Mechthild Magdeburgist

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Magdeburgi Mechthild)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Merazhofen Pfarrkirche Chorgestühl links Mechthild.jpg

Mechthild Magdeburgist (u 1207 – u 1282/1294) oli saksa müstik, kelle raamat "Das fließende Licht der Gottheit" on esimene saksakeelne näide kristlikust müstilisest kirjandusest. Eesti keelde on raamatu tõlkinud Kalle Kasemaa. Mechthildi mälestuspäev kirikukalendris on 19. november.


"Jumaluse voogav valgus"[muuda]

Tsitaadid Avatud Eesti raamatu väljaandest: Magdeburgi Mechthild, "Jumaluse voogav valgus"; Meister Eckhart, "Eristamise kõned". Keskülemsaksa keelest tõlkinud Kalle Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 2015.


  • Ma tulen oma armsama juurde nagu kaste lilleõiele.
    • Kuidas Jumal tuleb hinge, 1. raamat, XIII
  • Hommikul magusa kaste ajal — see on varjatud lähedus, mis hinge kõigepealt puudutab — ütlevad talle toaneitsid, mis on viis meelt: "Emand, te peaksite riidesse panema!" "Armsad, kuhu ma pean minema?" "Me kuulsime selgesti sosinat: vürst tahab Teile kaste ja kauni linnulauluga vastu tulla. Oh emand, ärge nüüd viivitage!" Siis paneb ta ülle leebe alandlikkuse särgi — nii alandliku, et ta midagi madalamat ei talu; selle peale selge karskuse valge rõiva — nii puhta, et ta mõtteid, sõnu ega puudutusi ei talu, mis võiksid teda rüvetada; siis paneb ta selga püha kuulduse mantli, mille ta kõigi voorustega on ära teeninud. Siis läheb ta pühade inimeste seltskonna metsa; seal laulavad päeval ja ööl Jumalaga harmoonilise ühinemise magusaimad ööbikud, ja seal kuuleb ta püha tunnetuse lindude paljusid magusaid hääli. Veel pole noormees tulnud. Nüüd läkitab ta saadikuid, sest ta tahab tantsida. Ning ta läkitas Aabrahami usu järele ja prohvetite igatsuse järele ja meie emanda püha Maria karske alanduse järele ja Jeesuse Kristuse kõigi pühade vooruste järele ja tema väljavalitute kogu tubliduse järele. Nõnda sünnib kaunis kiidutants.
Siis tuleb noormees ning ütleb talle: "Neitsi, nii tublilt peaksite tantsu jätkama, nagu Te minu väljavalitute ees olete tantsinud!"
Siis ütleb ta: "Ma ei saa tantsida, isand, kui sa mind ei juhi!"
  • Armastuse teest üle seitsme asja, mõrsja kolmest rõivast ja tantsust, 1. raamat, LXIV


  • "Emand, kui Te tahate end mõnusasti jahutada, siis kummarduge väikese lapse kohale Neitsi süles ning vaadake ja nähke, kuidas inglite rõõm igikestvast Neitsist üleloomulikku piima imes."
"Lapsi imetada ja hällitada on lapselik armastus. Mina olen täiskasvanud mõrsja, ma tahan oma peigmehele järgneda!"
"Oh emand, kui sina sinna jõuad, siis pimestume lausa, sest Jumalus on nii tulikuum, nagu sa küllap isegi tead, et kõik tuli ja kõik lõõm, mis taevast ja kõiki pühakuid särama ja põlema paneb — kõik see on voolanud tema jumalikust hingusest ja tema inimlikust suust Püha Vaimu nõu järgi! Kuis saaksid sa seal hetkegi viibida?"
"Kala ei saa vees uppuda, lind õhus vajuda, kuld ei saa tules rikneda, vaid saab sealt oma puhtuse ja särava helgi. Jumal on kõik olendid loonud nii, et nad elavad oma loomuse järgi; kuidas saaksin siis oma loomusele vastu panna? Ma pean kõigist asjadest lahti öeldes minema Jumalasse, kes on loomu poolest mu isa, oma inimsuse poolest mu vend, armastuse tõttu mu peigmees — ning mina alati tema oma!"
  • Armastuse teest üle seitsme asja, mõrsja kolmest rõivast ja tantsust, 1. raamat, LXIV


Ma sureksin meelsasti armastusest,
kui see peaks mulle juhtuma;
teda, keda ma armastan,
olen näinud,
oma selgete silmadega,
seismas mu hinges.
Mõrsja, kes oma armsamat on majutanud,
ei tarvitse kaugele minna.

  • Kaks armulaulu sellelt, keda nähti armastajana, 2. raamat, II


  • Nüüd jätab saksa keel mind hätta, ladina keelt ma ei oska. Mis siin selles raamatus head on, see pole minu teene; sest kunagi pole olnud nii halba koera, et see poleks meelsasti tulnud, kui peremees teda valge saiakääruga meelitas.
    • 2. raamat, III
  • Siis nägi ta üht noormeest tulemas. Too tõi kimbu valgeid lilli; need puistas ta torni põrandale ning läks ära. Siis tuli teine ja tõi kimbu kannikesi; need puistas ta keset kirikut. Siis tuli veel üks ja tõi kimbu roose; need puistas ta ilusasti meie emanda (= Maria) altari ette. Siis tuli neljas ja tõi kimbu valgeid liiliaid ning puistas need koorile. Kui nad seda olid teinud, kummardasid nad kenasti ja läksid ära. Need noormehed olid nii õilsad ja kaunid vaadata, et kui kunagi mõnel inimesel ka suur piin oleks kehas, kaoks kogu tema piin, kui ta neid ainult näeks.
    • Vaesest tüdrukust, Ristija Johannese missast, armulaualeibade muundumisest Talleks, inglite kaunidusest, pühakssaanud inimeste neljast liigist ja kuldsest pennist, 2, raamat, IV


  • Siis hoidis meie Issand käes kahte kuldset karikat; mõlemad olid täis elavat veini. Vasakus käes oli piina punane vein ja parema käes ülikõrge lohutuse valge vein. Siis ütles meie Issand: "Õndsad on need, kes seda valget veini joovad! Sest kui ma jumalikus armastuses mõlemat valan, on valge ometi iseendast õilsam. Ning kõige õilsamad on need, kes mõlemat, valget ja punast veini joovad."
    • Kiida Jumalat piinas, siis ta ilmub sulle. Kahest kuldsest karikast: piina ja lohutuse karikast, 2. raamat, VII
  • Meeleldi autu, meeleldi kartmatu, meeleldi üksi, meeleldi tasane, meeleldi madal, meeleldi kõrge, meeleldi seltsiv.
    • Täiuslikkuse seitsmest liigist, 2. raamat, XII


Kui inimest kord tõeliselt haavab armastus sügavalt,
ei saa ta iial terveks täielikult —
kui ei saa suudlust suult,
millelt tema hinge haavati sügavalt.

  • Kuidas armastusest haavatu terveks saab, 2. raamat, XV


  • "Proua Kaemus, Te olete näinud, et seeravite koori inglid on Jumala lapsed ja ometi tema sulased. Pisimgi hing aga on Isa tütar ja Poja õde ja Püha Vaimu sõbratar ja tõesti püha Kolmainu mõrsja. Kui võrdlus lõpuni välja mängida, siis vaata, mis kõige enam kaalub! Kalleima ingli Jeesuse Kristuse, kes seeravite kohal heljub, kes oma isaga on üks jagamatu Jumal, selle võtan mina, tühiseim hing, oma kätte ning söön teda ja joon teda ja teen temaga, mida tahan. See pole inglitele kunagi võimalik. Kui kõrgel ta mu kohal elutseb — tema jumalikkus pole mulle kunagi nii kättesaamatu, et ma ei saaks lakkamatult kõiki oma liikmeid temast täidetuna tunda; nii ei saa ma oma armastuses iial enam jahtuda. Mis on mul siis sellest, mida inglid kogevad?"
    • Kuidas kaemus küsib armastavalt hingelt seeravite kohta ja pisima inimese kohta, 2. raamat, XXII


  • "Oh häda, paljud, kes õpetuse ja loomuliku meelelaadi poolest targad on, ei söanda end palja armastuse meelevalda anda!"
"Kuid lihtsameelsete puhaste poole, kes kõigis oma tegemistes Jumalat siiralt silmas peavad, peab Jumal loomu poolest kalduma."
  • "Ma arvasin, kui ma end vaimuliku ordu liikmena Jumalale andsin, et ma siis palju kõrgemale tõusin."
"Mis mõte on sellel, et magavat inimest kaunilt rõivastataks ja talle õilsaid roogasid ette kantaks? Seni kui ta magab, ei saa ta ju süüa. Oh armas, lase end nüüd äratada!"
  • Kuidas armastus tuima hinge küsitleb ja õpetab, teda meelsasti ta armsama juurde juhataks ning esimesena räägib, ja tuim hing vastab, 2. raamat, XXIII


Tõeline armastus jumalikus tarkuses toob kasinuse ja peletab põlatava ahnuse.

/---/

Püsiv armastus koos heade kommetega ei saa valskust teha.
Tugev armastus vapra teoga teab kõigis asjus head nõu.
Are armastus sillerdavas voolus teeb hingele magusat valu, see surmab ka ilma surmata.
Ülivõimukas tormine armastus on see, mida keegi seletada ei suuda.
  • Armastuse kuueteistkümnest liigist, 3. raamat, XIII


Rahust ilma Püha Vaimu sidemeta saab väga ruttu tühi askeldus.
Alandusest ilma armastuse tuleta saab lõpuks ilmne valskus.
Õiglusest ilma Jumala alanduse sügavuseta saab kohemaid kohutav kurjus.
  • Võltsvoorustest; kellel need on, see elab vales, 3. raamat, XIV


Kõrkus tahab alati olla esimene, alandlikkus ei jää enne rahule, kui on teeninud kõiki olendeid. /---/
Õige vaimsus hülgab kättemaksu, kasvatamata süda püüab alati rahu rikkuda.
Head mõtted ei saa teha halba, kuri tahe ei kuula kellegi sõna. /---/
Ebasiiras innukus elutseb väga lähedal vihale, püha halastus elab üksnes Jumalaga.
Vale on väljast kaunis ja seest inetu, seepärast võtavad tema kaaslased teda lahkesti vastu. /---/
Viha möllab alati väsimatult, armastus põleb valu tegemata, ta on kõigest valust vaba. /---/
Tagarääkimine häbeneb inimesi, mitte Jumalat, kes ju kõiki asju kuuleb ja näeb.
  • 4. raamat


  • Üks vääritu inimene mõlgutas lihtsameelselt Jumala õilsuse (= täiuslikkuse) üle. Siis andis Jumal talle tuld mõistusega tunnetada ja hinge silmadega näha; see põles vahetpidamatult kõrguses kõigi asjade kohal. See tuli oli põlenud ilma alguseta ja peab veel alati ilma lõputa põlema. See tuli on igavene Jumal, kelles kätkeb kogu elu ja kes kõik asjad on endast välja toonud.
Tule sädemed on lennanud; need on pühad inglid.
Tule sähvatused on tulnud; need on kõik Jumala pühakud /---/
Selle tule söed lõõmavad veel; need on kõik õndsad, kes siin taevases armastuses põlevad ja hea eeskujuga valgustavad. /---/
Selle tule meister peab veel tulema; see on Jeesus Kristus, kellele tema taevane Isa usaldas esialgse lunastuse ja viimse kohtu. Viimselpäeval teeb ta sädemekestest kauneimad kruusid taevasele Isale, millest ta ise oma igavesel peol joob kogu pühadust, mille ta koos oma Pojaga meie hinge ja meie inimmõistusse on valanud. Jah, ma joon sinust ja sina jood minust kõike head, mis Jumal meis on säilitanud. Õnn sellele kes nüüd kindlalt seisab ega lase raisku minna, mis Jumal temasse on valanud.
  • Jumaliku tule kümnest kujust, Jumala täiuslikkusest lähtunud, 6. raamat, XXIX


  • Mis abi on üllatest sõnadest ilma halastustegudeta, mis abi on jumalaarmastusest ja samas vihast heade inimeste vastu? Siis sa ütled: "Kui Jumal annaks, teeksin seda meelsasti." Kuula nüüd: voorused on pooleldi Jumala and ja pooleldi on need meie enda omad. Kui Jumal meile tunnetust annab, siis peame neid kasutama.
    • Selgel armastusel on neli asja, 6. raamat, XXX


  • Kus oli Jumal, enne kui ta midagi lõi? Ta oli iseendas, ning talle olid kõik asjad juuresolevad ja avalikud, nii nagu nad täna on. Milline oli meie Issanda Jumala kuju siis? Just selline nagu kera, ning kõik asjad olid kätketud Jumalasse ilma luku ja ukseta. Kera alumine osa on põhjatu vundament kõigist kuristikest allpool; kera ülemine osa on kõrgus, mille kohal pole midagi; kera ümbermõõt on hoomamatu ring. Veel polnud Jumalast loojat saanud. Kui ta aga kõik asjad lõi, kas siis kera laotati lahti? Ei, see on ikka veel terve ja see jääb alati terveks.
    • Kuidas Jumal hinge on teinud; mõnust ja piinast, kuidas Jumal sarnaneb kerale, 6. raamat, XXXI


  • Ma kuulsin küll oma vaimus tõde: mu sõnum jõudis Jumala juurde. Vastus, mis mulle peab antama, on nii suur, nii vägev, nii põhjatu, nii mitmetine, nii mõnukas ja nii ülihele, et ma ei suuda seda vastu võtta seni, kuni ma olen maine olend, kui ma viivuks täielikult ei lahku sellest armetust kehast, nii et ma enam selles ei ole. Nüüd pean ma kähku jutu lõpetama; muidu ma ei saaks enam vastu võtta seda, millest võib avalikult rääkida.
    • Kuidas sõnum Jumala ette tuli, 7. raamat, LIX