Mine sisu juurde

Anna Świrszczyńska

Allikas: Vikitsitaadid

Anna Świrszczyńska (7. veebruar 1909, Varssavi – 30. september 1984, Kraków) oli Poola luuletaja.

"Ma ehitasin barrikaadi"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Anna Świrszczyńska, "Ma ehitasin barrikaadi", tlk Hendrik Lindepuu, 2019.


See tund teeb ikka valu,
kui kõik algas,
kui kõlas esimene lask.

Teevad valu kuuskümmend kolm päeva
ja kuuskümmend kolm ööd
võitlust. Ja teeb valu tund,
kui kõik lõppes.

Kui kohas, kus elas miljon inimest,
haigutas miljoniline tühjus.

  • "Viimane Poola ülestõus", lk 11


Tütreke, ma ei olnud kangelane,
tule all ehitasid barrikaade kõik.
Aga ma nägin kangelasi
ja just sellest pean rääkima.

  • "Minu tütrele", lk 11


Ehkki sinu kuul tabab
minu südant,
ei tapa sa mind, vaenlane.

  • "Sõdur räägib", lk 12


Nad lausuvad litaaniat surnutele,
palve katkeb
poolelt sõnalt.

Pommilennuk pikeerib katuse kohal.

Lendas üle.
Plahvatus. Surm võttis teise maja, teised inimesed.

  • "Pommirünnak", lk 13


Me kartsime, kui tule all
ehitasime barrikaadi.

Kõrtsmik, kullassepa armuke, juuksur,
kõik argpüksid.
Langes majateenijanna,
sikutades kivi tänavasillutisest, me kartsime väga,
kõik argpüksid -
kojamees, turukaupleja, pensionär.
...
Ehkki keegi ei sundinud meid,
ehitasime barrikaadi
tule all.

  • "Ehitades barrikaadi", lk 15


Muuseum on leekides. Õletulena
põleb ilu,
mida on põlvkondade kaupa imetletud.
Hindamatu
nagu inimese keha.

Inimesel,
kes valvas muuseumi,
õnnestus pageda õigel ajal.

Kui ellu jääb, siis tunnistab
tulevastele põlvedele,
kui ilusasti suri leekides
ilu.

  • "Ilu sureb", lk 16


Jookseme tule all
süvendisse,
mida kutsutakse kanalisatsioonikaevuks.

Sai pihta see,
kes jooksis minu ees.
Sai pihta see,
kes jooksis minu järel.

Tõmbame nad jalgupidi sisse
ja jooksevad uued. Kummargil.

  • "Kanalisatsioonikaev", lk 17


Automaadivalangud teda jälitamas,
jookseb, roomab
kuulirahe all, läbi pommiplahvatuste
toob käske ja raporteid.

Ta on hüljanud
söömise ja magamise.
Tema kehast
on jäänud üksnes silmad.


Naine jookseb arsti juurde
karjub
et mees sai kuuli kõhtu.

Toob arstile raha
toob kasuka
toob briljantidega portsigari.

Doktor aga ei lähe selle juurde
kes sai kuuli kõhtu.
Ta kardab
joosta üle tänava.

  • "Briljantidega portsigar", lk 19


Ta on kuueteistkümneaastane,
tal on juuksetukk laubal,
kõht näljast selgroo küljes kinni,
silmad, mis pole juba nädala maganud,
ja karabiin, mille võttis vaenlaselt
paljakäsi.

Ning ribide vahel
raketikütuse energia.


Ta oli viieteistkümneaastane,
emakeeletunnis puhta viieline.
Jooksis vaenlase poole,
püstol käes.

Ta nägi inimese silmi
ja oleks pidanud tulistama otse nendesse.
Ta kõhkles.
Nüüd on sillutisel siruli.

Emakeeletundides
ei õpetatud teda
inimese silmnäkku tulistama.

  • "Tulistada inimest silme vahele", lk 23


Mürsk rebib ukse
kasukapoelt

Inimene hüppab sisse,
haarab kasukaid kaenlasse,
jookseb ukse poole.

Uksel teine mürsk
rebib inimese.

  • "Varastab kasukaid", lk 24


Unetud silmad
otsivad barrikaadidel
langenuid.
Peenikesed sõrmed
tõstavad vereloigust
surija pea.

Ja kui neid tabab mürsukild
siis surres
ahastavad
et kes nüüd kanderaami tassib
kuulide all.

  • "Tüdrukud kanderaamiga", lk 25


Kaks poissi läksid sandarmit relvituks tegema,
üks viskas talle liiva silma, teine
haaras püstolikabuurist.
Vaid üks neist jõudis õhtul ema juurde koju,
püstoliga.

  • "Nad olid kaheteistkümneaastased", lk 26


Kohkunud ja kägaras värava taga
varjupoolsel küljel,
soovides ka ise
muutuda varjuks,
kuulatab hinge kinni hoides,
kuidas lähenevad
kaks kõmisevat saabast
saksa sõduri jalas.

  • "Laps kardab", lk 29


Härra ohvitser
jõi preilnadega kaks ööd.

Hommikul
viis noored mehed lahingülesannet täitma.
Ülesanne oli ilmvõimatu. Tagasi tuli vaid käputäis.

Härra ohvitser
jõi jälle preilnadega kaks ööd.

  • "Jõi kaks ööd", lk 30


Ema suri keldris
söekottidel,
palus vett,
hüüdis poega -
aga ei olnud kedagi.

Poeg oli unustanud ema,
poeg puhastas automaati.
Luges üle padruneid
enne lahingut.

  • "Poeg unustas ema", lk 31


Kui ta hakkas hommikul kangialusesse
laduma pudeleid bensiiniga,
vandus kojamees tulist kurja.

Poisinokats
vastas samaga.

Õhtul kandsid sõdurid ta tagasi,
oli tanki põlema süüdanud.

Kojamees vandus juba vaiksemalt,
kui kaevas poisinokatsile hoovis väikest hauda.

  • "Poisinokats", lk 33


Varisenud seinte rusudest
osutab taeva poole
müürihall
käsi viie sõrmega.

  • "Pärast pommirünnakut", lk 34


Naine oli kangialuses madratsi peal suremas,
madratsi sees olid dollarid.
Teine naine istus tema juures,
ootas, kuni ta sureb.

Pärast jooksis dollaritega üle tänava,
langesid pommid.
Naine palvetas: "Päästa mind, Issand!"

Ja Issand päästis ta.

  • "Issand päästis ta", lk 35


Kui taevast kallas nagu oavarrest
viimsepäeva kohut,
kui elavad kadestasid surnuid
nende maa-aluse varjupaiga pärast,
siis need, kes olid kaua igatsenud teineteise järele,
kohtusid juhuslikult.

Nad vaatasid kohkunult
teineteise rauakarva nägu,
hundisilmi, riidekaltse.

Ja kui nad vastassuunas lahku läksid,
et põgeneda surma eest,
siis mõistsid nad, et on surnud
nende väike ilus armastus.

  • "Kaks rauakarva nägu", lk 36


Öösel
seisime koos vahipostil,
sundisime oma südameid mitte lööma.
Et võiksime kuulda,
kuidas pimeduses
löövad vaenlaste südamed.

  • "Öö vahipostil", lk 37


Kojamehe naine jookseb lipuga
viiendale korrusele, akna juurde.
Saab kuulitabamuse.

Kui teda alla kantakse, siis tema silmad
ei tea veel,
et ta on surnud.

Pärast
hakkavad tema silmad imestama.
Ja tema silmad surevad imestusest,
et ta on juba surnud.

  • "Võit", lk 42


Tule minuga, kindral.
Lähme koos
paljakäsi hankima
automaate ja kahureid.

Sa käskisid ju mul hankida paljakäsi
automaate ja kahureid.

  • "Sõdur ütleb kindralile", lk 43


Iga keha oli suu ja silmadega
suletud kindlus,
milles surm ja elu
heitiesid elu ja surma peale.

Igal pool lebasid
mehisuse ja lootuse kalliskivid,
laatsaret oli hindamatute
aarete kamber.

  • "Laatsaret", lk 45


Ma olin sanitar laatsaretis,
kus ei olnud ravimeid ega vett.
Ma tassisin siibreid
mäda, vere ja roojaga.

Ma armastasin mäda, verd ja rooja,
sest need olid elusad.
Elu oli ümberringi
aina vähem.

Kui maailm oli hukkumas,
olin mina vaid kaks kätt, mis ulatasid
haavatule siibri.

  • "Ma tassisin siibreid", lk 47