Ilu: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
57. rida: 57. rida:
:Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat [[kamin]]atuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina. (lk 24)
:Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat [[kamin]]atuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina. (lk 24)
* [[Laura Ingalls Wilder]], "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994
* [[Laura Ingalls Wilder]], "Väike maja Suures Metsas", tlk Tiu Viljamaa, 1994


* "Jah, muidugi," nõustub poeg. "Ilu on siiski peaaegu alati kõige tähtsam. Seda peab kaitsma igal juhul," ja nagu selleks, et emale rõhutada oma mõtte teist, olulisemat suunda, lisab ta viimased sõnad väikese pausi järel, kerge iroonilise naeratusega — "looduses muidugi." (lk 13)
* Ilusaid olendeid ei panda kahjuks kaitse alla nagu loodust. Vastupidi, neid rünnatakse lakkamatult imetlevate pilkude kahjutulega, kuni nende mõnigi ilus omadus tuhastub ja nad mingi ebardliku tasakaaluseaduse tõttu kaotavad palju tõelisest näilise arvel. (lk 14)
** [[Silvia Rannamaa]], "Ühes kupees", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 8-18


* Tigedust jätkus igal naisel ümbruskonnas priipärast, ilu aga juba mitte. Ja meie, lapsed, seisime oma ahnete silmade-kõrvadega seal juures ning lasksime oma vastuvõtlikku lapsemeelde sadestuda kõiki elu juhuslikke poripritsmeid, mida nii ohtrasti kleepub täiskasvanute sõnades, mõnikord ka parimatel nende seas. (lk 32)
** [[Silvia Rannamaa]], "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


==Draama==
==Draama==

Redaktsioon: 5. märts 2021, kell 02:33

Vittorio Matteo Corcos. "Kaunitar ja liblikas" (1933)


Proosa

  • Jõudeelus on palju pisiasju ja aristokraatseid kapriise, mis nii hästi sobivad ilu juurde. Õhkpeen valge sukk, siidkleit, pitsist rinnaesine, kaunis king jalas, ilus pael peas - ei tee inetut naist ilusaks, kuid teevad kena naise kauniks, kõnelemata veel kätest, mis sellega ainult võidavad; selleks et kauniks jääda, peavad käed - eriti naistel - olema tegevuseta. (lk 105)
  • Kunstnik on ilusate asjade looja.
  • Need, kellele ilusad asjad tähendavad ainult Ilu, on äravalitud.
  • Ilu on üks Geeniuse vorme – muidugi on ta Geeniusest kõrgem, sest ta ei vaja mingit seletust. Ta on üks maailma suuri tõdesid. Temas pole küsitavusi.
  • Ilu otsimises ongi elu saladus.
  • Ilusad patud nagu ilusad asjadki on rikaste eesõigus.
  • Ilu kaunistab ka neid, kes teda vaatlevad; kõik ta varjundid ja helgid kutsuvad esile endaga sarnanevaid tundeid, kõik see koos vaimustab ja teeb õnnelikuks. Kuid veelgi vastupandamatumalt mõjub täiuslikkus, kui ta on relvastatud teadmisega oma jõust. Ainult eemaldudes on võimalik tema vastu võidelda, ent ka siis on talle kindlustatud osaline võit — mõtlik naeratus.


"Ilus hommik täna!" ütles Bilbo puhtast südamest. Päike paistis ja rohi oli väga roheline. Kuid Gandalf vaatas talle oma kohevate puhmaskulmude alt, mis ulatusid ta varjuka kübara servast ettepoole, teraselt otsa.
"Mis te sellega mõtlete?" küsis ta. "Kas see on tervitus? Või tahate öelda, et hommik on ilus, ükskõik, kas mina seda tahan või mitte; või et teil on siin täna hommikul ilus olla; või et sel hommikul peab end ilusasti üleval pidama?"
"Kõike ühekorraga," ütles Bilbo.

  • J. R. R. Tolkien, "Kääbik", 1. ptk "Ootamatu võõruspidu" (e.k 1977, tlk Lia Rajandi, lk 9)


  • Ilu on lihtsalt midagi niisugust, mis käib hinna sisse. See on nagu paber, millesse pakitakse kingitus, mitte kingitus ise.


  • Parkeri seadus:
Ilu on vaid pinnapealne, aga inetus ulatub kontideni välja.
  • Arthur Bloch, "Murphy seaduste täielik kogu". Tõlkinud Toomas Niit. Ersen 1999, lk 183



  • Iluteema on viimase 60-70 aastaga mingis mõttes kunstis lausa tabuteemaks muutunud, teisalt kerkib see kogu aeg esile, kuna meil on selle järele sügav sisemine vajadus. Pärast Teist maailmasõda püüti kogu kunstilist tegevust tõsiselt ratsionaliseerida. Sellel karmil ajal oli kunstile väga otsene mõju, liiguti tunnetest eemale. Ilu ei olnud selle ajastu teema ja sellega ei tahetud tegeleda. Kogu modernism on üles ehitatud ratsionaalsele lähenemisele, aga nüüd võiks tunnetuslikud teemad uuesti esile tuua. Aeg on küsida, kas meil on ilu vaja, miks meil on seda vaja ja mis ilu üldse on.
  • Ilu on üks kategooriaid, mis minu arvates on seotud tõega. Võib-olla on ilu tõe mingi külje peegeldus. Tõde kui selline ei ole meile tervikuna vahetult kättesaadav, kui üldse. Aga ilu me tunneme ära siis, kui see mingil moel häälestub meie sisemise tõe- ja tõelisusetundega. Muusika tegemise ja muusika juures on kindlasti mitmeid tahke, mis iluga seostuvad. Ilus on tegeleda asjadega, mis on sinu jaoks kõige tähtsamad ja olulisemad. Ja eks see on kuulates ka tunda - kui helilooja on kirjutanud midagi väga ausalt, siis on see ka mingis sügavamas mõttes ilus, kuigi see ei pruugi vastata üldistele ilunormidele, mingile iluesteetikale.
    • Helena Tulve, intervjuu: Mari Hiiemäe, "Tulve: heliloojate käekäik sõltub tellimustest", Postimees, 7. september 2020, lk 18


  • Mamma istus oma kiiktoolis, õmmeldes laual seisva lambi tule valguses. Lamp oli ere ja hiilgav. Koos petrooleumiga oli klaaskausi põhja asetatud veidi soola, et hoida petrooleumi plahvatamast. Samasse olid pistetud mõned punase flanellriide ribad, et lamp kenam välja näeks. See oli ilus.
Laura armastas silmitseda lambi puhast ja sätendavat klaaskuplit, kollast ühtlaselt põlevat leeki ja klaaskaussi heleda petrooleumiga, mis oli flanellitükkidest värvunud punaseks. Talle meeldis jälgida ka võbelevat ja pidevalt muutuvat kaminatuld, mis hõõgus kollaselt ja punaselt ning sädeles puuhalgude lähedal rohekalt; kuldsete ja sügavpunaste süte kohal hõljus kerge sina. (lk 24)


  • "Jah, muidugi," nõustub poeg. "Ilu on siiski peaaegu alati kõige tähtsam. Seda peab kaitsma igal juhul," ja nagu selleks, et emale rõhutada oma mõtte teist, olulisemat suunda, lisab ta viimased sõnad väikese pausi järel, kerge iroonilise naeratusega — "looduses muidugi." (lk 13)
  • Ilusaid olendeid ei panda kahjuks kaitse alla nagu loodust. Vastupidi, neid rünnatakse lakkamatult imetlevate pilkude kahjutulega, kuni nende mõnigi ilus omadus tuhastub ja nad mingi ebardliku tasakaaluseaduse tõttu kaotavad palju tõelisest näilise arvel. (lk 14)
    • Silvia Rannamaa, "Ühes kupees", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 8-18


  • Tigedust jätkus igal naisel ümbruskonnas priipärast, ilu aga juba mitte. Ja meie, lapsed, seisime oma ahnete silmade-kõrvadega seal juures ning lasksime oma vastuvõtlikku lapsemeelde sadestuda kõiki elu juhuslikke poripritsmeid, mida nii ohtrasti kleepub täiskasvanute sõnades, mõnikord ka parimatel nende seas. (lk 32)
    • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42

Draama

ABRAHAM: Kuulame õige natuke muusikat, meie, kaks vanapoissi...
ROBERT: Pole nagu aega...
ABRAHAM: Ilusa jaoks peab alati aega leidma.
ROBERT: Noo...
ABRAHAM: Muidugi, poiss. Muidu võib juhtuda, et elu läheb sinust mööda ja...
ROBERT: Sinust ei ole läinud?
ABRAHAM: Minust? (Naeratab.) Ei. Mina olen kogu elu ainult ilusate asjadega tegelnud.


Luule

Ma kuulsin raukade vestlust:
"Pole kaunil kestvust,
Ta triivib ära kui vesi."

  • William Butler Yeats, "Raugad imetlemas ennast veepeeglist", 1904 (tlk Märt Väljataga; W. B. Yeats, "Luulet", Tln: Eesti Raamat 1990, lk 59)



Ilus oli olla selles imekaunis kohas
kõrvus miski kohas - oma enda veri vist
...
Ilus oli olla, sest et kole oli möödas
kahju ainult et ei juhtund miskit erilist

Allikata

  • Ilu on tardunud muusika.
    • Aaron Copland


Vanasõnad

  • Ees ilu ei lähe ega rõõm perra rühi, ees käivad itkupäevad, taga laste laulupäevad.
  • Habe vanataadi ilu.
  • Hilja saab ilusaks, pea saab pilla-palla.
  • Ilu ei panda patta ega kaunidust katlasse.
  • Ilu maksab sada rubla, tegu ei tengagi.
  • Iluga ei elata, punaga ei keedeta putru.
  • Iluga ei keedeta leent, karvaga kapsaid.
  • Ilus hobune, ilusad valjad.
  • Ilus nägu, paha tegu.
  • Ilus peenikest pidada, kuri peenikest kududa, paha pesta peenikesta.
  • Ilus õun, uss sees.
  • Järv küla iluks, tüdruk maja iluks.
  • Keegi ei keeda au pärast leent ega tee ilu pärast kalja.
  • Kes iga päev tahab ilus käia, ei saa harvagi kena käia.
  • Parast põuda pilved, pärast ilu istlemine.
  • Pikast ilust tõuseb pill.
  • Pill pika ilu järele, lall laia rõõmu peale.
  • Pill tuleb pika ilu peale.
  • Vana hobune valjaste tõttu, vana inimene riiete tõttu ilus.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel