Czesław Miłosz

Czesław Miłosz (30. juuni 1911, Šeteniai (poola k Szetejnie) – 14. august 2004, Kraków) oli poola kirjanik. 1980. aastal sai ta Nobeli kirjandusauhinna.

"Jahimehe aasta"

Tsitaadid väljaandest: Czesław Miłosz, "Jahimehe aasta", tlk Hendrik Lindepuu, 2018.

Millest see raamat räägib? Madeline Levine, Põhja-Carolina Ülikooli slaavi kirjanduse professor, käis välja hüpoteesi, mis tundub mulle üsna tõepärane: suurema osa elust olen kirjutanud romaani XX sajandist, aga mitte romaanivormis, vaid reisimärkmetena, esseedena, kirjanduskriitikana jne. Tegelikult ei ole romaan mind kunagi ahvatlenud. Oma esimese romaani kirjutasin rahvusvahelisele romaanivõistlusele 1952. aastal, kui mul oli vaja raha ja lisaks tahtsin veenduda, kas ma suudan. Teise, "Issa oru" kirjutasin enese tervendamiseks. Ja see ongi kõik. Lühikest aega mõtlesin ka science fiction'ile. Aga faktiks jääb, et tahtsin haarata võimalikult palju tegelikkust ja ma otsin endiselt vahendeid selle väljendamiseks, ehk siis minu eesmärgiks ei olnud taga ajada kirjanduslikke vorme, vaid "maailma metsluike". (lk 5)
Kust küll selline kummaline pealkiri? Eelkõige selleks, et anda au raamatule, mis mulle minu kooliaastatel kangesti meeldis ja mis kandis just sellist pealkirja. Autoriks oli Włodzimierz Korsak, keda kunagi ei loetud kirjanike hulka, aga loodusesõprade seas oli ta tuntud, eriti nende hulgas, kes olid uhked endise Suurvürstiriigi puutumatu looduse ilu üle. Šlahtitsite hulgas, eriti Valgevenes, oli Korsakeid palju. Włodzimierz Korsak oli pärit Vitsebski lähistelt. Pärast Esimest maailmasõda töötas ta metsnikuna, aga ka kirjutas palju. Noorsooromaan "Looduse radadel" {Na tropie przyrody) räägib kahe poisi koolivaheajast Korsaki sünnimaa kaunil maastikul. Samasuguse ajas tagasimineku ja samad maastikud toob meie ette armastusliiniga romaan "Ürglaanes" (W puszczy). Mõlema raamatu peamiseks teemaks on küttimine ja fauna vaatlemine. Korsak lisas vahel oma kirjeldustele tušijoonistusi, mis olid kenad, aga andsid tunnistust, et teda ei huvita mitte kunst, vaid objekti tõetruu ja üksikasjalik kujutamine. Ma olen talle tänu võlgu nii paljude teadmiste eest lindudest ja neljajalgsetest, et tema raamatu pealkirja kasutamine talle austuse avaldamiseks on igati õigustatud.

Korsaki "Jahimehe aasta" on kalendrikuudeks jagatud jahimehe käsiraamat, mis käib esmajärjekorras Poola põhjapoolse osa kohta. Minu raamatus ei ole kindlasti midagi ühist selle temaatikaga, ent see-eest on see samasuguses kalendrivormis. See on ühe aasta päevaraamat, 1987. aasta augustist 1988. aasta augustini. (lk 7)

Ühe aasta märkmed on minu ees, aga ma tunnistan, et nende avaldamine tekitab kõhklusi. Sest enamasti soovitakse ju näidata endast sellist pilti, mis on üldiselt vastuvõetav ega kutsu esile etteheiteid, pilti, millisena tahaksime järeltulijaid end nägevat. Tekib küsimus, kas tasub toimida lausa vastupidi: paljastada oma nõrkusi, näidata oma keerdus elulugu üksnes seepärast, et olin selle enda jaoks peetud päevaraamatus sellisena kirja pannud. Kindlasti saatis mind kirjutades mõte tulevastest lugejatest - ma ei räägiks tõtt, kui eitaksin seda. Aga mingi minu ideaalpilt, selline, millisena tahaksin end välja paistvat, ei andnud mulle suuniseid, ja jään isegi mõtlema, mida minu tulevane elulookirjutaja suudab sellest mõistatuslikust mosaiigist välja lugeda.

Seega ma kõhklen ja kui siiski selle käsikirja avaldan, mitte ei jäta seda paarile sõbrale lugemiseks, siis see tähendab, et olen sellest mingil määral distantseerunud, sellega leppinud, aga ma pole sugugi kindel, kas ma endale mitte kahju ei tee. ("Eessõna", lk 9)

Ikka imestus, iga päev; alustasin oma seitsmekümne seitsmendat eluaastat. Ma kordan seda endale ja mul ei õnnestu end veenda, et see on päriselt. Ja et see, mis toimub praegu minuga ja minu ümber, leiab aset mitte kusagil mujal kui Berkeleys, Californias (nii kaugel Wilnost). (1. august 1987, lk 10)
Raamatud, sõnaraamatud. Minu elus oleks piisavalt materjali romaani jaoks, aga mul on hea meel, et ma ei kirjuta romaane. Mis võiks ju olla Nobeli laureaadi ambitsioon, võttes arvesse, et minu kuulsus on ahtake, piiratud luule lugejate ringiga. Loomulikult eelistaksin, et minu raamatute tiraažid oleksid suuremad, aga ma hindan ettehooldelikku tasakaalu, mis on minu saatusesse sisse kirjutatud: mitte kunagi kuulsust ülearu, vaid parajal määral. (2. august 1987, lk 11)
Romaani eeliseks on võimalus kirjutada erinevate inimeste omavahelistest suhetest, samas neile näpuga näitamata, ehk siis neid piisavalt kaitstes. Päevaraamatut või memuaare kirjutades ei ole seda privileegi - kui heita kõrvale, nagu paljud täna teevad, kõik kõhklused ja süümepiinad. (2. august 1987, lk 11)
Loomulikult püüan ma mängida oma tegude kohtumõistjat, aina kaaludes, kui palju ma neid tegusid teadvustan. Aga kuidas on võimalik eristada maaniaid, illusioone, sümboolseid akte tõelisest hinnangust? Ma tean liigagi hästi, et süütunne ja pidev enesesüüdistamine iseloomustab egomaniakke, ning et esmajoones tuleb end relvastada egomaania vastu - teadvustades endale selle kiusatused. (2. august 1987, lk 12)
Päikeseloojangud nagu ikka mägedes, udu tõuseb ookeanist, võtab San Francisco oma embusesse, katab saared ja neemed, siit kõrgelt paistavad siis valged pilvelaamad ning siin-seal sellest kõrguvad pilvelõhkujad, fantastilised valguslaigud, mis aina värvi muudavad, kuni päike langeb mäeaheliku taha. (5. august 1987, lk 18) - Päikeseloojang
See kõik, mis toimus ja kumuleerus XIX sajandi keskpaigast kuni tänase päevani, need lugematud inimelud, allutatud füsioloogilistele muutustele ja moodidele, ja ajaloo käikudele või hüpetele, inimesed, kes surid, igaüks oma surma, see määratu hulk, mida ei saa haarata kujutlusega, ent ometi tihendatud mingiks ekstraktiks, näiteks Degas' tantsijanna, kes on tema ise ja samas esindab kogu teda ümbritsevat keskkonda - oma peret, voodit, kööki, vestlusi, tollast Pariisi, aastat, päeva. Degas tekitab minus meeleliigutust, sest tema maalikunsti taga on halastus ja kaastunne. Hapra keha vastu, nende tüdrukute püüdluste vastu, nende armukeste, meeste vastu, nende edasise elukäigu vastu, aga pole teada, milliseks see kujuneb. Bourgeoises, poules, suured baleriinid. Peatatud aeg, siin ja praegu, koos kogu selle potentsiaaliga. (5. august 1987, lk 18-19; Bourgeoises, poules (pr. k) — kodanlased, kodukanad.)
Ehk siis teema juurde tagasi tulles - maalikunstis jääb tihendatult kestma inimaja muidu tabamatu vorm, kättesaamatu ja püüdmatu. Võidakse küll küsida - aga fotograafia? Võib-olla. Las keegi teine arutleb selle üle, miks see ei ole sama asi. Minu jaoks on oluline, et iga maali all on siin ka daatum. (5. august 1987, lk 19)
Kui tõsisemalt kaaluda, siis tundub uskumatu, et juba põgusat pilku peale heites, kui me ei tea veel maali autori nime, võime juba öelda, kes on kunstnik. Näiteks et see on Corot' maastik. See tähendab, et sel inimesel on olemas eriomane viis, kuidas ta väljendab tooni, varjundit, meloodiat, see on selle indiviidi märk, kunst pakub vaid erilise vahendi selle teadvustamiseks, sest kunstnik suutis seda endale väljendada, aga see muidugi ei tähenda, et ka teistel inimestel poleks seda eriomast annet. Ehk ongi see ainus tõend hinge surematusest, tõsi, lisatingimusega: et see, mis on individuaalselt unikaalne, seda ei saa hävitada igaveseks, sest see oleks mõttetu ja ebaõiglane. (5. august 1987, lk 19) - Stiil, hinge surematus
Öösel enne koidikut piiravad mind kirjutamata luuletused, mida ma kunagi kirja ei pane, pildid, olukorrad, teemad. (5. august 1987, lk 19)
Päike tuli välja alles kolme paiku pärastlõunal ja heitis kiiresti sõudvatele udulaamadele kollaseid ja punaseid helke. San Pablo puukoolist bugenvillea ostmine. See taimede ja nimetuste rändamine: XVIII sajandi Prantsuse rändur Bougainville purjetas ümber maakera, andis (kas ta ise - seda ma ei tea), nime põõsale, mille leidis Antillidelt. (7. august 1987, lk 22)
Kui ma saabusin i960, aastal Berkeleysse koos Janka ja lastega, siis sõidutas meid ringi Alfred Tarski ja näitas ümbruskonda. Tollal laius Berkeley küngastest alates küla - orgudes kastaniaiad, kõrgemal õlekarva mäeküljed, kuhu oli pikitud kalifornia tammesid, suurema osa aastast haljaid puid. Nüüd on igal pool linn: tänavad ja majad roheluses, muruplatsid, tenniseväljakud, basseinid, pargid. Ka metrooliinid, siin maapealsed, kuni San Francisconi välja. Ma ei tea, kas ma olen selle poolt, et maastik jääks puutumatuks, selle täisehitamise vastu. See oli üsna troostitu ja viljatu peisaaž, kuivanud hein ja soonilised tammed. Sest kliima on siin teistsugune kui Berkeleys, ookeaniudu ei jõua siiani, taevas on aina selge ja sinine, kõik kõrbeb, seega lähevad inimesed, rohelus ja vesi koos.

Nii oli mulle antud siis näha ühe põlvkonna jooksul küla kadumist. See, mis juhtus siin, võiks olla mudel kogu planeedile - mitte et igal pool peaks välja nägema samamoodi, aga siiski on see üsna silmapaistev mudel, kas või asustushõreduse poolest. Elamud avaralt laiali, säilitatud on küla relikte, kastmissüsteemid, puud, haletsus ja brutaalsuse jälestamine, mis on omavahel seotud üheks sasipuntraks. Kõik minu loodusvaatlused kinnitavad julmust. "Lõhkirebitud jänese karje kaigub metsas." Ja teadmine, võib-olla liialdatud, vaeste kurvast saatusest Ameerikas, nende närustest linnaosadest, nende raske töö, nende hirm sedagi tööd kaotada, neegrigetode põrgu. Mind Ameerika ei ähvarda, minul läks Ameerikas õnneks, aga mis siis sellest. Pole välistatud, et nii või teisiti ei oleks ma Ameerikas hukka saanud, mind oleks kaitsnud minu töökus ja oskus end distsipliinile allutada. Ent kunagi ei nõustuks ma elama n-ö loodusseisundis, see tähendab, kui inimene peaks elama pidevas ohuseisundis, justkui ürginimeste aegadel. Muidugi on kapitalism looduslik-loomulik, kes tahab midagi muud, töötab vastu elementaarsele tugevamate ellujäämise seadusele ja pole teada, kas katsed seda seadust eirata võivad õnnestuda. (14. september 1987, lk 56-57)

Mida siis veel võõramaalaste puhul imeks panna, kui isegi need, kes on Poolas üles kasvanud, ei suuda süüvida tollasesse hirmuõhustikku? Ja see ei olnud üksnes hirm. Rünnakud minu "Vangistatud mõistuse" vastu, et justkui oleksin ma välja mõelnud mingi sügavama tausta, kui samal ajal mängis rolli üksnes hirm oma naha pärast, ei tabanud asja tuuma. See oli järsku teadvustatud õudus, et saabub kommunismi üleilmne võit ja unistused iseseisvast Poolast leiavad koha kolikambris. Kas seda on vähe? (15. september 1987, lk 58)
Neil, kellest said kommunistid 1945. aastal, olid oma õigustuseks kõikvõimalikud loogilised argumendid. Ja mis puudutab noori literaate, siis oleks teistsugune valik olnudki ebatõenäoline. Maa oli igaveseks uue impeeriumiga liidetud: piisas pilguheitmisest kaardile. Kes võis siis sellele vastu panna? See, kes olukorda ei mõistnud, kes panustas uuele sõjale, imele jne. (16. september 1987, lk 58)
Teise kategooria moodustasidki inimesed, kes ei olnud nõus kommunismi ateistliku religiooniga, mis aga eeldas Venemaa paremat mõistmist ja analüüsimist, kui seda oskasid Poola literaadid. Tõenäoliselt ei olnud paljud neist lugenud Dostojevski prohvetlikke "Kurje vaime" Loomulikult, katoliiklikul rahval oli intuitiivne taju ja piisas, et ta nägi saatana küünejälgi. Intellektuaalide hulgas oli vankumatuid usklikke (Jerzy Turowicz, Hanna Malewska), aga see tähendas tollal üsna tõenäolist astumist märtriteele - ning selle on paljud inimesed täna unustanud. (16. september 1987, lk 58-59)
Ma arvan, et minu vastuseis kommunismile oli pärit teistest allikatest, nii minu "metafüüsiline loomus" kui ka mõistmine, mil määral on kurjakuulutav kommunistlik liikumine, mis oli tõeliselt hõivatud vaid ühe asjaga: Jumala tõukamisega troonilt. Nii et täiesti loogilised olid hiljem Berkeleys minu Dostojevski-loengud. Ja kuna minus ei olnud Poola kui ülima väärtuse kultust, siis oleksin teinud ehk paremini, kui ma poleks tegelenud oma luules avalike asjadega. Kahjuks, võttes arvesse ajaloosündmusi, oli raske end tagasi hoida. (17. september 1987, lk 60)
Paavst Hollywoodis: ta tuli lõvikoopasse ja hoolimata sellest, et nad võivad ta lõhki rebida, soovitab ta neile vegetariaanlikke kotlette verise kõhutäie asemel. Tema jutt oli suurepärane. Ja kerkib esile mõte, et saab rääkida ka kõige rikutuma sfääriga ja mõnda seal heldima panna või veenda. Paavst San Franciscos: seesama, julgus kuulutada jumalasõna kõige lodevamate kommete linnas, homoseksuaalsuse pealinnas, linnas, kus tema jutt oleks justkui kurtidele kõrvadele. Paulus Korintoses? Kõne Dolores Missionis oli tasakaalustatuse šedööver. Linna patroonist, pühast Franciscusest ja tema armastuse vaimust. Seejärel mõistujutt kadunud pojast ja Isa armastusest iga patuse poja vastu. Seejärel tsitaadid homoseksuaalide vaenlase Pauluse kirjadest, aga just millestki muust, Pauluse langemistest, mis näitavad teda kõige alamal pulgal oleva patusena. (18. september 1987, lk 61)
Johannes Paulus II ja tema misjoniretkede suurus. Intellektuaalide jaoks on see ikka sama tüütuseni korratud sõnamulin. Aga nad unustavad, et miljonid inimesed kuulevad kõige lihtsamaid tõdesid esimest korda. Ja Johannes Paulus II mõistus oli suunatud just nende miljonite kui laste poole, kes vajavad teda õpetajarollis. (18. september 1987, lk 61)
Mulle endalegi on naljakas minu rangus ja distsipliini kaitsmine. Justkui ma ise käiksin selle järgi. Aga, ütleme, et selles väljendub minu tungiv vajadus kõrgema korra järele. Milles olen pigem itaallane ja poolakas kui ameeriklane. Me võime oma vigureid teha, aga olgu meie üle see kõrgem kord. Reeglid on selleks, et need olemas oleksid, aga mitte selleks, et neid rikkuda. (19. september 1987, lk 62)
Vahel tundub mulle, et ma olen mingi kirjandusteose tegelane. Ja see on tõsine, sügavale ulatuv aimus. Sest meie ettekujutus endast, kas kirja pandud või mitte, on kompositsioon. Teadvus on allutatud vormi reeglitele. Minu kass Tiny ei mõiguta mõtteis mingeid lugusid endast. (19. september 1987, lk 62)
Peaaegu iga päev on televisioonis peamiselt noortele suunatud loodussaated. Ämblikest, kaladest, sisalikest, koiottidest, kõrbeloomadest, alpiaasade faunast jne. Kaadrite tehniline täiuslikkus ei takista mind neid programme liigitamast vulgaarseks. Sest see, mida näidatakse, solvab meie, inimeste moraalitunnet, mitte üksnes ei solva, vaid hävitab seda, sest nende programmide juhtmõte kõlab järgmiselt: kas näete, kuidas looduses asjad käivad, ja seepärast on see loomulik, ja meie oleme ka osa loodusest, me kuulume evolutsiooniketti ja peaksime võtma maailma sellisena, nagu see on. Kui ma teleri välja lülitan, kohkunult, tundes vastikust ükskõikse vastastikuse õgimise piltide vastu, aga samuti selle inimese mõistuse vastu, kes seda kõike filmib — kas seepärast, et ma oskan endale ette kujutada, kuidas see välja näeks inimühiskonda üle kantult? Ja need lapsed, miljonid noored, kas nad saavad seda vaadata ilma tagajärgedeta, nii et miski muu ei seostu neile looduse nüri julmusega? Või mürgitatakse neid ilma nende endi teadmata aeglaselt ja süstemaatiliselt, nende pildimeistrite abiga, kes ka ei taju, mida teevad? (23. september 1987, lk 65)
Balzac elas ajal, kui võimutses looduslik valik, selleks polnud vaja oodata Darwinit. "Inimlikus komöödias" tahtis Balzac esitleda liike, kes moodustavad inimühiskonna. Ja esitleski. Me lugesime Balzaci kirglikult Saksa okupatsiooni ajal, sest ümbritsev brutaalne tegelikkus naeris välja liiga ülevad kirjandusteosed, aga oli kinnituseks Balzaci kujutatud XIX sajandi esimese poole brutaalsele Prantsusmaale. Loomulikult on Balzaci looming Realistliku romaani mudeliks jne. Tänu temale võime mõista paljutki tolleaegsetest igapäevastest inimsuhetest. Aga tegelikult on "Inimlik komöödia" suur fantaasia, nii nagu Theodore Dreiseri Ameerika. Kas tõepärane? Või võlts?

Kas vastastikune jahtimine ja nahkapanek on looduse essents? Jah, on - ja seepärast ma ei salli loodust. Ent ma püüan säilitada distantsi meie, nii teiste kui enda kujutlustega. Võrdusmärki meie fantaasiate (isegi teaduslike) ja tegelikkuse vahele ei tahaks ma panna. (25. september 1987, lk 66)

Ma mäletan sovettide diskussioone darvinismist kõige suuremate ideoloogiliste hulluste ajast, kui looduslikule valikule geenide mutatsioonide kaudu vastandati omandatud tunnuste pärimine (Lõssenko) ja pimedale olelusvõitlusele loomadevaheline koostöö (viidates Kropotkini teooriatele). Kes teab, kas nende diskussioonide peamine siht ei olnud pedagoogiline, et kindlustada uutele põlvkondadele "õnnelik lapsepõlv" tänu ajupesule, mis pidi näitama tegelikkust leebena, kaugel sellest, milline see reaalselt oli. Darwinism on selleks liiga morn ja sünge. (26. september 1987, lk 66-67) - Darvinism
Ma kardan, et ma jagan äärmuslike biheivioristide vaateid. Totalitaarne kasvatus ei osutunud sel sajandil mitte üksnes võimalikuks, vaid ka tõhusaks. Pioneerid, komsomol, Hitlerjugend, hämmastavalt sarnased oma vormides-kaelasidemetes ja sügava usu sisseistutamise poolest. Vastuargumendid, et see ei kanna kunagi vilja, sest igavesele inimesele jääb viimane sõna, et inimesel on tõevajadus jne, ei tundu mulle veenvad. Ja lihtsalt seepärast, et selline kasvatus vastab noore südame tegelikele vajadustele. Lapsed vajavad korrastatud maailma, mis on lisaks maalitud kirgaste värvidega, nad armastavad distsipliini ja selgeid käitumisjuhiseid. (26. september 1987, lk 67) - Kasvatus, Laps, Totalitarism
Mille heaks töötame meie, kelle tööriistaks on keel? Kas on võimatu lennukikandja "Puškin" või allveelaev "Dostojevski" või siis tähelaev "Gogol" kaugete planeetide vallutamiseks? Vaene Gogol. Ta ei tahtnud. Ta ei teadnud. Ja kas meie teame, kuidas meid lõpuks kasutatakse? (26. september 1987, lk 68)
Ja kui oleks nii, et mida vähem mälu, seda vähem võimalust ajupesuks, ja mida enam mälu, seda suurem kiusatus etteantud mudelisse sobituda? Peale selle on iga kollektiivi mälu alati seotud valu ja alandusega. Mäletatakse ikka seda, mis tegi valu. Juudid mäletavad. Poolakad mäletavad. Võrdluseks Ameerikaga: Poola noorsoo ajaloolised teadmised on määratud, need toidavad rahvuslegende ja toituvad nendest. Küsimus: kuidas säilitada võimalikult palju mälu võimalikult väikese ajupesu annusega? (27. september 1987, lk 69) - Mälu, Ajupesu
Inimesed loovad iga päev oma hingede ühiskonda. Kõne, tavad, rituaalid, raha ja hüvede vastastikune vahetamine, poliitika, religioon, kunst ja nii edasi - kas see ei ole hingede töö? Ja samas kahtlus, et need vaid teesklevad olevat hinged. Võtavad vahetpidamata osa sellest etendusest, ilmudes lavale kindlates kostüümides (mood) ja teevad kindlaid žeste. Ent aeg-ajalt peavad nad jooksma kempsu, et tühjendada põit või kakama, küll keelduvad neil haiguse tõttu kuuletumast kõri või kopsud või magu, nende organism vananeb ja juba neid polegi, teised näitlejad võtavad koha sisse. Ei ümberriietumine ega õpitud žestid ei suuda täielikult varjutada fakti, et näiteks see eeterlik preili "on selline nagu kõik" ja et kahjuks, ah, temalgi haiseb. Hais on vannitubade hulga plahvatusliku kasvu tõttu osaliselt unustatud, aga ometi on hais meile kaasasündinud ja kui Beatrice jäi Dante jaoks vaid hingeks, siis seepärast, et ta ei olnud abielus Beatrice'iga, vaid hoopis teise naisega, kellega ta siis sooritas neid akte, mida Pariisi žargoonis kutsuti mitmete leidlike nimedega, üheks oli näiteks melanger ses urines. Tundub, et see hinge ja keha kahesus on midagi ilmselget, aga kui järele mõelda, siis ilmutab see oma saladuslikkust, määrab meie liigile erilise koha, ja just see on religiooni ja kunsti keskmes. (30. september 1987, lk 71-72)
Inimese jagamine hingeks ja kehaks oli vaid üks katse määratleda seda konditsiooni, mis igasuguste nimetuste alt kipub ikka välja libisema. Siia kuuluvad kõik traktaadid ars moriendi kohta, seega keha hülgamine ja asumine hinge, luukerede tants, kabelid valgeks pleekinud luudega, mis olid Pariisi linnaekskursioonide atraktsiooniks, ja samuti bordellid Sorbonne'i teoloogiakoolide allkorrusel. Eros ja Thanatos: kaunid sõnad, aga nende side näitab lihtsalt, et need tähendasid midagi hirmutavalt elementaarset, seega sündi ja surma. Jääb küsimus, kui palju võib mõelda täiesti alasti, see tähendab, heites kõrvale kõik füsioloogiast kõrgemad kujutlused. Tuleks küsida seda prostituutidelt, sest neil on suured teadmised kõige lihtsamate instinktide koomilisuse ja närususe kohta, aga see ei annaks mingit tulemust, sest nad on üldiselt oma ambitsioonides ja unistustes kinni olevused, tihti ka sentimentaalsed. (1. oktoober 1987, lk 73)
Nii või teisiti ehitab keha teadvus oma fatamorgaanasid ja laskumine looma tasemele ei ole võimalik. Ega ole võimalik ka pikalt viibida vaimusfääris, ja soov ülevust rikkuda, näidata keelt, kuulub juba ammusest kirjanduslike atribuutide hulka. Minu lemmikstseen Sterne'i "Tristram Shandyst": söögilauas peetud teoloogilise dispuudi ajal kukub ühele mehele kuum kartul püksiauku. (1. oktoober 1987, lk 73) - "Tristram Shandy"
Kui ei oleks taustal mõtlemist kehalisusest, siis ei oleks Erosel mingit rolli: kujutage endale ette mitteinimest, tulnukat teiselt planeedilt, kes silmitseb kiretu ja teadusliku pilguga naisi, kes mind erutavad läbi nende riietuse aimatavate kehavormidega. (1. oktoober 1987, lk 74) - Kehalisus
Meid on harjutatud kõike lükkama juhuse kaela. Ainult et see on üksnes pealiskiht, see klapib, kui mõtleme teistest, aga ise kanname amulette ja usaldame end Jumalaema erilise hoole alla. Enda haavatavusest mõelda on raske, sest mõttepingutused on siin tulutud. Kas me kardame? Ettehoole kristluses (ka katoliikluses) tähendab seda, et päästetute ja hukka mõistetute saatus on juba ette määratud. Dante Põrgu hukkamõistetud pidid olema patused juba enne oma sündi. Kellele selline asi võib meele järele olla? (16. oktoober 1987, lk 95)
Kirjandusest diskuteerides teesklen, et see läheb mulle korda, ehkki tuleks kuulutada, et see on kerglane ja jumalavallatu tegevus. Kerglane, sest ehkki peaks muutma tegelikkust sõnadeks, suudab see sõnadeks konventeerida vaid tibatillukese osa tegelikkusest. Exemplum: kui vähe on sõnadesse jäädvustatud XX sajandit. Ja eile rääkis Paul Engle oma vanaisast, kes võitles Ameerika kodusõjas. Uniooni armee kahurväelasena rändas ta tuhandeid miile. See XIX sajandi kõige verisema sõja veteran vastas oma lapselapse küsimusele, et mida tollal toimunu endast kujutas: "Paul, ei ole selliseid sõnu, et seda kirjeldada." Ega rääkinud kunagi sellest, mis tollal toimus. (17. oktoober 1987, lk 96)
Jumalavallatu - ja milline see kirjandus peakski olema aegadel, kui see ise ja muud kaunid kunstid on religioonist lahti öelnud, aga mis ometigi ei aidanud neil pääseda teaduse armule. Ja nõndamoodi, ei siin ega seal, religiooni ja teaduse vahepeal, uurib see peamiselt ateismi eri versioone. (17. oktoober 1987, lk 96) - Kirjandus, jumalavallatus
Poolakast paavst, Solidaarsuse liikumine jms tegid Poola temaatika nii universaalseks, et minu kirjanikest kolleegid võivad olla üsna muretult Poola-kesksed. Aga selle maa religioossus seisab vastu kogu Euroopas, kaasa arvatud Venemaal valitsevale suundumusele, üksnes selle vahega, et Läänes tapetakse Jumalat ükskõiksusega, Venemaal aga kuulutatakse see vaenlaseks. Kui poleks olnud Poola rolli XIX sajandi algul romantilise eeskujuna Kesk- ja Ida-Euroopa rahvuslustele, siis oleks Poola katoliku kirik palju tagasihoidlikumas rollis. Seega, kui keegi hakkab tegema järeldusi Poola-keskselt, siis kaldub ta kristluse elujõudu liiga optimistlikult hindama. Wilno Zygmunt Augusti gümnaasiumis õppides avastasin vastuolu ühelt poolt füüsika- ja bioloogiatundide ning teiselt poolt religiooniõpetuse tundide vahel, see vastuolu on suunanud minu luulet, mind eristab minu kaasaegsetest selle vastuolu sügavam tajumine, samal ajal kui nemad libisesid sellest üle või siis kuulutasid end ateistideks. Ent pehmendamisest ja teesklemisest ei ole abi. XX sajandi tuumaks on teaduse võidukäik, põlvili surutud religiooni katsed tõusta ei ole senimaani olnud edukad. Pole mõtet end petta, teaduslik meetod sisaldab endas ateismi ja see määrab nii filosoofia kui ka kirjanduse ja teiste kunstide konteksti. Sellele võivad vastu seista rahvalikud palverännakud ja masside religioossus, ent sellest ei piisa. (17. oktoober 1987, lk 96-97) - Poola, Religioossus, 20. sajand
Minu kolleegid, kes pärast ilmasõda sukeldusid marksismi, orienteerusid kehvasti revolutsioonilise mõtte geneesis ega olnud teadlikud, millise ilmselgusega "teadusliku sotsialismi" dogmad end mõistusele peale suruvad. Võib-olla see ilmselgus on hajunud Poolas, aga see ei tähenda, et see oleks hajunud maailmas. XIX ja XX sajandi jooksul harjus mõistus teatud arutlemislaadiga, mis muutus loomulikuks nagu hingamine. Tunnetav subjekt sasis silmitsi maailma kui objektiga, mida tuleb tundma õppida, korraldada, valitseda, ratsionaliseerida. Peaaegu vältimatu oli sellise seisukoha ülekandmine teaduse sfäärist ühiskonna ja poliitika sfääri. XIX sajandi vene intelligent, laboris töötav kaasaegne Ameerika teadlane ja põhikooli õpetaja Hondurasel või Salvadoris kuuluvad samasse mõttelisse perekonda ja millised ka ei ole nende poliitilised vaated, tähistavad nad plussmärgiga kõike, mis kannab teaduse pitserit või on näiliseltki teaduslik, sest kaosele, näiteks turumajanduse kaosele, vastandub ediktide kord. Vaat mispärast, kui me peame otsima praktilisi põhjendusi, tasub tegeleda teadusliku mõtlemise eelduste endiga. (19. oktoober 1987, lk 102)
Et teadus ja tehnika muudavad inimest sisemiselt, muudavad tema kujutlusvõimet, see on kaheldamatu. Ja seepärast sulgeda silmi, teeselda ilmselgusest hoolimata, et Rooma ei lange uuesti, seekord mitte paganlik Rooma kristlaste rünnakute tõttu, vaid monoteistide Jumala Rooma? Kuna just see ja ei midagi muud on otseselt välja kuulutamata peateema tänapäeva eri keeltes kirjutatud luules, siis nähtavasti on see konflikt juba üleüldise teadvuse lävel. Kas neil, Ulro maa vastastel, kuulutades ümbersündinud kujutluse uut ajajärku, ei olnud õigus, seda me ei tea. Võib-olla jääb alles üksnes Teaduse Kirik ja ülemineku kõhkluste järel pöördub see vundamentaalselt mehaanilisse ortodoksusesse. Või siis avanevad uued väljavaated, mis ei sarnane sugugi nende prohvetite ettekuulutustega. Aga sellest ei peaks ju mõtlema luuletaja, kes kirjutab sellise maa keeles, kus kirikud on rahvast täis. (20. oktoober 1987, lk 104)
Ma avastasin, miks on mõttekas lugeda koos jaapanlast Nishitanit (Religion and Nothingness) ja Prousti. Lääne filosoofia krütika, alates Platonist ja Aristotelesest, on Kyoto professoril suurepärane, aga ma kahtlen, kas tema poolt välja pakutud vahend tänase Lääne nihilismi vastu jõuab lääneliku mõistuseni, sest see tähendaks mõistuse- ja keelevälist budistlikku valgustumist. Ent kaasaegne füüsika näib seda laadi mõtlemist soodustavat, ja juba Proust võis olla selle illustratsiooniks — tema tegelikkus on peaaegu samasugune kui Nishitanil: tema olemine on samaaegselt mitteolemine, fosforeeriv, aina muutuv merelaine, mis on šūnyatā ehk siis absoluutne tühjus, ja iga hetk saab klaari väljenduse tänu temaga identsele olematusele. (22. oktoober 1987, lk 107)
Hawaiil olen teist korda. Lapsest saadik olen harjunud kirjandusliku legendiga maisest paradiisist, mille rikkusid ära protestantidest misjonärid. Kibedusega olen mõelnud maadest, mille neelasid alla suured koletised ja seedisid ära. Suutmata uskuda ajalookroonikaid, sest neid panid kirja võitjad. Polüneeslased elasid neil saartel sadu aastaid ilma valgeteta. Eepilised lood retkedest Tahitilt ookeani tundmatutesse avarustesse, pealike tahtel ja käsul, seejärel pikad aastad autokraatses, feodaalses (sest kuidas seda siis nimetada) kolonistide ühiskonnas, kasutades religioosseid tabusid oma tsivilisatsiooni valvajatena. Need kaunid ettekandjad hotelli restoranis ei tea midagi, ei mäleta midagi, nad on kaotanud ka oma esivanemate keele. (1. november 1987, lk 118-119) - Havai
Ma ei suuda mõista elu teisiti kui ettevalmistust. Ja selles peitub minu praeguse kriisi põhjus. Sest ma olen nagu lalisev tumm, kes samas teab, et ta ei hakka enam kunagi rääkima. Senimaani uskusin, et hakkan rääkima, ja selle usu jäljeks on minu poolt kirjutatud luuletused. Ma tunnen muidugi pikki vaikimisperioode, mis hiljem osutusid aeglaseks sisemiseks küpsemiseks. Aga nüüd ei juhi minuga toimuva üle mõtlemine mingitele arukatele järeldustele. (2. november 1987, lk 119)
Hawaii saarte ajaloo killud. Kujutlused, aga ma ei otsi kinnitust nende paikapidavusele. Täielik kastiühiskond, kuningad, printsid, pealikud, preestrid, lihtrahvas, kelle hulgast on ka sõdalased, lõpuks orjade kast. Palju julma religiooni keeldusid. Meie mõistes ebaõiglane ühiskond. Keerulised diplomaatilised mängud, võimule pürgimine abielu kaudu ja kuninglike perede intriigid, vajadusel mõrvamist appi võttes. Pidevad verised sõjad eri saarte kuningate vahel, vallutused, lüüasaamised, lahingud rannikul. Hiljem liitmine üheks riigiks. Seda tegi kuningas Kamehameha, kes tuhandepiroogilise laevastikuga sundis teisi saareriike kuuletuma tema Hawaii saarel asuvale riigile. Aga see toimus juba kahurite kasutamisega, samaaegselt misjonäride saabumisega. Selle dünastia viimase kuninganna Liliuokalani päevikust võime lugeda sellest, kuidas ta pandi 1842. aastal misjonäride internaatkooli, mis oli vaid kuninglikest peredest laste jaoks. Seal taoti talle pähe kristluse põhiprintsiipe ja inglise keelt, aga misjonärid olid ihned, toitsid lapsi nirusti, need siis varastasid toitu ümberkaudsetest aedadest ja, nagu kirjutab kuninganna, kuna nad olid saanud kodust kaasa oskuse teha tuld kahe puupulga abil, siis küpsetasid endale ise toitu. Peagi tüütas religioon misjonäre ära, nad hakkaid ettevõtjateks ning panid aluse plantaatorite rikkusele. (2. november 1987, lk 119-120) - Havai, misjonär
Tuleb koorida nagu sibulat, üks kiht teise järel, et jõuda omaenda snobismini. Ületada vastupanu, mis keelab endale tunnistada, et me soovime viibida teatud isikute seltskonnas, sest see tõstab meie staatust. Viinamarjad on hapud, sest on liiga kõrgel, päh! Mis mul X-i või Y-i seltskonnas olemisest — aga milline rõõm, kui nad mind külla kutsuvad.

Oma tunnistamata kirgede jälgede ajamine. Ainult et kahjuks ei olnud need olulised, ja kui olidki, siis üksnes tavalise inimliku komöödia teemana. (3. november 1987, lk 121) - Snobism

Uhkusega võin enda kohta öelda, et ma muretsesin Poola luule seisu pärast ja selles mõttes olen patrioot. Aga proovigu keegi neutraalne, väljastpoolt, püüda mõista luuletaja meeleseisundit, kel on selge teadmine sellest, mis toimub riigiga ja potentsiaalselt siis ka selle maa keelega 1945. aastal. (4. november 1987, lk 122)
Mandelštam oli 1945. aastal juba surnud. Näide luuletajast, kes oli fanaatiliselt mures vene luule seisu pärast. Palju on Mandelštami luuletusi tema eelkäijatest, teenekatest teerajajatest. Ja samas tema imperiaalne patriotism üle Venemaa piiride. Ühes oma essees kirjutas ta: "Siis, kui kogu maailma lapsed õpivad vene keelt." Ja kas 1914. aastal ei olnud ta nördinud Piłsudski leegioni peale, nende tobeda idee peale, et Poola võiks Venemaast lahku lüüa, nii et kirjutas oma nördimuse väljendamiseks koguni luuletuse?

Rahvad kasutavad luuletajaid ära. Isegi pärast seda, kui lasevad meid hukata või määravad pagendusse. Aga milline vahe on väikese keele ja väikese rahva - poola luuletaja ja vene luuletaja vahel! Mida mina suutsin, mida ma suudan nüüd ja mida ma suudan tulevikus? (4. november 1987, lk 123)

Kohalikud noored esitavad kohmakalt hula-hula tantsu. Nagu sain teada, oli hula-hula nelikümmend aastat keelatud, ja ma mõistan, miks: need olid värsistatud saagade ja hõimulegendide tantsulised esitused koos retsiteerimisega. Võib-olla ka seepärast, et valged nägid selles üksnes puusade hööritamist. Ma küsisin tantsijatelt, kas nad räägivad havai keelt. Nad vastasid, et mitte, üksnes sedavõrd, et tantsides retsiteerida. Vanalt naiselt, kes selles muuseumis asju korraldab, kes räägib, kirjutab ja loeb havai keeles, sain teada, et selliseid nagu tema, on saartel kokku kuussada. Aga keelt juba õpetatakse koolis. Provence'is vististi kuni Teise maailmasõjani karistati lapsi, kui need rääkisid omavahel provanssaali keeles. (5. november 1987, lk 123-124)
Teadvust kasutatakse vahel loitsuna. See näeb välja enam-vähem nõnda: ma olen teadlik oma vanadusest ja tulejoonel olemisest, sest minu eakaaslased muudkui surevad üksteise järel. Aga kuna mina olen sellest teadlik, siis mina ei kuulu sellesse ritta. Loogiliselt ei ole sellel mõtet, aga see annab tunnistust mõistuse vaistlikust vastandumisest paratamatu kordumise seadustele. (5. november 1987, lk 124)
Kommunism oli XX sajandi luule jaoks kui täitunud unistus - vabanemine langenud inglite grimassidest ja suundumine täieliku heakskiidu territooriumile, ehk siis kitši territooriumile, nagu ütleks Milan Kundera, kes andis sellele sõnale erilise tähenduse. (11. november 1987, lk 131)
Kaua aega vaevas mind küsimus, millal vaikisid Vilniuses kirikukellad. Ma küsisin J. W-lt, ta ei teadnud. Ta pöördus paljude vilniuslaste poole, küll otse, küll kirja teel. Keegi ei osanud vastata, Kas need vaikisid järk-järgult? Kas neljakümne kiriku kellade helin lakkas järk-järgult, kas helistati kelli järjest vähemas hulgas kirikutes? Või vaikisid keelu tõttu kõik ühel päeval? Kas kellegi käed võtsid kellad tornidest maha? Ja kui, siis kelle? (11. november 1987, lk 136)
Minevik. Aga minevik on ka olevik, ehk siis see, mida kogeti aastakümneid tagasi ja eile, ilmub üheaegselt. Pildid uppuja peas. (14. november 1987, lk 136)
Kui ma loen oma luuletusi inglise keeles Ameerika ülikoolilinnakutes ja hoian oma haardes kuuesajalist või tuhandelist kuulajaskonda, siis ei ole need samad luuletused, mis tõstavad mind Poolas prohvetluuletaja troonile. Poola publik ootab eelkõige ideoloogilist sõnumit. Ma ei kurda, ajalooline surutis on minust palju hääli ammutanud ja saan poolakate jaoks valida kunstiliselt kõrge repertuaari, aga ma arvan, et sisult raskemad luuletused (näiteks need, kus teemaks universaalide vaidlus) leiavad rohkem tänulikke kuulajaid siin, Ameerikas. Võib-olla ma eksin. Ühiskonnagruppide, linnade, provintside, samuti põlvkondade intellektuaalse arengu ebavõrdsus raskendab hinnangu andmist. Minu kogemused: luuletused, mis näiteks 1937. aastal olid mõistetavad viiele inimesele, sest lugeja oli vastuvõtlik vanematele mudelitele, on aja jooksul hakanud tunduma lihtsad kui koolilugemikust. Ja paistab sedamoodi, et noored põlvkonnad on Poolas järjest terasemad, ehkki tänu millele - kuidas see toimub õpetajate ühiskondlikult madala positsiooni juures seda ma ei mõista. (14. november 1987, lk 137)
Ma püüan jooksvalt lugeda ameerika nüüdisluulet, aga see ei paku naudingut. Arusaadav, et siin on tuhandeid luuletajaid, kellest valdav enamus pole midagi väärt, pakkudes impulsse ja vaimutoitu vähestele, vaid üksikutele, aga nii on igal pool. Midagi samalaadset toimub moodsas maalikunstis, seetõttu on ka tagajärjed sarnased, sest mingit naudingut need pildid ei paku.

Nende luuletajate kohta võib öelda, et nende tehnika on esmaklassiline, aga neil ei ole midagi öelda. Nende "elukogemus" imbub igasse värsiritta, see on ülikooli õppejõudude või kolledžite õpetajate kogemus ja nad kirjeldavad enamasti seda, mida nad näevad aknast või millest saavad teada lähibaaris. See on tavaline ja monotoonne elu, selles pole ajaloolisi maavärinaid; kõige enam üks või kaks maavärinat otseses tähenduses. Miski ei sunni neid hüppama kui kärestikust üles pürgiv lõhe. Ja just see, "et ei ole millestki kirjutada", on minu arvates universaalne teema uurimistööks. (17. november 1987, lk 141)

Hinnangu andmisel takistab meid meie argus arusaamatute lausete või sassikeeratud süntaksi ees. Palju arusaamatuid luuletusi või maale on osutunud suurteks kunstiteosteks ja seepärast inimesed kardavadki oma arvamust avaldada. Mina ütlen endale lihtsalt "ma ei saa aru" ega hooli antud luuletaja väärtusest kirjandusturul. Ta ei kõneta mind, ma ei saa aru, tüütab ja ongi kõik. Mul ei ole aega süveneda. Ma eeldan, et on mittearusaamise mitmeid tasandeid ja et minu oma on püsavalt rafineeritud. Paljude luuletuste kõrvalelükkamine nende arusaadamatuse tõttu ei ole mind kuidagi kahjustanud, ehkki tegemist on õrna asjaga ja meie amet ei luba valjusti tunnistada nii lihtsaid kriteeriume, see võiks lihtinimesi liialt julgustada.

Kes võib teada, millised keerulised sonimised sitsivad meie kaasinimeste peades, vahel koos sügava intuitsiooniga? Luules on erilaadsed sonimised saanud kodanikuõigused sellest peale, kui kadus loogika kontroll, selline on hind, mida on tulnud maksta uudsuse eest, aga samal põhjusel on raske tõmmata piiri väljapaistva ja keskpärase luule vahele. (17. november 1987, lk 141-142)

Edevus on üks inimliku vaatemängu koomilisemaid vürtse, kui võtta ära see ja võtta ära seks, siis ei jääks suurt midagi järele inimese kaasasündinud nii-öelda naljasoonest. Aga võib-olla Eros on edev, ja igasugune edevus on erootiline? Nüüd lükkab kujutlusvõime mulle ette traktaadi peeglitest. Määratust hulgast, tuhandetest peeglitest ja nägudest, mis iseennast peeglist silmitsesid. Teismelised tüdrukud ja küpses eas naised, juuste kammimine, tunniajalised seansid mõtisklustega nina, lõua, lokkide, kaelakee ja kõrvarõngaste üle, kuidas ma täna välja näen, kuidas minu kallim mind näeb, leas see kleit sobib mulle. Peeglitesse peaks nende kadunud olendite järel jääma vähemalt pilkude ladu, aga ei jää jälgegi. Ja mehed! Kiskjate-vallutajate puhevil ninasõõrmed, esiletükkivad bakenbardid, vastustamatu isase pilk, kukelik suurelisus. Lihtne on naerda, ainult et me oleme korduvalt olnud samasugused. (19. november 1987, lk 145)
Teised edevuse liigid, näiteks autori edevus. Ma justkui arvan, et mul ei ole seda, aga mul on meeles need oma arvukad käigud raamatupoodidesse, kui tabasin end heitmast pilku luule või esseistika osakonda ja leidmata enda raamatuid, tundsin pettumust, samas aga endale kohe seletades, et see on ju absurdne. Kord leidsin "Vangistatud mõistuse" psühholoogiaraamatute hulka paigutatuna. Ja nüüd, kui lähen raamatupoodi (Cody's või Black Oak Books), siis teeb mulle rõõmu, et minu raamatud on nii rikkalikult esil.

Vanaduses otsib edevus meie olemisele kinnitust, see tähendab, et mingi intelligentne essee või monograafia meie luulest tuletab meelde, et me ju olime, kirjutasime - selle endale teadvustamine ei ole ju nii enesestmõistetav nagu võiks näida. (19. november 1987, lk 145)

Teadvus on tihti moraalitu seepärast, et see on teadvus. Sel on mitmeid tasandeid, milles me elame samaaegselt, aga on üks kõige sügavam tasand, kõige alus. Enne 1939. aastat ei andnud ma olemasolevale ühiskonnale erilisi šansse ja minust oleks pidanud saama kommunist, aga minu teadmine, milline on stalinistlik Venemaa, ei lasknud sel sündida. Või siis lihtsalt ei olnud see süsteem minule loodud. Ma hindasin Poola patriootlikku meelelaadi fatalistlikult kui kadumisele määratut. Kui ma oleksin elanud mingis Lääne-Euroopa riigis, ei oleks ma pidanud valima, ma ei oleks nurka aetud. Aga seal meie juures oli kas Hitler või Stalin ning nende vahel käputäis illusioone.

Ja siis saabus 1945. aasta: Hitler on alistatud määratute ohverduste ja ohvrite hinnaga, võidukas armee okupeerib Poolat, valikut ei ole, selle riigi elanike kohta öeldakse "meie mets ja meie jänesed", teiste maade kohta - "Jevropa naša". (20. november 1987, lk 146-147)

Mida võib tunnistada avalikult? Kas ei ole ühtki sfääri, mida sõnadega puudutada ei tohi, sest see on kahjulik meie inimliigi tervisele? Šestov ütleks, et jah, selline sfäär on olemas. (19. veebruar 1988, lk 244)
Antoloogia koostaja Karen Armstrong (endine nunn) kirjutab erinevusest müstilise kogemuse ja enamuse inimeste religioosse praktika vahel, kes teevad seda, mida nende religioon neil teha käsib. Budism ja sintoism püsivad Jaapanis traditsioonide toel ega ole ei jaatuse ega eituse objekt. Ja see on justkui teistsugune kui kristluse tormiline erosioon viimase saja aasta jooksul, ehk siis see näib püsiseisundina, mis järgneb allahüppamisele tasandilt, kui religioon valitses kõike. Võib-olla lähevad teised religioonid sama rada ja kristlus Läänes võtab positsiooni sisse madalamal, aga ka kindlal pinnasel, või ka, kasutades teist võrdlust, saab see olema sirgjoon, mille ümber keerduvad individuaalsed ootused, karismaatilised liikumised või müstilised sisevaatlused, mitte eriti hoolides mingist konkreetsest usutunnistusest, sest näiteks kristlikul teistil on selle nurga alt palju ühist budistliku ateistiga. Loomulikult on religioon kui ettekirjutatud kombetalitus tähtis, sest selle kadumisega kaoks ka usklikel kaitse nende endi mõtete eest, samuti igasugune stiimul. (23. veebruar 1988, lk 245)
Pole välistatud, et kogu meie mõtteviis, kuidas me käsitleme religiooni ajalugu, nõuab põhimõttelist muutust. Innuka usu sajandid, mis ühendasid talupoega, käsitöölist ja teoloogi, religioosse entusiasmi ja pühendumise sajandid, võivad olla suurel määral hilisemate tagasivaatavate kujutluste loodud. Paljudes maades oli lihtrahva kristlus kaheldav ja komme käia kirikus ei tähendanud, et usklikud oleksid osanud vastata katekismuse lihtsamatelegi küsimustele. XVI sajandil, isegi XVII sajandil oli leedu küla kristlik üksnes nime poolest. Ja palju varem ristitud Prantsusmaal oli XVIII sajandil arvukas linnaelanikkond, mis koosnes puruvaestest, kes ei teadnud mingistki religioonist mitte tuhkagi ja kelle arvukus seletab innukust, millega revolutsiooni ajal purustati pühakute kujusid katedraalide portaalidel. Mihhailovski, kes kritiseeris Dostojevskit tema usu tõttu vene talupoja jumalakartlikusse, kinnitas et vene talupoeg on oma loomult ateist. Need esimesed ettejuhtuvad näited viivad teatud kahtlusteni: religiooni ajalugu, nagu ajalugu üldse, kannab "õpetatute kasti" märki. Vaimustav arhitektuur, maalikunst ja muusika on ehitanud pildi kristlikust tsivilisatsioonist kui millestki, mis on kõrgemal tavaliste inimeste peadest, kes jändasid oma maiste muredega, ehkki tegelikult ei saa siin tõmmata mingeid selgeid eraldusjooni, nii nagu Nara ja Kyõto kauneid pühakodasid ei saa eraldada traditsioonide kummalisest segust, mida kutsutakse Jaapaniks. Võimalik siis, et erinevatel piduritel, mis takistasid religiooni minevikus (paganlikud kombed, vaesus, kirjaoskamatus), on täna oma vaste teistsuguste pidurite näol, nii et üldine seis on ikka viigis. (24. veebruar 1988, lk 245-246)
Kõrvalseisjatel, see tähendab inimestel, kes ei ole pühendatud viimastel aastatel taevastesse kõrgustesse tõusnud kirjanduse saladustesse, on arvatavasti raskusi arusaamisega, miks see kõik, mis kunagi oli filosoofia pärusmaa, on liikunud nüüd kirjandusteaduse valdkonda. Või mis kasutab kirjandusteadust kui ettekäänet. Milline aleksandrianism on kirjutada kirjutamisest kirjutamise kohta, kui uhked on formalismi, strukturalismi, dekonstruktivismi jne kolmekorruselised ehitised. Kogu kirjandus koos oma lähižanridega paistab surmtõsise tegevusena, võib-olla tõsiduse vaatenurgast samal tasemel, mis hegeliaanlik ajaloofilosoofiline gnoosis. Soe, juba soojem: kui uurida kahe tänase peamise kutsumuse - ühiskondliku prohveti-revolutsionääri ja kunstniku - antagonismi, koosmõju, rivaalitsemist. (25. veebruar 1988, lk 247)
Banaciga arutasime Yale'i konverentsi projekti Kesk-Euroopa linnadest kui kultuurikeskustest. Mul on hea meel, et ta nõustus minu ettepanekuga liita nende hulka ka põhjapoolsed linnad - Tallinna, Riia, Vilniuse. Ma küsisin, miks ta ei olnud nende hulka lülitanud Dubrovnikut, oma kodulinna. (17. aprill 1988, lk 264)
Üldiselt ei kirjuta ma oma mälestusi üles, sest asjad meenuvad valikuliselt ja paljud pildid ei kerki esile, meie sisemine tsensor kärbib need välja. Seega jäävad meile üksnes fragmendid. (17. aprill 1988, lk 264)
Saladus, mida ma kunagi ei lahendanud - Pariisi majahoidjate sidemed politseiga: kas nad saavad rahalist tasu või on politseil muid viise neid mõjutada? (17. aprill 1988, lk 265)
Minu sagedaste mõtiskluste objektiks on sellised inimesed nagu see majahoidja Dumont d'Urville'i tänavalt. Sajad tuhanded sellised, miljonid, tegelikult lõputu hulk väikesi ärahirmutatud inimesi, kes teavad, et ellujäämiseks tuleb kombineerida, ja kes on valmis lõunasöögi nimel maha müüma oma kaasinimese. Neid on alati palju, aga totalitaarsed režiimid mitme- ja mitmekümnekordistavad nende arvu. Ja kui mingil maagilisel moel õnnestuks teha kindlaks Poola elanike genealoogia, tõeline, mitte ettekujutatud, siis vöiks selguda, et esivanemate seas on suur protsent (aga võib-olla enamus) mitte eriti austusväärseid persoone: koputajaid, takkanoogutajaid, nuhke ja UB lakeisid, topeltagente jne. Kuidas siin toimib looduslik valik, kui šansid ellu jääda ja järglasi endast jätta on just kuulekatel, kes ei tunne süümepiinu, ja kui lihtsaid moraalseid põhimõtteid järgivad puhta südametunnistusega inimesed hukkuvad? Ja Venemaa? Kellest koosneb seal elanikkond, hirm mõeldagi, pärast aastaid kestnud terrorit, kui ellu jäid need, kes kaebasid naabri peale, mitte need, kes keelt kanda ei tahtnud. (17. aprill 1988, lk 265-266)
Jah, suurem osa Euroopa elanikkonnast on majateenijate järeltulijad. Ja ole siin siis tark, tõmba piir ausa ja häbiväärse teenimise vahele, kui sul lisaks pole aimugi, kuidas geenid end sätivad ja kombineerivad. (17. aprill 1988, lk 266)
Misantroopiast. Teised võivad ju meie kohta öelda, et ta oli misantroop, aga me ise ei ütle, et ma olen misantroop. Kuna misantroopial on mitu astet, süs mingil määral me seda enda juures tunnistame, näiteks kui me hoiame inimesi teatud kaugusel ega talu nügimist rahvamassis. Sellest vaatepunktist on Ameerika mulle sobivam kui slaavi maad, ja Grizzly Peakis elamine aitas taluda erinevaid tobedusi allpool asuvas linnas. Tõeline misantroop peaks elama lossis. Jules Verne'i romaani “Loss Karpaatides" peategelane just nõnda elabki. Tema loss Transilvaanias on raskesti ligipääsetaval ja metsikul mäel, see on ümbritsetud vett täis vallikraaviga, aga sellestki veel ei piisa, lisaks tabab sisse tungida soovivat uljaspead traataeda lastud kõrgepinge. Aga ega selliseid uljaspäid ei olegi, sest lossiomanik tekitab elektri abil igasuguseid ebatavalisi nähtusi, nii et all orus arvatakse lossis elavat kummitusi, Misantroop elab üksi, koos vana ustava teenriga, aega veedab ta fonograafilt suurt lauljatari kuulates, keda ta kunagi armastas ja samal ajal teda ekraanilt vaadates (televisiooni ettekuulutus!). (21. aprill 1988, lk 269-270)
Inimliigi närusus. Füsioloogiline, sest ju lausa absurdne genitaal-urinaalne armastus ja viibimine emase kõhus, samuti ka ühiselt loodud aina uute müütide närusus, mis ei lase näha tegelikkust. "Kultuur" koosneb ju nendest müütidest! Vaevu möödub paar või paarteist aastat, ja juba inimesed mässivad lahkunud inimese või möödunud sündmused endale kasulikuks kookoniks. (21. aprill 1988, lk 270)
Ma olen lugenud mitmes keeles luuletusi Ossip Mandelštamist kui vabaduse märtrist. Ja olen kuulanud kassetilt Poolas tehtud luulekollaaži tema auks. Kõigel sel on vähe ühist tegeliku Mandelštamiga. (21. aprill 1988, lk 270)
Küsimus - kas lihtsustav muutmine on vältimatu? Või siis, et mida laiem levik, näiteks kellegi kuulsuse puhul, seda vähem võib selles keerukust olla? Ja milline on meie osalus, meie, kes me juba kuulume minevikku, müüdi loomisele õhutamises, see tähendab, millised meie loomujooned seda soodustavad? (21. aprill 1988, lk 270)
Ma kuulasin kord plaadilt Swinarski lavastuse "Esivanemate hinged" lindistust. Selline retsiteerimine haarab neid siis kaasa, mõistmata, et sel kombel luule deklameerimine on ju kohutav?

Võib-olla minu luuletustes (paljudes, mõnes, üksikutes?) on mingi kitšilik kõrvalmaitse, mis kutsub neid selliselt retsiteerima. Sest aja kuludes läheb ju lihtsustamise reegel käiku. Tuwimi luuletused, kui ta need kirjutas, tundusid ka avastuslikena, aga kui paljud neist on täna lihtsalt banaalsed! Ent mina, elav, millegi poole püüdlev, diskrimineeriv, ei saa endale lubada selliseid libastumisi. (21. aprill 1988, lk 270) [Tõlkeviga: "diskrimineerima" ei tähenda eesti keeles "eritlema" nagu inglises ja nähtavasti selle mõjul ka Miloszi poola keeles.)

Eile õhtul esines Wendell Berry. Justkui lõunaosariikide maaluuletajate järglane, kelle jaoks oli Vanderbilti Ülikool kui tsitadell (Ransom, Tate). Traditsiooniliste väärtuste eest seisjad, farmerite Ameerika, looduse kaitsjad, mida tööstus hävitab ja mürgitab. Kohalik sarkasm: "Jah, tema agraarset programmi saab ellu viia - tingimusel, et oled jõukast perest, said päranduseks suure farmi ja oled Kentucky Ülikoolis professoriametis." (22. aprill 1988, lk 271)
Veelgi rabavam oli aga venelaste põrkumine Kesk-Euroopaga - sellist nimetust kuulsid nad esimest korda. Ja nende varjamatu kohkumine keskeurooplaste vaenulikkuse peale, raske ära seedida, sest venelasi kasvatatakse ju maast-madalast veendumuses, et kõik imetlevad ja armastavad neid. Sõnavahetus, eriti ungarlastega (György Konrád: "Jah, vabastasite meid, aga see oli nelikümmend aastat tagasi. Koristage oma tankid juba ära! See kestab juba liiga kaua!") näitab, et üksteisemõistmisest ollakse kaugel. Venelased ei teadvusta endale, mil määral on nende mõtlemine imperlaalne või, nagu hõikas saalilt vahele Rushdie, koloniaalne. Jossif Brodski püüab neid kaitsta, rünnates mõistet Kesk-Euroopa. Kolleeg Poolast vestluses minuga: "Mul oli lausa piinlik. Nad olid näost valged, vingerdasid. Ja milline on seal mittevenelaste olukord? Nad on samas situatsioonis kui meie." Tasus sõita Lissaboni, et olla tunnistajaks sellisele konfrontatsioonile, mis oli veel paar aastat tagasi võimatu. (9. mai 1988, lk 280-281)
Nendel ei ole muret, kes arvavad, et tegelikkuse kohta ei olegi mingit objektiivset tõde, et selle kaleidoskoopiline muutumine meie sulepea all ongi tegelikkuse ainus meile kättesaadav kuju. Nende filosoofiline jalgealune on üsna kindel. Aga kahjuks annavad nad reha kätte nendele, kes päästavad tegelikkuse rakmeist, muudavad selle unenäoks ja üksnes ettekäändeks sõnadele. Sest on siiski vahe inimesel, kes on pööratud vaid oma sisima mina poole, ja jahimehel, kes kurdab, et ei saa kätte "maailma metsluike" - nagu Jeffersi luuletuses. (13. juuni 1988, lk 312)
Luule erinev saatus Lääne-Euroopas ja Ameerikas. Euroopa kultuuri müüt käsib ameerika luuletajatel kadestada oma Euroopa kolleege, ent samal ajal peaks olema hoopis vastupidi. (25. juuni 1988, lk 314)
Nagu ma sain Bendis teada, hukkuvad pooled röövlinnud (kullid, pistrikud, öökullid) enne aastaseks saamist, sest nad ei omanda piisavalt oskusi jahipidamiseks. Alles aastavanusena on selline lind nii oskuslik kütt, et suudab ellu jääda. Mõelda, looduslik valik on selles liigis toiminud aastatuhandeid, ja sellest hoolimata on pooled noorlinnud määratud hukule. (4. juuli 1988, lk 316)
Mõtlemine omaenese surmast on alati mõtlemine pääsemisest või hukatusest, vähemalt mina teistmoodi ei oska. See võtab konkreetsete inimeste kuju, kes on jäänud minu jaoks vooruse võrdkujuks ja seepärast peaksid saama päästetud. Meil on kalduvus viidata oma kunstilistele teenetele, aga pärast järelemõtlemist tõdeme, et need pole suurt midagi väärt. Need on väärt, kui eeldame, et halb inimene ei suuda luua tõeliselt väljapaistvat kunstiteost, seega tõendab kunstiline täiuslikkus kaudselt selle looja varjatud inimlikke voorusi. (10. juuli 1988, lk 318)

Välislingid