Mine sisu juurde

Isaiah Berlin

Allikas: Vikitsitaadid
Isaiah Berlin (1983)

Isaiah Berlin (läti keeles Jesaja Berlins, 6. juuni 1909 Riia – 5. november 1997, Oxford, Suurbritannia) oli Lätis sündinud vene emakeelega juudi päritolu inglise filosoof, 20. sajandi üks tähtsamaid liberalismist kirjutajaid.

"Vabaduse kaks mõistet" (1958)[muuda]

Tsitaadid esseest "Vabaduse kaks mõistet". Isaiah Berlin. "Valik esseid," Tõlkinud Erkki Sivonen. Tallinn, Hortus Litterarum, 1998 lk. 29-121

  • Tavaliselt öeldakse, et ma olen vaba sedavõrd, kui minu tegevusse ei sekku ükski teine inimene või inimühendus. Selles mõttes on poliitiline vabadus lihtsalt see jaosmaa, mille piires inimene võib tegutseda, ilma et teised seaksid talle tõkkeid. Kui teised takistavad mind tegemast seda, mida ma muidu võiksin teha, siis olen ma sellevõrra vähem vaba, kui aga nimetatud jaosmaad kärbitakse kellegi teise tahtel üle teatava miinimumpiiri, siis võib öelda, et minu suhtes rakendatakse sundi või koguni orjastamist. Kummatigi ei laiene sunni märksõna kõikidele võimetuse juhtumitele. Kui ma ütlen, et ma ei saa hüpata rohkem kui jala kõrgusele, või lugeda, sest olen pime, või ei suuda mõista Hegeli hämaramaid lehekülgi, siis oleks pentsik väita, et ma olen seetõttu kuidagi orjastatud või sunni all. Sund tähendab teiste inimeste tahtlikku sekkumist sellel jaosmaal, mille piires ma muidu võiksin tegutseda. Poliitilisest vabadusest jääb puudu ainult sellel inimesel, kelle sihtide saavutamist takistavad teised inimesed. Ainuüksi suutmatus mingit sihti saavutada ei ole poliitilise vabaduse puudumine. lk. 37-38
  • Rõhumise kriteeriumi moodustab see osa, mille ma oma soovide täitmatuses omistan teistele inimestele – otseselt või kaudselt, teadlikult või mitte. Selles mõttes vabaduse all pean ma silmas teiste sekkumatust. Mida avaram on jaosmaa, kus sekkumist ei esine, seda avaram on minu vabadus. lk. 39-40
  • Inimesed on paljuski üksteisest sõltuvad ja kellegi tegevus ei ole sedavõrd täielikult eraviisiline, et ei satuks kunagi ja kuidagi ristakuti kellegi teise eluga. „Haugi vabadus on lepamaimude surm“; ühtede vabadus oleneb paratamatult teiste tagasihoitusest. lk. 41
  • Lääne liberaalide südametunnistust ei rõhu minu arvates nägemus, et vabadus, mille poole inimesed püüdlevad, on vastavalt nende ühiskondlikule või majanduslikule seisundile erinev, vaid hoopis see, et vähemus, kellel see vabadus on olemas, on selle saavutanud ilmaolijate tohutu enamiku ekspluateerimise teel või vähemasti tollest enamikust mööda vaadates. Nad usuvad, ja mitte ilmaasjata, et kui isiklik vabadus on inimeste ülim eesmärk, siis ei tohi seda kelleltki ära võtta, kõige vähem aga tohiksid ühed nautida seda teiste arvel. Vabaduslik võrdsus: mitte teha teistele seda, mida ma ei peaks tahtma, et nad teeksid minule; võla tasumine neile, kes ainsana on teinud võimalikuks minu vabaduse või majandusliku edu või vaimuvalgustuse; õiglus oma lihtsaimas ja kõige üldkehtivamas tähenduses – need on liberaalse kõlbluse põhialused. Vabadus ei ole inimsoo ainus siht. lk. 42-43
  • Kui minu, minu klassi või rahvuse vabadus rajaneb paljude teiste inimeste viletsusel, siis on süsteem, mis niisugust asjadeseisu soodustab, ebaõiglane ja ebakõlbeline. lk. 43
  • Miks oli isikuvabaduse kaitse Milli jaoks sedavõrd püha? Oma kuulsas essees ta kinnitab, et kui inimestel ei lasta „rajal, mis puudutab ainuüksi neid endid“ toimida nii, nagu nad soovivad, on tsivilisatsiooni edenemine võimatu: tõde ei jõua päevavalgele ideede vabaturu puudumise tõttu; pole kohta spontaansusele, originaalsusele, vaimsusele, teadvuse energiale ega kõlbelisele julgusele. Ühiskond põrmustatakse „kollektiivse keskpärasuse“ taaga all. lk. 46
  • Nimelt ei ole vabadus antud tähenduses sugugi ühitamatu teatud liiki autokraatiaga või vähemasti rahva omavalitsuse puudumisega. Vabadus antud tähenduses huvitub peamiselt kontrolli ulatusest, mitte kontrolli lähteallikast. Nii nagu demokraatia võib tegelikult võtta üksikkodanikult terve hulga vabadusi, mis tal võiksid olemas olla mingi teise ühiskonnakorralduse puhul, nii on ka täiesti mõeldav, et vabameelne despoot võimaldab alamatele ohtralt isiklikku vabadust. lk. 49-50
  • Sõna vabadus positiivne tähendus tuleneb üksikisiku soovist olla ise enda peremees. Ma soovin, et minu elu ja otsused sõltuksid minust endast, mitte ükspuha millistest välistest jõududest. Ma soovin olla omaenda, mitte teiste inimeste tahteaktide tööriist. Ma soovin olla subjekt, mitte objekt; soovin juhinduda kaalutlustest ja teadlikest eesmärkidest, mis on minu enda omad, mitte alluda teguritele, mis mõjutavad mind nii-öelda väljastpoolt. Ma soovin olla keegi, mitte eikeegi; tegija – see, kes otsustab, mitte see, kelle eest otsustatakse; ise ennast suunav olend, mitte see, kes laseb välismaailmal või teistel inimestel endaga suvaliselt ümber käia nagu eseme või looma või orjaga, kes pole suuteline täitma inimese rolli, see tähendab, ise kavandama oma sihte ja suunda ning neid järgima. Vähemasti osalt pean ma silmas just seda, kui nimetan ennast mõistuslikuks olendiks ja oma mõistust selleks, mis eristab mind kui inimest ülejäänud maailmast. Ma soovin ennekõike teadvustada end mõtleva, tahtevõimelise ja aktiivse olendina, kes kannab oma valikute eest vastutust ja on suuteline neid omaenda ideedele ja eesmärkidele viidates selgitama. Ma tunnen end vabana sinnamaani, kus usun, et olen seda, ja orjastatuna sealtmaalt, kus ma pean möönma, et ma seda ei ole.
Vabadus, mis seisneb ise enda peremeheks olemises, ja vabadus, mis seisneb minu valikute takistamatuses teistest inimestest, võivad pealtnäha tunduda loogiliselt võrdlemisi lähedaste mõistetena – umbes nagu ühe ja sama nähtuse negatiivne ja positiivne määratlus. Ometi on positiivne ja negatiivne arusaam vabadusest ajaloo vältel arenenud eri suundades ja loogika vaatepunktist mitte alati sündsate sammudega, kuni lõpuks põrkasid nad lausa kokku. lk. 53-54
  • Hädaohtudele, mis kaasnevad orgaaniliste metafooride kasutamisega õigustusena ühtede inimeste poolt teiste suhtes rakendatavatele sunnivõtetele viimaste tõstmiseks „kõrgemale“ vabaduse tasandile, on niigi sageli osutatud. Säärasele keelepruugile annab aga teatava usutavuse meie äratundmine, et on võimalik ja mõnikord vajalik rakendada inimeste suhtes sundi mõnel niisugusel eesmärgil (ütleme, õiglus või tervishoid), mille poole nad ise püüdleksid, juhul kui nad oleksid paremini valgustatud, kuid jätavad selle tegemata sõgedusest, teadmatusest või rikutusest. See laseb mul hõlpsasti näha ennast teiste sundijana nende endi pärast – nende, mitte minu huvides. Niisugusel juhul ma väidan end neist paremini teadvat, mida nad tegelikult vajavad. Kõige enam saab see tähendada seda, et nad ei hakkaks mulle vastu, kui oleksid mõistuspärased ja niisama targad kui mina ja saaksid oma huvidest aru niisama hästi kui mina. Ent ma võin ka väita hoopis rohkemat. Ma võin kuulutada, et tegelikult nad püüdlevadki selle poole, millele nad oma pimedusega löödud seisundi tõttu teadvuse tasandil vastupanu avaldavad, sest neis on olemas teatav okultne üksus – varjatud mõistuspärane tahe või „päris“ eesmärk – ja et see üksus, olgugi et selle olemasolu ei kinnita pealtnäha ükski nende tunne, tegu ega ütlus, ongi nende „tõeline“ mina, millest vaene empiiriline mina aegruumis ei pruugi kuigi palju või üldse midagi teada, ning et see sisim vaim ongi ainus mina, mille soovid väärivad arvestamist. Kui ma juba olen omaks võtnud niisuguse vaateviisi, siis on mul täielik voli eirata inimeste või ühiskondade tegelikke soove, türanniseerida, rõhuda ja piinata neid nende „tõelise“ mina nimel ja hüvanguks, kindlas teadmises, et inimese päris-siht (olgu see õnn, kohusetäitmine, tarkus, õiglane ühiskond või eneseteostus) on samastatav tema vabadusega – tema „päris“, ehkki sageli nähtamatu ja vaikiva mina vaba valikuga. lk. 55-57
  • Mul on mõistus ja tahe; ma kavandan eesmärke ja ihaldan nende poole püüelda; aga kui mind takistatakse neid saavutamast, siis ei tunne ma end enam olukorra peremehena. Minu takistajaks võivad olla loodusseadused, juhused, inimeste tegevus või inimasutiste sageli ettekavatsematult avalduv toime. lk. 59
  • Ma allun seadustele, aga ma olen need oma sundimatule minale ise kehtestanud või need sellest ammutanud. Vabadus on allumine, ent „allumine seadusele, mille me ise endale kirjutame“ - ja ükski inimene ei saa orjastada iseennast. lk. 62
  • Minnes ära liiga kaugele, sulgudes liiga ahtasse ruumi, ma kängun ja hukkun. Loogiline tipp kõige selle hävitamisele, mille kaudu mind on võimalik haavata, on enesetapp. Kuni ma viibin elavas maailmas, ei saa mul kunagi olla täielikku turvatunnet. Selles mõttes (nagu õigesti täheldas Schopenhauer) toob täieliku vabanemise ainult surm. lk. 68
  • Ent kõik eeldavad, et täiesti mõistuspärastest olenditest koosnevas ühiskonnas himu inimeste üle võimutseda kas puudub või jääb mõjutuks. Rõhumise olemasolu või pürgimus selle poole on niisiis esimene märk sellest, et tegelik lahendus ühiskondlikele probleemidele on veel leidmata. lk. 79
  • Vabadus ei tähenda vabadust teha mõistusvastaseid, rumalaid ja vääri tegusid. Painutada empiirilised minad õige malli alla ei ole türannia, vaid vabastamine. lk. 81-82
  • Kui ma olen seaduseandja või valitseja, ma kahtlemata eeldan, et kui minu kehtestatud seadus on mõistuspärane (ja siin mul jääb üle nõu küsida ainult omaenda mõistuselt), siis kiidavad selle automaatselt heaks kõik kogukonna liikmed, kuivõrd nad on mõistuspärased olendid. Sest kui nad seda ei teeks, ilmutaksid nad pro tanto irratsionaalsust, seega vajaksid mõistuse survet – polegi tähtis, kas minud või nende oma mõistuse, sest mõistuse hääl on kahtlemata sama kõikides teadvustes. Ma väljastan oma käsud ja kui teie hakkate vastu, kannan hoolt selle eest, et surutaks maha teis leiduv irratsionaalne alge, mis ilmutab tõrksust mõistuse vastu. lk. 89-90
  • Vabaduse puudumine, mille üle inimesed või inimrühmad nurisevad, taandub pahatihti tunnustuse puudumisele. lk. 94
  • Ma ihaldan mõistmist ja tunnustust, isegi kui sellega kaasneb ebapopulaarsus ja mittesallimine. Ja ainsad, kes saavad mind tunnustada ja seeläbi anda mulle tunde, et ma olen keegi, on selle ühiskonna liikmed, millega ma tunnetan ajaloolist, kõlbelist, majanduslikku ja võimalik et etnilist ühtekuuluvust. lk. 95
  • Paternalism pole despootlik seetõttu, et on rõhuvam kui alasti, toores, valgustamata türannia, või pelgalt seetõttu, et eirab minus kätkevat transtsendentset mõistust, vaid seetõttu, et on solvav minu käsitusele endast kui inimolendist, kes korraldab oma elu vastavalt isiklikele (mitte ilmtingimata mõistuspärastele või heatahtlikele) eesmärkidele ning – ja eelkõige – on ära teeninud teiste tunnustuse säärase olendina. Sest kui mind säärasena ei tunnustata, võib minu õigus täielikule iseseisvusele inimolendina põrkuda minupoolsele mitteäratundmisele või kahtlustele. lk. 96-97
  • Ja siiski ei saa me kõnealust juhtumit niisama lihtsalt päevakorrast kustutada pelga näitena vabaduskäsituse segunemisest käsitusega staatusest, solidaarsusest, vendlusest, võrdsusest või mingist nende kombinatsioonist. Sest igatsus staatuse järele on teatavas mõttes väga lähedane soovile olla iseseisev toimija. lk. 100
  • Ent liberalismi vaimsed isad Mill ja Constant küsivad enamat kui see alammäär: nad nõuavad suurimat ühiskondlikkuse minimaalnõudmistega ühitatavat sekkumatust. Sedavõrd äärmuslikku vabadusnõuet pole tõenäoliselt kunagi esitanud keegi peale kõrgel tsivilisatsiooniastmel ja eneseteadlikest inimestest koosneva kasina vähemiku. Suurem jagu inimsoost on igatahes enamasti olnud valmis ohverdama sellise vabaduse teiste sihtide nimel, nagu turvalisus, staatus, heaolu, võim, voorus ja tasu teise silmas, või siis õiglus, võrdsus, vendlus ja mitmed teised väärtused, mis tervenisti või osalt jäävad sedavõrd suure isikliku vabadusega ühitamatuks ja ammugi ei sea säärast vabadust endale eeltingimuseks. lk. 104
  • Ühiskonna või ka klassi või rühma vabadus sõna selles tähenduses on mõõdetav nende barjääride tugevusega ning nende võimaluste hulga ja osakaaluga, mis nimetatud barjääride abil hoitakse avatuna – kui mitte kõikidele ühiskonna liikmetele, siis vähemasti väga paljudele neist. lk. 112

"Euroopa ühistunne ja selle saatus" (1959)[muuda]

Tsitaadid esseest "Euroopa ühistunne ja selle saatus". Isaiah Berlin. "Valik esseid", Tõlkinud Erkki Sivonen. Tallinn, Hortus Litterarum, 1998 lk. 339-386

  • Ainult käsitöölised jäljendavad – kunstnikud loovad. lk. 360
  • Siit jääb ainult üks sammuke äärmusliku natsionalismini ja fašismini. Kui juba ilmub käibele eeldus, et elu peab muudetama sarnaseks kunstiteosega, et reeglid, mis kehtivad värvide või helide või sõnade puhul, kehtivad ka inimeste puhul ja et inimolenditesse on võimalik suhtuda lihtsalt nagu „inimmaterjali“, tainjasse ollusesse, mida innustatud looja võib omatahtsi sõtkuda, siis kaotab pinna arusaam, mille kohaselt iga üksikinimene on sõltumatu ideaalide ja tarviduste läte – eesmärk omaette. lk. 369
  • Ometi on romantiline humanism – seesama taltsutamatu saksa vaim – kinkinud meile väga olulise kaemuse, mis nii hõlpsalt ei unune. Esiteks, et väärtuste looja on inimene ise, keda seetõttu ei tohi tõurastada millegi kõrgemalseisva nimel, sest midagi kõrgemalseisvat ei ole; nimelt seda pidas silmas Kant, rääkides inimesest kui eesmärgist omaette ja mitte vahendist eesmärgi saavutamiseks. Teiseks, et asutised pole mitte ainult inimeste poolt loodud, vaid ka inimeste jaoks loodud, ja kui nad oma loojaid enam ei teeni, siis on neil aeg kaduda. Kolmandaks, et inimesi ei tohi tõurastada ei abstraktsete ideede nimel – olgu need kui tahes ülevad, nagu näiteks edukäik või vabadus või inimsus – ega asutiste nimel, sest kummalgi nimetatutest ei ole omaette võetuna mingit absoluutset väärtust, kuivõrd kogu nende sisu pärineb inimestelt, kes üksi võivad teha millestki midagi väärtuslikku või püha – seega ei ole katsed nendele vastu seista või neid muuta sugugi mäss taeva käskude vastu, millele peaks järgnema hävitav karistus. Neljandaks – ja see on järeldus eelmistest -, et kõigist pattudest kõige hirmsam on võtta inimestelt väärikus või alandada neid selleks, et sundida neid tahtevastaselt mingi prokrustesliku malli raamidesse, millel otsekui oleks mingi inimlikest taotlustest lahutatav objektiivne autoriteet. lk. 375-376
  • Meil tuleb valida, ja üht valides kaotada teine – võib-olla isegi jäädavalt. Kui me valime isikliku vabaduse, siis võib sellega kaasneda mõne organisatsioonivormi ohvrikstoomine, mis oleks võimaldanud saavutada suurema jõudluse. Kui me valime õigluse, siis võime olla sunnitud ohvriks tooma halastuse. Kui me valime teadmised, siis tuleb ehk ohvriks tuua süütus ja õnn. Kui me valime demokraatia, siis tuleb ehk ohvriks tuua militariseerimisega või kuulekate hierarhiatega kaasnev jõud. Kui me valime võrdsuse, siis tuleb ehk ohvriks tuua teatav osa isiklikust vabadusest. Kui me valime oma elu eest võitlemise, siis tuleb ehk ohvriks tuua mitmeid tsivilisatsiooni väärtusi – palju niisugust, mida luues me oleme näinud ränka vaeva. Aga inimese suurus ja väärikus selles ongi, et ta teeb ise oma valikud ja keegi teine ei tee neid tema eest, et ta on ise enda peremees (isegi kui see aeg-ajalt temas hirmu ja üksildustunnet tekitab) ning et ta pole sunnitud kauplema endale turvalisust ja meelerahu, lastes end selle eest toppida kenasse lahtrikesse mingis totalitaarses ehitises, mis on võtnud nõuks ainsa liigutusega röövida temalt vastutuse, vabaduse ja lugupidamise nii enda kui teiste vastu. lk. 380
  • Aga kohates kedagi, kes (kui laenata kuulsat näidet) ei saa aru, miks ta ei peaks hävitama maailma, et jagu saada valust oma väikeses sõrmes, või kedagi, kes tõepoolest ei näe midagi halba süütute inimeste hukkamises või sõprade reetmises või laste piinamises, siis me leiame, et sääraste inimestega ei saa vaielda, ja mitte seetõttu, et nad meid kohutaksid, kui seetõttu, et nad tunduvad meile mingis mõttes ebainimesed – me nimetame neid moraalseteks idiootideks. lk. 383

"Moses Hessi elu ja arvamused" (1959)[muuda]

Tsitaadid esseest "Moses Hessi elu ja arvamused". Isaiah Berlin. "Valik esseid", Tõlkinud Erkki Sivonen. Tallinn, Hortus Litterarum, 1998 lk. 387-456

  • Sallimatu natsionalism on muidugi pahe, aga tuleb mõista, et see on rassiomane pahe, sest rassid on olemas ning juudid ja sakslased kuuluvad eri rassi. Seda eitada oleks faktide võltsimine. Olla rass või rahvus ei tähenda rassilise või rahvusliku ülemvõimu ihaldamist. lk. 426
  • Lääne juudikogukonda vangitseb pehkinud ratsionalismi iganenud andide elutu settekiht, mida ei suuda kõrvaldada ükski sisemine jõud, vaid ainult väljastpoolt tulev vapustus; Ida juudikogukonna edukäiku halvav jäik ortodoksiakoorik aga hakkab sulama niipea, kui selle all hõõguvad rahvustunde sädemed puhutakse pühaks leegiks, mis kuulutab uue kevade saabumist ja rahvuse ärkamist uuele elule. lk. 431-432
  • Tõelise internatsionalismi esimene tingimus on natsioonide olemasolu. Internatsionalism pole liikumine rahvuste kaotamiseks, vaid ühendamiseks. lk. 434

"Kas poliitikateoorial on veel kohta?" (1961)[muuda]

Tsitaadid esseest "Kas poliitikateoorial on veel kohta?" Isaiah Berlin. "Valik esseid", Tõlkinud Erkki Sivonen. Tallinn, Hortus Litterarum, 1998 lk. 123-181

  • Liiatigi – ja see on meie teine täpsustus – võib vägagi hõlpsasti juhtuda, et ehkki ühiskonna poolt tunnustatud ideaalid on pühad ja puutumatud, võivad neil ometi olla eri inimeste jaoks ja eri olukordades isesugused ja koguni üksteisega ühitamatud tähendused: vastavate mõistete filosoofiline analüüs võib väga hõlpsasti ilmsiks tuua teravaid lahkarvamusi. Nõnda on silmnähtavalt juhtunud seal, kus ühiskonna eesmärk või ideaal on leidnud väljenduse säärastes ebamäärastes ja üldjoonelistes fraasides nagu üldine hüveolu, jumalike seaduste täitmine või õiglus elule, vabadusele ja õnne püüdlemisele ning muud nendetaolised. lk. 141
  • Üks totalitaarsete režiimide taktikalisi võtteid on näidata kõiki seisundeid kriitiliste hädaolukordadena, mis nõuavad halastamatut kadu kõigile neile sihtidele, tõlgendustele ja käitumisvormidele, mis jäävad väljapoole mingit üht täiesti erilist, konkreetset, vahetut taotlust, mis on kohustuslik kõikidele ja seab sedavõrd kitsapiirilised ja selgesti määratletavad eesmärgid-abinõud, et nende eiramise eest on hõlpus rakendada sanktsioone. lk. 142
  • Inimeste tegevussfääri mõjutavad veendumused on lahutamatu osa nende käsitusest iseenda ja teiste inimolemusest, see käsitus aga moodustab niihästi teadlikul kui teadvustamata kujul omakorda võõrandamatu osa nende maailmapildist. See pilt võib olla terviklik ja sidus või hämune ja korratu, siiski on peaaegu alati – ja iseäranis nende puhul, kes on teinud katset oma käsitusi mõtlemise või tõeluse struktuurist sõnadesse panna – võimalik näidata selle sõltuvust ühest või mitmest mudelist või paradigmast: mehhanistlikust, orgaanilisest, estetistlikust, loogikalisest või müstitsistlikust, mida omakorda voolib konkreetse ajastu tugevaim mõjutaja – usund, teadus, metafüüsika või kunst. Nimetatud mudel või paradigma määrab ära nii veendumuste ja käitumise sisu kui vormi. lk. 147
  • On ammune käibetõde, et inimeste mõtlemisest ja tegudest arusaamine on suurel määral võrdsustatav arusaamisega sellest, milliste probleemide ja keerdküsimustega nad heitlevad. Kus neid probleeme, olgu empiirilisi või formaalseid, on tunnetatud tõeluse mudelite vahendusel, mis on sedavõrd põlised, laialdaselt omaksvõetud ja püsivad, et me kasutame neid tänapäevani, seal me mõistame probleeme, tõrkeid ja pakutavaid lahendusi ilma erilise viideteta lähtekategooriatele, kuivõrd viimased, olles meie ja meist kaugete kultuuride jaoks ühised, ei kipu endast märku andma, hoiduvad nii-öelda vaikselt tagaplaanile. lk. 173

"Filosoofia otstarve" (1962)[muuda]

Tsitaadid esseest "Filosoofia otstarve". Isaiah Berlin. "Valik esseid", Tõlkinud Erkki Sivonen. Tallinn, Hortus Litterarum, 1998 lk. 7-27

  • Inimsoo süstemaatilise mõtlemise ajalugu on suuremalt jaolt olnud pidev pürgimus sõnastada kõik inimeste ette kerkinud küsimused sellisel kujul, et vastused langeksid emba-kumba kahest suurest korvistempiirilisse, s.t sellesse, kus vastused sõltuvad lõppkokkuvõttes vaatlusandmetest, või formaalsesse, s.t sellesse, kus vastused sõltuvad ainuüksi arvutlusest ega ole kammitsetud faktiteadmistest. Selline kaksikjaotus on muidugi ränk lihtsustus – empiirilisi ja formaalseid osiseid pole sugugi nii hõlpus üksteisest eraldada-, ent sisaldab siiski küllaldaselt tõde, et mitte olla oluliselt eksitav. lk. 11
  • Mõtlemise ajalugu on niisiis pikk rodu isatappe, millega uued distsipliinid püüavad end vabastada ainest, millest nad on välja kasvanud, ja juurida endast viimsedki jäänused “filosoofilistestprobleemidest, s.t seda laadi küsimustest, mille struktuur ei kätke selgeid vihjeid nende lahendamise tehnikale. lk. 16
  • Selle inimese maailm, kes usub, et Jumal on loonud ta kindla eesmärgiga, et tema hing on surematu ja et on olemas surmajärgne elu, kus tema pattude kohta aru päritakse, on läbinisti erinev selle inimese maailmast, kes kõike seda ei usu, ja esimese tegude põhjused, kõlbelised normid, poliitilised veendumused, maitsed ja isiklikud vahekorrad erinevad põhjalikult ja järjekindlalt teise omadest.
Inimeste erinevad arusaamad tulenevad oluliselt just nende üldjoonelisest maailmakäsitusest: sellised mõisted nagu põhjus ja eesmärk, hea ja kuri, vabadus ja orjus, esemed ja isikud, õigused, kohustused, seadused, õiglus, tõde, ebatõde – kui täiesti juhuslikult nimetada mõned tähtsamad neist ideedest – sõltuvad vahetult üldisest toestikust, milles nad ise on nii-öelda sõlmpunktiks. lk. 22
  • Sageli tuleb nende mudelite vahel ette kokkupõrkeid; mõne sobimatus ilmneb selles, et ta jätab arvesse võtmata liiga paljud kogetava tahud ning selline mudel asendatakse omakorda uute mudelitega, mis rõhutavad seda, millest eelmised on mööda vaadanud, aga võivad omakorda ähmastada eelmiste poolt juba selgitatud asju. Filosoofia ülesanne – sageli raske ja vaevaline – on eraldada ja päevavalgele tuua need varjatud kategooriad ja mudelid, mille abil inimolendid mõtlevad (see tähendab, nende sõna-, kujundi- ja muu sümbolikasutus), näidata, mis on neis ebaselget või vasturääkivat, välja tuua nendevahelised vastuolud, mis takistavad sobivamate teede rajamist kogemuse korrastamiseks, kirjeldamiseks ja seletamiseks (sest igasugune kirjeldus, nagu ka seletus, eeldab mingit mudelit, mille abil toimub kirjeldamine ja seletamine), ja seejärel, juba veel „kõrgemal“ tasandil, uurida selle tegevuse enda olemust (epistemoloogia, filosoofiline loogika, keeleline analüüs) ning tuua päevavalgele need peitmudelid, mis toimivad selles teiseses tegevuses, filosoofilises tegevuses. lk. 25
  • Filosoofia siht on alati sama – aidata inimestel ennast mõista ja toimetada päevavalges, mitte käsikaudu pimeduses. lk. 27

"Vabana lootusest ja hirmust" (1964)[muuda]

Tsitaadid esseest "Vabana lootusest ja hirmust". Isaiah Berlin. "Valik esseid", Tõlkinud Erkki Sivonen. Tallinn, Hortus Litterarum, 1998 lk. 183-232

  • Niisugune sõnastus tähendab mõistuspärasuse samastamist vabadusega, või vähemasti midagi sellele üpris lähedast. Mõistuspärane mõte on mõte, mille sisu või vähemasti tulemused järgivad teatavaid norme ja printsiipe ega ole pelgalt põhjusliku või juhusliku jada osised; mõistuspärane käitumine on käitumine, mida toimijal või vaatlejal on (vähemasti põhimõtteliselt) võimalik seletada ajendite, kavatsuste, valikute, kaalutluste ja normidega ning mitte ainuüksi loodusseadustega – põhjuslike või statistiliste või „orgaaniliste“ või teiste loogiliselt samasse klassi kuuluvatega (kahtlemata on otsustava tähtsusega, kas seletused, mis lähtuvad ajenditest, kaalutlustest ja muust sellelaadilisest, ja seletused, mis lähtuvad põhjustest, tõenäosusest jne., on „kategooriliselt“ erinevad ega saa põhimõtteliselt vastakuti minna ja isegi mitte teineteisesse puutuda, aga ma ei soovi seda küsimust siinkohal üles võtta). lk. 189
  • Kuna valikuga kaasneb vastutus, ja sellest koormast soovib mõni inimene enamasti ja enamik inimesi mõnikord vabaneda, siis kipuvad inimesed otsima endale vabandust ja alibit. Seetõttu tavatsetakse liialt paljusid asju põhjendada möödapääsmatute looduslike või ühiskondlike seaduspärasuste toimega – näiteks alateadvuse nüketega, muutumatute psüühiliste refleksidega või ühiskonna arenguseadustega. lk. 192
  • Mõned uksed on palju tähtsamad kui teised – hüved, mille juurde nad viivad, on üksikisiku või ühiskonna eluks märsa olulisemad; mõni uks viib teiste lahtiste uste juurde, mõni suletud uste juurde; on olemas tegelik vabadus ja potentsiaalne vabadus, mis sõltuvad sellest, kui hõlpsasti suletud uksed on olemasolevate või potentsiaalsete füüsiliste või vaimsete abivahenditega avatavad. lk. 220

"Valgustusliikumise vastasleer" (1973)[muuda]

Tsitaadid esseest "Valgustusliikumise vastasleer". Isaiah Berlin. "Valik esseid", Tõlkinud Erkki Sivonen. Tallinn, Hortus Litterarum, 1998 lk. 293-338

  • Kogu valgustusliikumise ühendavaks teljeks on kristluse keskse õpetuse, pärispatu eitamine ja veendumus, et inimene on sündinud kas süütu ja heana või siis kõlbeliselt neutraalsena ning hariduse ja keskkonna poolt voolitavana või, kõige halvemal juhul, rängalt puudulikuna, aga võimelisena radikaalseks ja piiramatuks eneseparenduseks mõistuspärase hariduse kaudu soodsatel tingimustel või nagu väitis näiteks Rousseau, ühiskonna revolutsioonilise ümberehitamise korral. lk. 331
  • Arutlev mõistus on liiga õhuke vall kaitseks möllavate tundmuste tormilainete eest: sedavõrd ebakindlale põhjale ei saa rajada ühtki püsivat ehitist. Irratsionaalsus, kaugel sellest, et olla takistuseks, on ajaloo käigus aidanud saavutada rahu, turvalisust ja võimsust ning on ühiskonnale hädavajalik: just mõistuspärased asutised – vabariigid, valitavad monarhiad, demokraatiad, vabaarmastuse valgustatud põhimõttele rajadud liidud – varisevad kõige kiiremini; autoritaarsed kirikud, päritavad monarhiad ja aristokraatiad, traditsioonilised eluvormid nagu näiteks perekond – äärmiselt mõistusvastane asutis -, just need on kestvad. lk. 333-334

Teisi tsitaate[muuda]

  • Inimeste üks hukatuslikumaid eksitusi on ajada meie enda mõtterajatised ja leiutised segi igaveste seaduste või jumalike käskudega.
  • To confuse our own constructions and inventions with eternal laws or divine decrees is one of the most fatal delusions of men.


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel