Mine sisu juurde

Rumalus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Sõgedus)
Quinten Metsys (1466-1530), "Rumaluse allegooria", s.d.
Pieter Brueghel vanem, "Kui pime juhib pimedat" (1568)


Piibel

[muuda]
kellelt pojad on röövitud, kui alp oma rumalusega.


  • Isegi kui sa rumalat tambiksid
nuiaga uhmris terade seas,
ei lahkuks temast rumalus.
  • Õpetussõnad 27:22


Proosa

[muuda]
  • Rumalusele meeldib üksnes ta ise, tarkus ei suuda iial küllalt õppida.


  • On olemas kaht täiesti erinevat liiki satiiri, üks käib pahede, teine rumaluse pihta.


  • Targem annab järele! Surematu tõde. See põhjendab, miks maailma valitseb lollus. (lk 6)
  • Rumalad inimesed räägivad lollusi, arukad teevad neid. (lk 36)
  • Lollpea olla ei ole patt, kõige suuremaid patte teevad aga paraku lollpead. (lk 44)
    • Marie von Ebner-Eschenbach, "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. Loomingu Raamatukogu, nr 30, 2007


  • Iseäranis lastetoas kasutatakse muganduma õhutamiseks ilmselgelt jaburaid ähvardusi ja lubadusi. Võtkem näiteks laps, kes keeldub söömast spinatit: tema kasvataja ütleb, et spinat teeb ta juuksed käharaks, aga laps ei taha käharaid juukseid. Siis otsib kasvataja abi ähvardusest: "Kui sa spinatit ei söö, ei kasva sa suureks." "Lollus puha," mõtleb laps ega lase end sundida.



  • Major Danby vastas järeleandlikult ja üleoleva naeratusega:
"Aga Yossarian, mõtle, kui kõik nii mõtleksid."
"Siis ma peaksin ju päris loll olema, et kuidagi teisiti mõelda, või kuidas?"


  • Numerus stultorum infinitus est — lollide arv on lõputu.
Olgu teistega, kuidas on, aga lolle on alati rohkem kui vaja. Igal rahval on neid oma tarbeks ja ekspordiks, nii nagu igal rahval on omad tolgused ja pühakud. (XVII ptk, "Leedu-poola suhted")
  • Balys Sruoga, "Jumalate mets", tlk Valvi Strikaitienė, Tallinn: Eesti Raamat, 1976, lk 74


  • Muide — pärast juunipööret jätkasid mitmed riikliku propagandatalituse ametnikud esialgu sama püüdlikult oma tööd ka uue korra huvides. Printsiibitu juhmus näib olevat üldse alati minev kaup, nagu kinnitavad mitmed murranguaegu kajastavad memuaarteosed.
    • Harald Peep, "Nii et suled lendavad", Tartu: Ilmamaa, 2001, lk 90


  • Mu rassistlik allergia rumaluse vastu osutus siiski suuremaks, kui olin arvanud. Mis muudab muidugi üldse problemaatiliseks endast viisteist aastat noorematega lävimise pikemalt kui viis tundi. Sest viie tunni jooksul ei tule rumalus veel välja, viie tunni jooksul töötab ainult nooruse võlu ja iga rumaluse õigustamiseks leiad sa automaatselt ja välgukiirul tuhat vabandust (ta ei mõelnud seda päris nii, need on kellegi teise sõnad, mida ta järele kordab, tegelikult on tal ju omamoodi õiguski, ka nii võib asjadele vaadata, tema vanuses... jne.).
    • Emil Tode, "Raadio". Tallinn: EKSA, 2002, lk 271
  • Rumalus on alati võidukas. Ta on ookean, tarkus on saarekesed. Ei, isegi mitte saared, vaid kalakesed ookeanis. Siin ja seal. Tarkustki leidub, aga mis saab kala ookeani vastu? Ta lihtsalt elab seal. Tarkus elab rumaluses, rumalusest. Sest rumalus on elu. (lk 62)
  • Rumalus, nagu kõik muudki inimomadused, on füüsiline. Rumalus on alati häälest kosta. Targa inimesegi hääl moondub, kui ta mingit lollust hakkab ajama. Sellesse tekib ebameeldiv kimedus, vastik võnge. Rumalus ongi võngetes, tämbris, sageduses. Füüsiline ja ühtlasi fataalne. Oma sagedust ei muuda. (lk 145)


  • Nõnda toimus 1471. aastal Baselis kohtuprotsess Kana vastu, kes munes veidralt kirevaid mune. Ta mõisteti tuleriidale kui saatanaga mestis olev. Siinkohal pean enda poolt lisama, et inimeste tölplus ja julmus on piiritud.
    • Olga Tokarczuk, "Aja oma atra läbi koolnute kontide", tlk Hendrik Lindepuu, Halliste: Hendrik Lindepuu, 2020, lk 167


  • Kuidas saab kõiketeadja teada, mis tunne on olla loll? Kui ta kõike teab? Üks võimalus on määrata mingid omaenda teadvuse osad lollideks. Ja selle kaudu olla ka ise lollusest teadlik. Sedapidi määratledes oleksime meie jumala loll seisund. Me oleme piisavalt targad, et lollid olla, loomadest targemad, et lollid olla, aga jumala tasemele ei küüni. See on meie ainus kvaliteet, mis on jumalik – lollus.
  • Sellised väited nagu tarkus ja lollus on aksioloogilist tüüpi, väärtushinnangulist tüüpi. Nad pole lihtsalt tõesed ega väärad, vaid mingist vaatepunktist vaadates. Kas suhteline või absoluutne? Kõige levinum viis lollust käsitleda on ühiskondlikus elus hakkama saamise seisukohalt. Loll ei oska elada, ütleb rahvasuu. See on üks võimalus. Elamisoskust näitab ka oskus inimene olla.


  • Lohe huilgab, vilistab ja öögib, ning vehib oma sabaga. Laura sõidab Ema ja Isaga suisa rongi sabas. Ning lohe loobib neid nagu vanu tolasid. Võib-olla on vedur sõge. Võib-olla pole veduril arunatukest ollagi. Kust otsast inimene teakski, kuhu sihuke pöörane rauakolakas teda kaasa kisub? Inimene arvab, et Lätimaale, aga kes seda teab? Kuidas saakski kindel olla?
    • Māra Zālīte, "Viienäpu", tlk Hannes Korjus, Muraste: Randvelt Kirjastus, 2015, lk 9


  • Maailma ei kahjusta mitte raha, vaid lollus. Õieti selle spetsiifiline alaliik: lolluse koondumine jõukate ja võimuahnete inimeste kätte. Vaene inimene ei suuda oma lollusega märkimisväärset kahju teha, tema mõttetu müdistamine ei ulatu kuigivõrd kaugemale temast endast. Kuid võim annab lollusele võimenduse, mis pöörab maa segamini.
    • Valdur Mikita, Kukeseene kuulamise kunst: Läänemeresoome elutunnet otsimas. Vara: Välgi metsad, 2017, lk 148


  • Ma nüüd ei tea, kas rumalus lammutab, aga rumalus kindlasti on oht meie riigi arengule, seetõttu ma olengi püüdnud õhutada meie rahvast, võib-olla natuke naiivsena, aga siiski, et me võiksime saada targemaks ja haritumaks rahvaks.
  • See ongi see oht, et kui tarkust on vähe, siis rumalus ikkagi võidab. Nii et tarku ja haritud inimesi peab olema piisavalt palju, siis on lootust.


Luule

[muuda]

molekulaar-kineetiline teooria
väidab et asjad koosnevad osakestest
ja veel sedagi et
osakesed on kaootilises liikumises
ning ta läheb kaugemalegi
tema arust osakesed mõjutavad yksteist
õnneks me ei usu seda
meil jätkub ju nii palju mõistust
et aru saada et kõik see
on puhas sõgedus.
Lootuses. Ott

  • Jim Ollinovski, "Fyysikaõpetajale", lk 34, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", Tallinn: Pilgrim, 2009

Vanasõnad

[muuda]
  • Tühi pea on avatud kõigile ettepanekutele, just nagu tühjas majas kajavad vastu kõik hääled.
  • Trumm on tarbetult lärmakas — aga see on ju seest tühi.
  • Jumal loonud lollikese, loob lollikesele ka mollikese.
  • Kevadine vesi tark, sügisene loll.
  • Kiitus on rumalate lõks.
  • Loll hommikul, loll õhtul.
  • Parem tark vaenlane kui loll sõber.
  • Rumal käsib rusikaga, tark sunnib sõnaga.
  • Rumal näeb palju vaeva.
  • Rumal peab targema ori olema.
  • Rumal saab kirikus peksa, tark ei kõrtsiski.
  • Rumal teeb kahju, kui tuld läheb näitama.
  • Rumal varas, kes oma jälgi ei oska kustutada.
  • Rumala aknad on alati tuhmid.
  • Rumalal ei kasva niipalju sulgi selga, et lennata võib.
  • Rumalale peab ruumi andma.
  • Rumalasti küsida kergem kui targasti vastata.
  • Ruttu tehtud rumal töö!
  • Ära anna nõu teisele: tark ei taha ja rumal ei oska nõu järele teha!
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel