nii tohutu, žanripiire trotsiv edu. (lk 23-24)
  • Tegelikkuses viitavad kõik kindlad tõendid asjaolule, et ehkki meeste ja naiste vaatenurgad erinevad üksteisest tihtipeale, on need erinevused õpitud, mitte kaasasündinud ega "loomulikud". Kui arusaam, et mehed ja naised on täielikud vastandid, kes elavad erinevates emotsionaalsetes universumites, vastaks tõele, poleks ju meestest saanud armastuse alal ülimaid autoriteete. Arvestades soostereotüüpe, mille järgi on naiste pärusmaaks tunded ja emotsionaalsus ning meeste omaks mõistus ja emotsioonitus, peaksid "tõelised mehed" hoiduma igasugusest armastusejutust. (lk 27-28)
  • Ehkki suurem osa USA kodanikest järgib mõnd religiooni, mis kuulutab armastuse kõikemuutvat jõudu, on paljudel tunne, nagu poleks neil aimugi, kuidas armastada. Ning pea igaüks satub silmitsi usukriisiga, kui asi jõuab armastuse kunsti puudutavate piibliteooriate rakendamiseni igapäevaelus. (lk 28)
  • Meeleheide armastuse pärast käib käsikäes kalgi küünilisusega, mis kortsutab kulmu mis tahes sedastuse peale, et armastus on sama tähtis kui töö, meie rahva püsimajäämise seisukohast niisama kaalukas kui edu taga ajamine. Imelisel kombel ei kannusta ühtki teist maailma kultuuri nii palju armastuseotsingud (seda käsitlevad meie filmid, muusika, kirjandus), olgugi et need pakuvad meile niivõrd vähe võimalusi mõista, mis on armastuse tähendus või kuidas armastust sõnas ja teos rakendada. (lk 30)
  • Suurema osa inimeste jaoks tundub liiga ohtlik võtta omaks armastuse määratlus, mis ei lubaks enam pidada omaenda perekonda armastavaks. Paljud meist klammerduvad armastusekäsitluse külge, mille järgi paistab väärkohtlemine vastuvõetav või vähemasti mitte nii hirmus. (lk 39)
  • Suuremale osale vaimselt või füüsiliselt väärkoheldud lastest on vanematest täiskasvanud õpetanud, et armastus ja väärkohtlemine võivad käia käsikäes. Äärmistel juhtudel sedagi, et väärkohtlemine on armastuse üks väljendusviise. Säärane vigane mõtlemine kujundab meie arusaama armastusest sageli veel täiskasvanunagi. Nii nagu hoiame kramplikult kinni usust, et meile lapsena liiga teinud inimesed armastasid meid, püüame vabandada armastusega välja suhteid, kus lubame teistel täiskasvanutel endale haiget teha. (lk 42-43)
  • Paljud meist otsustavad kiindumusel ja hoolel põhinevate suhete kasuks, mis ei muutugi armastavaks, sest need tunduvad turvalisemad. Nõudmised pole sama tungivad, kui eeldab armastus. Risk pole nii suur.
Nii paljud meist igatsevad armastust, ent ei leia küllalt julgust, et riskida. Kuigi armastus on saanud meie kinnismõtteks, tuleb nentida, et suurem osa meist elab päris kena ja isegi mõneti rahuldustpakkuvat elu hoolimata tundest, et vahel jääb armastusest vajaka. (lk 45)
  • Inimene ei pea uskuma ühtegi religiooni, uskumaks, et igaühes leidub kannustav aade - elujõud (mõni kutsub seda hingeks), mis kosutust saades suurendab meie võimekust end täielikumalt teostada ja ümbritseva maailmaga ühte kuuluda. (lk 48)
  • Definitsioonid on kujutlusvõime jaoks hädavajalikud lähtepunktid. See, mida me ei suuda ette kujutada, ei saagi teoks. Korralik definitsioon märgib lähtepunkti, mis annab aimu, kuhu tahame välja jõuda. (lk 49)
  • Laste meeles ja südames ei muuda armastuse mõistet miski segasemaks kui vaenulik ja/või julm karistus täiskasvanutelt, keda nad õpetuse järgi peaksid armastama ja austama. Niisugused lapsed õpivad varakult armastuse tähendust vaidlustama, igatsema armastust, ent samal ajal kahtlema selle olemasolus. (lk 54)
  • Meile meeldib kujutleda, et suurem osa lapsi sünnib kodudesse, kus neid armastatakse. Aga seal ei saa valitseda armastus, kui lapsevanematest täiskasvanud ei oska armastada. Ehkki paljud lapsed kasvavad üles kodudes, kus nende eest mingil määral hoolitsetakse, ei pruugi seal alati armastust kohata ja mõnel juhul isegi mitte aeg-ajalt. Perekonda süüdistavad igast klassist, rassist ja soost täiskasvanud. (lk 56)
  • Meie kultuuriruumis kujutab isiklik perekodu niisugust institutsionaliseeritud võimusfääri, mis võib vabalt osutuda autokraatlikuks ja fašistlikuks. Vanematel kui ainuvalitsejatel on tavaliselt täielik voli otsustada igasuguse sekkumiseta, mida nad lastele parimaks peavad. Kui lastelt kodus õigused võetakse, pole neil enda kaitseks seaduslikke vahendeid. Erinevalt naistest, kes saavad korraldada protesti seksistliku domineerimise vastu, nõudes nii võrdseid õigusi kui ka õiglust, pole lastel teha muud, kui loota heatahtlike täiskasvanute abile, kui neid kodus ära kasutatakse ja rõhutakse. (lk 57)
  • Meie kultuuriruumis pole paljud mehed lapsepõlve halvast kohtlemisest taastunudki. Uuringud näitavad, et mehed ja naised, keda korduvalt vägivaldselt alandatakse ja väärkoheldakse, ilma et keegi hoolivalt sekkub, on tõenäoliselt probleemsed ja kalduvad teisi vägivaldselt väärkohtlema. (lk 62)
  • Lastele piiride seadmine ja õpetamine, kuidas iseendale piire seada, enne kui tekib halb käitumine, on armastava vanemluse lahutamatu osa. Kui vanemad hakkavad lapsi distsiplineerima karistusega, vastavad lapsed just sellele mustrile. (lk 65)
  • Armastus on see, mida armastus teeb, ning on meie kohus pakkuda lastele armastust. Lapsi armastades kinnitame iga teoga, et nad pole meie omand, et neil on õigused - et austame ja kinnistame nende õigusi. Õigluseta ei saa olla ka armastust. (lk 70)
  • Liiga tihti karistatakse lapsi olukorras, kus nad vastavad täiskasvanud autoriteedi küsimusele ausalt. Juba varakult kinnistatakse nende teadvusesse, et tõerääkimine põhjustab valu. Niisiis õpivadki nad, et valetades saab vältida haiget saamist ja teistele haiget tegemist. (lk 75)
  • Ainuüksi arusaam "mees olemisest" ja "tõelisest mehest" on ikka eeldanud, et vajaduse korral võivad meeste teod murda reegleid, olla seadusest üle. Patriarhaat teavitab meid filmide, televisiooni ja ajakirjade kaudu iga päev, et võimul olevad mehed võivad teha, mida heaks arvavad, et vabadus teebki neist mehed. Meestele antakse mõista, et ausus tähendab "pehmust". (lk 79)
  • Sellest ajast eale, kus väikestele poistele õpetatakse, et solvumist, üksildustunnet ja valu tuleb varjata, et tuleb olla karm, õpivad nad tõelisi tundeid varjama. Halvimal juhul õpivad nad, kuidas üldse mitte midagi tunda. Sedasorti õpetust annavad meestele tavaliselt teised mehed ja seksistlikud emad. Isegi mehed, kes on kasvanud üles väga progressiivsetes ja armastavates kodudes, kus vanemad julgustavad neid emotsioone väljendama, omandavad mänguväljakul, koolipingis, sportides või sekkunud vaadates teistsuguse arusaama maskuliinsusest ja tunnetest. Viimaks võivad nad otsustada patriarhaalse maskuliinsuse kasuks, et teised poisid nad omaks võtaksid ja meessoost autoriteedid heaks kiidaksid. (lk 80-81)
  • Patriarhaalne maskuliinsus ei nõua poistelt ja meestelt ainuüksi seda, et nad peaksid end naistest võimsamaks ja ülemaks, vaid et nad annaksid endast kõik, et seda juhtpositsiooni säilitada. Muuhulgas just seepärast kipuvad mehed naistest sagedamini valetama selleks, et suhetes võimu haarata. Patriarhaalses kultuuris on levinud eeldus, et armastus võib eksisteerida ka olukorras, kus üks grupp või indiviid domineerib teise üle. Paljud usuvad, et mehed võivad domineerida naiste ja laste üle, olles seejuures ometi armastavad. (lk 82)
  • Ehkki palju kultuurilist tähelepanu pööratakse koduvägivallale ja praktiliselt kõik nõustuvad, et on vale, kui mehed naisi allutamiseks löövad, kasutab suurem osa mehi naiste allutamiseks psühholoogilist terrorismi. Tegu on sotsiaalselt vastuvõetava sundimisviisiga. Ja valetamine on üks selle arsenali võimsamaid relvi. (lk 84)
  • Kuna meie kultuuriruumis pannakse vastuvõetavad standardid paika just meeste väärtuste ja käitumise järgi, on tähtis mõista, et valetamisele läbi sõrmede vaatamine on kõigi puhul patriarhaalse mõttemalli põhikomponent. Mehed pole kaugeltki ainsad, kes teiste üle võimu saavutamiseks valetavad. Tõepoolest, kui patriarhaalse maskuliinsuse tõttu võõrduvad mehed oma minast, vastab samavõrra tõele, et naised, kes võtavad omaks patriarhaalse naiselikkuse, nõudmise, et naised näitaksid end nõrgana, võimetuna mõelda ratsionaalselt, rumala, ja totakana, on sotsialiseeritud kandma maski - valetama. (lk 86)
  • Meeldib see meile või mitte, elame siiski maailmas, kus lapsed tahavad teada, kes on nende isad, ning lähevad puuduvaid isasid otsima, kui saavad. Ma ei kujutanud ette, kuidas tuua ilmale laps, kelle isa võib ära põlata, sest ei tahtnudki last saada. (lk 87)
  • Tõik, et mehed alistuvad valetamisele ja manipuleerimisele, kui asi puudutab bioloogilist vanemlust, ei muuda seda õigeks ega õiglaseks. Mehed, kes lepivad sellega, et neile valetatakse ja nendega manipuleeritakse, ei loobu ainuüksi võimust, vaid valmistavad ette olukorda, kus saavad naisi "süüdistada" või õigustada naistevihkamist. (lk 88)
  • Meie kultuuris aetakse privaatsus sageli salatsemisega segi. Avatud, ausad ja tõtt rääkivad indiviidid väärtustavad privaatsust. Meil kõigil on vaja ruume, kus viibida üksi oma mõtete ja tunnetega — kus saame kogeda elutervet psühholoogilist autonoomiat ja otsustada jagada neid teistega siis, kui ise soovime. Saladuste hoidmise taga on enamasti võim, teabe varjamine ja peitmine. (lk 89)
  • Valetamise laialdane kultuuriline omaksvõtt on üks peamisi põhjuseid, miks nii paljud meist ei õpigi armastust tundma. On võimatu toita enda või teise vaimset kasvu, kui oma olemuse ja identiteedi tuuma varjab salalikkuse- ja valedeloor. Pettuse kontekstis ei saa eksisteerida usaldust, et teine inimene peab alati silmas sinu heaolu, mis on armastusepraktika põhimisi alustalasid. (lk 90-91)
  • Tänapäeva maailmas oleme õppinud tõtt kartma, uskuma, et see teeb igal juhul haiget. Meid utsitatakse pidama ausaid inimesi naiivseteks, potentsiaalseteks mökudeks. Sattunud kultuurilise propaganda pommirahe alla, mis sisendab meile arusaama, et valed on tähtsamad, et tõel pole tähtsust, oleme kõik tõenäolised ohvrid. Iseäranis soosib valetamist tarbimiskultuur. Enim valetamist soosivate kultuuriliste meediumite hulka kuulub reklaam. Hoides inimesi pidevas puuduseseisundis, igikestvas ihas, tugevneb turumajandus.
Armastusetus mõjub tarbimiskultuurile õnnistusena. (lk 92)
  • Hirmude ja ebakindluse maskeerimiseks valemina loomine on nii laialt levinud, et paljud meist unustavad, kes nad on ja mida nad teeskluse varjus tunnevad. (lk 92-93)
  • Pole sugugi lihtne enesearmastust praktiseerida. Lihtsad aksioomid, mis jätavad enesearmastusest lihtsa mulje, teevad olukorra üksnes hullemaks. Nõnda imestavad paljud, miks ometi, kui see nii lihtne on, piiravad neid endiselt madal enesehinnang või enesepõlgus. Kasutades toimivat armastuse definitsiooni, mille järgi seisneb see tegudes, mille eesmärk on omaenda või teise inimese vaimne kasv, saame esialgset aimu, kuidas enesearmastuse küsimusega tegeleda. Kui käsitleme armastust seguna usaldusest, pühendumusest, hoolimisest, austusest, teadmistest ja vastutusest, saame neid endas edendada, või kui need meis juba olemas on, siis saame õppida neid rakendama ka iseendal. (lk 98)
  • Seksistlik sotsialiseerimine õpetab naistele, et enesekehtestamine ohustab naiselikkust. Seda vigast loogikat omaks võttes pannaksegi alus madalale enesehinnangule. Hirm ennast kehtestada kerkib tavaliselt esile naiste puhul, keda on koolitatud olema tublid tüdrukud või kohusetundlikud tütred. (lk 104)
  • Kui ütlesin välja soovi töötada armastavas keskkonnas, käitusid sõbrad algul nii, nagu oleksin aru kaotanud. Nende silmis ei käinud armastus ja töö kokku. (lk 109)
  • Tihtipeale usuvad töötajad, et kui kodune elu on hea, pole tähtsust, kui neid tööpostil dehumaniseeritakse ja ära kasutatakse. Nii mõnigi töö õõnestab enesearmastust, sest eeldab tegijalt pidevalt, et too tõestaks oma väärtust. Inimene, keda töö ei rahulda ja õnnetuks teeb, toob negatiivse energia koju kaasa. Ilmselgelt on suur osa koduvägivallast, nii füüsilisest kui verbaalsest väärkohtlemisest, seotud töiste kannatustega. (lk 111)
  • Ehkki teiste tingimusteta armastamine pole võimatu, on see väga keeruline ja harukordne - suuresti seetõttu, et me ei saa teiste käitumist juhtida ega ette ennustada või täielikult ohjata oma reaktsiooni sellele käitumisele. Seevastu saame juhtida omaenese käitumist. Saame enesele pakkuda tingimusteta armastust, mille toel püsivalt aktsepteerida ning jaatada. Kui teeme enesele selle väärtusliku kingi, saame pöörduda teiste poole terviklikkuses, mitte puuduses. (lk 115)
  • Kuna tajume vaimutühjust, püüame seda täita tarbides. Meil võib ju armastusest vajaka jääda, ent vähemasti saame iga kell poodi minna. (lk 120-121)
  • Käik kirikusse või templisse pole kustutanud seda nälga, mis kerkib pinnale meie hingepõhjast. Organiseeritud religioonil pole õnnestunud vaigistada vaimunälga, sest see on talitanud ilmalike nõudmiste järgi, tõlgendades vaimuelu niisugustel viisidel, mis toetavad tootmiskeskse kaubakultuuri väärtusi. See kehtib ühtviisi traditsioonilise kristliku kiriku ja new age'i vaimsuse kohta. Pole juhus, et nii paljud 'new age'i vaimsed õpetajad seovad oma õpetuse igapäevaelu metafüüsikaga, mis ülistab väärtustena jõukust, privilegeeritust ja võimu. Mõelgem näiteks 'new age'i arusaamale, mille järgi vaesed on ise otsustanud vaesuse ja kannatuste kasuks. Sedasorti mõttemall võtab kõigilt privilegeeritutelt vastutusekoorma. (lk 121)
  • Fundamentalistid - olgu nad kristlased, moslemid või mis tahes muu religiooni esindajad - kujundavad ja tõlgendavad religioosset mõttelugu nii, et see sobituks konservatiivse hetkeolukorraga ning legitimeeriks seda. Fundamentalistlikud mõtlejad kasutavad religiooni, et õigustada imperialismi, militarismi, seksismi, rassismi, homofoobiat. Nad eitavad armastuse ühendavat sõnumit, mis on iga suurema usutraditsiooni keskmes. (lk 122)
  • Frommi, Kingi ja Mertoni armastuseõpetus erineb enamikest tänapäeva kirjutistest. Nende töödes kujutatakse armastust ikka aktiivse jõuna, mis peaks tooma kaasa suurema ühtekuuluvuse maailmaga. Armastusepraktika eesmärk pole pelgalt pakkuda üksiksikule suuremat rahulolu eluga - seda kiidetakse kui esmast viisi ülemvõimu ja rõhumise lõpetamiseks. Niisugust kaalukat armastuse politiseerimist ei leia tänapäeva kirjutistest kuigi sageli. (lk 125-126)
  • Kui pakendada vaimsust kaubana, ei erine see kuigivõrd treeningprogrammist. Ehkki tarbija võib lõppkokkuvõttes saavutada elu üle suurema rahulolu, jääb toote võime tugevdada ühtekuuluvust iseenda ja teistega piiratuks. (lk 126)
  • Pühendumine vaimsele elule eeldab enamat kui hea raamatu lugemine või mõni töötuba. See eeldab teadlikku harjutamist, valmidust viia mõttemall kokku tegutsemismalliga. Vaimne elu seisneb eelkõige pühendumises mõtte- ja käitumisviisile, mis austab kooseksisteerimist ja vastastikkust seotust. (lk 127)
  • Vaimne praktika ei pea olema seotud organiseeritud religiooniga, et kujuneda tähenduslikuks. Mõned inimesed leiavad püha sideme eluga, suheldes loodusega ning keskendudes praktikatele, mis avaldavad austust eluks vajalikele ökosüsteemidele. (lk 132)
  • Laialt levinud oletus, et eetiline teguviis võtab elust kogu lõbu ära, ei vasta tõele. Tegelikult tagame eetiliselt elades, et meie suhted, kaasa arvatud kokkupuuted võõrastega, toidavad meie vaimset kasvamist. Käitudes ebaeetiliselt, mõtlemata tegude tagajärgedele, sööksime otsekui lademeis rämpstoitu. Ehkki see võib maitseda hästi, et saa meie keha lõppkokkuvõttes küllalt toitu ning kannatab pidevas puuduses ja vajaduses. Samasugust puudust tunnevad meie hinged, kui tegutseme ebaeetiliselt, käitudes nii, et pisendame oma vaimu ja dehumaniseerime teisi. (lk 141)
  • Hoolimata sellest, et meie kodanikud elavad uhkusega ühes maailma demokraatlikumas riigis, on paljudel neist hirm astuda välja repressiivse ja fašistliku riigikorra all kannatajate eest. Kardetakse veendumuste alusel tegutseda, sest see tähendaks konservatiivse hetkeolukorra vaidlustamist. Soovimatus astuda oma veendumuste eest välja nõrgendab nii isiklikku kui ka kogu kultuuri moraalsust ja eetikat. (lk 143)
  • Meie ühiskonnas räägitakse armastusest palju ja hirmust vähe. Ometi on meil suure osa ajast tohutu hirm nahas. Siin kultuuris peame turvatunnet esmatähtsaks. Ometi ei küsi me, miks elame riikides, kus valitsevad äärmine ärevus ja õud. Hirm on põhimine jõud, mis põlistab domineerimisstruktuure. See soodustab eraldumissoovi, soovi jääda tundmatuks. Kui meile õpetatakse, et turvalisus seisneb sarnasuses, siis paistab igasugune erinevus ohuna. Kui otsustame armastada, otsustame astuda vastu hirmule - astuda vastu võõrandumisele ja eraldumisele. Otsus armastada on otsus luua kontakt - näha teises iseend. (lk 147)
  • Tarkuse mõistmine on armastuse seisukohast määrava tähtsusega, sest päev-päevalt pommitatakse meid sõnumitega, mille järgi armastuse keskmes on mõistatuslikkus, see, mida pole võimalik teada. Näeme filme, kus tegelased on armunud, ent ei räägi omavahel, varisevad voodisse arutlemata kehade, seksuaalsete vajaduste, meeldiva ja ebameeldiva üle. Massimeediast jääb pinnale sõnum, nagu võtaks teadmised armastuselt võlu ära; et hoopis teadmatus annab armastusele erootilise ja transgressiivse meki. Neid sõnumeid kuulutavad meile tihtipeale kasuahned tootjad, kel pole armastuse kunstist halli aimugi, kes esitlevad oma müstifitseeritud nägemust, kuna ei tea tegelikult, kuidas armastavat suhtlust ehedalt kujutada. (lk 149)
  • Kuna suurema osa meieni jõudvatest kujutistest toodavad patriarhaadi edendamisele pühendunud inimesed, on nende huvides, et stseenid peegeldaksid nende väärtusi ja sotsiaalseid institutsioone, mida nad soovivad alal hoida. Nii nagu muudki domineerimissüsteemid (näiteks rassism), säilib patriarhaat tänu sellele, et kõiki sotsialiseeritakse uskuma, et inimsuhetes on parem ja halvem pool, üks inimene on tugev, teine nõrk, ning järelikult valitsevad esimesed loomuldasa teiste üle patriarhaalse mõtteviisi toetajate arvates on võimu ja kontrolli säilitamiseks õigustatud mis tahes vahendid. Pole ime, et niiviisi mõtlema sotsialiseeritud inimest huvitavad ning stimuleerivad pigem võimu ja vägivalda kui armastust ja hoolt kujutavad stseenid. (lk 151-152)
  • Suurem osa meie maailma pahedest ei võrsu massimeediast. Näiteks on ilmselge, et massimeedia ei põhjusta koduvägivalda. Koduvägivald oli laialt levinud juba siis, kui televisiooni veel polnud. Aga igaüks teab, et massimeedia annab kõikidele vägivallavormidele glamuurioreooli ning jätab neist huvitava ja paeluva mulje. (lk 152-153)
  • Sõltuvus muudab armastuse võimatuks. Suurem osa sõltlasi tunneb peaasjalikult muret selle pärast, kuidas hankida ja tarvitada oma meelisuimastit - olgu see alkohol, kokaiin, heroiin, seks või poodlemine. Niisiis on sõltuvus ühtaegu laialt levinud armastusetuse tagajärg ja põhjus. Samal ajal, kui sõltlane otsib ahnelt rahuldust, purunevad lähisuhted. Ahnus iseloomustab selle otsingu olemust nii hästi, sest viimane on lakkamatu; iha muudkui kestab ega leia eluilmaski täit rahuldust. (lk 168-169)
  • Paljud inimesed tahaksid, et armastus mõjuks nagu uimasti, pakkudes kohest ja püsivat joovet. Nad ei taha ise midagi teha, üksnes hea tunde passiivselt vastu võtta. Patriarhaalses kultuuris kipuvad iseäranis mehed uskuma, et peaksid saama armastust ilma igasuguse pingutuseta. Enamasti ei soovi nad näha vaeva, mida armastus eeldab. Kui armastusepraktika kutsub meid üles sisenema potentsiaalsesse õndsusestaadiumi, mis samal ajal äratab kriitikameele ja põhjustab valu, pööravad paljud meist armastusele selja. (lk 172-173)
  • Armastust küünilise pilguga vaadates hakkavad noored täiskasvanud uskuma, et armastust polegi võimalik leida ning suhteid on tarvis üksnes ihade rahuldamiseks. Kui tihti kuuleme soovitust "Noh, kui ta sinu vajadusi ei täida, peaksid ta sinnapaika jätma"? Suhteid koheldakse nagu ühekordseid joogitopse. Jääb mulje, et need ei erinegi üksteisest. Mõlema saab prügikasti visata. Kui asi ei toimi, jäta see sinnapaika, viska ära, hangi uus. Kui kõikjal vohab niisugune mõttemall, ei saa pühendumist eeldavad sidemed (sealhulgas armastus) püsima jääda. (lk 174-175)
  • Kui ahnusepoliitikast saab kultuurinorm, nähakse igasugust heategevust kahtlasena ning esitletakse nõrkuse pähe. Selle tulemusel minetavad meie riigi kodanikud iga päevaga üha enam ligimesearmastust, astudes ülbelt välja omakasupoliitika eest, mis kaitseb rikaste huve, väites, et vaesed ja puudusekannatajad pole küllalt vaeva näinud. Mind hämmastab, kui kuulen, kuidas lapsepõlvest saati jõukalt elavad inimesed manitsevad mitte oma vahendeid jagama, sest abivajajad peaksid ise raha teenima, et selle väärtust mõista. (lk 177)
  • Meie ühiskonnas rõhutatakse pereväärtustest rääkides suuresti tuumperekonda, mis koosneb emast, isast ning eelistatavalt ühest või kahest lapsest. Ameerika Ühendriikides esitletakse niisugust üksust kui esmaeelistatud vanemlusekorraldust, mis tagab kõigi optimaalse heaolu. Muidugi on tegu fantaasiapildiga perekonnast. Meie ühiskonnas ei ela pea keegi niisugustes oludes. Isegi tuumperedes kasvanud indiviidid kogevad seda tavaliselt väikese üksusena suurema üksuse, laiendatud pereringi koosseisus. Kapitalism ja patriarhaat kui võimustruktuurid on näinud kurja vaeva, et seda laiendatud pereringi õõnestada ja hävitada. Perekogukonna asendamine erastatuma autokraatliku rakukesega aitas süvendada võõrandumist ning on võimaldanud veelgi enam võimu kuritarvitamist. See tegi isast ainuvalitseja ning andis emale teisese võimu laste üle. Soodustades tuumperede segregeerumist laiendatud pereringist, sunniti naised sõltuma varasemast enam ühestainsast mehest ning lapsed ühestainsast naisest. See sõltuvus saigi võimu kuritarvitamise kasvulavaks ning on seda siiani. (lk 192-193)
  • Paljudele meist õpetatakse lapsepõlves, et sõprust ei tohiks eluilmaski pidada sama tähtsaks kui peresidemeid. Ometi saab suurem osa inimestest just sõprussuhte kaudu esmakordselt aimu lunastavast armastusest ja hoolivast kogukonnast. Sõprussuhetes armastama õppimine võimestab meid nii, et saame võtta kogetud armastuse kaasa ka teistesse pere- ja romantilistesse suhetesse. (lk 197)
  • Mida ehedam on meie romantiline armastus, seda vähem tunneme vajadust nõrgendada või katkestada sidemed sõpradega, et tugevdada sidemeid romantilise partneriga. Usaldus on ehtsa armastuse keskmes. Usume, et tähelepanu, mida partner pühendab sõpradele, ja vastupidi, ei võta meilt midagi ära - see ei pisenda meid. Kogemus õpetab hoopis, et meie võime luua tähendusrikkaid sõprussidemeid tugevdab ka peresuhteid. (lk 199)
  • Liiga tihti usuvad naised, et näitavad üles pühendumust ja väljendavad armastust, kui taluvad halba või julma kohtlemist, andestavad ja unustavad. Kui armastame õigesti, teame, et tervislik ja armastav vastus julmusele ning väärkohtlemisele on hädaohtlikust suhtest lahkuda. (lk 200-201)
  • Naised, kes ei kannataks sõprust, kus neid emotsionaalselt ja füüsiliselt väärkoheldakse, jäävad pidama romantilistesse suhetesse, kus sedasorti käitumine leiab aset regulaarselt. Kui nad oleksid neisse suhetesse võtnud kaasa samad standardid, mis sõprusesse, ei lepiks nad ohvristaatusega. (lk 201-202)
  • Oskus olla üksi on armastusekunsti keskmes. Kui oskame olla üksi, oskame olla teistega koos, ilma et kasutaksime neid pääseteena. (lk 205)
  • Tõsiasi, et sadomasohhistlik võimudünaamika võib eksisteerida kõrvu kiindumuse, hoole, õrnuse ja ustavusega võimaldab võimuhimulistel indiviididel hõlpsasti oma plaane eitada, ka iseenda silmis. Nende positiivsed teod annavad lootust, et armastus pääseb võidule. Paraku ei pääse armastus ealeski võidule olukorras, kus üks pooltest, olgu see mees või naine, tahab hoida võimupositsiooni. (lk 220)
  • Eneseabiraamatud, mis seisavad soolise võrdõiguslikkuse vastu, jätavad tihtipeale mulje, nagu oleks naiste liigne hoolitsusele keskendumine "loomulik", kaasasündinud omadus, mitte õpitud suhtumine. Käib kõva tingel-tangel, et jätta muljet, nagu polekski 'new age'i müstilised kujutlused yin'ist ja yang'ist, mehelikust ja naiselikust androgüünsusest ja nii edasi, needsamad vanad seksistlikud stereotüübid, mis on lihtsalt pakendatud ahvatlevamasse ja veetlevamasse kesta. (lk 223)
  • Enamasti õpivad naised lapsepõlves vanemlikelt hooldajatelt või massimeediast, kuidas pakkuda elementaarset hoolt, mis on armastusepraktika osa. Meile näidatakse, kuidas olla empaatilised, kuidas toetada ning eelkõige, kuidas kuulata. Tavaliselt ei sotsialiseerita meid nõnda selleks, et oskaksime olla armastavad või jagada armastuseteadmist meestega, vaid pigem selleks, et oskaksime käituda laste suhtes emalikult. Tõepoolest, suurem osa täiskasvanud naisi jätavad varmalt sinnapaika hoolt ja lugupidamist (mis on armastuse tähtsad koostisosad) puudutavad põhitõed, resotsialiseerumaks nõnda, et saaksid ühineda patriarhaalselt mõtlevate parteritega (olgu nad mehed või naised), kes ei tea armastusest ega hoolitsuse alustaladest midagi. Naine, kes ei laseks eluilmaski lapsel end solvata ja alandada, lubab ometi niisugust käitumist mehele. Lugupidamine, mida naine ema-lapse suhtes nõuab ja viljeleb, minetab täiskasvanusidemeis tähtsuse, kui mehelt austuse nõudmine satub vastuollu naise sooviga partnerit alles hoida. (lk 225)
  • Naised on rüganud, et mehi armastuse juurde juhatada, kuna patriarhaalne mõttemaailm paneb selle töö nende õlule, ehkki õõnestab seda samal ajal, õpetades mehi juhatusest keelduma. Nii tekib soostatud elukorraldus, kus meeste emotsionaalsed vajadused tõenäoliselt täidetakse, naised aga peavad tundma puudust. Emotsionaalsetele vajadustele vastamine aitab parandada psüühilist heaolu. Nõnda saavad mehed eelise, mis sobitub kenasti patriarhaadi väitega, nagu oleksidki nad ülemad ning seega etemad juhid. Kui täidetaks ka naiste emotsionaalsed vajadused ja vastastikkusest saaks norm, kaotaks meessoo võimupositsioon nähtavasti oma mõju. (lk 231)
  • Kardame, et oma vajadusi hinnates ja partnereid hoolikalt valides selgub, et meil polegi kedagi armastada. Meist suurem osa valiks meelsamini puudustega partneri kui partneri puudumise. Tuleb välja, et võib-olla oleme huvitatud pigem partneri leidmisest kui armastuse tundasaamisest. (lk 244)
  • Ka võõrad võivad teineteise seltsis kogeda erutavat ja nauditavat seksi. Ometi on valdav enamus meie ühiskonna meestest veendunud, et erootiline iha näitabki, keda nad peaksid ja oleksid võimelised armastama. Peenise juhatusel, erootilise iha kütkes, satuvad nad tihtipeale suhetesse, kus neid ei seo partneriga mingid ühised huvid ega väärtused. Patriarhaalses ühiskonnas survestatakse mehi heale "seksuaalsooritusele" nii väga, et neid rõõmustab seksuaalselt nauditav suhe sedavõrd, et kõik muu jääb tähelepanuta. (lk 245-246)
  • Kui mehi sotsialiseeritaks ihkama armastust sama palju, kui neid praegu õpetatakse ihkama seksi, saaksime näha kultuurirevolutsiooni. Praeguse seisuga kaldub suurem osa mehi tundma huvi pigem seksuaalsoorituse ja -rahulduse kui oma võime vastu armastust anda ning vastu võtta. (lk 248)
  • Ehkki täiuslik kirg kätkeb endas eripärast naudingut ja ohtu, pole see täiusliku armastuse otsijaile muud, kui üksnes ettevalmistus. Saame liikuda täiuslikust kirest edasi täiusliku armastuse juurde üksnes siis, kui illusioonid mööduvad ja saame intensiivsest hingematvast erootilisest sidemest johtuva energia suunata eneseavastamisse. (lk 251-252)
  • Mida enam suureneb kultuuriline teadlikkus sellest, kuidas meid meelitatakse eemale armastusest ja teadmisest, et armastus tervendab, seda teravamaks muutub meie äng. Aga ka igatsus. Kus tekib ruumi puudusetundele, tekib ruumi ka võimalikkusele. Igatsedes valmistume võtma vastu armastust, mis tuleb meie juurde kui kingitus, tõotus, maapealne paradiis. (lk 302)