Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil

"Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil" on tšehhi kirjaniku Jaroslav Hašeki 1921. aastal kirjutatud satiiriline romaan. 1928. aastal ilmus Bernhard Linde kaudtõlge saksa keelest, mis kandis pealkirja "Vahva sõduri Švejki seiklused ilmasõja kestel". Tuntuse ja populaarsuse saavutas Švejk Eestis 1960. aastal ilmunud Lembit Remmelga tõlkega, millest on hiljem ilmunud ka kordustrükke (nt 1975, 1995). Tsitaadid pärinevad 1975. aasta väljaandest.

"Nii nad tapsidki meie Ferdinandi," ütles virtin härra Švejkile. (lk 9)
[Kõrtsmik vahistatakse] "Aga mina mille eest?" halises härra Palivec. "Ma olin ometi nii ettevaatlik."

Bretschneider irvitas ja tähendas võidurõõmsalt: "Selle eest, et ütlesite, et kärbsed sittusid keisrihärra täis. Küll nad teil selle keisrihärra peast välja peksavad." (lk 19)

"Ka Jeesus Kristus oli süütu," tähendas Švejk, "aga ometi löödi ta risti. Süütust inimesest pole ealeski hoolitud. "Maul halten und weiter dienen" (sks k Lõuad pidada ja edasi teenida), nagu öeldi meil sõjaväes. Mis võib veel paremat ja kaunimat olla!" (lk 25)
[Švejk:] "Nagu ükskord Nusles, just silla juures, mis viib üle Botiči, astus öösel, kui ma tulin "Banzetist", minu juurde keegi härra ja virutas mulle kaikaga pähe. Kui ma pikali maas olin, valgustas ta mind ja ütles: "See on eksitus, see pole tema." Ja sellepärast, et ta oli eksinud, vihastas ta nii, et virutas mulle veel ühe matsaka üle turja. Inimesel on juba sündimisest saadik veres surmatunnini eksida." (lk 33)
[Švejk hullumajast:] "Ma sain seal kokku ka mitme professoriga. Üks nendest käis kogu aeg mu kannul ja seletas, et mustlaste häll on olnud Krkonošes, teine aga tegi mulle selgeks, et maakera sees on veel üks maakera, hulga suurem kui välimine." (lk 38)
Švejk lööpas karkudele toetudes ja tundis kohkumusega, et tema reuma hakkab mööda minema. (lk 68)
[Švejk meedia kahjulikust mõjust:] "Meie oberst keelas sõduritel lugemise üldse ära, olgu või "Pražské Úredni Noviny", kantiinis ei tohtinud isegi viinereid ega juustu ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie rügement sai kõige haritumaks rügemendiks." (lk 73)
[Švejk klistiiri kasulikust mõjust:] "Ära halasta mu peale," palus ta seda timukaabilist, kes talle klistiiri tegi. "Mõtle oma vandetõotusele. Ja kui siin lamaks sinu isa või lihane vend, tee talle klistiir ja ära pilguta silmagi. Pea meeles, et terve Austria seisab sihukeste klistiiride najal ja me võidame." (lk 76)
Kuid kohtu-uurija Bernis pidas ennast niivõrd läbinägelikuks, et suudab kaebealuse vastu materjali omamamata ja teadmata, milles ta süü seisab ning mille eest ta garnisoni vangimajas istub, ülekuulatava käitumist ja näoilmet jälgides järeldusele jõuda, mis pärast see mees nimelt garnisoni vangimajas istub. (lk 101)
Välipreestril oli nina jälle õline. Ta kuulutas Švejkile, et homsest peale alustab uut elu, et alkoholi pruukimine olevat närune materialism, kuid elada tuleb ideelist elu. (lk 129)
Alati on inimeste surmasaatmist ette valmistatud kas jumala või üldse mõne muu kujuteldava kõrgema olevuse nimel, kelle inimkond on endale välja mõtelnud ja kellele ta on oma fantaasiaga kuju andnud. (lk 134)
Ülemleitnant Lukáš oli kõduneva Austria keisririigi tüüpiline tegevväeohvitser. Kadetikool oli kasvatanud temast kahepaikse inimese. Seltskonnas rääkis ta saksa keelt, kirjutas saksa keeles, kuid luges tšehhi raamatuid, ja kui oli õpetajaks üheaasta-vabatahtlike koolis, kus õppisid ainult tšehhid, ütles ta neile usaldavalt: "Jäägem tšehhideks, ainult et keegi ei tohi seda teada. Mina olen kah tšehh." Ta pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida. (lk 177)
[Polkovnikust ja tema karjäärist:] Tema sõbramehesuhted suure kindralihärraga ja vana Austria teiste mitte vähem lollide väeülematega tõid talle igasuguseid aumärke ja ordeneid, mille üle ta oli kole uhke, nii et pidas ennast maakeral kõige paremaks sõjameheks, kõige paremaks strateegia ja kõigi sõjaliste teaduste teoreetikuks. (lk 215)
"Teatan alandlikult, härra oberleitnant, olen kole rõõmus," vastas vahva sõdur Švejk. "Küll see võib tore olla, kui me mõlemad langeme sõjaväljal keisrihärra ja tema perekonna eest …" (lk 227)
See aga ei üllatanud teda põrmugi, kui teisel pool tiiki asuvast väikesest valgeks võõbatud majast, mille seinal ilutses "kana" (nagu mõnes kandis nimetati keisri kotkast), astus välja sandarm, kes otsekui ämblik ronib oma võrku vaatama. (lk 265)
… täna hommikul olevat külakarjane Pepík Hopp talle vastu tulnud ja rääkinud: "Almuline hälla, hälla vahtmeistel ütles eile, et keislihälla on tõblas ja et me kaotame sõja. Möh. Hopp!" (lk 275)
[Polkovnik Schröder:] "Ei ole tänapäeval meie vahel enam õiget seltsimehelikkust. Mul on meeles, kuidas ennemalt ikka iga ohvitser kasiinos omalt poolt elu lõbusamaks püüdis teha. Ma mäletan, et üks ohvitser, keegi ülemleitnant Dankl, kiskus enese alasti, viskas põrandale kõhuli, pistis endale heeringasaba tagumikku ja etendas meile näkineidu." (lk 321)
Konvoisõdurid mängisid vaheseina ääres "kintsukloppimist" ja ühe mehe tagumiku pihta käisid teiste kiired ja mõjukad löögid. Kui kapral juhtus ringi pöörama, vaatas talle ikka mõne jalaväelase tagumik väljakutsuvalt otsa. Konvoiülem ohkas ja pööras näo jälle akna poole. (lk 339)
[Vabatahtlik Marek räägib, kuidas loodusajakirjandust teha:] "Lõikasin inglise ajakirjast "Country Life" välja mingisuguse linnu pildi. Lind istus pähklipuu oksal. Ma nimetasin ta "pähklirääguks", täpselt samuti nagu oleksin kadakapõõsas istuvat lindu loogiliselt võttes kadakalinnuks nimetanud." (lk 343)
[Švejk kirjeldab, kuidas ta käekirja uuriti:] "Minu käekirja uurimiseks lasti mul kümme korda kirjutada: "Sõtta ei tiku me, sõja peale situme."" (lk 354)
[Švejk räägib vahetusraha raskustest:] "Ta tuletab mulle oma peenrahapuudusega meelde kedagi Mličkot, ühte müürseppa Dejvicest," seletas Švejk. "Ka sellel polnud peenikest raha, kuni ta viimaks kõrini võlgadesse jäi ja petmise pärast kinni pandi. Ta lõi jämeda raha läbi, kuid peenikest tal polnudki." (lk 363)
… Švejk tähendas: "Mispoolest madjar on süüdi, et ta on madjar."

"Kuidas pole süüdi?" vihastas Vodička. "Kah jutt, igaüks on süüdi!" (lk 380)

Artikkel kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja toimetaja pikali löönud ning teda siis jalgadega kõhtu peksnud, toimetaja aga valu pärast röökinud ja keegi selle röökimise stenografeerinud. (lk 393)
[Kuidas vabatahtlik keeldus käimlat kasimast:] "Peldikud lendasid sinna-tänna, nagu mõnes Pavla Moudrá lastelaulukeses." (lk 404)
[Švejk ja sapöör Vodička lepivad lahku minnes kokku, et kohtuvad pärast sõda Karika kõrtsis:] "Siis pärast sõda kell kuus õhtul!" kisendas Vodička eemalt. (lk 414)
Seeaeg, kui vagunis löödi kuningat ässaga, lõid kaugel rindel kuningad üksteist oma alamatega. (lk 482)
Švejk ronis tõsiselt oma vagunisse. Ta tundis aukartust iseenda vastu. Ega iga päev juhtu, et ta midagi nii hirmsat korda saadab, et keegi ei tohi isegi teada saada, mida nimelt. (lk 496)
Nad möödusid rühmast, kus punapäine ingel-kapral parajasti ühte kohmakat paraadmundris ingel-sõdurit trillis, talle rusikaga kõhtu lõi ja ta peale karjus: "Tee oma lõuad laiemalt lahti, sa betlema siga! Kas siis nii hüütakse "Halleluujat"? Sul on nagu klimp suus. Ma tahaksin teada, kes see härg oli, kes sind, tõbrast, paradiisi laskis! Hüüa veel kord … Mis hlahlehluhja? Või sina, siga, hakkad meil paradiisis inisema! … Proovi veel kord, sa liibanoni seedripuu!" (lk 518)
"Te ei tunne mind veel!" röögatas leitnant Dub uuesti. "Te tunnete mind võib-olla heast küljest, aga nüüd saate mind tundma ka halvast küljest! Ärge arvake – ma olen kuri, ma panen iga mehe nutma." (lk 547)
Sõda nõudis vaprust ka varguses. Intendandid vaatasid üksteist armastusküllaste pilkudega, nagu tahaksid nad öelda: "Me oleme üks keha ja üks hing, me varastame, kamraadid, me tüssame, vennad, kuid parata pole midagi, sest vastu voolu on raske ujuda. Kui ei võta sina, siis võtab teine ja räägib veel sinugi kohta, et sina ei varasta sellepärast, et oled juba ülearu kokku ahnitsenud." (lk 554)
Sõdurid kükitasid kenasti üksteise kõrval kahe sügava kraavi kohal nagu pääsukesed telefonitraatidel, enne kui nad sügisel alustavad lendu Aafrikasse. /…/ Vasakul tiival istus Švejk, kes oli end samuti teiste kõvale litsunud, ja luges huviga jumal teab millises Ružena Jesenska romaanist väljarebitud paberitükki. /…/ Kui Švejk silmad paberilt tõstis, pöördus ta pilk nagu kogemata peldiku ukse poole ja ta üllatus. Uksel seisis täies paraadmundris eilne härra kindralmajor oma adjutandiga ja nende kõrval leitnant Dub, kes neile midagi püüdlikult seletas.

Švejk vaatas ringi. Kõik istusid kraavi kohal rahulikult edasi ja ainult untrid olid kuidagi ehmunult tardunud ja liikumatud.

Švejk tundis olukorra tõsidust. Ta kargas püsti, nagu ta oli, püksid rebadel, rihm kaelas, kasutas veel viimasel silmapilgul paberitükki ja möirgas:

"Einstellen! Auf! Habtacht! Rechtsschaut!" (sks k Jätta! Püsti! Valvel! Paremale vaat!)

Ning andis au. (lk 561)

[Švejk kaalub, kuidas ülemleitnant Dubi nimetada:] Ja mida edasi, seda kindlamini kujunes Švejki teadvuses säärase liigi nimetuseks "poolpeeretaja". (lk 627)
"Ega kõik või targad olla, härra oberleitnant," vastas Švejk enesekindlalt. "Erandina peab ka rumalaid olema, sest kui kõik oleksime targad, siis oleks maailmas nii palju tarkust, et iga teine inimene läheks sellest lausa rumalaks." (lk 680)
[Švejk räägib edutamise kahjulikust mõjust:] "Ta viidi laatsaretti ja rügemendi arst ütles, et seda juhtub kõigi jefreitoritega, et esiotsa paisuvad kõik, kuid mõnedel läheb see ruttu mööda, Bozba juhtum aga olevat väga raske juhtum ja ta võivat lõhki minna, sest tal olevat tõbi jefreitoritärnist nabasse läinud. Et teda päästa, tuli tal tärn ära lõigata ja ta läks jälle tühjaks." (lk 741)

Välislingid