Jevgeni Zamjatin

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Boriss Kustodijev, "Jevgeni Zamjatini portree" (1923)

Jevgeni Ivanovitš Zamjatin (1. veebruar 1884 Tambovi kubermang, Lebedjanin – 10. märts 1937 Pariis) oli vene kirjanik.

"Meie" (1924)[muuda]

Tsitaadid teosest "Meie". Tõlkinud Maiga Varik, "Rahva Raamat": Tallinn, 2021.

  • Ma kirjutan lihtsalt maha – sõna-sõnalt – selle, mis on täna avaldatud Riiklikus Ajalehes:
Veel 120 päeva ja Integraali ehitus jõuab lõpule. Läheneb see suur ajalooline hetk, mil esimene Integraal sööstab maailmaruumi. Tuhande aasta eest alistasid teie kangelaslikud esivanemad Ühtse Riigi võimule kogu maakera. Teid ootab ees veelgi kuulsusrikkam vägitegu: tuldpurskava, klaasist ja elektrist Integraaliga läbi integreerida universumi lõpmatu võrrand. Teil tuleb alistada mõistuse heategevale ikkele tundmatud olevused, kes asustavad teisi planeete – võib-olla alles vabaduse metsikus olekus. Kui nad ei mõista, et me toome neile matemaatiliselt veatut õnne, siis on meie kohus sundida nad olema õnnelikud. Kuid enne relvi – me kasutame sõna.
Heategija nimel antakse Ühtse Riigi kõigile numerustele teada:
Igaüks, kes tunneb endas selleks jõudu olevat, on kohustatud koostama traktaate, poeeme, manifeste, oode või muid kirjatöid Ühtse Riigi ilust ja vägevusest.
Sellest saab esimene last, mida kannab endas Integraal.
Elagu Ühtne Riik, elagu numerused, elagu Heategija!
Ma kirjutan seda ja tunnen, kuidas mu põsed hõõguvad. Jah: integreerida kõiksuse grandioosne võrrand. Jah: painutada sirgeks see metsik kõver, õgvendada ta mööda puutujat – asümptooti – sirget. Sest Ühtse Riigi joon on sirge. Ülev, jumalik, täpne, tark sirge – targim joontest...
Mina, D-503, Integraali ehitaja, olen ainult üks Ühtse Riigi matemaatikuid. Minu arvudega harjunud sulg ei ole suuteline looma assonantside ja riimide muusikat. Ma püüan üksnes kirja panna seda, mida ma näen ja mõtlen – täpsemalt, mida mõtleme meie (just nii: meie, ja saagu see MEIE mu märkmete pealkirjaks). Kuid see osutub igal juhul tuletiseks meie elust, Ühtse Riigi matemaatiliselt täiuslikust elust, ja kui see on nii, kas ei saa see siis iseenesest, minu tahtest sõltumata poeemiks? Saab – ma usun ja tean. (lk. 5-6)
  • Ja edasi – küsin ma iseendalt: miks on see ilus? Miks on tants ilus? Vastus: sellepärast, et see on mittevaba liikumine, tantsu kogu sügav mõte seisab nimelt absoluutses esteetilises allutatuses, ideaalses mittevabaduses. Ja kui on õige, et meie esivanemad andusid tantsule oma elu kõige hingestatumatel silmapilkudel (usulised müsteeriumid, sõjaväeparaadid), siis saab see tähendada ainult ühte: mittevabaduse instinkt kuulub iidsetest aegadest peale orgaaniliselt inimese loomusesse, ja meie oma praeguses elus – oleme ainult teadlikult... (lk. 8)
  • Ta oleks võinud parem vait olla – see oli täiesti tarbetu. Ja üldse, see armas O... kuidas seda nüüd öelda... tal on keele kiirus valesti arvestatud, keele sekundkiirus peab alati olema veidi väiksem mõtte sekundkiirusest, ammugi ei tohi see olla vastupidi. (lk. 12)
  • Minule mõjus see naine niisama ebameeldivalt nagu juhuslikult võrrandisse sattunud jagumatu irratsionaalne liige. (lk. 12)
  • On ju selge: kogu inimkonna ajalugu, niipalju kui meie seda teame, on rändrahvaste eluviisilt paiksematele eluviisidele ülemineku ajalugu. Kas ei tulene sellest, et kõige paiksem eluviis (meie oma) on seeläbi ka kõige täiuslikum (meie oma). (lk. 14-15)
  • Riik (humaansus) keelas ühe isiku tapmise, kuid ei keelanud pooleldi tappa miljoneid. Ühe isiku tapmine, s.t inimelude summa vähendamine 50 aasta võrra, on kuritegu, aga inimelude summa vähendamine 50 miljoni aasta võrra – see ei ole kuritegu. (lk. 17)
  • Meil ei ole midagi üksteise eest varjata. Pealegi hõlbustab see Hoidjate ränka ja ülevat tööd. (lk. 21)
  • Eks ole ju selge: õndsus ja kadedus on lugeja ja nimetaja selles murrus, mida kutsutakse õnneks. (lk. 24)
  • On loomulik, et kui Ühtne Riik oli alistanud Nälja (algebraliselt = väliste hüvede summa), alustas ta pealetungi teisele maailmavalitsejale – Armastusele. Lõpuks saavutati võit ka selle stiihia üle, s.t ta organiseeriti, matematiseeriti ja umbes kolmsada aastat tagasi kuulutati välja meie ajalooline Lex sexualis: „Igal numerusel on õigus – kui seksuaalannile – mis tahes teisele numerusele.“ (lk. 24)
  • Ainus viis päästa inimene kuritegudest on päästa ta vabadusest. (lk. 37)
  • [D-503]: „Ma teenin ja jään teenima teadmisi.“ (lk. 41)
  • [I-330]: „“Hävitada kiiresti vähesed on arukam kui anda paljudele võimalus ennast hukutada – mandumisest rääkimata“ - ja nii edasi. See on lausa sündsusetult õige.“ (lk. 54)
  • Ma sisendasin endale: „Öösel on numerused kohustatud magama; see on samasugune kohustus, nagu päeval on töö. See on vajalik, et saaks päeval tööd teha. Öösel mitte magada on kuritegelik...“ Ja ometi ma ei saanud, ei saanud. (lk. 58)
  • Teadmine, mis on absoluutselt kindel selles, et ta on eksimatu – see on usk. Mul oli kindel usk enesesse, ma uskusin, et mulle on endas kõik teada. (lk. 59)
  • [R-13]: „Neile kahele paradiisis – pakuti valikut: kas õnn ilma vabaduseta – või vabadus ilma õnneta; kolmandat pole antud. Nemad, tolvanid, valisid vabaduse – ja mis oli tulemus?“ (lk. 61)
  • Ma ei karda seda sõna „piiratus“: kõrgeim inimeses on mõistus ja selle töö seisneb nimelt lõpmatuse tükeldamises mugavateks, kergesti seeditavateks portsjoniteks – diferentsiaalideks. Just selles peitub minu stiihia – matemaatika jumalik ilu. (lk. 65)
  • Iga tõeline poeet on ilmtingimata Kolumbus. Ameerika eksisteeris sajandeid ka enne Kolumbust, kuid ainult Kolumbus suutis ta üles otsida. Korrutustabel eksisteeris sajandeid ka enne R-13-t, kuid ainult R-13 suutis arvude ürgmetsas avastada uue Eldorado. Tõepoolest: kas leidub kuskil taruseküllasemat, pilvitumat õnne, kui selles imelises maailmas. Teras – roostetab; muistne Jumal – lõi muistse, s.t eksimisvõimelise inimese – ja järelikult eksis ka ise. Korrutustabel on targem, absoluutsem kui muistne Jumal: ta ei eksi mitte kunagi – saage aru – mitte kunagi. Ja pole kedagi õnnelikumat arvudest, sest nad elavad korrutustabeli igaveste, rangelt korrapäraste seaduste järgi. Ei kõhklusi ega eksimist. Tõde on üksainus, ja tõe tee on üksainus; ning see tõde on – kaks korda kaks, ja see tõe tee on – neli. (lk. 66)
  • Luule ei ole enam ülbe ööbikulaksutus: luule on riigiamet, luule on – kasulikkus. (lk. 67)
  • Kogu elu kõiges tema keerukuses ja ilus on igaveseks raiutud sõnade kulda. (lk. 68)
  • [Arst:] „Teiega on paha lugu! Ilmselt on teil tekkinud hing.“
Hing? See kummaline, iidne, ammu unustatud sõna. Vahel me „puistame hinge“, ütlesime „hing täis“, „hingevõtja“, kuid hing...
“See on vist väga ohtlik,“ pomisesin ma.
“Ravimatu,“ lõikasid käärid. (lk. 86)
  • Inimene lakkas olemast metsloom alles siis, kui ta oli ehitanud esimese müüri. Inimene lakkas olemast metsinimene alles siis, kui meie ehitasime Rohelise Müüri, kui me isoleerisime selle Müüriga oma täiusliku masinamaailma – eraldi puude, lindude, loomade inetust, mõistuseta maailmast... (lk. 91)
  • Ma kuulsin: tiksun üleni nagu kell. Ja osutid minu sees astuvad kohe üle mingi numbri ning ma teen midagi sellist, mille järel tagasiteed enam ei ole. (lk. 107)
  • On olemas savist ideed – ja ideed, mis on valatud igaveseks kullast või meie hinnalisest klaasist. Ja et kindlaks teha idee materjali, tuleb talle ainult peale tilgutada tugevatoimelist hapet. (lk. 112)
  • Inimeste ajalugu liigub ülespoole ringidena – nagu aero. Ringid on mitmesugused – kuldsed, verised, kuid nad kõik on ühtviisi jagatud 360 kraadiks. Nullist minnakse edasi: 10, 20, 200, 360 kraadi – ja jälle on null. Jah, me jõudsime tagasi nulli juurde – jah. Kuid minu matemaatiliselt mõtlevale mõistusele on selge: see on hoopis teine null, uus null. Me läksime nulli juurest paremale – ja tulime tagasi vasakult, ning seepärast: pluss nulli asemel on meil miinus null. Kas saate aru? (lk. 113)
  • Nuga on kõige vastupidavam, kõige surematum, kõige geniaalsem kõigest, mida inimene on loonud. Nuga oli giljotiin, nuga on universaalne moodus kõikide sõlmede lahendamiseks, ja mööda noatera kulgeb paradokside tee – ainuke kartmatu mõistuse vääriline tee... (lk. 114)
  • Mõistagi ei hakanud ma seda kõike talle ütlema; ma tean omaenda kogemusest: kõige suuremat piina tekitab see, kui pillad inimesesse kahtluse, kas ta ikka on reaalsus, kolmemõõtmeline – ja mitte mingi muu reaalsus. (lk. 116)
  • [S:] „Tõeline arst asub ravima veel tervet inimest – sellist, kes jääb haigeks alles homme, ülehomme, nädala pärast. Profülaktika, jajah!“ (lk. 118)
  • [U:] „Ma armastan väga lapsi – ja arvan, et kõige raskem ja kõige ülevam armastus – see on julmus – te saate ju aru?“ (lk. 119)
  • Imelik: kas tõesti ei ole võimalik välja mõelda mingit vahendit, mis raviks välja unehaiguse või teeks selle mõistusepäraseks – võib-olla isegi kasulikuks? (lk. 121)
  • Sekundi vaatasin ma naist kõrvalisena nagu kõik teisedki: ta ei olnud enam numerus – ta oli ainult inimene, ta eksisteeris ainult kui Ühtsele Riigile suunatud solvangu metafüüsiline substants. (lk. 123)
  • Muistses maailmas oli see mõistetav kristlastele, meie ainukestele (kuigi väga ebatäiuslikele) eelkäijatele: alandlikkus on voorus, ja uhkus pahe, nagu MEIE on Jumalast, aga MINA saatanast. (lk. 125)
  • Ma olen nagu masin, mis on pandud tööle liiga suure pöörete arvuga: kuullaagrid on üle kuumenenud, minut veel – ja hakkab tilkuma sulametalli – ning kõik kaob eimiskisse. Kiiresti on vaja loogika külma vett. Ma kallan seda ämbrite kaupa, kuid loogika sisiseb kuumadel kuullaagritel ning hajub õhku tabamatu valge auruna.
Nojah, selge: et määrata funktsiooni tegelikku tähendust, tuleb võtta tema piirväärtus. Ja on selge, et eilne totter „lahustumine kõiksuses“, kui võtta seda piirväärtusena, on surm. Sest et surm on just nimelt – minu täielik lahustumine kõiksuses. Ja siit, kui me A-tähega tähistame armastuse ja S-tähega surma, siis A=f(S), s.t armastus ja surm... (lk. 132)
  • Milline absurd – tahta valu! Kes siis ei teaks, et valuaistinguga seotud ehk miinusmärgiga liidetavad vähendavad seda summat, mida me nimetame õnneks. (lk. 133)
  • Mõistagi ei sarnane see muistsete ajal toimunud organiseerimatute valimiste korralagedusega, kui – naljakas öeldagi – kui koguni valimiste tulemused polnud ette teada. Ehitada riiki täiesti arvestamatute juhuste varal, pimesi – mis võiks olla mõttetum? Ja ometigi, nagu ilmneb, läks tarvis sajandeid, et sellest aru saada.
Kas ongi vaja mainida, et meil pole ka siin, nagu kõiges muus, kohta vähimalegi juhuslikkusele, midagi ootamatut ei saa ette tulla. Ka valimistel enestel on pigem sümboolne tähendus: tuletada meelde, et meie oleme võimas ühtne miljonirakuline organism, et meie oleme, kui kasutada muistsete Evangeeliumi sõnu – ühtne Kirik. Seepärast ei ole Ühtse Riigi ajaloos teada juhtumist, kui sel pidulikul päeval kas või üksainus hääl oleks söandanud rikkuda unisooni ülevust. (lk. 134)
  • Nii lõppes Tema suursugune taevast allatulek, hümni vask vaibus, kõik võtsid istet – ja ma sain kohe aru: kõik ongi tõepoolest peenim ämblikuvõrk, see on pingul ja vabiseb, kohe-kohe võib see katkeda ja siis toimub midagi uskumatut... (lk. 138)
  • [I-330:] „Oh ei, muidugi mitte! Me oleme lihtsalt Rohelise Müüri tagant välja tulnud...“
Siis avasin ma silmad – ja nägin palgest palgesse, ilmsi – sedasama, mida kõik elavad olid seniajani näinud ainult tuhandekordselt vahendatuna, tuhmistatuna Müüri hägusest klaasist. (lk. 149)
  • [I-330:] „Kes sind teab... Inimene on nagu romaan: kuni päris viimase leheküljeni pole teada, kuidas see lõpeb. Muidu ei tasukski ju lugeda...“ (lk. 157)
  • Õhtul, hiljem sain ma teada: nad olid kolm numerust kaasa võtnud. Muide, valjusti ei räägi sellest keegi – nagu ka kõigest toimuvast (nähtamatult meie keskkonnas viibivate Hoidjate kasvatuslik mõju). Kõneldakse peaasjalikult baromeetri kiirest langemisest ja ilmamuutusest. (lk. 163)
  • [I-330:] „Mu kallis: sa oled matemaatik. Ja rohkemgi veel – sa oled matemaatik-filosoof. Niisiis: nimeta mulle viimane arv.“ (lk. 169)
  • Riikliku Ajalehe esiküljel säras:
Rõõmustage
sest nüüdsest peale te olete täiuslikud! (lk. 173-174)
  • “Jah,“ ütlesin ma, „ja kas teate, ma tulin praegu mööda prospekti, minu ees kõndis inimene ja temast langes sillutisele vari. Ja kas teate: see vari helendas. Ning mulle tundub – ma olen kohe kindel – homme ei ole üldse enam varje, ei ühelgi inimesel, ei ühelgi asjal – päike paistab kõigest läbi...“ (lk. 178)
  • [I-330:] „Ja on selge: õnn on see, kui pole enam mingeid soove, pole mitte ühtegi... Missugune eksitus, mis totter eelarvamus, et me oleme seniajani pannud õnne ette plussmärgi, absoluutse õnne ette tuleb muidugi panna miinus – jumalik miinus.“ (lk. 179)
  • Mu pea kargas koost, kaks loogikarongi olid kokku põrganud, kuhjusid teineteise otsa, lõhkusid raginal teineteist... (lk. 180)
  • Totter – sest valge ei saa olla ühteaegu must, kohus ja kuritegu – ei saa kokku langeda. Või siis ei ole elus ei musta ega valget ning värvus sõltub üksnes loogilisest põhieeldusest. (lk. 185)
  • Ning see tema „sonimine“ oli nii veendunud, nii paindumatu, et ma küsisin iseendalt: „Äkki ongi tõesti sonimine see kõik, mis viimasel ajal sünnib minuga ja minu ümber?“ (lk. 187)
  • ÕNNE VAENLASED EI MAGA. HOIDKE ÕNNEST KINNI KAHE KÄEGA! HOMME PEATATAKSE TÖÖ – KÕIK NUMERUSED ILMUVAD OPERATSIOONILE. MITTEILMUNUID OOTAB HEATEGIJA MASIN. (lk. 188)
  • Nii sain ma omaenese kogemuse põhjal kinnitust, et naer on kõige kohutavam relv: naeruga võib tappa kõik – isegi mõrva. (lk. 203)
  • Kuid 40. põikprospektil õnnestus konstrueerida ajutine kõrgepingelainetest müür. Ja ma loodan – me võidame. Veel enam, ma olen kindel – me võidame. Sest mõistus peab võitma. (lk. 225)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel