Mine sisu juurde

Harald Suislepp

Allikas: Vikitsitaadid

Harald Suislepp (11. juuni 1921 Kunda – 21. september 2000) oli eesti kirjanik, Silvia Rannamaa abikaasa.

"Kaksikute tähtkujus"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Harald Suislepp, "Kaksikute tähtkujus", 1978.


Kui sündisin,
seisis Päike Kaksikute tähtkujus.
Sirelid õitsesid,
jõe ürgorg valkas toomingaist
ja tolmused vabrikukorstnad
mühistasid taevasse
kivipurust tsemendisuitsu.
Nagu kõik inimesed,
olen minagi pärit
    mullast
    ning
    tähtedest.

  • "Kaksikute tähtkujus", lk 5


Jah, eks ta ole — kui kord harjud,
jääb mõni omadus sul truuks —
nii said ka kantud jalavarjud
me meistril elu mõõdupuuks.

Kui tuli keegi, ajalehes
kas saapa- või ehk kingapaar,
siis kingsepp kulund kanda uuris
või pöidla pealseauku puuris
ja juba oligi tal klaar,
kes peitus kinga kandnud mehes:
kas kõlblik pööningu-poeediks,
või rikas, kes vaid sööks ja seediks,
või tööline või töötu hing.
Nii kujuneski kulund king
tal inimsaatuste ankeediks.
Ta ühiskonna tallaalust
võis lugeda kui raamatut.
...
Nii kujuneb, kui olla tragi,
veel oma filosoofiagi
too endapette õilis kark.
"Noh, paljugi mis ma ei tahaks,"
nii mõlgutas me mõttetark,
"kuid juhtnahk ärgu pangu pahaks,
et ta ei sündind seemisnahaks,
et prostoivõitu on ta park.
Kuis tunduks ta küll väärituna
kuldraamilise peegli ees!
Kuid poris, mudas, virtsavees,
searasvast sisse määrituna,
just juhtnahk ongi õige mark."

  • "Vana plank", lk 15


Siin pehmekarvalistel lehekäppadel
on öisest vihmast nagu hõbekuulid.
On urvad kohevil kõik noortel leppadel,
kõik oksad täis on rahutumaid tuuli.

Tee viib mind mööda rukkiorasest.
Taim lehti soputades talvekõntsa pillab.
Tuul lõhnab mullast, pungadest ning veest.
Jään seisatama vanal kivisillal.

All, päiksest läbipaistvas selges vees
on põlvist saadik paju pruunid jalad.
Näed - puruvanakest kui teab mis asjameest
on uudistamas poisiohtu kalad.

Ja eemal veskiõues kanakari sööb.
Noor tibu joostes kärbsele peab jahti.
Kukk tiiba ripsutab ja jalad harki lööb
ja täiest kõrist laseb laulu lahti.

  • "Tedretähed", lk 19


Kevadet täis
on vana maailm ja noor kolhoosiaed.
Kas tunned, kuis päikesest lõhnab muld?
Ei suuda siin varjata südametuld:
kel nokk on —
     see laulab,
kel pole —
     see sumiseb,
või õite puhtas ning vaikivas ilus
end väljendab võrratult.
Soe taevas kui helesinine kell
lõolaulust ning valgusest kumiseb.
...
Lõo sillerdab sinises helenduses
    muldsooja viit.
Ja taimed lükkavad lehtmütsid
    teise kõrva peale.

  • "Aias", lk 23-24


Kord karjas käies, vist viinakuul,
kui põld mattus rõskesse uttu,
ma lugesin koltunud kase all
imetoredat lastejuttu.

Seal väikest Nilssi — tuttmütsiga meest
üle Rootsi viis arukas hani.
Nils vahtis ja puukingi kõigutas
ja kõrva taha kõik pani.

Kui kauneid mõtteid siis seadsin ma
ka koduhanede keelde...
Nüüd, lahkudes Helsingist, tuli Nils
mul äkitselt jälle meelde.

Eks rända me sinna, kus rändas ta.
Ent aeg on nüüd kroonina kasin —
on hane asemel istmiku all
meil moodne lennumasin.

See polegi kehvemat sorti lind —
soe, mugav ja lühem näib teegi,
ja Nilsile hane seljas vist
ka kohvi ei pakkunud keegi.

Me palju kõrgemalt uurime
maa kaugenevat nägu.
On metsad kui samblatutid ja teed
kui peenike kortsurägu.

Me tõuseme veelgi. Vast ehk siin
kord seisis kaunitar, see, kel
käest kukkus ja kaljudel purunes
suur terashall järvepeegel.
...
On igal linnal oma hing.
"Et leida Stokholmi hinge,"
nii öeldi meil, "käige kirikuis
ja Vällingbysse minge."

On Riddarholmeni kirikus
kõik seinad vappidest kaetud.
Siin kivistes sarkofaagides
on Rootsi kuningad maetud.

Siin puhkab Karl... Mul kangastub
pilt lahingu suitsuvingust.
Nüüd lipud on tardunud otsekui aeg,
mis magab kesk hauahingust.

Aeg magab ja kuningad magavad.
Lipp kõduneb. Puudus on tuulest...
Veel rohkem kaduvust õhkub vaid
dekadentlikust pagulasluulest.

Jah, taipame väljas päikese käes
(programm oli väsitav tollal):
on tuhat kord parem poolsurnud turist
kui surnud kuningas olla.
...
"Те kunstis," jätkab ta, "vabadust
on vaba jaoks vähem kui vähe.
Ei hinda te krooni, mis modernism
võib luuluril' panna pähe..."

Mul meenus nähtud maastikumaal
must-valgeid ruute täis tahvel,
ja naise portree, mis välja näeb
kui viie haruga kahvel.

"On vabadusel," vastame,
"meil erinev vorm ja sisu.
Eks umbrohu vabadust piirates
saa vabamalt kasvada nisu.

On igal vabadusel piir.
Meil on seks piiriks tõde.
Ka teil on piir. Lund maalida
küll võite mustaks kui nõge,

kas aga Eesti kohta tõtt
te trükiks pagulaslehes?"
Mees vaikis. Läks. Ja rohkem muud
ei ole öelda sest mehest.
...
Pärl ehib naist, kuid kauniks teeb
ka edeva maa-ema rinna.
Näed, Sundi pärliks hüütakse
siin Helsingborgi linna.

Siin palju on losse ja lilli ja puid.
Ja platsil, kus tänavaid ristub,
on pronksist kuningas, kel peas
nii armsalt tuvipaar istub.

Siin kivise kalda all kohiseb
väin lainte rohekas kuues.
Öö on kui laul, täis roose ja kuud,
ja narri igatsust tuues.

Ent päikeses sinetab Taani rand.
Laev tõmbab kui paberossi.
Siit, kindluse vallilt, silmata
võib ka kuulsat Hamleti lossi.
...
Näen Göteborgis laevu ja vett.
Siin paljastub kaljupinnas.
Ka Liesebergi aiaga
sai tutvutud ses linnas.

Viuh! svinkoplaanil tunda võid
hirmehtsat surmaohtu,
ja teisal sind karussell loksutab
kui apteeker arstirohtu.

"Ameerika mägedes" kilgates,
või naerutoast saades sotti
— oi, kuidas kõik mõnusalt kõditab
nii närve kui rahakotti!

Sai lennukis mõõdetud — mõtlen ma
kord inglite elutoa kõrgust,
nüüd saagu mis saab, kuid ära käin
ka Liesebergi "Põrgus".

Paarkümmend ööri... Põrgu nii
on kõigile kättesaadav.
Ma sõidan — ja vastu kihutab
kottpimedast karvane saatan.

Laip... Vereloik... Seejärel neelavad
mind alla veel mitu lõusta.
Siis lõpuks kui läbiseeditult
võin vagonetist tõusta.

Kioskikirjandus laipadest
ja liiderlikkusest nõrgub.
Noh tühja — nüüd enam ei kohuta
need paarikroonised põrgud!
...
On Dalarna rinnal Siljani järv
kui sõlg täis päikesesära.
Aeg napiks jäi, muidu ta ilusse
võiks kindlasti armuda ära.

Ka näitsikud on siin nägusad.
Neil seljas on rahvarõivad,
ja silmad neil Siljani järvega
hea eduga võistelda võivad.

Mäed sinavad, nende nõlvadel
on kodused kasesalud
ja heina lõhna täis orgudes
on iidsed Rootsi talud.

Nad punaseks värvitult paistavad
kesk põldude haljaid ruute.
Siin leidub ka vaske ning paberipuid
ja kauneid muinasjutte.

Meid taluõues pärnade all
pill kamandas — tantsima minge!
See õhtu vast õieti avas meil'
nii Rootsi kui rootslase hinge.

Kui sõnu ei jätku, siis ühislaul
seab sõpruse igasse keelde.
Laul, sõprus ja muistsed sarvelood,
need jäävadki Dalarnast meelde.

  • "Nils Holgerssoni jälgedes", lk 27-33 (1956)


Madalate kiviaedade ja märgade puude taga on meri,
külm nagu teras.
Me astume maanteel.
Tuim, niiske loodetuul toob tühjadest õuedest,
vigastatud õunapuude seast
ahervarte surnud lõhnu.
See on Sõrves, sõjasügisel.
Meie ees, taga ja külgedel
puhkevad väsinud maast
halliks vanunud, väsinud taevasse
mulla ning tule punamustad õied
nagu liiliad.
Surmaliiliad...
...
Ette, taha ning külgedele
istutab kellegi vihkav käsi
taevasse puhkevaid
punamusti
surmaliiliaid...
Me astume edasi.

  • "Liiliad", lk 37-38


Noor hommik läheb jooksujalu sinisele lahele,
kaldarohule langetab udude alussärgi,
istub kajakakivile ja heleda veega
    heledaid sääri mõseb.
Naerdes pühib ta põselt koidu punase märgi.
Rändrahnude ja lambaist pügatud
    kadakate vahele
öine torm on visanud
    vettinud adrupüksid.
Päev on pikk, küll taheneb...
Meri magab kui laps,
unemagusus
silmis ja suus,
lainevarvas vaid kergelt-kergelt
sängi paekivist sammast põtkuda müksib.
Karil hällilaul maheneb.
Kaugel saarel puhkab valge majakas.
Meri magab kui laps.
Ja taevas ta kohal,
noore hommiku heleda õla kohal
karjub kajakas,
    üksi, üksi...

  • "Hommik", lk 39


Tulekahju! Tulekahju!
Tõmbetuules taevalõõr.
Õhk on turbalõhnaline.
Mattes metsa, orulamme,
põllu, pilpakatusegi,
ähvardades õue vaob
    suitsuvine.
Punab läbi võika varju päiksesõõr.

Kõik on sassis, kõik on segi.
Et see juhtus ometigi!

Maanteelt matsub jooksusamme.
Keegi karjub.
Keegi taob
küla otsas kuuse külge
riputatud relsijuppi.
Keegi ruttab, lendab uppi,
kraavi vaob,
kirub, sülgab, hing täis ehmatust ning sappi.
Jalgu jäänud kanakari
lendu paiskub, põgeneb.
...
Äkki
    puud ja põõsad kaovad nagu ahju.
Näkku paiskub palangute pöörisõhk.
Iga oksaliiges naksub.
Männik mühiseb ja raksub,
vingub, undab, paugub, praksub,
kõik siin põleb nagu põhk.

Iseendast hulludes,
märatsedes, lendu tõustes,
oksarägus käratsedes,
roomates ja rulludes
tormab metsatulekahju.
Karjatades meeletuna
linde paiskub vastu taevast.
Suuris silmis tuleõud,
tormab pakku

hääletuna, keeletuna
kiskja hunt ja hirvepaar.

Halab hirmuhabinal
ehmund haab.
Putukas poeb kooreprakku.
Aga juba ronib üles
punakuumast mullapangast
tulioravate parvi
kärmelt, küünte krabinal.
Suitsu hallist kotikangast
puskleb leegi
    ruskeid sarvi.
Lehepuru, tahma, tukke
samblasse vaob sabinal.
Kogu mets kaob surmauttu.
...
Viimaks raske lahing raugeb.
Kõrbend käed on leegiratsud
peatand, surnuks sugenud.

Põlenud on pohlavarred,
oksad, okkad, vaik ja koor.
Puud on tahmased kui parred.
Pihlakatel lapseeas
lehesärgid seljast kisti.
Valge kask, mis varem näis
mõrsjalikult nõtke, noor,
mustendab nüüd süngelt, võikalt
nagu surma kuuekäis.
Noored kuused sirges reas
seisavad kui söestund ristid.

Kõik on, kõik on maksnud kallilt!
Hukkund metsa murehallilt
katab tuha leinaloor.
Kalmuliblikaina veel
lipendavad söestund lehed...

  • "Metsatulekahju", lk 42-45

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel