fs

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt François Serpent)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
fs pärast punkkontserti kultuuriklubis Kelm.

Foto: Päivi Leino, 23. augustil 2015

fs (varasem pseudonüüm François Serpent, kodanikunimi Indrek Mesikepp; sündinud 17. oktoobril 1971 Tartus) on eesti luuletaja, ajakirja Looming kriitikatoimetaja.


"Piinakamber"[muuda]

Luulekogu "Piinakamber" Eesti Keele Instituudi kodulehel.


see raamat on Sulle.
Sulle kes Sa ripud verenirel nagu pesunööril
mis soonib sygavale luuni Su pihku.
Sulle kes Sa tead et Sa pole ainus kuristiku kohal rippuja.
Sulle kes Sa tead et Sa oled alati yksi.

  • "*see raamat on Sulle..."


me õunaaias surma ei ole
kuid õunaaia taga on kyll
ja puuriida taga on ka
ja kõikjal ymber me krundi
nii kui lähed siis jääd

  • "*me õunaaias surma ei ole..."


õudus astub tuppa
kummardub su kohale
õudus astub tuppa
suudleb sinu laupa
õudus astub tuppa
puudutab su õlgu

  • "*õudus astub tuppa..."


pika tumeda mantli
kulunud hõlmade lehvides
astub yle raekoja platsi
kõhna ja kahvatu näoga
sygis
too kurb kloun...
kõiki ta nalju oleme kuulnud
kõiki ta trikke oleme näinud
päikse nõrku reflekse
ja puude piinamist kirjuks

  • "*pika tumeda mantli..."


on öö. on kylm. on jää.
jää all on linn.
kitsad tänavad. madalad majad.
aknaluugid ja pitskardinad.
laual samovar. seina peal kuivanud lilled.
raamaturiiulid. puhvet ja toolid.
raudvoodi ja kummut.
nagis mantlid ja mytsid.
ahju kõrval halud ja roop.
aias peenrad ja tikripõõsad.
aed ei ole ju suur.
suvel mõned lilled. kuuri taga nõgesed.
seal on ka peldik. naela otsas paberid.
keldris hapukurgipurgid. roostes kelk. rotikusehais.

  • "*on öö. on kylm. on jää..."


Õhk seisab ja seisavad ka mõnusat varju pakkuvad võimsad puud. Nii hea on lesida kynkal, selg vastu jämedat tyve, ja laotada pilk yle rohelise maastiku. Taamal on roostikku kasvanud järv, veelgi kaugemal metsariba, ent otse mu ees rullub lahti heinamaa. Yle selle roomavad majesteetliku aeglusega korrapärases rivis tankid. Ilus.

  • "Idyll"

Intervjuud[muuda]

  • Kõigepealt teeme yhe asja selgeks – fs kirjutatakse väikeste tähtedega ja see olengi mina. Nii. Yks asi sai nyyd paika. Eks "2004" olegi sellest, kuidas ma elan, töötan, söön jne. Ja sealjuures armastan, vihkan, masendun… Uinumise koha pealt tuleb kyll seda tunnistada, et see juhtub minuga tavaliselt mitte õhtul, vaid siis, kui Lasnamäe lindude kolmas vahetus on hommikulaulu alustanud.
Kui Sa aga pidasid silmas raamatu viimast luuletust, kus on juttu karmist mehest, siis see on sulaselge eneseiroonia. Kuidagi tuli kogu see lugu kokku võtta, aga niipea kui ma ennast veidigi distantsilt vaatan, tuleb iseenesest irve näkku. No kuidas sa võtad sellist tõsiselt?
  • Igast aastast saab filmi või näidendit teha, isegi kõigist neist kurnavaist seitsmekymnendaist on tehtud. Ka minu elust, kui seda mõtlesid, saaks kindlasti skripti, ainult et sel on mõtet vaid juhul, kui keegi suudab Rowan Atkinsoni nõusse rääkida – yksnes see mees suudaks edasi anda minu hingeelu subtiilseid nyansse.
  • Mis saaks mul selle vastu olla, kui keegi leiab mu tekstides sooje alatoone ja inimlikku nukrat huumorit! Seda ytlen ma praegu ilma igasuguse irooniata… või kui… siis nukra eneseirooniaga. Võib-olla ei oleks mulle endale kunagi selline sõnastus keelele tulnud, aga igal juhul ei ole ma mingi sadist-satanist, kes soovib lugejale kurja. Pigem kisun kõigi oma depressioonide ja naeruväärsustega sinna Woody Alleni tegelaste kampa.
  • Ma võtan elu väga tõsiselt, kõlagu see nyyd kui õõnsalt tahes, aga ma ei luba endale õigust eluga mängida, sest iga nipernaaditsemise eest peab keegi, enamasti keegi teine, maksma topelt valusat hinda. Ja kuna mul pole mingit alust pidada ennast kellestki paremaks, siis pole mul selleks ka õigust. Nõus, ka mina pole eksimatu, teinekord võtavad mu vääratused suisa suure sigaduse mõõtmed, aga ma ei tee selliseid asju kunagi syydimatult ja põen neid kõiki enda sisemuses läbi. Võib-olla olen ma piiratud, kes teab, aga seda, mida ma märkan, võtan ma tõsiselt enda sisse. Aga nii kui ma oma eksistentsiaalsetes painetes piinlevat kõhna keha kõrvalt vaatan – beanlik, beanlik ja tragikoomiline on see kõik!

Usun, et mu tekstid peegeldavad mu loomust ysna varjamatult ja kogu see jutt oli ka neile seletuseks. Aga kui tõsiselt siis ikkagi tuleks mu tõsiselt kirjutatud luuletusi võtta? Ilmselt sama tõsiselt kui mind ennast, aga see on juba igayhe enda otsustada.

  • Inimkeeli öelduna – yhest kyljest pean ikkagi primaarseks elu ennast, ma ei taha romantilise geeniusena enda, veel vähem kellegi teise elu Kunsti nimel ära lörtsida. Teiselt poolt võtan ka kirjutamist tõsise tegevusena, mis nõuab enesedistsipliini, igat joomalauas syndinud sõnamängu ma tiražeerida ei kavatse. Need lugematud päevad minu elus, kus ma ridagi ei kirjuta, ei pruugi olla veel raisatud. Aga on perioode, kus päevas tuleb kaks, kolm, neli luuletust. Ja siis ma pyyan olla võimalikult täpne – ei yhtki yleliigset ega põhjendamatult kahemõttelist rida, väljendit, sõna, tähte ega kirjavahemärki. Kui saab ilma pealkirjata, siis ma seda ei pane.
Kui laskuda tootmisprotsessi tehnilistesse yksikasjadesse, siis suuremad kahtlused ja vaidlused oma paremate ja halvemate minade vahel pean enne paberi-pliiatsi või klaviatuuri taha istumist. Nii et sellist asja ei ole, et ma istuks ja mõtleks, et “no ei tule vaimu peale!” või et kuidas ma oma suurt sisemist palangut kyll sõnastada suudan. Hakkan kirjutama siis, kui tunnen, et mul on tõesti midagi öelda ja kujutan ette, kuidas see umbes kõlama peaks.
  • Pea igas muus osas on inglased ja kõik need teised britid mulle igavesti armsad ja sydamelähedased, aga niipea, kui jutt läheb jalgpallile, jään korrapealt sõnatuks. Ja parem ongi – muidu ytleks veel midagi blasfeemilist. Nii et sport. Sport, sport, sport…
Ja igasugune võistlemine ylepea – Eurovisioon näiteks. Et kes kellele… Võõras planeet minu jaoks.
Igasugune enesekehtestamine ja -upitamine. Võim teiste yle – päris jälk asi, aga ometi nii oluline paljude jaoks. Isegi kirjandusmaailmas kohtab seda. Rõve.
  • Kuigi, mis seal salata, ega sellestki, millest hoolin, ole kerge rääkida. Teistest inimestest hoolin, mõnest kohe väga. Poleks armastust, ei oleks jõudu kylgegi keerata. Kasutades religioosset sõnavara (mis sest, et ma pole religioosne inimene) – armastus on justkui kogu meid ymbritseva jama lunastaja. Salvador, nagu mõnel pool öeldakse. Aga see – ma räägin ikka armastusest – võib olla Salvador ka hoopis teises, nii-öelda lähiajaloolises tähenduses. Häving, vägivald, julmus, alandus ja nii edasi.
  • ... yhtegi grupeeringusse ma ei kuulu ja kusagile kandideerida ei kavatse, aga päris ykskõikseks jääda ei saa. Liiga palju meie endi, meie järeltulijate ja kõigi teiste elus on sellest sõltuvuses. Mul on kaks tytart, ära seda unusta.


  • Tartus olen ma elanud veel Annelinnas ja kahes tööliste ühikas: üks oli Karlova ja Ropka piiril ja teine päris kesklinnas, kohe ülikooli raamatukogu taga. Mõlemad majad olid sellised, kus välisuksele oleks võinud panna sildi "Taste of adventure". Ma mäletan, kuidas parmud käisid minu raamatukogu-taguse ühika toas korduvalt ühte ja sama joomakaaslast otsimas. Seejärel otsis teda üks neiu kohtukutsega, mõne aja pärast politseinik ja lõpuks tuli üsna deliirses seisundis mees ise, väites, et elab selles toas. (lk 1400)
  • Ma ei taha Tartu puhul rääkida parematest ja halvematest või targematest ja rumalamatest, pigem aga just sellistest, kes ükskõik mis mõttes erinevad väljakujunenud süsteemist, hierarhiast või vastavast kogukonnamudelist. Neil on seal raskem. Ma olen tähele pannud, et Tartus kipub nii kirjanike kui maalikunstnike hulgas olema kaks vastasleeri, kes näeksid heameelega, et sa oleksid kas nende poolt või nende vastu. Mingi leeri vastu olemine on sellele leerile palju meeldivam ja mugavam olukord kui see, et sa üldse süsteemi eitad. (lk 1401)
  • "Valgete kaantega raamatu" kirjutamise ajal oleksin ma päris kindlalt öelnud, et mu luuletused tekivad alati mingisugusest painest. Aga hiljuti hakkasin mõtlema, et see, mis luuletusteks alust annab, ei pea ka minu puhul, rääkimata kõikvõimalikest teistest autoritest, olema üldse tingimata mingi kannatus või midagi ebameeldivat. Kuid ometi on see mingi liiasus, mingisugune normaalse elu ülejääk või kõrvalsaadus, mis ei pea olema otseselt häiriv, aga mis siiski tekib tavalise eluga seoses nagu tööstusjääk, ja parem on see kirja panna Siis on sellega rahu majas. (lk 1402)
  • Ma olen selle aja jooksul ise palju muutunud ning ühtesid ja samu Üdi tekste vähemalt kolmel erineval moel lugenud. On juhtunud, et olen aastate möödudes, oluliselt teistsugusena, sama raamatu kätte võtnud ja sama luuletust lugenud. Kui selles luuletuses oleks ainult see, mida ma kunagi sealt leidsin, siis ta võib-olla ei pakukski mulle enam midagi, aga ma leian sealt ikka midagi, mis mind kõnetab sellisena, nagu ma seda lugedes parajasti olen. Ükskord, lugedes ma ei tea mitmendat korda luuletust „Jääpõrgu", mõtlesin, et milleks ma üldse luuletan — see, millest mina kirjutan, on ju juba öeldud. (lk 1403)
  • Ma olen, nagu olen, ja siis räägitakse minu imidžist, mille krooniks oli see Linnar Priimäe arvustus „Loomingus", kus ta esiteks ei kirjutanud mitte minu raamatust, vaid isikust, välimusest ja muust säärasest; kõigele lisaks ei kirjutanud ta minust, vaid hoopis mingist fantastilisest olendist, kellega minul oli ennast väga raske samastada. /---/ Esimene kord kuulsin ma mingist imidžist või stiilist juba enne esimese raamatu trükikotta minekut. See ilmus, nagu teada, Kostabi $eltsi märgi all ja Kauksi Ülle, kes oli selles kirjastuses tegev, ütles kunagi umbes sellise lause, et „näed — sinuga on lihtne, sina oled nii stiilne" või „sinul on juba i m i d ž". Et teistel autoritel kõigil ei ole, tuleks kujundada, midagi välja mõelda, nii olevat parem. (lk 1404)
  • Minu arust, kui üldse rääkida eesti kirjanduselus või kultuuris mingist luuletajaimidžist, siis on luuletajaimidži kandjaks... ma ei mäleta, milline Jüri Kaldmaa praegu välja näeb, aga kindlasti aastatetagune Kaldmaa, või Marko Kompus sellisena, nagu ma teda viimati nägin. Prillid võiksid luuletajal olla, juuksed keskmisest pikemad, soovitavalt kampsun ja kaelarätt. Suur kole puust asi nööriga kaelas mõjub siinmail ka nagu luuletaja tunnus. (lk 1405)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel