Maire Jaanus

Maire Jaanus (1970–1984 Maire Kurrik, sündinud 22. jaanuari 1940 Tartus) on Ameerika Ühendriikides elav eesti kirjandusteadlane ja kirjanik.

"Kirg ja kirjandus"

Maire Jaanus, "Kirg ja kirjandus. Esseid eesti ja Euroopa kirjandusest ja psühhoanalüüsist", Tallinn: Vikerkaar, 2011.

Näib, et suurimad realistid on kujutanud ja konstrueerinud reaalsust selleks, et seda siis reaalsega silmitsi seistes küsimuse alla panna, dekonstrueerida ja uurida. Oma suurteose "Tõde ja õigus" kahes viimases köites viib Tammsaare oma tegelased kõige selle piirideni, mida nad olid teadnud või millesse uskunud. (lk 105)
Ka klassikaline filosoofia vältis kirgede rada üldiselt ning lihalikke kirgi eriti, väites, et kired kallutavad mõistust kõrvale ning nurjavad loogika objektiivsed tehted. Aristotelese järgi peavad kired järgima kontemplatsiooni ja eetilise tegevuse ratsionaalset rada, mitte aga armastust ja usku. Kired, mille klassikaline filosoofia ja protestantluse-eelne kristlus oli eemale tõrjunud, leidsid oma esimesed eestkõnelejad renessansis, esmajoones Shakespeare'i, Cervantese, Rabelais’ ja Erasmuse näol. ("Tammsaare ja armastus", tlk Kajar Pruul, lk 107)
"Kirjades inimese esteetilisest kasvatusest" esitas Schiller inimvaimu uue kolmikmudeli, mis pakkus väljapääsu mõistuse ja kirgede dualismist ja kompromissitust antiteesist. Schilleri jaoks ei ammendu inimese olemine ei ratsionaalse vormiajega ega meelelise eluajega: "ta ei tohi olla kumbki neist kahest, ta peab olema inimene". Kolmas väljapakutud aje, nimelt mängutung, lisas määramatuse ja vabaduse, ning vabadus oli Schilleri jaoks sünonüümne inimsuse ideega. Mänguaje muudab inimese avatuks spontaansele leiutamisele, muutusele ja liikuvusele ning äärmuste ennustamatule, dialektilisele vastasmõjule. ("Tammsaare ja armastus", tlk Kajar Pruul, lk 111)
Keel toob sisse põhimõttelise vahe objekti kujutise ja objekti enese vahel. Ta lahutab subjekti sellestsamast maailmast, mille ise meile annab, ta pühitseb lõhestatud subjekti ihasse. Iha on keele omandamise struktuurne tagajärg. Seega: armastus on metafoor, iha on metonüümia. Armastus on ikonofiilne, iha - ikonoklastiline. ("Tammsaare ja armastus", tlk Kajar Pruul, lk 116)
Saun, see põhjamaine emaüsk, eestlaste ajalooline sündimis- ja suremispaik, aitab oma soojuse ja turvalise suletusega ühtaegu nii valujuttu valla päästa kui ka selle mõju talutavamaks muuta, sest valul on mäluga teatavasti üpris keerukad suhted. Enamik meist ei taha valu mäletada; selle asemel tahame hoopis nautida naudingu meenutamist. ("Eesti ja valu: Jaan Krossi "Keisri hull", tlk Kajar Pruul, lk 138)
Käsk mitte valetada külvab segadust. See on käsk, mida ei saa täita, sest see põhineb vääreeldusel, nagu võiks keel kõnelda tõtt. Keel aga peatub öeldamatu Reaalse ees. Vale juured on Sümboolses eneses, niivõrd kui see on abstraktne, osaline ja ebatäielik - pelk näivus, midire, suuteline ütlema ainult osa tõest. ("Eesti ja valu: Jaan Krossi "Keisri hull", tlk Kajar Pruul, lk 144)
Keel ei ole võimeline olema tõde. Seadus käsib meil teha keelega võimatut.

Kross näib kõike seda teadvat ja 1978. aastal, süngel kolonisatsiooni ja hirmuvalitsuse ajal, mil "Keisri hull" ilmus, pidi ta võtma kasutusele kogu oma teadmise ja leiutama kirjutamismeetodeid, mis kaitseksid igaüht: teda ennast kui autorit, tema lugejaid ja kommenteerijaid. Kross sai sellega hakkama. Ta lõi piisavalt avatud ja lõpetamata narratiivseid kihte, et lõplik ja piiritletud tõde jääks kättesaamatuks ja et näidata tõe radikaalset ebakindlust. ("Eesti ja valu: Jaan Krossi "Keisri hull", tlk Kajar Pruul, lk 146)

Võim ja trauma on alati käinud käsikäes. Trauma tähendab inimest või rahvast katvate haprate tsivilisatsioonikihtide purustamist. Võim võib subjekti sümboolse staatuse ja autoriteedi jäägitult maatasa teha niisama kiiresti kui pommid linna. Kui meilt röövitakse meid koos hoidvad sümboolsed ja imaginaarsed samastumisalused, nagu nimi, rahvus, kodakondsus, keel, sugu, elukutse, konstitutsioonilised ja seaduslikud õigused, meie veendumused ja perekond, siis seisame silmitsi oma tühistatud isedusega ja näeme, et meie olemuseks on eimiski. ("Eesti ja valu: Jaan Krossi "Keisri hull", tlk Kajar Pruul, lk 146-147)
Meie tsivilisatsioon erineb kreeka ja kristlikust tsivilisatsioonist üldise tendentsi poolest mõista radikaalset kurjust mitte ontoloogiliselt ja teoloogiliselt, vaid pigem antropoloogiliselt, sotsiaalselt ja ajalooliselt. Stalini ja Hitleri surmalaagrid esindavad vägagi maist, inimlikku kurjust. Seega pole sõjad ja kurjus tingimata surematud või igavesed, vaid "määratu kangus, metsikus ja haaramatus" meie südames, mis neid võib-olla põhjustab. Enamik meist püüab oma sisemuse "kanguse, metsikuse ja haaramatuse" eest lihtsalt pageda. Me leiutame mitmesuguseid naudingu ja õnne eesmärke, et oma armetust vältida. ("Eesti ja valu: Jaan Krossi "Keisri hull", tlk Kajar Pruul, lk 152)
Kristuse kannatav keha leiutati selleks, et peatada talumatu kannatamine, mis on tingitud surmast. Kristuse kannatava keha jätkuv tähenduslikkus tuleneb tõsiasjast, et see rahuldab üht universaalset iha - ületada surm ja saavutada surematus. Tema ristilöödud keha pani surmale piiri. See peidab ära surmale loovutatud keha. Kristus kannatab surma, et tõestada selle olematust ja selle ületamise võimalikkust. Nagu igasugune ohver, esitab ta surma usu proovikivina. Seega on ristilöömine kõige fundamentaalsema tühimiku imaginaarne katmine. ("Eesti ja valu: Jaan Krossi "Keisri hull", tlk Kajar Pruul, lk 164)
Ei saa uskuda üksnes naudingusse. Tuleb uskuda ka valusse. Ei saa uskuda üksnes headusse ja tõesse. Tuleb uskuda ka kurjusse ja valesse. Kross on meie kannatuste, meie koloniseerimise ja meie ellujäämise ning sunnitud kompromisside suurim kroonik. Ta tuletab meile meelde, et küsimused valust, kurjusest ja valetamisest on tähtsad, sest sellel, mida nende kohta arvatakse, hoiakul, mida nende suhtes võetakse, on fundamentaalne tähendus kultuurile, järgmistele põlvkondadele edasiantavale. ("Eesti ja valu: Jaan Krossi "Keisri hull", tlk Kajar Pruul, lk 166)
Koonduslaager tähendab inimestelt kõige inimliku süstemaatilist kõrvaldamist enne nende täielikku hävitamist massihauas. See on riiete ja kultuuri katete halastamatult julm ja toores maharebimine, et hävitada imaginaar-sümboolne keskkond, mis kaitseb inimesi nende fundamentaalse eimiskisuse ja samasuse eest. ("Kundera ja Lacan: tung, iha ja unenäojutustus", tlk Märt Väljataga, lk 177)
Kuigi metafoorid peidavad või katavad oma asendamisteoga midagi, hoiavad nad peidetut metonüümses seoses kohalolevana. Tihendamisvormina tekitavad nad tihedust, läbitungimatumat massi, olemistunnet. ("Kundera ja Lacan: tung, iha ja unenäojutustus", tlk Märt Väljataga, lk 186)
Inimese nauding on niivõrd iseäralik, veider ja unikaalne. Seda, milliste vahenditega tung oma rahulduse leiab, ei ole võimalik ette näha. Ükski ideoloogia ei saa ette kirjutada ega isegi ära aimata individuaalset õnne, arvestades selle erilisust iga indiviidi jaoks ja selle juuri alateadlikus fantaasias. ("Kundera ja Lacan: tung, iha ja unenäojutustus", tlk Märt Väljataga, lk 204)
Kitš kuulub igaühe vältimatusse imaginaarsesse repertuaari, kuid me võime vältida selle pealesurumist teistele. Teatavad üsna banaalsed kujutlused, nagu üle muruplatsi jooksvad lapsed, liigutavad meid pisarateni. Üksik inimene on see, kes kitši pärast pisara poetab. Kitš muutub aga autoritaarseks siis, kui rõhutatakse, et see on universaalne ja peaks tooma pisara välja igaühel. ("Kundera ja Lacan: tung, iha ja unenäojutustus", tlk Märt Väljataga, lk 206)
Esiteks on minu meelest romaani puhul aksioomiks, et see, mis jääb teadvustamata tegelaskujudes, on teadvustatud ja irooniliselt olemas teose struktuuris. ("Mati Undi "Via Regia": vorm ja praxis", tlk K. Sarv, lk 233)
Sest kui nõustume Ivar Ivaski väitega, et "väikestes keeltes on olemas erakordselt loomingulisi marginaalkirjandusi ja ebapiisavalt tõlgitud suuri luuletajaid", siis hakkame tõlkima laias valikus; ja kui me nii teeme, siis asendub praegune hierarhiline lääne kirjanduse kontseptsioon üksikute ja autonoomsete, erineva mõjukusega rahvuskirjanduste paljususest metarahvusliku kontseptsiooniga, mis on egalitaarsem ning arvestab rohkem tõlgete mõju ja tõsiasja, et suured kirjandusloojad pole iialgi olnud nii rahvuslikud, kui rahvuskirjanduste arengu ja ajaloo rõhuasetus mõista annab. ("Tõlkimine ja kaotus: Mati Undi "Viimnepäev", tlk Ene-Reet Soovik, lk 243-244)
Kultuur, sõnad, luule, sümbolid on kerged. Reaalsus ja keha on rasked. Mõte, kujutlusvõime ja kõnelev subjekt lendavad õhus; keha on kinni reaalses ning instinktides ja tungides. ("Viivi Luik: sõda ja rahu, keha ja genotekst", tlk Anne Lange, lk 258)
Eestis on korraga käimas suur hulk protsesse: dekoloniseerumine, desovetiseerimine, renatsionaliseerumine, reeuropiseerumine, globaliseerumine, postmoderniseerumine, üha rohkem ka kommodifitseerumine ja homogeniseerumine, mis on iseloomulikud paljurahvuselisele hiliskapitalismile, ning viimaks, nagu kõikjal, ka reaalsuse asendumine simuleeritud hüperreaalsusega või täpsemalt väljendudes, trükisõnakultuuri, raamatukultuuri tagandamine millekski teisejärguliseks - telematiseeritud kiirkommunikatsiooni kiire arengu ja interneti-kultuuri mõjul. ("Eesti aeg ja monumentaalaeg", tlk Ene-Reet Soovik, lk 293)
Eesti on piiririik, nagu seda on kõik riigid. Piirid moodustavad sisemise ja välimise. Neid saab ületada. Kõik piirid on haprad, nihutatavad, läbitavad, rikutavad ja ületatavad. Eestlased teavad seda, nende juurde on nii palju kordi sisse tungitud: venelased, sakslased, rootslased, poolakad, suur hulk keeli ja religioone, ning nüüd kommertsialiseerumine, saastumine ja elektrooniline kiirtee. Piirid ei taga julgeolekut. Väikeriik ei ole turvalisem kui keha. ("Eesti aeg ja monumentaalaeg", tlk Ene-Reet Soovik, lk 296)
See, mida see uus põhjamaine, balti-eesti subjekt tahab, on uus ajaeetika. Ta tahab täiesti uut tüüpi temporaalsust, mis poleks nii eksklusiivne ega jagatud. See inklusiivsem ajaeetika tunnustab rahvusliku ja ajaloolise aja kõrval ka vajadust monumentaalaegade järele. See võtab omaks, et need mitteajaloolised, mitteproduktiivsed ja mittemateriaalsed ajatüübid võivad meile selle kohta, kuidas inimesed mingis kultuuris elavad ja surevad, rääkida palju rohkem kui mõõdetava produktsiooni aeg. See uus, laiendatud ajaeetika võimaldab eneses lünki, vaimude, hallutsinatsioonide ning seletamatult kummaliste moonutatud tajude ilmumist. See näeb meid alati seismas surelikkuse ja surematuse vahelisel piiril ning kaitseb vajadust ajatuse ja surematuse ruumide järele, metamorfoosi, usu ja jumaldamise, nagu ka hulluse teistsuguste aegruumide järele. ("Eesti aeg ja monumentaalaeg", tlk Ene-Reet Soovik, lk 323)
Jah, ma olen sündinud Tartus ja tundnud uhkust selle üle, et Tartu Ülikool (1632) on neli aastat vanem kui Harvard (1636), ja kui ajalugu läinuks teisiti, oleksin ma oma doktorikraadi saanud Harvardi asemel vahest hoopis Tartust. ("Kirg ja kirjandus: intervjuu", tlk Märt Väljataga, lk 341)