Ello Säärits

Ello Säärits (neiupõlvenimega Ello Kirss; 13. oktoober 1914 – 19. juuli 2005) oli Eesti kirjandusteadlane ja folklorist.

"Anna Haava"

Ello Säärits, "Anna Haava", 2007.

Paljuütlev väikese Anna mõistmiseks on tema mälestus ühest kevadõhtust. Oli tuldud vähilt, meeled elevil jõe ilust. Õde aitas saagi toobrisse paigutada ja läks rahulikult magama. Kaheksa-aastast Annat aga haaras ootamatult suur kurbus, sest need vähid ei saanud enam kunagi tagasi oma jõkke. Ja ta haudus poole ööni mõistatuse ees, miks on maailmas ühe tulu ja elu teise hävitada. Armsa koduse kambri seinadki paistsid talle sel õhtul külmad ja kõledad, otse valusad. (lk 32)
[Pataste mõisa "saksakoolist":] Ettevõtlik koolipreili ühendas õpetuseandmisega veel teisegi tulutoova tegevuse: koolitükke üle kuulates valmistas ta ise tellimise peale peeni näputööesemeid. Kuid seejuures ei lasknud ta õpetuseohje sugugi longu. See äärmiselt paindliku klassisüsteemiga kool juhatas oma kasvandikele peale saksa keele kõne ja kirja kätte veel teisigi teadmisalgeid: vene keelt, rehkendust, geograafiat, piiblilugu ja kõrgemale jõudnutele isegi pisut prantsuse keelt. Koos hariduse andidega vahendati siin ka kindlat ideoloogiat. See oli läbini kadakasaksik väike maailm, mis Patastel uut õpilast vastu võttis. Lühikese silmimisaja järel ei tohtinud siin enam maakeelt kõnelda, vaid hakati nii tunnis kui ka omavahel aina saksa keelt kangutama. Anna perekonnanime muutis koolipreili kohe iseenesestmõistetavalt Espensteiniks. (lk 34)
Tartu südalinnas Gildi tänavas asuv "Die höhere Stadttöchterschule zu Dorpat" kehastas tol ajal tütarlastele mõeldava hariduse ülemmäära Baltikumis. Aleksander II haridusreformidega oli kool saanud 1860. a. õiguse korraldada suurt eksamit ja anda välja guvernandidiplomeid, mida varem tuli lõpetajatel taotleda Tartu Ülikooli juures asuva eksamikomisjoni kaudu. Kõrgemasse tütarlastekooli võeti vastu eeskätt linnas asuvate maksuvabade kodanike, riigiametnike, ohvitseride, teadlaste ja arstide tütreid, kuna teiste seisuste ja väljaspoolt Tartut pärit olevad lapsed pääsesid sisse koolikolleegiumi nõusolekul. (lk 38)
[Tartu kõrgemast tütarlastekoolist:] Ilma et ta seda oleks tarvitsenud rõhutadagi, taotles kõrgem tütarlastekool ümberrahvustamise eesmärki. Õppekeeleks oli enesestmõistetavalt saksa keel. Õpilaste nimekirjas peeti normaalseks ainult saksa perekonnanimesid, mispärast me ei leia sealt ühtegi eesti nime, küll aga mitmeid ümberkohandusi (Anette Kehll jt.). Õppekavasse kuulus ainult saksa kirjanduse kursus, kuna vene ja prantsuse keele õpetamine piirdus grammatikaga. (lk 39)
Jutustuses "Koolis" kõneldakse Laanemäe Manni erakorralisest palvekirjast, mis talle inspektorihärra pahameelest hoolimata lõputunnistusel tema eestikeelse perekonnanime taastas. Selle loo tõepõhja jälge kannab ka eksamiprotokoll, sinna on perekonnanime "Espenstein" peale hiljem klambrites märgitud "Havakiwi". (lk 43)
Muuhulgas kuulub ilmselt Juhan Liivile "Sakalas" 1889. aastal ilmunud anonüümne artikkel "Eesti laulukevade", kus kõneldakse vaimustusega eesti luule vastsetest edusammudest, mis olevat koguni seda laadi, et ei tarvitsevat teiste rahvaste ees häbeneda. Eraldi mainitakse ja jagatakse tunnustust Anna Haavale ja Elise Aunale, kes "kipuvad noormehi tõrre alla panema". (lk 49)
See oli kõige päikesepaistelisem järk Anna Haava elus. Ta võttis andumusega osa Tartu kunstiüritustest, käis "Vanemuise" teatrietendustel ja kontsertidel, viimased said talle vahel inspiratsiooniallikaks. Kuid ka sellel üürikesel laulukevadel seisis luuletaja ees karm olelusvõitlus. 1890. aasta sügisel kirjutab ta tol ajal ajakirja "Linda" toimetuses töötavale Elise Aunale oma päevamuredest, mis seisavad keldri kordaseadmises, kapsaste sissetegemises ja talveks puudevarumises. Samas tunnistab ta, et tal kukkur ajakirja "Linda" tellimiseks liiga kehv olevat. (lk 50)
Keset kõike seda masendust saabus korraga lähetis Soomest. Kaarle Krohn saatis Anna Haavale 500 rubla luuletaja portreebüsti eest, mille Soome Kirjanduse Selts oli kujur August Weizenbergilt omandanud. Selle ootamatu tähelepanuavalduse eellugu viib tagasi Anna Haava luuletajatee päikesepaistelisse algusesse. Üks paljudest, keda tundmatu lauliku varad "Postimehes" võlusid, oli kodumaast kaugel Itaalias viibiv kujur August Weizenberg. Hiljem läbisõidul Tartus viibides tutvus ta Anna Haavaga ja modelleeris temast portreebüsti. Noor poetess oli viiekümneaastasesse üksildasse rändurisse nii sügava mulje jätnud, et tagasi Itaaliasse jõudnud, kirjutas ta Anna Haavale korduvalt tunderikkaid läkitusi. Hoolimata Anna tõrjuvatest vastustest ei olnud Weizenberg teda unustanud ning kuuldes luuletaja isa surmast ja tema enda haigusest, oli kujur 1892. aasta alguses lähetanud Helsingisse Haava marmorbüsti tingimusega, et tasu selle eest saadetaks luuletajale.

Kingitus võimaldas Haaval 1892. a. suvel sõita Leipzigi vesiravilasse tervist parandama. Uudse loomuliku ravimisviisi mõjul kosus kurnatud närvikava peagi. (lk 53)

Halastajaõe töö, hoolimata oma füüsilisest raskusest, kuuldub Anna Haavale meeldivat. Aga kui asutuse juhatajal tekkis kavatsus temast endale jäädavat abilist kasvatada, siis hakkas Anna ära tahtma sellest lootuseta kannatuste riigist, kus hoolimata kõigest osavõtust, abist ja ravist neid kannatusi ainult momendiks võis vähendada või tunniks tuimendada, ning ta lahkus diakonissiasutusest juba jõuluks. (lk 57)
Anna Haava noorusluule lähteks on maailmavaluline tung tegelikkuse vastuoludest ilu ja harmoonia poole. (lk 62)
Anna Haava armastusluule omapäraseks jooneks on lembetunde ühinemine ilu- ja harmooniaigatsusega. Tema lembelaulude hulgas on kõige iseloomulikumad need, milles armastust vaevalt et nimetataksegi, mida täidab ainult nimetu aimus suure õnne lähedusest. (lk 63)
On vaja meenutada Heine tuntud luuletust lootose armastusest kuu vastu, et mõista Haava loodusehingestuse omapära. Haava kujundeis pole Heinrich Heine muinasjutulist ilu, kuid neis on tükike tõelist nõmme ja laant. Siin paneb ennast maksma Haavakivi metsade mälestus, luuletaja kunagise talupojakodu sissekasvamine suurde loodusekodusse, loodusearstist vanaema sõnad metsa kallitest lõhnavatest vaikudest. (lk 63)
Ainulaadset lüroeepilist kompositsiooni kujutab endast "Kesk sügavat Venemaa metsa". Hõiskavale kevadhommikule kontrasteerib siin talveöö kaunis rahu [---]. :Kriitikud on sellele Haava noorusluule kõige komplitseeritumale kujundile eeskujusid otsides vihjanud Heine lüürikale. Kuid nagu luuletaja ise tunnistab, mitte Heine lootoslilledes aed Gangese kaldal ega tema palmipuust unistav põhjamänd pole andnud tõuget luuletuse "Kesk sügavat Venemaa metsa" loomiseks, vaid hoopis autori tookordses töökohas Peterburi diakonissiasutuses nähtud inimlikud kannatused ja viletsus. See pani kuupaistesel talveööl haiglas valves istuva luuletaja unistama suurest ilust ja harmooniast, ning talle kangastus suvisel reisil nähtud salapäraselt võimas maastik, kaasa hakkasid kõlama Haavakivi maile tagasiulatuvad mälestused. (lk 66-67)
Anna Haava kolmel esimesel luulekogul oli tähtis koht sajandilõpu eesti luules. Kuid mitte kõik värsid neis pole võrdselt mõjusad. Siin tulevad ilmsiks ka Haava luule põhilised nõrkused — keskendatusenõude sagedane äraunustamine ja hoolimatus sõnalise külje vastu. Tihti eksitavad värsket tundeväljendust stereotüüpsed epiteedid, kulunud figuurid ning sõnade vägivaldne lühendamine. Tema värsis tahab lugeja vahel midagi retušeerida, kohendada, nagu rahvas seda lauludes mõnikord on teinudki, parandades näiteks "Kõik kuldsed kullerkupud / Ma nop'sin sinule" märkamatult ümber "Kõik kuldsed kullerkupud / Ma kingiks sinule". (lk 67)
Kutselise kirjanikupõlve algust on Haava hiljem pidanud oma elu üheks süngemaks etapiks. (lk 72)
Värskes tööhoos valmis olemasolevatest luuletustest värsikogu "Lained" esialgne käsikiri ja autor läks sellele kirjastajat otsima. Kirjastaja Karl Eduard Sööt, kes oli publitseerinud "Luuletuste" kolmanda vihiku, lükkas pakutud käsikirja tagasi, soovitades avaldamisvõimalusi kuulata Soomest. Hilisemates meenutustes on Haava selle loo sidunud enda kinnismõttelise vaenuga Söödi vastu. (lk 72)
Juba esimene samm kutselise kirjaneitsi teel, mõttesalmide kogu "Peotäis tõtt" koostamine 1899. aastal, sai uute kontaktide stimuleerijaks. Võrreldes teiste tolleaegsete sententsivalimikega, oli Haava alfabeetilise märksõnasüsteemiga kogumik tunduvalt rikkam ja soliidsem, pakkudes rahvatarkust, kuulsate filosoofide ja poeetide mõtteid paljudest maadest ja aegadest, "Hoangho jõe suudmest uduse Albionini, kuumast Araabia kõrbest Soome kaljudeni" — nagu tunnustavalt märkis kriitika. Eriti leidis hindamist kodumaiste luuletajate ja kirjanike sisselülitamine. Kui muus osas on Haavagi jälginud mõnda vastavat saksakeelset väljaannet, siis eesti materjali osas polnud tal kellelegi toetuda. Raamat kinnitab, et koostaja on läbi lehitsenud kogu eesti luule Johann Voldemar Jannsenist alates. (lk 73)
[Luulekogust "Lained":] Noorusluule romantiliste unistuste asemele on astunud reaalsed ideaalid. Luuletaja suudab rahva muresid, aga ka lootusi mõista sügavamalt. Tema protestinoodid saavutavad laiema kõlapinna, ulatudes rahvuslikust rõhumisest sotsiaalse ülekohtuni. Lauliku südametunnistus ei sulgu kodumaa piiridesse, vaid jõuab reageerida ka kauguste taha. Buuri sõja ajal 1902. a. kirjutatud luuletuses "Mõõk ühes, piibel teises käes" leiame endise eleegiate autori terava publitsistisulega imperialistlikele vallutajatele tasumistundi ennustamas. Revolutsiooni tõusu atmosfäär äratas Haava luules jõulisi optimistlikke helisid. (lk 78)
Reaalset jõudu sihtide saavutamiseks nägi Haava rahva vabadustahtes. Kõige õnnestunumalt väljendub see tunnetus luuletuses "Meie". Iseteadvaks rahva õiguste deklaratsiooniks ei sobinud laululine mõõdetud värss, selleks oli vaja tõsist ja kindlat kõnekeele intonatsiooni. [---]

Aktiviseeriva idee ja uudse vabavärsivormiga tõusis "Meie" kaasaegse poeetilise mõtte esiritta. (lk 78-79)

Autor on siin jäänud truuks oma korduvalt kuulutatud rahvalauliku kutsumusele laulda saatuse loodud laulu kõigest sellest, mis elu südamesse toob, mis elu sunnil hingest tulvab, sundimata ja pingutamata. (lk 82)
Keskseks emotsiooniks üksijäänud Haava elus sai kiindumus Heinrich Koppeli vastu. Nende isikutes oli mõndagi ühendavat. Talutarest võrsunud teadlane ja ühiskonnategelane, emakeelse loodusteaduse eest võitleja Heinrich Koppel oli Jaan Lellepi lapsepõlvesõber ja tudengikorterikaaslane. Ühel ja samal 1898. aastal, mil Jaan Lellepi surmaga purunes Anna Haava kevadeunenägu, kaotas Heinrich Koppel surma läbi oma noore abikaasa. Mõlemat leinajat sidus vastastikune kaastunne ja sõprus. 1902. aasta detsembris ilmus "Postimehes" Anna Haava luuletus "Las õitseda liiliad haual“, mida peeti kokkuvõtteks luuletaja enese eludraamast. Tegelikult oli see inspireeritud Heinrich Koppeli isikust ja pühendatud tema 40. sünnipäevale. Anna Haava tundmused arenesid ühise kodu loomise sooviks, millele teiselt poolt suudeti vastata ainult osavõtliku sõpruse ja elupikkuse austusega. See kiindumus sai ajendiks paljudele lembelauludele Anna Haava hilisemas luules. (lk 83-84)
Kunstiliselt kaalult jäi "Põhjamaa laste" ühiskondlik luule isikupäratu, liiga otseütleva kujundi tõttu kõhnaks. Elamuslikkuse tõus ilmub ootamatult lauludes armastusest ja saatusest. Siin taandub "Ristlainetes" täheldatav lembetunde isoleeritus. Karmilt proovile pandud kiindumus saab uut elujõudu luuletaja sügavast loodustunnetusest. Just need vähesed laulud vaadeldavas kogus, milles kaob vahesein armastuse ja loodusihaluse vahelt, on jäänud püsima meie luuleloosse. (lk 85)
Lapsepõlveelamuste imekaevu on maailmakirjandus lõputuid kordi uudsena avastatud. Anna Haava pateetiliseks ülemlauluks ülenev "Kodus" on Friedebert Tuglase sõnul "vahest sügavam, mis meil iial lapsepõlvest ja lapsehingest on öeldud". Pretensioonitult ühtne ja südamlik, ent sisaldades samal ajal mitu omas laadis esileküündivat pala, võitis Anna Haava proosakogu oma ebaühtlusest hoolimata lugejate poolehoiu ja leidis tunnustavat äramärkimist arvustuses. Raamatukese püsivaid väärtusi on märganud kaasaja kõige nõudlikumadki kriitikud. (lk 88-89)
Märgatavalt muutunud oli atmosfäär, millega pärast kümneaastast eksirännakut võttis teda vastu ta nooruselinn Tartu. Siinses rahvuslaste ringkonnas olid nüüd selgemini välja kujunenud ka tõusikluse jooned. Eesti paremlaste koorekihis, kus tooni andsid Jaan Tõnissoni ja Oskar Kallase perekond, ei peetud kindla ametikohaga August Kitzbergigi seltskondlikult võrdväärseks, seda vähem veel kirjanduslikust juhutööst elatuvat Haavat. (lk 91)
Suur sümpaatia sidus teda kunstiandelise tohtriproua Linda Paldrockiga, keda vaimuanded ja ilu olid vaesest Saaremaa tüdrukust teinud nimeka arsti abikaasaks, kuid kelle elu mürgitasid uue kodu ja seltskonna jäikus, ämma ja meheõdede sallimatus. (lk 91)
Materiaalselt eriti rasked olid Anna Haavale Esimese maailmasõja aeg ja Eesti Vabariigi algusaastad. Tollastes oludes toitis tema optimismi usk rahvusliku vabariigi teostumisse. Sellest ootas ta suurt paremuselepööret kogu rahva ja iga üksiku elus. 1919. aasta kevadel tervisliku katastroofi äärel seistes kirjutab ta Anton Jürgensteinile, kuidas ta alalises külmapalavikus haiguse ja väsimushoogude vastu võideldes läheb, jõuab siiski sisse vabariigi väravast. (lk 91-92)
Märtsis loeb ta "Meie päevist" korrektuuri ja võitleb võimalikult selgema trükipildi eest, kuna teab, et tema lugejateks on peamiselt vanemad silmad. (lk 92)
[Luulekogust "Meie päevist" (1920):] Samal ajal saab see kogu teravaks süüdistuseks rahavõimu ühiskonna vastu. Anna Haavas lapsepõlvest saadik, isakodu ülekohtuse kaotuse ajast elav põlgus hingetu varaahnitsuse vastu kasvab siin tajuks, et valusat ebavõrdsust põhjustava rahavõimu valitsuses on midagi valesti. [---] Ühiskonnakriitilise ägeduse poolest meenutab Haava sotsiaalne luule selles kogus ajalaule, mida tol ajal lõi poeetide noorem generatsioon. Kõigi kodutute ja leivatute kõrvale asetuvat laulikut haarab "söönud ja julgete nägude ees" jäine võõristus. (lk 92)
Vabariigi tulekuga sai Haava 500-margalise pensioni, mis 1930. aastate lõpul tõusis kaheksakümnele kroonile kuus. Toimetulekut raskendas aga arstiabi kallidus: 1921. aasta lõpupoolel tabas luuletajat raske haigus, osaline halvatus, mis paranes alles aja kuludes range tervisliku eluviisi ja liikumise varal. (lk 94)
Samuti nagu varem, osutus ka iseseisvuse ajal teostamatuks Anna Haava unistus saada endale tõeline kodu. Ta vend Rudolf oli Haavakivi pärandustombust saanud küll väikese tüki maad keset põlist metsa endise kodutalu ligidal, kuhu nad ehitasid majakese, lootes olemasolevale maalapile saada riigilt juurdelõiget. Kuid juurdelõiget ei saadud ning Annal ja ta vennal tuli loobuda ühise kodu asutamise mõttest. (lk 94)
Avalikes esinemistes rõhutab Anna Haava oma poolehoidu demokraatlikule ühiskonnakorrale. Nii kinnitab ta kirjas "Biograafilise leksikoni" toimetusele aastal 1929: "Poliitiliselt kuulun üldinimlikku erakonda ja pooldan mõtet, et kõik kihid ja erakonnad üksteist üle trumpaksid džentelmenlikkuses". Kui 1933. aastal ilmus fašismiohu eest hoiatav brošüür "Vastutusrikkal ajal", siis oli naistegelaste üleskutsele selles esimesena alla kirjutanud Anna Haava. (lk 94)
Hindrik Prantsule on Haava tunnistanud oma luuleski korduvalt avalduvat mõtet, et luuleiha on talle nagu teiseks olemiseks, mis ta ainelisest, igapäevasest olemisest hoopis kõrgem ja ülem. (lk 93)
Kesksel kohal tema viimastes kogudes seisab isikliku elusaatuse luulendamine. Valusamalt kui kunagi varem tajub luuletaja kodutust ja üksindust. (lk 93)
Koos kodumaa-armu ja loodusehurmaga viib Haava läbi hilisluule oma elukeskpäeva suurt kiindumust, sihilesaamatut unistust ühisest südamekodust hingelähedase inimesega. (lk 97)
Anna Haava seitsmenda elukümnendi värsitoodangus esineb palju enesekordamist ja temaatilist paigaltammumist. Iseseisvusaegse luule arenguga ei suutnud Haava enam kaasa liikuda. "Noor-Eesti" ajajärgul kirjanduselu keskmest kõrvale jäänud, ei tuletatud teda meelde ei "Siuru" ega ajaluule päevil, ehkki kogus "Meie päevist" on mõnda otse ajakajalist. "Looming" ei avalda aastail 1923—1930 ühtegi ta luuletust ega retsenseeri ta luulekogusid. Tema osaks jäävad ainult juubeli tähistused. (lk 98-99)
1945. aasta mais, otse värskelt väljakuulutatud rahusse väljus Haava Põltsamaa haiglast ja siirdus medõe saatel oma Koidula tänava korterisse. Kodus jätkas ta harjunud töökat ja kasinat eluviisi. Tõusis hommikuti vara, hoolitses ka nüüd, kaheksakümnendail eluaastail ise korteri korrasoleku ja toidu eest, pesi ise pesu. Kui naabrid tahtsid teda neis toiminguis aidata, tõrjuti neid põhjendusega, et liikumine ja füüsiline pingutus on vajalik. (lk 101-102)
Kuuekümne aasta järel pärast paljusid põdemisi tõestus veel kord noorele Haavale 1891. a. Leipzigi vesiravilas antud hinnang: "Sie sind ja eine urkräftige Natur" (Te olete ju ürgjõuline natuur). Ühtki päeva ei jätnud ta ilma kirjatööta, milleks oli memuaarkäsikirja "Laanemäe Manni lapsepõlvest" redigeerimine. Kirjastuse esindaja Paul Rummo hinnangul oli mälestustekangas lootusetult takerdunud, hõlmates 600 leheküljel ainult Manni üheksat esimest eluaastat kuni kooliminekuni. Ei peetud mälestusi trükiväärseks, hoolimata seal leiduvaist paljudest headest lapsepsühholoogia ja taluolustiku kirjeldusist. (lk 102)
Juubelipidustused avati tähtpäeva eelõhtul kontsertaktusega luuletaja kodulinnas. Ülikooli aula jäi kitsaks akadeemilise ja kirjandusliku perega ühinevale lihtkülaliste hulgale. Aktusel tehti teatavaks ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Anna Haavale ENSV rahvakirjaniku aunimetuse andmise kohta. Juubilari käisid kingitustega õnnitlemas linna täitevkomitee, kirjanike liidu ja koolinoorte esindajad. Õhtul kuulas ta kirjanike kollektiivi poolt kingitud raadiost juubeliaktust "Estonia" kontserdisaalis. Sel päeval on tehtud viimane foto elavast Anna Haavast. Näeme teda istumas lillede ja kingituste keskel, äsjakingitud pleed põlvil, kunagi tõmmu-tumedad juuksed valgete salkudena ümber lauba, kuid kulmudes veel tugevat pigmenti. Rahvakirjaniku nimetus kutsunud esile kahtleva küsimuse: "Olen ma seda ära teeninud?" Ta ei näinud viimse võimaluseni tulvil aktusesaali piiravat rahvamurdu, ei mõistnud arvata, et temale uskumatult suurena tundunud üheksatuhandelisest tiraažist haarati sel õhtul aktuse puhul müügiletile jatkutatud kontingendi viimased köited. Küllap oli kõiges selles ametlikult poolt ohutu minevikunähtuse ärakasutamist kurjalt repressiivsel ajal vahel vajalikuks juubeldamiseks. Sündmuste peapõhjus seisis siiski Anna Haava luule suures rahvaläheduses. (lk 104-105)
Debora Vaarandi tahtis Anna Haavast kõnelda mitte kirjatargana, vaid lihtsameelse lugejana, neist elamustest, mida Haava luule temas äratanud. Tema sõnavõtus ei olnud tavalist juubeliülistust, kuid ta poeetiline vaist leidis eksimatult üles kõik eheda, kirka ja inimliku Haava luules, lisades juubeli ülepingutatud pidulikkusele südamlikkuse ja siiruse noodi. (lk 105)
1954. aastal ilmunud "Luuletustele" lisas autor "Järelpõimingu", mis sisaldas kahel viimasel aastakümnel sündinud värsse. Satiirilises mõistukõnes "Laanekolkas" dramatiseerib ta siin omaaegset Tartu seltskonnadaamide intriigi luuletaja Karl Eduard Söödi ja Anna Haava paaripanemiseks. See oli oluline moment Haava korduvates kurtmistes "Biograafilise leksikoni" toimetusele tema isikut ahistava manipuleerimise üle seltskonnajõudude poolt. Ent ühtaegu väljendub "Järelpõimingus" elukõiksusse püüdlev leppimine saatusega. (lk 106)
Elu on olnud armutult kitsi Anna Haava unistuste täitmisega. Tal on tulnud taluda isakodu kaotust, kevadunenäo purunemist, südamekodu saavutamatust. Viimaseks unistuseks jäi sügisemuinasjutt. (lk 106-108)
Kolmapäeval, 13. märtsil 1957, oma üheksakümne kolmandal eluaastal suri Anna Haava. Kiiresti levis leinasõnum üle Eestimaa. Ei olnud eesti kodu, kus poleks teatud Anna Haavat. Matused kujunesid rahvahulkade osavõtu poolest erakordselt suureks. Laupäeval, 16. märtsil asetati sark ülikooli aulasse rahvaga jumalagajätmiseks. Kahel päeval ei katkenud inimestevool sarga juurde. Matmispäev 17. märtsi pühapäeval meenutas noore Anna Haava kunagisi kirjaridu tollal Võtikveres elavale Elise Aunale: "Ma tulen talvel, kui lumi särab ja kirgab ja jää Peipsi pääl paugub". Käredas pakases kogunes ülikooli peahoone ette tohutu saatjatehulk, milles kohtusid kõik generatsioonid ja elukutsed. Hoolimata lillevaesest ajast tuldi elavate lilledega. Matuserong suundus läbi Gildi tänava, Emajõe kallast pidi üle puusilla Raadi kalmistule. Teed ääristas paljastatud peadega rahvamurd. Põlised tartlased ei mäleta kodulinna tänavail nii rahvarohket leinarongi. Keelpilliorkestri leinamuusikat vaheldas ülikooli naiskoori laul. Seisti kaua kõrge lilledest kirendava künka ümber. Rahva hinge kasvanud viisidest jäi helisema selge märtsiõhtu vaikus. (lk 109)
Kuid luuletajat ennast ei saadud kiiresti unustada, sest tema laulud olid endale võitnud veel teisegi elu muusikas. Juba enne "Luuletuste" esimese vihiku ilmumist, enne kriitika reageerimist äratasid "Postimehes" trükitud algaja luuletaja värsid Peterburi Konservatooriumis õppiva noore orelikunstniku Miina Hermanni tähelepanu. Neile "Laulu- ja Mängu lehes" avaldatud viisid said varsti suure poolehoiu osaliseks. (lk 111)
Lauludena on Haava luule kõige laialdasemalt levinud rahva hulgas, nii et paljusid tema teoseid peetakse ehtsaiks rahvalauludeks. (lk 111-113)
Kuid miski ei jää iial samaks. 20. sajandi lõpukallakul tundub Anna Haava romantikusilma läbi nähtud maailm juba liiga naiivne ja ühetähenduslik. Uued laulud tulevad peale. (lk 113)
Tuleb siiski tunnistada, et oma kitsaste piiride juures on Anna Haava luule rahvaomasus olnud imeteldavalt suur. Veel vahetult sajanda sünnipäeva eel võis Anna Haava elutee jälgija leida tema luule tõemeelseid austajaid kirjandusest hoopis kaugelseisvast keskkonnast. Nii ei paistnud kuigi paljutõotava küsitluspaigana kirjaniku sünnikodu õuemaa servale tee ärde hiljaaegu üleslöödud majake, kus elasid selles ümbruses võõrad, hoopis Eestimaa teisest äärest ja teistest tuultest tulnud inimesed. Haavakivi talu minevikust selle majakese perenaine Aino Tarto midagi ei tea, aga Anna Haava laule ta teab. Noid kuulis ta oma emalt. Ema laulis neid alati ja luges, millel polnud viisi. Küsimusele, milliseid Anna Haava laule perenaine praegu veel mäletab, vastatakse: "Oh, paljusid." Lehitsedes mälus oma nooruse laule tõrgub ta häbelikult nimetamast kõige armsamat nende hulgas. "Oh, mul on nagu imelik seda nüüd ütelda." Kõhkluse ajal hakkavad sinakad silmad pleekinud kulmude all kiiresti pilkuma ja kõrvalepöörduvat nägu varjava käe tagant purskub pisaranesteselt: "Kõik kuldsed kullerkupud". Kadestusväärne heldimisvõime keset vilude varjude iga! Küllap on selles omajagu süüd ka Anna Haava luulel. (lk 113-114)
Anna Haava tähtsus eesti kirjandusloos seisab eelkõige isiklikust tundeelust lähtuva elamusväljendusliku suuna algatamises 19. sajandi lõpu eesti luules. See oli rahvusliku liikumise mõõnaaeg, kus pateetiline isamaaülistus oli mandunud järelromantiliseks epigoonluseks. (lk 114)
Realismile lähenemise tendents avaldub omapärases külaelupiltide galeriis, milles Haava on jätnud meie luulesse järeletegematult mõnusa kõnekeelse värsiveerme. (lk 114)
Eesti luule kiire edasiarengu tõttu 20. sajandil jäi Haava jätkuv värsitoodang peagi uute kandvamate jõudude varju. Kuid tema loomingu paremik püsib taastrükkidena meie kirjanduse elava põhivara hulgas. (lk 114)
Keelepiiri ületas Haava luule varsti pärast esikkogu ilmumist Soomes. Algatajaks oli kirjandus- ja rahvaluuleteadlane Kaarle Krohn, kes 1889. aastal avaldas "Kansanvalistusseura" kalendris tõlked Koidula "Ema südamest" ja Haava luuletusest "Sina oled kelm". Kümme aastat hiljem, 1899. a. ilmus ajakirjas "Nykyaika" selle ajakirja toimetaja ja tolleaegse soome luule esipoeedi Eino Leino heas tõlkes tsükkel Anna Haava lembeluuletusi. Eino Leino paigutas osa neist ka antoloogiasse "Maailma kannel" — koos Horatiuse, Goethe, Heine ja teistega. (lk 115)