Mine sisu juurde

Infoühiskond

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.


Proosa

[muuda]
  • Infoühiskond tuleb niikuinii, kas meiega või meieta, selles on küsimus.



  • Suur osa meist peab tänapäeva infoühiskonda ning selle eeliseid enesestmõistetavaks: me säästame tublisti aega, kui saame näiteks tulusid deklareerida ja ülikoolide kursustel osaleda kodust või kontorist väljumata. Tänu e-teenustele ja digisuhtlusele jõuame me tunnis, päevas, kuus oluliselt rohkem – vähemalt teoreetiliselt. Elu infoühiskonnas on seetõttu mitmekesisem ja kiirem.


  • Ühes teises eksperimendis vaadeldi info liikumist vastavalt sellele, kus paiknes uue info allikas sotsiaalsel redelil: kui uuenduse võtab kasutusele laps või muu madalamal paiknev olend, jõuab see teiste liikmeteni väga aeglaselt ega pruugi ühiskonna kõigi liikmeteni üldse jõudagi. Kui aga algatajaks on karja liider, liigub info väga kiiresti, koguni tundidega. Häda on aga selles, et info väärtus ei pruugi sugugi sõltuda sellest, kas see tuleb ülalt- või altpoolt. Inimühiskonnas on muidugi lisaks imiteerimisele kasutusel terve rida muid infolevitamise ja veenmise viise, mis ilmselt pehmendavad meie kalduvust hinnata uuendusi vastavalt sellele, missuguselt ühiskonna astmelt see maha hõigatakse. Ja ometi on ülemäära ohtralt näiteid, kuidas ka kaasaegne e-ühiskond suletud kõrvul ja silmil olulistest sõnumitest ja väärt käitumisest mööda käib. Marginaalses sotsiaalses positsioonis sotsiaalsed grupid peavad oma sõnumi või avastuste ühiskonna teadvusse viimiseks leidma hääletoru, ilma selleta jääb nende tarkus ühiskonnas märkamata nagu bataadi pesemine tipp-ahvide hulgas.


  • Infoühiskonna vaatevinklist on Eestis kujunenud äärmiselt huvitav, arengu mõttes vastuoluline olukord. Enamik IT-lahendusi (ja sidelahendusi) disainitakse kusagil kaugel maal, kust need jõuavad siia kommertsiaalse kastikaubana. Meil puudub igasugune kontroll nende imeriistade saabumise või mittesaabumise üle – ühel hetkel nad lihtsalt "knokivad meie doori", omaterminite puudumisel müüakse neid ogarate ingliskeelsete lausete abil ning äraostmisel asuvad need riistad vaikselt muutma meie ühiskonna toimimispõhimõtteid. Hoolimata ilmsest mõjust ühiskonnale (näiteks kas või lastele ja nende maailmatajumise viisile), käsitletakse uudistooteid endiselt mingi pelga IT-asjana ning jäetakse otsustusõigus müügi- ja hooldusinimeste pädevusse. Aeg-ajalt mõni tehnik (sh mina) joriseb rahulolematult, et tuleks kaasata sotsiaalteadlasi, kuigi keegi ei kujuta täpselt ette, mismoodi see saaks toimuda. Sotsiaalteadlased aga istuvad sügaval oma koopas edasi, tegeldes (hm, ega ma nüüd ometi kedagi vihasta?) rahulikult edasi oma paarsada aastat vana ainesega. Miks mulle tundub, et humanitaaride aeg kulgeb sedavõrd aeglaselt, et Interneti jõudmist Eestisse 1992. aastal pole nad tegelikult veel märganudki?!
  • Eelkõige nähakse ID-kaardis võlurooska riigivalitsemise kulude allasurumiseks, riigi lamedaks muutmiseks ning – kas mäletate seda hüüatust, et masin altkäemaksu ei võta?! Kuid peaaegu keegi ei taju pakutavas esemes elustiili muutjat või uut tüüpi ühiskonna käivitajat ning pigem keegi ei tunne ideekaardis ära inimkonna kiibistajat. Sest esimest korda inimkonna ajaloos on alamad kenasti arvele võetud, seni õnneks ühiskonna poolt, kel pole sihiliku ahistamise oskust ning huvitaval kombel puudub isegi arvestatav opositsioon Edgar Sõbraliku näol (vihje: "Demolition Man", 1993). Siinkohal aga kontrollküsimus neile, kes juba arvasidki, et nad said kõigest aru: miks siis ikkagi on vaja ministrihärra nagu kariloom üle serveriruumi ukse lükata iga kord, kui võtmepikkus helesinisel kaardil suureneb?
  • Sõnaga, mind kui filosofeerivat tehnikut kutsutakse aeg-ajalt Athenasse ja Jääkeldrisse üritustele, kus agenda käsib arutada infoühiskonna edasist arengut. Mina tahaksin neil üritustel näha psühholooge, sotsiolooge, lingviste, ühiskonnateadlasi, politolooge ja teisi sääraseid asjapulki, kellele saaksin alt üles vaadata ja kelle suilt kuldmune noppida, tegelikkuses aga on kohale kutsutud enamjaolt insenerid, tehnovisionäärid, ametnikud, firmajuhid ning muidu mõnusad tegelased. Mõne uue vidina juures tahaksin mina rõkatada, et näe, see nüüd muudab meie ühiskonna mõnd toimeprintsiipi, selle asemel aga lubatakse mul lahkesti ennustada, et kas vidin saabub meile aastaks 2015 või 2018 ning prognoosida vidina jaoks ehitatud sideliinide arvu …, mis on muidugi kena, kuid sellest ei piisa.
  • Infoühiskonnaks nimetavad idamaa targad säärast ühiskonda, kus suurema osa oma vabast ajast tegeldakse info loomise, levitamise, tarbimise ja manipuleerimisega (selmet käegakatsutavat saviplönni teha), kusjuures neil tegevustel on nii majanduslik, poliitiline kui ka kultuuriline aspekt (äraseletatult: nii raha nimel, et oma ego "buustida", kui ka et blogi kaudu arvamust liiderdada). Eriti just tarbimise ja manipuleerimise osas ollakse Eestis äärmiselt tugevad, seetõttu on aeg redelit pidi edasi liikuda e-ühiskonda. E-ühiskond oleks siis säärane formatsioon, milles valitsusele, demokraatiale, õppimisele, ärile ja tervisele on e ette pandud, märkimaks, et kogu vastav tegevusala on digiteeritud ning kaugteel kättesaadavaks tehtud.
  • Ühtlasi iseloomustab e-ühiskonda digitaalne lõhe: ühed inimgrupid oma varandusliku seisundi ja oskuste tõttu ei pääse ligi neile väärtustele, mida teised pruugivad kiiresti ja tõrgeteta. Nii näiteks mina ei loe ajalehtede tasulisi digitaalväljaandeid – ekslikult eeldades, et ligipääs infole peaks olema vaba.
  • E-ühiskonna saabumist võib tervitada soolaleivaga või tema tulekut eitada. Enne araabia kevadet oli eitamine ehk isegi põhiliseks eneseabi vahendiks. E-ühiskonna põhimure on see, et ta saabub meile hiilivalt, ilma hoiatussireenita, ta on teaduslikult kirjeldamata ja normeerimata. Ühel hetkel saame aru, et midagi ongi nüüd teisiti. Kui inglise keeles öeldakse online, siis eesti keeles kõlaks korrektne väljend „traat taga”. Meil on nüüd traat nii taga, et ilma selleta enam elada ei suudagi. Probleemiks on e-ühiskonna saabumise kiirus ja planeerimatus, mistõttu tagajärgede aktsepteerimisel on ühiskond surutud kaitseseisundisse (leim, lapsporr). Samuti on oluline aru saada, et tehnilist arengut pole enam võimalik tagasi pöörata. Masinapurustamisest poleks suuremat abi, sest kastiga tuuakse kohale uued masinad.
  • E-ühiskonna esimeseks valupunktiks ongi privaatsus. Nimelt, e-ühiskonda ei ole võimalik efektiivselt turvata, kuni jäävad jõusse endised privaatsusnõuded. Tänapäeva Euroopa privaatsusnägemus pärineb ennekõike Teise maailmasõja aegsest valulikust kogemusest, kui helesinise kolmetähelise firma eesrindlikku kartoteegitehnoloogiat pruukides osutus võimalikuks semiite, samasugumõtlejaid ning usumehi kiiresti töödelda ning ühiskonna ees justkui seisvatele probleemidele lõplikke lahendusi otsida. Otse loomulikult olid tegelikud probleemid mujal, kuid teatav kataloogimishirm on Euroopasse jäänud. Kellelegi kusagil tundub, et kui passist rahvus ja sugu välja jätta, siis kuritarvitusi ei esine.


  • Kui olla järjekindel, siis tuleks nõuda, et inimene ei tohiks informatsiooni ka oma ajusse (liiga kauaks) salvestada – nii oleks infoärimehel võimalus sama infot ikka jälle uuesti pakkuda. Nagu leivapätsi, mille me ära sööme ja peame siis jälle poodi uue järele minema. Kujutage ette düstoopiat, kus igal õhtul tehakse teie ajule format disk ja te olete järgmisel hommikul uuesti nõus ostma raamatut, vaatama filmi ja kuulama laulu, mida olete kogu oma elu iga päev lugenud-vaadanud-kuulanud. [---] Selline sünge kujutluspilt on õpetlik ka selle poolest, et ainsad, kes siin kaotajaks jäävad, on tulevased uued autorid – neid lihtsalt pole enam vaja. Samal ajal kui kõik vahendajad, kaitsjad jt elavad suurepäraselt edasi. Ei, muidugi – üks kaotaja on veel. Või väga palju kaotajaid. Meie kõik kokku, ühiskond.
  • Kui uskuda Susan Blackmore'i (ee "Meemimasinad", Tänapäev, 2003), oleme me kõik isiksustena vaid meemipuntrad. Sarnaselt bioloogilise olelusvõitlusega "egoistlike" geenide vahel jäävad ellu need meemid, mis suudavad ennast kõige efektiivsemalt levitada. Meem, mille sisuks on info vaba levik – infovabaduse meem – peaks olema seega kõige levivam meem üldse. Ja temaga koos kõik teised teda toetavad ideed. Selle meemi vastulöök katsetele teda takistada oli võimas: üle seitsme miljoni allkirja USAst SOPA-vastasele petitsioonile internetis. Ja Kongress loobus.


  • Soov saada kasumit on viinud olukorrani, kus ühiskonnas ringleb üha rohkem informatsiooni ja vähem tähendust.
  • Niisiis jagunevad infoühiskonna teooriad laias laastus kahte ossa. Ühele poole asetuvad teooriad, mis deklareerivad uut ühiskonnakorraldust: poststrukturalism, postfordism ja postmodernism. Teisel pool on teooriad, mis asetavad rõhu järgnevusele: infovoo-, avaliku sfääri, kuhjumisteooriad.
Kõik need teooriad võtavad vaatluse alla muutused, mis on kaasnenud informatsiooni koguse ja tähtsuse plahvatusliku kasvuga viimastel aastakümnetel. On see aga piisav rääkimaks infoühiskonnast kui millestki uuest ja erinevast, võrreldes varasema ühiskonnaga? Problemaatiline. Frank Webster tunnistab, et infoühiskonna mõiste on puudulik. Ta väidab, et suurem osa infoühiskonna definitsioonidest pakub vaid kvantitatiivse mõõte, mille kohaselt siseneme infoühiskonda mingist nähtamatust punktist, kus informatsioon hakkab domineerima.
On võimalik leida üsna selge vastuolu informatsiooni tähenduses. Informatsioon võib olla tähenduslik ja tähendusetu. Küsimus peitub informatsiooni kvaliteedis. Kvalitatiivse lähenemisega on aga peaaegu võimatu fikseerida infoühiskonna kui millegi uue ja arenenuma saabumist. See kõik tähendab, et me ei saa üksnes arutleda info hulga üle, vaid peame teoretiseerima ka selle üle, mis laadi informatsioon on ühiskonnas rohkem väärtustatud, kes on informatsiooni tootja ja mis eesmärkidel see on toodetud.


  • Infoühiskonna käsitlemisel pööratakse peaaegu üksnes tähelepanu informatsiooni levile, selle üleüldisele kättesaadavusele ja kiirusele. Infoühiskonna mõiste all ja meediauuringutes ei peeta silmas mitte informatsiooni sisu, vaid selle leviulatust ja hõlpsust. Nõukogude totalitaarse ühiskonna jaoks tähendas infoajastu tulek midagi purustavat — infoühiskond ei võimalda enam informatsiooni separaatsust, suletud ja salastatud piirkondi. Tehnoloogia on ses vallas muutunud niisuguseks, et infolevi takistamine ei läheb maksma vähem kui sõjakulutused.
  • Olulisem on, et infoühiskond on edukas, kui ta suudab ühtlustada koode. Ühtlustatud koodi tüüpilisemaid ajaloolisi näiteid on rahvusvahelise teaduse ja kultuuri paradigmad.
  • Tänase info- ja meediaühiskonna päriseks põhjaks ei olegi seega mitte niipalju teaduse ja tehnoloogia saavutused kui just Euroopa päritolu ristiusu ja antiigis sündinud kultuuritüübi ekspansiivne sisu, mis hiljem omakorda lõigi eeldused teaduse ja tehnoloogia tormiliseks arenguks. Eesti on pidanud sellelt põhihoovuselt aeg-ajalt poliitilistel põhjustel kõrvale kalduma või totalitaarse süsteemi rüpes takerduma, ei enamat. Põhimõtteliselt liikus totalitaarne sotsialismgi ikka samas suunas, kuigi härgamisi ja saamatult.
Iseseisvuse taastudes polnud eestlastel seetõttu tarvidust muuta oma mõtlemis- või kultuuritüüpi, vaja on üksnes ületada tehnoloogiline mahajäämus.
Infoühiskonna ekspansiooni eest ei saa me kuskile varjule minna ja omale põhimõtteliselt teistsugust käitumisstrateegiat ehitada. Kohanemine ellujäämismoodusena pole mingi poliitiline vorm, vaid loodusseadus.
  • Informatsiooni jätkuv massiline tõlkimine on infoleviku oluline pidur tänapäevalgi, ent rahvuskultuuride püsimiseks ja edenemiseks on see siiski hädavajalik. Tänases maailmas ringlev infokontiinuum on ühelt poolt ühtlustunud peaaegu ühekoodiliseks, olles rahvusühiskondade poolt vaadates siiski väga kirevakoodiline.
Kui võtta ühtekokku kõik telekommunikatsiooni vormid, mida üks tänane inimene saab kasutada, siis domineerib selles vallas info levitamise võimaluste paljus ja kiirus. See, millist infot tema sisu mõttes üleüldse levitatakse, huvitab levitajaid järjest vähem. Pigem vastupidi, näiteks internetiporno vabastamise eest lausa võideldakse või ei suudeta seda millegagi takistada. Infoühiskonna tulek on meeletult kasvatanud müra ja kasutu informatsiooni paljundamise ja levitamise võimalusi. Valdav hulk raadiojaamade auditiivsest produktsioonist on lihtsalt muusika nime kandev ühtlane müra. Miks inimkond seesugust pidevat mürafooni üleüldse vajab, on mõistatuste mõistatus. Äri on seal taga, aga et see äri õnnestub, on põhjus ikka ühiskonnas endas. Seesama on visuaalse müraga, kino ja televisiooni, reklaami ja kaubapakenditega — tõeliselt ja eluliselt kasulikku informatsiooni on kõiges selles minimaalselt. Kui sellele lisada traditsioonilisemad trükilevivormid, siis selgub, et tegelikult püüab nn. infoühiskond oma toodete küllusega ujutada üle kõik inimese meeleorganid.
  • Infoühiskonnas elamine nõuab hoopis teistsugust haridust, kasvatust ja maailmavaadet kui traditsioonilises rahvuslik-korporatiivses ühiskonnas. Senine tüüpiline rahvuskultuuri keskkond tegi tavade, kommete, kõlbluse ja hariduse näol juba ette ära üksikisiku jaoks suure hulga olulisi valikuid ja informatsiooni filtreerimisi. Informatsiooni on maailmas alati olnud meeletult palju, aga selleni jõudmise keerukus koolitas ühtlasi info tarbijat. Talt nõuti terve hulk lisateadmisi, eelharidust ja ajalisi pingutusi.
Totalitaarses ühiskonnas valitses tsensuuri tõttu objektiivse teabe põud ja ajuloputusliku ideoloogilise informatsiooni üleküllus. Kokkuvõttes oli siiski tegu ülimalt filtreeritud teabega. Üleminek infoühiskonda on seetõttu tegelikult Eestiski küllalt valuline, kuigi sellest ei taheta eriti rääkida. Piisab, kui praegugi maakohtades jälgida rahva klammerdumist telekanalite pakutud seebikate ja ajuvaba ajaviite külge, et näha, kuidas info või õigemini müra tarbimise harjumus on kommertseesmärkidel suudetud rahvale oskuslikult sisestada.
  • Nii et lõppkokkuvõttes on Eesti jaoks infoühiskonnas toimimise eeltingimused järgmised:
1) tehniline liitumine ülemaailmse meediavõrguga ja vastavad kommunikatsioonid;
2) sellise infotarbija kujundamine, kes suudaks informatsiooni talle vajalikul moel selekteerida ja töödelda;
3) eesti keele arendamine tema kodeerimisvõimsuse tõstmiseks;
4) rahvuskultuuri avatuse suurendamine identiteedi säilitamise imperatiivi järgides.


Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Infoühiskond&oldid=116094"