Carin Gerhardsen

Carin Gerhardsen (sündinud 6. detsembril 1962 Katrineholmis Rootsis) on Rootsi kirjanik.

"Must jää"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Carin Gerhardsen, "Must jää", tlk Kadri Okas, 2019.

Alles siis, kui nad lahkusid tihedama liiklusega piirkondadest Visby lähistel ja jõudsid maale, sai ta ennast lõdvaks lasta. Alati see sama stress, sama hirm, et keegi tunneb ta ära, kui ta istub seal vales autos, kõrval vale inimene. Valed töökohal: üks asjaajamine, hambaarstivisiit, hiline lõuna sõbrannaga.

Kui tegeleda keelatud armastusega, peab olema leidlik, ja hea näitleja.

Jeanette'i arvates ei olnud tal nendest omadustest kumbagi. Sellegipoolest istus ta siin, süda tagumas ja põsed lõkendamas, ning tõi ohvriks oma turvatunde ja rahu.

Mida ta ometi tegi? Oli see seda väärt? (lk 11)

"Kas kõik läks hästi?" küsis mees. "Kas keegi küsis midagi?"

"Ma ütlesin, et pean vannituppa uusi plaate vaatama."

"Ja keegi ei pidanud seda kahtlaseks?"

Ta raputas pead.

"Kas teil on plaanis vannituba ümber ehitada?"

"Ma ei tea," vastas ta. "Tundub nii."

Milleks neile uus vannituba? Abikaasa arvas, et uus vannituba muudaks elu paremaks, aga temal on vaja midagi muud. Ilmselgelt. Sest siin ta istus ning riskis kõige tuttava ja harjumuspärasega armuhetke nimel teise mehega. (lk 11-12)

[Jeanette] Tegelikult ei tundnud ta meest eriti hästi. Nende töökohad asusid lähestikku, tema töötas mööblikaubamajas, mees pidas autotöökoda. Neid ei nähtud kunagi koos, nad ei helistanud kunagi teineteisele, ei vahetanud parkimisplatsil salajasi teateid. Kõik, mis vajas ütlemist, öeldi siin, tema autos, alati päevasel ajal ja teinekord kompenseeriti see ületööga. Keegi ei tohiks midagi kahtlustada, nii et tegelikult polnud neil midagi karta. Nad võisid lihtsalt lasta end täita teise ihast, kehasse jäävast soojusest ja igatsusest järgmise kohtumise järele. (lk 12)

[Jeanette] Võib-olla vajas ta kinnitust. Kinnitust selle kohta, et ta oli ikka veel armastamist väärt, väärt, et temaga armatsetakse. Nüüd oli ta selle saanud ja võib-olla sellest piisas. Ta oli saanud sellelt mehelt nii palju energiat ja elurõõmu, et see oli tema unise eksistentsi uuele elule raputanud. Aga see polnud tingimata sama asi kui oma kodust ja majanduslikust iseseisvusest loobumine ja mehele, keda ta oli vandunud armastada, selja pööramine. See siin oli uudsuse võlu, sellest oli ta teadlik. Polnud võimatu see kõik sinnapaika jätta, minna koju ja olla hoopis hea naine. (lk 13)

[Jeanette] Sellegipoolest oli ta kahevahel. Tundis ennast veidi pateetiliselt, istudes seal nagu koolitüdruk, kes unistab tulevikust, mida kindlasti pole olemas. Ja mingil viisil räpasena. Ta valetas ja pettis ainult mõne kiirelt mööduva andumushetke pärast nädalas. Tema armuke oli tema täielik vastand. Ta võttis elu kergelt, alati naeratusega huulil. Kui ta nende suhte lõpetaks, leiaks ta uusi rõõmuallikaid ja jätkaks naeratamist. (lk 13)

Alguses oli ta enam-vähem halvatud, ei teadnud, mida endaga peale hakata. Teda haaras ebareaalsuse tunne, et ta ei ole osaline oma elus. Kas see oli ainult halb unenägu? Ta teadis vastust, ent ei suutnud seda omaks võtta.

Sandra ei sattunud sellistesse asjadesse. Ta oli liiga tubli, liiga hall ja igav. Ta oli elanud kaitstud keskkonnas, üksiklapsena oma vanemate poolt ära hellitatud ja tagasilöökide vastu halvasti varustatud. Seega ei olnud tal vajalikku kogemust, et mõistlikult reageerida, kui elu kaldus tavalisest sörkjooksust kõrvale. (lk 20)

Loomulikult oleks ta pidanud politseisse helistama. Kurjategijad ei tohtinud vabaduses olla lihtsalt seetõttu, et inimesed ei julge või ei viitsi neid üles anda. Aga ta istus köögilaua taga, telefon enda ees, ega suutnud helistada. Ei politseile, oma vanematele ega kellelegi teisele.

Ta ei suutnud selgelt mõelda, veel vähem väljendada ennast asjalikul ja arusaadaval viisil. Mida ta peaks tegema? Milline näeks homne päev välja, kui ta ei teeks täna midagi mõistlikku? (lk 20)

Sandra teadis, et tal puudub võime langetada tarku otsuseid ja oma elu juhtida. Mitte ainult täna, vaid kõikidel päevadel. Kuidas ta peaks suutma seda nüüd, kui elu näitas ennast oma halvimast küljest? (lk 21)

[Jeannette] Mehe entusiasmi mõjul tundis ta ennast korraks rahulikumana, aga see ei viinud kuidagi tema mõtteid mujale, kui saabus vaikus. Ta käänas ja pööras juhtunut kohmakates katsetes vabaneda süütundest. Tema peas käis pidev dialoog tema enda ja mingisuguse moraalse kõrgema jõu vahel:

Miks peaks üks surnud mees tõmbama mind mutta?

Sest võib-olla ta polnud surnud.

Pärast sellist kokkupõrget ja selliseid vigastusi pidi ta olema surnud, vähemalt poleks ta kiirabi saabumiseni elanud.

Kust sina seda tead? Kas sul on meditsiinialane koolitus?

Igaüks oleks näinud, et ta oli surnud või peaaegu surnud. Kindlasti poleks ta elu olnud elamiskõlblik, kui ta oleks päästetud.

Kes oled sina hindama, mis defineerib elamiskõlbliku elu?

Tõsi.

Kui ta oleks päästetud, ütlesid sa? Seega oli olemas minimaalne võimalus tema päästmiseks?

Ei. Ei, ei olnud. Surnud mees ei tohi mind häbisse saata.

Sa ei ole esimene, kellel on olnud kõrvalsuhe.

Mitte ka viimane, keda peetakse selle tõttu hooraks. Mul on elu alles ees, tema oli surnud või suremas. Mis vahet sel on?

Kellegi jaoks on. Naise, laste, õdede-vendade ja vanemate jaoks, kes teda igatsevad. Kellel on õigus teada.

Ma tegutsesin endale kasulikul viisil. Enamiku asju teen ma teiste jaoks, aga nüüd teenin ma ennast ja oma tulevikku. Minu tegu oli antud olukorras mõistlik. (lk 22-23)

[Sandra] Auto oli nüüd parandatud, aga tema ise ei tundunud sõidukõlblik. Ta kartis pakast, võimalikku libedust, kaasliiklejate etteennustamatuid manöövreid ja pimedas sõitmist. Ta oli liiga pinges ja masendunud - sugugi mitte tavalise pikaldase heatujulise enda moodi. (lk 25)

[Sandra] Mõte politseile avalduse tegemisest näris tal kuklas. Sandra mõtles, kas see paneks ta ennast paremini tundma või oleks sel vastupidine mõju. Muidugi peaks ta täitma oma kohust nagu üks vastutustundlik ühiskonnakodanik. Hoolitsema selle eest, et see mees peetaks kinni, et teda karistataks, et rohkem inimesi tema ohvriks ei langeks. Samal ajal pandaks ta, kui politsei tema ebamäärase kirjelduse põhjal kõigi eelduste vastaselt mehe üles leiab, temaga vastamisi. See oli pigem hirmutav kui meelitav, kuigi peaks olema vastupidi. Ta peaks mehe vastu kohtus tunnistusi andma, kui just uurimist ei lõpetata, mis iseenesest on väga tõenäoline. Sest ta ei teadnud ei mehe nime, auto marki, töö- ega elukohta. Ja oli kahtlane, kas ta mehe isegi temaga vastamisi sattudes ära tunneks.

Ja mis mõte oleks kulutada politsei ja maksumaksja raha, kui võimalik uurimine nagunii lõpetataks? (lk 25)

[Jeannette] Ta oli toime pannud kriminaalse teo, sellest oli ta teadlik, kuigi tal polnud kuritegude liigitustest aimugi. Jeanette ei tahtnud loobuda enda heaolust kamba võõraste inimeste pärast. Ta ei võlgnenud neile midagi, tõepoolest mitte. Ja kuigi tema vaimse tervise seisund polnud hetkel just suurem asi, tegi ta oma valiku seal all kuristikus, ja seda ei saanud enam muuta. Selle korda ajamiseks oli juba liiga hilja. Ta ei tahtnud vangi minna, sellega ta hakkama ei saaks. (lk 27)

Jeanette ei maganud enam öösiti peaaegu üldse. Kuigi kogu tema olemus sõna otseses mõttes karjus puhkuse järele, keeldus aju ennast lõdvaks laskmast. Selle asemel maalis see tema silmalaugude all kohutavaid pilte, mis panid südame perutama ja naha niimoodi aurama, et lina muutus kollaseks.

Palavikulises poolunes nägi ta meest plekkvrakis sügaval ligipääsmatus kuristikus. Tundmatuseni purukspekstud nägu, kaetud haavade ja tursetega. Klaasitükki, mis istus ta kaelas nagu ork, ja silmi, mis läksid ette hoiatamata lahti ja anusid abi, mida kunagi ei tulnud. Rinnakorvi, mis kerkis, et teha ruumi üksikutele korisevatele hingetõmmetele, verd, mis pulseeris otsmikul laiutavast lahtisest haavast välja. (lk 27)

Oli veidi vilu, kuid siiski kaunis kevadõhtu ning musträstad ja salu-lehelinnud võitlesid vanemate aias lauluruumi pärast. Tükk aega polnud sadanud, nii et Erik ja vanaisa kastsid aiataimi. Sandra kuulis, kuidas isa kirjeldas üksikasjalikult oma lapselapsele, kui tähtis on kasta just õhtuti. Erik kuulas suure huviga kõike, mida vanaisa ütles. Ta jumaldas oma vanavanemaid, see armastus oli kahtlemata mõlemapoolne. Aga vaevalt, et armastust võib liiga palju olla, ütles ta endale. (lk 33)

[[[Usaldustelefon]]ist:] "Ma tean, ema, et ma saan teilt alati vajalikku abi. Aga teiste aitamine on tore. Neid lohutada ja toetada."

"Kas sinna ei helista mitte igasugused põrsad?"

"Põrsad?" naeris Sandra ja pani panni kraanikausi äärele. "Ei, sugugi mitte. Enamasti helistavad kurvad inimesed. Üksikud ja võib-olla hirmul inimesed, kellel pole nende enda arvates oma murede ja mõtetega kuhugi mujale pöörduda."

"Teiste inimeste murede solgipang olla on vist päris koormav?"

"Vastupidi, ema. Vastupidi. Enda tagasilöögid tunduvad tihti tühised, kui kuuled teiste lugusid." (lk 34)

Peagi pidi tulema küsimus, kas Erik võib ööseks vanavanemate juurde jääda. Sandra pani viimased nõud nõudepesumasinasse ja kuivatas töötasapinna ära.

"Sa ju tead, et Erik võib vabalt ööseks jääda? Nii et sa saad veidi isiklikku aega ka."

Sandral oli ähmane arusaam, et "isiklik aeg" oli seotud meeste ja pikemas perspektiivis ka abieluga. Seda tüüpi survestamine muutus pikapeale väsitavaks, aga ta kannatas selle välja. (lk 34)

Tema järel helistas üks noor Elleni-nimeline naine, ta tegi seda peaaegu igal õhtul, kui Sandra oli telefonivalves. Ta oli vaimse puudega ja tundus üsna muretu, tahtis lihtsalt kellegagi oma päeva jagada. Sandra esitas huvitunud küsimusi ja sai lõbusaid vastuseid. Oli suur au olla sellisel viisil kellegi usaldusisik, jagada temaga tema argipäeva, millega tal muidu oleks olnud väga vähe kokkupuutepunkte. (lk 35)

"Me võime rääkida ükskõik millest. Ma olen siin, et kuulata, aga vestlus toimub täiesti sinu tingimustel."

"Ma olen ka kuulaja," ütles Kerstin. "Tavaliselt."

Siis jäi ta vait ja Sandra pidi pingutama, et vestlust üleval hoida. Pole tavaline, et helistajal ei ole konkreetset teemat käsitleda.

"Kas sa hoiad tagaplaanile ja vaatled? Või tahad öelda, et inimesed tulevad oma probleemidega sinu jutule?"

"Mõlemat," vastas Kerstin, ilma et oleks oma vastust edasi arendanud.

"Kas see muutub sinu arvates koormavaks?" tegi Sandra katset.

"Pole hullu."

"Sest vahel võib raske olla see avatud süli, kelle juures kõik tahavad nutta."

"Sinu jaoks ilmselt mitte."

"Sina ja mina oleme teineteise jaoks anonüümsed," ütles Sandra. "Selles on erinevus." (lk 36)

Vestlus kulges edasi sama ettevaatlikult, ilma et midagi oleks tegelikult öeldud. Oli pikki vaikusehetki. Aga selles naises oli midagi, mis äratas Sandras suuremat huvi kui tavaliselt. Tema kurblik tagasihoidlik hääletoon. Tema vastumeelsus rääkimise suhtes ja julgus, mida oli vaja, et seda sellest hoolimata teha. (lk 37)

[Sandra:] Mõnikord on vaja olla peategelane. Eriti omaenda elus. (lk 37)

Jeanette'il oli üks tema halbadest päevadest. Ärevus istus kõhus nagu vähkkasvaja, ta oli seganud rahusteid alkoholiga täiesti vastutustundetul viisil, ta teadis seda. Nüüd käis tal pea ringi ja oli paha olla, ta istus ja kõigutas ennast pingil, käed kõrvadel. Lootis lihtsalt, et lärm lõppeks, et nad kõik saaksid rahulikult kevadpäikest nautida. (lk 39)

[Jeanette] Siiski oli ta siia sattunud, siin veetis ta suure osa oma pikkadest mõttetutest päevadest. Ta oli langenud madalale ja see oli käinud kähku. Pärast hästikorraldatud ja majanduslikult kindlustatud elu oli ta ühel päeval kõik jätnud, et anduda täielikult keemiliste ainete erinevatele vormidele. Üks asi viis teiseni ning ühel päeval tundus Österporti juures olev asotsiaalide pink oma elu raiskamiseks lihtsalt parem koht olevat kui üksielu kodus Gråbo kahetoalises korteris. (lk 39-40)

[Jeanette] Ta vaatas ringi, nüüd oli kõik nii nagu tavaliselt. Teistel pinkidel joodi salamisi ja nägeleti. Kevadlilled istutuskastides õitsesid. Linnud siristasid ja lõpuks oli õhus tunda soojust. Ideaalsed eeldused tema praeguseks eluks. (lk 41)

[Jeanette] Inimesed sihikindlate sammude ja tähtsa ilmega. Vaid mõned aastad tagasi oli ta üks neist, kes läks igal hommikul tööle ja tuli õhtul toidukotiga koju. Kes käis jõusaalis ja joogas, hoolitses oma tervise, välimuse ning selliste väliste atribuutide eest nagu meik ja aksessuaarid, ning kahhelplaadid vannitoas. (lk 41-42)

[Jeanette] Ärevus, mis oli näkku saadud löögi tõttu ajutiselt kadunud, tuli tagasi. Seda ei andnud ravida, aga sai lühiajaliselt leevendada kahel viisil: tabletid ja alkohol. Mõlemad alternatiivid olid pikemas perspektiivis laastavad. Ta kõhus pööras ja peas surises. Ta ei kannatanud seda hetkel rohkem välja, olles sunnitud valu mingil muul viisil taluma. (lk 42)

"Ema, miks sa ei taha, et ma kaklen?"

Sandra istus lastetoa tugitoolis ja proovis lugeda, samas kui Erik unne vajus. Mitte sellepärast, et poiss oleks kartnud üksindust või pimedust ja vajas seltsi, vaid tema enda pärast. Mõnikord läks veidi aega, enne kui poiss rahunes, siis ajasid nad juttu. Rääkisid äsja loetud raamatust või millestki päeval toimunust. Mõnikord suurematel teemadel, nagu maailmaruum, meri ja vaesus, enamasti argisematest, kuid samuti köitvatest asjadest, nagu bussid, hernehirmutised ja elekter. Nüüd ilmselt kuritööst ja karistusest.

"Sest teistele inimestele paha tegemine on keelatud," vastas Sandra. "See on kuritegu, mille eest pannakse vangi."

"Igor ei istu vangis," vaidles Erik vastu.

"Rootsis ei panda lapsi vangi."

Veidi aega oli vaikus, siis Erik jätkas.

"Ma ei usu, et vangis olemine on nii igav."

"Ei olegi või?"

"Ma keerutaksin pöidlaid ja teeksin kätega varjuteatrit."

Sandra oli sunnitud naeru alla suruma. Keerutaks pöidlaid - kust ta selle oli võtnud? (lk 47)

Milline õnn, et tal on selline poeg, mõtles Sandra tihti. Mõtlik ja empaatiline, siiras ja väljendusrikas. Üsna kaugel tema enda isiksusest, ja jumal tänatud. Ta ise oli endasse sulgunud ja arg. Ei paistnud maailma jaoks just erilisena: paks ja kohmakas, tuhmide kartulikoore karva juuste ja ettepoole ulatuvate ülahammastega. Poisid ei seisnud tema pärast järjekorras ja see oli midagi, mida ta vanemad keeldusid nägemast ning mõistmast, kuid mis neile sama palju ka pettumust valmistas. (lk 48)

Mõtted püsisid tegeliku maailma ja selle paljude varjukülgede, aga ka teatud helgete asjade juures. Erik oli neist kõige tugevam ja ilma temata polnud elu peaaegu elamist väärtki. Ta pani raamatu kinni ja uuris poissi lugemislambi valgel. Mida ta oli tegelikult talle andnud? Peale armastuse ja hoole. Värvid ei olnud tema omad, ka mitte kehaehitus ega ekstravertne iseloom. Aga ta on heatahtlik, mõtles Sandra, võtab asju nii, nagu need on. Ja ta tahab inimestele head. (lk 48)

[Sandra] Telefonis oli ta teistsugune. Siis teeskles ta kedagi teist, kui ta tegelikult oli. Peamiselt julges ta kõva häälega mõelda ja rääkida. Võib-olla polnud ta eriti hea vestluse ülevalhoidja, aga vaikusehetked olid ka lubatud. Enamike helistajate jaoks tähendas kõige rohkem tema kõrv, tema kannatlikkus ja napid kommentaarid. Keegi ei teadnud, kes ta on või milline välja näeb, ta peitis ennast hääle taha, millel oli ühtaegu empaatiline ja kogenud kõla. Või siis vastupidi, et ta ei pidanud ennast selle hääle taha peitma, sest see oli tõesti tema enda oma. (lk 48-49)

[Sandra] See oli asi, mille üle ta tihti mõtles. Kui ta veidikese tahtejõuga suudaks oma välimuse minema mõelda ja rahustada oma ärevat meelt ka inimeste seltskonnas ning mängida hoopis sellise naise rolli, kes seisis nagu kalju tormi käes. Tema, kes ta trööstis ja toetas, kes pehmelt manitsedes taaskalibreeris inimesi, kes olid sattunud hingelisse tasakaalutusse.

Aga ei - keegi ei suuda teadlikult oma hirme ja teadlikkust oma nõrkustest maha suruda. (lk 49)

Üksildus oli teema, mis usaldustelefonile helistavaid inimesi ühendas. Aga üksildus võis esineda nii paljudes erinevates vormides. Osad tundsid ennast üksildasena halvas suhtes, teised olid tõrjutud tööl või koolis. Siis oli neid, kes olid igas mõttes üksildased - need, kellel polnud oma elu kellegagi jagada, tööd, kuhu minna, ei lapsi ega lapselapsi. Osad tundsid ennast üksildasena, sest olid endasse sulgunud ja võimetud end avama ning teisi inimesi sisse laskma. (lk 50-51)

Uus päev, teda juhtisid teised, ehkki sama tuttavad tunded. Jeanette tundis ennast paremini, aga mitte hästi - hästi ei tundnud ta ennast kunagi. Kuid täna istus joove nagu rusikas silmaauku, pakkis aju vatti ja keha heaolutundesse, mis meenutas siledat ja sooja fliistekki leegitseva lõkke ees. Siin ja praegu oli ta turvalises kohas, ümbritsetuna inimestest, kes tahtsid talle head ja kellele tema soovis parimat, kaitstuna kõigi nende eest, kes kõndisid ähmaste piirjoontena mööda, pilk neutraalne või põlglik. (lk 53)

[Jeannette] Ta elas ikka veel selle hoobi paistel, mille ta ükspäev sai, selle sinika paistel, mis nüüd oli omandanud mürkrohelise tooni. Tema saatusekaaslased kohtlesid teda ettevaatlikult ja õrnusega, mida ta polnud kaua saanud nautida, õrnade füüsiliste puudutuste ja leebete sõnadega. Sõbralikkusele vastas ta spirituaalsete kommentaaride ja nakatava naeruga.

Ka selline võis päev pingil välja näha ja küllap nad seda iga päev lootsidki. Et see lärmakas, kuid sõbralik õhustik püsiks, samas kui halastamatu tegelikkus jääks vastuvõetavale kaugusele ega esitaks liiga koormavaid ja koheseid nõudmisi. (lk 53-54)

"Te olite abielus," argumenteeris Lubbe. "Te käisite üheskoos läbi rasked ajad. Ma ei saa aru, kuidas ta sai sul niimoodi täielikult minna lasta. Miks ta ei proovinud sind tagasi õigele rajale saada, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan. Kas sa kurvastad, kui ma nii ütlen? Kas ma peaksin suu kinni hoidma?"

Jeanette naeratas talle. Ei, ta ei kurvastanud, ja ta ei tahtnud, et Lubbe suu kinni hoiaks. Aga tema esitatud küsimustele polnud eriti lihtne vastata.

"See oli mõlemapoolne otsus, minna oma teed," kaitses ta teda, oma meest. "Ta ei kannatanud mind välja - näha mind sellises seisundis - ja mina ka mitte. Mina olin see, kes valetas ja pettis ega suutnud endale peeglis silma vaadata. Või talle silma. Tema ei teinud midagi valesti." (lk 58-59)

Kiusamine ja psüühiline vägivald? Erik oli sõbralik hing, kellele meeldis rääkida. Ta ei tarvitaks kunagi vägivalda, aga kui keegi talle pinda käis, kui keegi lõi või hammustas teda, siis loomulikult pidi ta sellele vastama. Sõnadega. Sandra teadis, et see "väike Igor" oli kogu aeg Eriku kallal ja et Erik püüdis ennast kaitsta. Ta teadis ka, et kasvatajal, kellel oli Igorist mitte väga erinev ja poistega sama vana lapselaps, oli raske taluda Eriku "varajast arengut", nagu ta seda nimetas, kui ta oli kõige sõbralikumas tujus. Enamasti nimetas ta teda "väikeseks vanainimeseks", mis kõlas halvustavamalt, ilma et see oleks solvang, mille tõttu keegi saaks teda kritiseerida. (lk 60-61)

[Kerstin:] "Ma olen viimastel päevadel ühe asja peale mõelnud. Ma arvan, et lapsed määratlevad inimese uuesti. Et inimene muutub kellekski teiseks. Kellegi emaks, selle asemel et olla ükskõik milline naine."

"Lapse jaoks on ema muidugi eriline, muus osas ei huvita vist kedagi, kas inimesel on lapsi või ei," filosofeeris Sandra. (lk 63)

"Ma pole just selline, kes läheks oma lapse pärast lahingusse," tunnistas ta piinlikkustundega. "Ma olen vist üsna nõrk lapsevanem, aga vähemalt armastav ja heade kavatsustega. Nii et selles mõttes pean ma ennast üsna heaks emaks. Muidu pole ma tegelikult milleski eriti hea."

See viimane lause lihtsalt lipsas tal suust. Kas ta niimoodi ennast nägigi? Kõiges halvana? Ta ei võinud ju nii ringi käia ja endast mõelda, ilma midagi selle suhtes ette võtmata. Ta peaks võtma oma kõige vähem halvad küljed ja neist midagi tegema. Isegi kui ta pole hea, peab ta suutma harjutada ja saama paremaks, oma vormi kohendama ning arenema. (lk 63-64)

Sõprade mure ei läinud täna täkkesse ja nagu valu sünnitab valu, nii sünnitab ka viha rohkem viha. Kuid alles siis, kui Kattis suu lahti tegi, käis tal peast klõps läbi.

"Deliirium," ütles ta ja otsis teistega silmsidet.

Kattis ütles seda poolvaikselt, nii et kõik kuulsid, aga mitte nii kõvasti, et see oleks olnud suunatud kellelegi kindlale. Ühesõnaga ei rääkinud ta mitte Jeanette'iga, vaid Jeanette'ist ja see oli säde, mis süütas Jeanette'i nagu kulutule. (lk 68)

Seejärel kõndis Jeanette ägestunult pinkide vahel ringi, pomisedes enda ette pikki sõnavalinguid. Nagu poleks tema peas liikunud mõtted saanud lõpuni mõelduks, kui ta poleks neid välja öelnud. Mitte et need oleks olnud eriliselt tähendusrikkad, sellest sai ta isegi aru, aga ta pidi neist kuidagi lahti saama, need välja ajama. Seepärast ta pomises ja posises, kihutas pinkide, prügikastide ja lillepeenarde vahel ringi. Aeg-ajalt põrkas ta kellegagi kokku, sõimas ja möllas, kuigi ohver taganes protesteerimata. Selline agressiivsus oli talle võõras, aga hetkel ei suutnud ta takistada tunnetevoolu, mida ta hädavaevu suutis omaks võtta.

Nad kõik olid tal turjas. Micke, Lubbe, Mamma, üks noor ja veidi arglik kutt Jimmy, mõned vanemad ja väsinumad mehed ning isegi Kattis. Kõik proovisid teda istuma saada, maha jahutada, aga ta ajas nad eemale, vehkis kätega ja vastas solvangutega. Miski jäi ette - keegi, sest ta tundis, kuidas käeselg tabas kellegi nägu, ja ta kuulis karjatust. Ta tormas edasi, proovis põgeneda nende kümne tuhande mõtte eest, millest ta pea ähvardas lõhki minna ja mis ta suust pika ning veniva voona välja tungisid. (lk 69)

"Ja kui sa ei tööta, mida sa siis teed?"

[Kerstin:] "Ma loen üsna palju."

"See rõõmustab mind," ütles Sandra ja see oli tõsi.

"Miks?"

"Sest lugevatel inimestel on rikkam elu. Nad ei pea kunagi tegevusetult istuma. Ja enamasti on nad empaatilisemad." (lk 77)

"Viha on raske endas kanda," ütles Sandra. "See võtab jõu ära."

"Ma olengi väga väsinud," tunnistas Kerstin.

"Tavaliselt vihkamine ajaga möödub," proovis Sandra. "Ma arvan, et sa tunned ennast paremini, kui sellest lahti lased."

"Seda pole mul mõtteski. Vastupidi, ma hoian sellest kinni. Lugupidamisest oma kadunud mehe vastu." (lk 77)

[Jan] Aga ei ole head ilma halvata ja see hea oli täna pikk lõunapaus suurepärases külalistemajas Värdshuset Lindgården. Tema tegi välja, sest klientidelt ei saanud eeldada väljatehtud lõunaid, kuigi klient oli PayEx ja rikas nagu troll. Pealegi ei olnud palju neid, kes sarnaselt temaga leidsid, et kolmapäev on väike laupäev ja neljapäev väike pühapäev ning mis oleks üks pühapäev ilma pika ja mõnusa lõunata?

Nüüd oli see igatahes läbi, aga pärast kolme käiku ning paari pikka ja mõnda lühikest jooki tundis ta ennast unisena. (lk 87)

Aga lõppkokkuvõttes oli tüdruk veidi igav, tal polnud eriti palju öelda. Seda rohkem rääkis Jan sellest, mis võis huvitada kahekümne viie kuni kolmekümneaastast noort naist, kuid paistis, et sellist asja ei olegi. Niisiis hakkas ta rääkima sellest, mis huvitas teda ennast, ja seda oli omajagu. (lk 88)

[Sandra] Pärast seda, kui ta oli osa sellest neetud viskipudelist endasse kallanud ja pannud ritta argumendid politseisse avalduse esitamise poolt ja vastu, lükkas ta otsuse langetamise tulevikku. See lõppes sellega, et ta tegi nii nagu paljud enne teda. Ta käis duši all ja küüris ennast, puhastas ja kuivatas, imes tolmu ja nühkis. Kõike, mida oli vaja teha selleks, et hävitada viimane kui jälg sellest jälgist mehest, nii oma kehalt kui majast. Ainult vastikustunne jäi alles.

Ta ei pidanud enam kunagi tema peale mõtlema, vaatama midagi, mis teda meenutas. Ta viskas ära riided, mis tal sel päeval seljas olid, samuti kohvitassid, millest ainult ühte oli mees kasutanud viski joomiseks.

Ta lõikas endale isegi uue soengu, tegi juustesse blondid salgud ja vahetas ära prilliraamid, et mees teda ära ei tunneks, kui nad peaksid kusagil kokku juhtuma. (lk 101)

Lõpuks oli vägistamisest kulunud nii mitu päeva, et tundus tobe selle kohta avaldus esitada. Kõigepealt hävitada meelega kõik kurjategija jäljed, et siis nõuda politseilt tõsise uurimise alustamist - see oli haletsusväärne.

Tasapisi harjus ta mõttega, et mees väljub sellest loost puhta poisina. Et ta teeb midagi sarnast võib-olla uuesti, ja kui mitte, siis vähemalt on tal mälestus Sandrast, kelle ümber ehitada oma perversseid fantaasiaid. Ja et ta ei saa selles suhtes midagi ette võtta. (lk 102)

[Jan] Ta pidi tunnistama, et sel pärastlõunal oli ta olnud veidi mõõdutundetu. Ta oli endale kaela tõmmanud riski, et teda võidakse süüdistada vähemalt kolmes tõsises kuriteos. Õigusmõistjate silmis, peab lisama, mitte tema enda. Esimene polnud üldse mingi kuritegu, lihtsalt väike tramburai, millest nad mõlemad rõõmu tundsid. Ja teine polnud ka mingi kuritegu, vaid õnnetus. Jan sõitis hoolikalt ja see väike kogus alkoholi ei olnud teda mõjutanud. Samas kui see teine hull sõitis liiga kiiresti ja tegi libedal teel halvasti läbimõeldud manöövreid.

See, mis teda tõeliselt ärritas, oli siiski see, et kuritegu, mida ta ei olnud sooritanud seoses kuristiku-õnnetusega, muutus äkitselt kuriteoks lihtsalt seetõttu, et ta ei tahtnud jääda paigale kogu seda viletsust vaatama. See ajas ta nii vihale, et nüüd, kui ta sellele mõtles, peksis oma värisevaid rusikaid vastu rooli, nii et valu-lained liikusid küünarvart pidi küünarnukini välja. (lk 104)

[Sandra] Päeval, mil möödus viis nädalat rünnakust, kolis ta jälle koju, seisis oma kotiga verandal ja pani võtme lukuauku, rajutuuled vihisemas sõrmenukkide ümber. Tal oli tunne, nagu oleks ta olnud ära pikal reisil, mida ta ju mõnes mõttes oligi teinud. Kui ta üle ukseläve astus, läbis teda rõõmutunne jälle kodus olemise üle, selle üle, et tal on maa peal koht, mis on ainult tema enda oma ja kus ta võib olla tema ise, ilma et ümbruskond talle mingeid nõudmisi esitaks.

Selline suhtumine peab mul olema, ütles ta endale, selle tunde pean ma säilitama. Pean oma kodu enda valdusse võtma ja haarama jälle võimu oma elu üle, lükkama destruktiivsed mõtted kõrvale. (lk 107)

Ei, mõtted sellest pidid jääma homseks, õhtu suurim väljakutse oli jääda magama, ilma et majas oleks teisi täiskasvanud inimesi.

See võttis mitu tundi ja just siis tuletas see kohutav pärastlõuna ennast kõige rohkem meelde. Ta lebas ja kuulatas pimeduses hääli, ja kuulis neid hulganisti. Põrandalauad nagisesid, lumi kukkus katuselt alla, loomad kõndisid maja tagaküljel oma radu. Ta ootas puruneva klaasi, katki murtava luku või lahti kangutatava ukse heli. Aga ta ei läinud kaasa, keeldus andmast teed sellele ebaratsionaalsele ärevusele, mille see põlastusväärne mees talle peale surus. See tähendaks alla andmist ja tal võita laskmist ning seda ei kavatsenud Sandra kunagi lubada. (lk 108)

Sandra hingas sügavalt sisse, kui tualettpotile istus. Ta oli nii närvis, et värises, aga samal ajal ka üllatavalt lõdvestunud. On nagu on, arutles ta, nüüd oli kõige tähtsam teada saada, kuidas asi on. Alles siis võib mõelda selle võimalikele tagajärgedele.

Samal hetkel kui sinine triip valge plastikpulga tulemuseaknasse ilmus, lõpetas ta värisemise. Ta ohkas, viskas elumuutva eseme paberikorvi, aga see oli ka kõik. Ta pidi pea selge hoidma, olema asjalik ja enda vastu aus ning mitte reageerima kiirustades. (lk 109)

Ta tegi endale tassi teed, istus köögilaua äärde ja käis läbi kõik mõeldavad alternatiivid. Nentis, et ta lähenes kolmekümnele ja soovis last, et tal polnud kunagi pikaajalist suhet olnud ja et ta ei muutunud aja möödudes turul kuumemaks kaubaks. Et tema sees kasvava pisikese vääksu isa nägi meeldiv välja ja oli enesekindel. Et ta oli sotsiaalselt osav, kartmatu ja tundus intelligentne, haritud ning uudishimulik. Aga tal puudus tunnetus õige ja vale suhtes, mis oli kasvatusküsimus. Et ta selle tulemusel sooritas kriminaalseid tegusid, mis oli tema enda langetatud otsus. Et tal polnud empaatiat ja ta võis olla psühhopaat, mis ei ole pärilik. (lk 109-110)

Sandra küsis endalt, milline võis elu paista lapsele, kes oli vägistamise tulemus, ja jõudis järeldusele, et see, mida inimene ei tea, ei saa talle halba enesetunnet tekitada. Ja et kui tõde millalgi peaks välja tulema, on millegi eostumine tõend selle kohta, kui teretulnud ja armastatud laps ikkagi on. (lk 110)

Sandra oli otsustanud. Ja selles tohutus rõõmus, mis talle pärast otsuse langetamist peale tuli, oli ka väike kahjurõõmuplekike. Sellest mehest saab isa tema lapsele: täiesti fantastilisele väikesele inimesele, kes läheb vastu ainulaadsele tulevikule. Ja tema ei tea sellest midagi. Ta jääb sellest imelisest kogemusest ilma, istub ja vahib vesiroositiigis oma peegelpilti, kuni tema haletsusväärne armastuseta elu lõpeb, ilma et ta oleks kordagi kohanud oma last. (lk 110)

Kui Sandra oleks nüüd politseisse läinud, ei oleks tema usutavus pärast kõiki neid aastaid paranenud. Isaduse sai lihtsalt kindlaks teha, aga neli aastat tagasi toimunud vägistamise tõestamine oli seda võimatum. See oleks sõna sõna vastu, nii et see oli aegunud. Tagajärjega, et Erik oleks üldsuse silmis tembeldatud vägistamise viljaks, samas kui teo toimepanija võis nagu möödaminnes kogu asja unustada, ilma et peaks tegelema õiguslike ja sotsiaalsete tagajärgedega. (lk 115)

Sellest ajast alates oli Jeanette lõpetanud tablettide võtmise ja rahuldus alkoholi antava joobega. Kui ta tundis ennast hästi, siis oli see ilmselt ainult ajutine, aga hetkel sellest piisas. Teatud vastakate tunnetega pani ta tähele, kuidas teised teda valvasid, valmis iga hetk sekkuma ja kaitsma teda tema enese eest. Talle meeldis nende hoolitsemine, aga samal ajal tundis ta, et teda pidevalt jälgitakse ja ta pole seetõttu vaba. (lk 120)

Üks käru lükkav noor naine seisatas nende ees teel. Tema väike tütar taarus asfaltteel ringi, kukkus ja tõusis uuesti püsti. Tatsas siis täie hooga otse Jeanette'i poole, kes võttis ta väljasirutatud kätega vastu, et ta ei kukuks. Laps naeris ja Jeanette samuti, aga ema ei paistnud eriti lõbustatud olevat. Ta tõstis tüdruku järsult üles, pani ta kärru istuma ning kiirustas minema. Laps küll protesteeris valjuhäälselt, Jeanette jälgis ekipaaži kurva pilguga. Skolportsgatani tänava juures võeti niisked salvrätikud välja - ta oli nii madalale langenud, et inimesed, keda ta puudutas, pidid ennast pärast pesema. (lk 123)

"Lubbel on sünnipäev!" möirgas Kattis oma tavapärase maneeriga, nii et inimesed, kes polnud asjaga seotud, pöörasid ennast ringi veel Östertorgi väljakul seisva leivaautogi juures.

"Me tähistame seda grillipeoga Gustavsviki juures! Joogid muretseb igaüks ise."

Tore algatus. Aga fakt, et see polnud Jeanette'i oma, torkas teda veidi. Ta oli Lubbe sünnipäeva täiesti ära unustanud. Oli nagu harilikult üdini hõivatud iseendaga, mõtlemata, et on ka teisi inimesi, kellel on vajadused ja kes on tähelepanu ära teeninud.

Ta manas näole pingutatud naeratuse, samas kui ustavad kaaslased - süü- ja häbitunne - tema ümber oma haaret tugevdasid. (lk 125)

Erik jäi keset unejuttu magama, omadega täiesti läbi pärast tervet päeva õues mängimist ilusa, aga tuulise ilmaga. Sandra jäi hetkeks tema voodiservale istuma, silitas ta põske ja nuusutas ta äsjapestud juukseid. Mõnikord ei saanud ta küllalt sellest väikesest inimesest, kes oli tema elus hõivanud nii suure koha. (lk 126)

Ta pani kummikud jalga ja läks välja ebaharilikult sooja kevadõhtusse. Kui lindude vidistamine välja arvata, oli aias vaikne, siit ei sõitnud palju autosid mööda. Tal oli kahju vaikust muruniidukimüraga katkestada, aga niita oli ju vaja. Ta võis ennast lohutada äsjaniidetud muru lõhna ja kehalise töö pakutava rahuloluga, samas kui mõtted ta peas ei tahtnud vaibuda. (lk 126)

[Jeannette:] Me sõitsime pärastlõunati linnast välja, maale. Ükskõik kuhu, iga kord erinevas suunas, tähtis oli, et saime linnast piisavalt kaugele. Me peatusime väikestel metsateedel, kus talvel keegi ei sõitnud. Traktoriteedel, tead küll, mille keskel on rohuviirg. Ükskord seisime mahajäetud suvila sissesõiduteel, siis tuli üks haavlipüssiga vanamees ja koputas aknale. Oh sa raks, millise hooga me minema panime! See oli ainus kord, kui keegi meid avastas, muidu olime väga diskreetsed. (lk 138)

[Jeannette:] Auto tagaosas oli tekk. Väljasõitude jaoks. See oli täis takjaid, mida oli võimatu ära saada, neid oli seal sadu. Või küllap neid olekski saanud eemaldada, aga kes jaksab istuda ja nokkida sadu minitakjaid vana teki pealt? Me keerasime selle endale ümber, takjane pool väljaspool, lasime tagaistme alla ja kuulasime Lugna Favoriterit. Vaikselt, et kuuleksime mõne auto lähenemist. Ja siis armatsesime nii, et auto kõikus. (lk 138-139)

Ja nüüd istus ta siin kahekesi Mammaga, kes kunagi ei ütleks midagi, ei mõistaks hukka ega tõrjuks eemale. Jeanette'il oli avanenud võimalus mürk välja sülitada ja võib-olla muutub koorem sellest kübekese kergemaks.

Mõistuse hääl nõudis tähelepanu; selle loo rääkimine, ükskõik kellele, ei võinud kunagi olla hea mõte. Eelmine kord oli ta viimasel hetkel kitsikusest pääsenud, nüüd polnud mingit pääsemist silmapiiril Kas ta tõesti teadis, millesse end mässis?

Ka see tunne tegi ennast kuuldavaks: ta oli juha seal Peteri embuses, ja sinna tahtis ta jääda. Ta oli heas tujus, jutukas, nüristunud ja mittesentimentaalne. Talle anti võimalus saada lahti sellest, mis rõhus, see võimalus ei pruukinud enam kunagi sama soodsatel tingimustel tulla. (lk 140)

Ühel õhtul, kui Sandra oli voodisse läinud, kuid veel ei maganud, kuulis ta verandalt samme. Maal elades juhtus seda üsna tihti ja mõnikord tabas ta sissetungija ka otse teolt, mõnikord nägi jälgi järgmisel hommikul. Suviti polnud neil selliseid vajadusi, aga ülejäänud ajal aastast ei kõhelnud metskitsed trepist üles minema, kui neid motiveeris midagi söögikõlbulikku. Pott närbuvate suvelilledega näiteks, või nagu praegu: kevadlilled, mis olid oma aja peaaegu ära elanud. (lk 143)

[Karl-Erik:] "Ma olen Gotlandil. Bensiini jätkub. Rehvides on õhku. Mul on turvavöö peal. Ma ei näe tahavaatepeeglis ühtegi autot ja tee on ratsaväetõketest puhas. Mis võiks valesti minna?"

"Sülita kolm korda üle õla. Kus sa oled?"

"Ma möödusin just sellest ristmikust, kus on Sarve-midagi vasakul ja Lilla-midagi paremal."

"Sa kõlad nagu mandrilt tulnu," naeris Kerstin. "Hvadsarve ja Lilla Lärs. Kui raske see saab olla?"

"Ma olen siin elanud kaks aastat! Sina oled siin elanud kümme aastat. Kõikidel kohtadel on siin saare peal mingite imelike asjade nimed." (lk 152)

Just sel hetkel silmas ta vastutulevat autot, mis ilmus välja järgmise kurvi tagant, vastassuunavööndis ja kiirusega, mis, lapski oleks võinud välja arvutada, ei sobinud antud kohta ja teeoludesse. Audi ei teinud katsetki kokkupõrget vältida, nii et Karl-Erik pidi juhtimise enda kätte võtma, pidurdama ja minema vasakpoolsele sõidurajale. Võib-olla, sest endiselt oli olemas võimalus, et Audi läheb oma suunavööndisse tagasi, et pidurdada, et nad ei teeks laupkokkupõrget. Aga Audi sõitis lihtsalt edasi, kuradi suure kiirusega, ja oli kahtlane, kas ta üldse aeglustas. Viimasel hetkel mõistis Karl-Erik, et tema pidi siin reageerima, tema pidi pidurdama. Nii ta tegigi, ja kahetses seda kohe sama hetkel, sest ta tundis, kuidas rehvidel polnud asfaldil mitte mingisugust pidamist, kuidas auto liugles peaaegu külg ees üle tee ja kuidas ta nagu hõljus üle teeserva ja läbi õhu, et siis kalduda tahapoole ebatõenäolisel viisil, mis ei saanud mitte kunagi hästi lõppeda. (lk 153)

Järgmine kord, kui ta teadvusele tuli, tundis ta kohutavat pohmakat, pekslevat peavalu ja suu kuivust nagu beduiinil keset liivatormi. Kerstin tegi liiga kangeid kokteile, oli alati teinud. Kolmandal korral nägi ta naist, keda ta pidas alguses Kerstiniks, aga kui ta mõistis, et oli eksinud, pani ta silmad jälle kinni, sest ei kavatsenud teda petta, mitte Kerstinit. Pärast seda ei tahtnud ta enam silmi lahti teha, sest silmalaugude all nägi ta seda, mida ta tahtis näha ja need olid ainult head inimesed ilusates kohtades, kus on vabadus ja õhku, mida hingata ning ei mingeid valusid. (lk 154)

Politseinik lasi ennast vastumeelselt ümber veenda ja võttis Kerstini tööle kaasa, et näidata talle fotosid õnnetuspaigast, juhtida ta läbi sündmuste, mis tema elu pea peale pöörasid.

Siis ta saigi teada, et suremine ei kestnud mitte sekundeid, vaid tunde. Puruks löödud nägu ja otsmikul haigutav haav olid piisavalt murettekitavad, ent klaasitükk kaelas ja selle piinarikkad tagajärjed mõjusid talle kõige rängemalt, ja olid laiba läbi vaadanud arsti sõnul arvatavasti otsene surmapõhjus. Lahkamist ei tehtud, ei kavatsetudki teha, sest polnud midagi tõestada. Karl-Erik oli surnud, algusest peale surmale määratud, sest õnnetuse põhjustas ta ise, kuna oli pime ja lund sadas palju, ning peagi oli auto lumega kaetud. Õnnetuspaiga tehniline uurimine oli paljastanud, et õnnetus juhtus pärast tiheda lumesaju algust või kohe selle alguses, mis langes ühele ajale pimeduse laskumisega. Ja kestis terve öö, kuid mitte kauem. (lk 168-169)

[Kerstin] Kas see niinimetatud ühe osalejaga liiklusõnnetus oli tegelikult õnnetus, mille põhjustaja põgenes sündmuskohalt? Raha varastamist ennast oli raske hukka mõista, sest see oli algusest peale varastatud, aga selline küünilisus ja kalkus kahmata endale kuus miljonit krooni ilma sõbralikkust üles näitamata ja päästeteenistust kohale kutsumata, oli vastutustundetu. (lk 169)