Mine sisu juurde

Käsk

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kamandamine)

Käsk ehk sund ehk sundus on väline surve kellelegi, et ta teeks midagi, mida ta käsuta ei teeks.

Piibel

[muuda]

Õnnis on mees, kes kardab Issandat,
kellele väga meeldivad ta käsud.
2 Võimsaks saab tema seeme maa peal,
õiglaste sugu õnnistatakse.
3 Vara ja rikkus on tema kojas
ja tema õigus püsib ikka.

  • Psalmid 112:1-3 (rohkelt viisistatud psalm, ladina keeles "Beatus vir")

Laozi

[muuda]

palju keeldusid ja tabusid on taeva all
    rahvas üha vaesub
rahval palju terariistu
    riigis kasvab segadus
inimestel palju andeid võimeid
    imeasju tehakse
seadusi ja käske vorbitakse
    röövleid vargaid palju saab

Proosa

[muuda]
  • 9. Sundus on halb, ent pole mingit sundi sunni all elada.
    • Epikuros, "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)



  • Valitsusel ei ole ettepanekuid, mida teha, kuid on käsud, mida anda.
  • Le gouvernement n'a pas de propositions à faire, mais des ordres à donner.
    • Charles de Gaulle, riigisekretär De Gaulle'i vastus juuni algul 1940. aastal admiral Darlanile, kel ta käskis viia Prantsuse armee jäänused Põhja-Aafrikasse, cit. via "Mémoires de guerre" (1954, 1956, 1959)



  • Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja üliviisakad ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud ninakust nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema käske täitma, teades, et kui nahatäis oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkida nõeltega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nagu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt kooli, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma kodust, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi saladus.
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 20-21


  • Kui isiksus ei ole ühiskonnas vaba, kui ühiskond ei garanteeri isikuvabadusi, siis tulemuseks on, et isik delegeerib oma eetilise vastutuse kõrgemalseisvale instantsile. Isik vabaneb eetilistest piduritest. Isik täidab ülemuse tahet ja käsku. Vastutab käskija, mitte käsutäitja. Süsteem produtseerib lurjuseid ja terveid kaste eetikavastaste tegude kordasaatjaid.


  • Totalitarismi suhe kultuuriga, millest ta välja kasvas, oli paradoksaalne. Samal ajal kui ta ründas kogu Õhtumaa traditsiooni alustala - vaba ja autonoomset inimest, esindas ta teatud õudusttekitaval moel ka sellesama kultuuri üldkehtivaid väärtusi. Paradoks sündis sellest, et harjumuspärased moraalinormid kirjutasid küll ette humaanset käitumist, aga ei soosinud iseseisvat mõtlemist. Nii juhtus, et kui käskude sisu muudeti suunas "sina pead tapma", siis osutus juurdunud kuulekus katastroofiliseks "vooruseks". Natsifunktsionäär Adolf Eichmann, kes kohusetundliku ametnikuna sadade tuhandete inimeste surmalaagrisse saatmist organiseeris ning kellest Arendti silmis sai mõtlematuse ja seega totalitarismi "banaalse kurjuse" sümbol, elas ja tegutses viisil, mis on Lääne poliitilise filosoofia traditsiooni normidega pigem kooskõlas kui vastuolus: see traditsioon jagab inimesed valitsejateks ja alamateks, ekspertideks ja tavainimesteks, see kutsub inimesi autoriteete järgima ja mitte iseseisvalt mõtlema.
    • Iivi Masso, "Hannah Arendt totalitarismi põhjustest ja olemusest". Vikerkaar 8/9 2001, lk 190


  • Isand Vetinari sammus välja ja läks tagasi peasaali, Vimes järel.
"Kõigest hoolimata," sõnas ta, "et rahu säilitada, tuleb see golem hävitada."
"Ei, härra."
"Lubage ma kordan käsku."
"Ei, härra."
"Ma olen kindel, komandör, et ma andsin teile just käsu. Ma tundsin täiesti selgesti, et mu huuled liikusid."
"Ei, härra. Ta on elus."
"Ta on lihtsalt savist tehtud, Vimes."
"Kas me pole kõik samasugused? Vähemalt nende brošüüride järgi, mida konstaabel Külasta kõigile jagab. Pealegi, ta ise arvab, et on elus, ja mulle sellest piisab."
Patriits heitis käega trepi ja oma paberitest üle ujutatud kabineti poole.
"Sellele vaatamata, komandör, tuli mulle juhtivatelt usutegelastelt tervelt üheksa ametlikku läkitust, milles väidetakse, et ta on jälestusväärne."
"Jah, härra patriits. Ma mõtisklesin palju selle seisukoha üle ja jõudsin sellisele järeldusele: nad kõik on persevestid."


  • "Härra Omochi on teie peale väga vihane. Te tekitasite tänahommikusel koosolekul kohutava meeleolu: kuidas oleksid meie partnerid saanud end kindlalt tunda ja meid usaldada, kui seltskonnas on valge, kes saab aru nende keelest? Nüüdsest alates te enam jaapani keelt ei räägi."
Vaatasin teda suurte silmadega.
"Vabandust?"
"Te ei oska enam jaapani keelt. Selge?"
"Aga Yumimoto ju tänu sellele mind tööle võttiski, et ma oskan teie keelt!"
"Mul ükskõik. Ma annan teile käsu jaapani keelest enam mitte aru saada."
"See on võimatu. Sellist käsku ei saa täita mitte keegi."
"Alati on võimalik käsku täita. Sellest peaksid ka Lääne ajud ükskord aru saama."
"Käes," mõtlesin enne, kui jätkasin:
"Jaapani aju on võib-olla võimeline sundima end keelt unustama. Lääne ajul puuduvad selleks vahendid."
See ekstravagantne argument näis härra Saitole vastuvõetav.
"Tehke sellegipoolest proovi. Vähemalt teeselge, et teete. Mulle on teie suhtes korraldused antud. Oleme rääkinud?"


  • Diskreetselt edastatud kuninglik soov oli tegelikult käsuks ja Austen komponeeriski lakoonilise tiitellehe: "Emma, pühendatud Tema loaga Tema Kuninglikule Kõrgusele Printsregendile". Kirjastaja John Murray arvates oli seda liiga vähe ja praegune pühendus ongi tema looming. Printsregent ise ei andnud mingil viisil märku, et ta pühendust oleks märganud, aga kolm kuud hiljem saabus kuninglikult raamatukoguhoidjalt tänukiri pühendusega koopia eest. (lk 544)


  • Meie praegune vabaduse mõiste, mis lähtub universaliseerivast, ekstraktiivsest, allutavast, (neo)liberaalsest metafüüsikast, on kõigest üks ajalooline võimalus mõista vaba elu(viisi). Ja pealekauba on ta säärane metafüüsika, mis teeb õnnetuks, sest asetab vabadusesunni üksikisiku õlule. Vabaduse nõudlemine on sund osta, omada, olla naabrist parem, eraldada end kogukonnast, pidevalt ligimesega – ja ka iseendaga – konkureerida. (Neo)liberaalse vabaduse püüdlus on hukatustee, mille lõpus leegitseb läbipõlemise põrgu. Arusaam, et kogu ilm mõtleb ja teostab lakkamatult eluvabadust – ehk muundumist, saamist, (te)isenemist –, on kõigest esimene, kuid esmatähtis samm taipamaks, et vaba saab olla ainult koos. On ainult vabakssaamine koosluses ja kooslusega.

Luule

[muuda]

Elab majas üks mees kes madudega mängib kes kirjutab
kes kirjutab kui pimedus laskub Saksamaale sinu kuldsed juuksed Margarete
tema kirjutab ja astub maja ette ja tähed vilguvad
ja tema vilistab oma koeri
vilistab oma juute laseb kaevata haua maasse
tema käsutab meid mängige nüüd tantsulugu

Allikata

[muuda]
  • Seadus on käsk, mille ühed inimesed on andnud teistele, teeseldes, nagu ei puutuks käsuandjad asjasse.

Vanasõnad

[muuda]
  • Aja muid, astu ise, käsi teisi, käi ise.
  • Haigus on surma käsk.
  • Häda suurem kui käsk.
  • Kes saab santi sundida, kui sant ei taha (suuda) kõndida
  • Kõht kõige kurjem kubjas taga sundimas.
  • Käsk vanem kui käsutäitja.
  • Rumal käsib rusikaga, tark sunnib sõnaga.
  • Parem ise teha kui teist käskida.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Käsk&oldid=104793"