Mine sisu juurde

Voldemar Õun

Allikas: Vikitsitaadid

Voldemar Õun (sündinud 7. jaanuar 1893 Tallinn – 4. jaanuar 1986 Göteborg, Rootsi) oli Eesti riigiametnik ja kirjanik.


"Uus evangeelium"[muuda]

Voldemar Õun, "Uus evangeelium", 3. trükk, Tallinn: Hea Lugu, 2019.

Esmatrükk Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1953

  • Ühel vaiksel augustikuu õhtupoolikul aastal 1939 istusid Nõmme aedlinnas ühes aias neli härrat valge, ümmarguse aialaua ümber ja neist mõni samm eemal madalatel lamamistoolidel kaks daami. Kuigi härrad välimuselt üksteisest kaunistigi erinesid, leidus neis ometi ka palju ühist ja see ühine osutas nende kuuluvusele nõndanimetatud härrasmeeste klassi. Härrasmehed nad tõepoolest olidki. Peale selle kuulusid nad veel ühte ja samasse kutsealasse, nad olid kõik vandeadvokaadid, Justiitsia õilsad jüngrid. Ent kokku olid nad sattunud tol õhtupoolikul küll päris juhuslikult.
Oli parajasti niisugune aeg, kus varjud juba maa peale hakkasid heitma, ent päevane soojus alles õhus püsis. Oleks päris vabalt ja märksa mugavamini võinud viibida särgiväel. Ometi härrad ei olnud kasutanud seda võimalust. Nad istusid pintsakuis ja isegi lipsud olid neil ees. Nad olid, nagu öeldud, härrasmehed, korralikud bürgerid, kes olid külla tulnud korralikule bürgerile. Nad pidasid etiketist kinni. Paik polnud plaaž. (lk 7, romaani algus)
  • Nad olid loonud filosoofia mateeriast ja selle funktsioonist, aga nad teadsid päris selgesti, et kui nad inimesele revolvri meeldekohta või kuklasse vajutavad, siis ei tule kellelgi pähe, et see on ainult mingi funktsioon, mille nad lõpetada ähvardavad, ei mingi sujuv tagasilangemine loodusse, vaid et see on inimese mina ja ei mingi muu, mis siis ainsa sõrmevajutusega teadmatusse kaob. Ta oli võinud selles nüüd ise veenduda. Kuigi ta mõistus talle tol momendil päris selgesti ütles, et pole vaja karta, sest vähemalt sel silmapilgul nad ainult ähvardavad, sest selles ruumis nad seda igal juhul ei tee, selleks tuleks ta viia kuhugi mujale, ometi kõik, mis ta sel silmapilgul tundis, oli üksainus suur kõikevaldav hirm lõpu ees. (lk 352-353)
  • "Ah, sina, Seliste!" hüüdis Niinep ja arvas endamisi, et mees tahab muidugi raha. Tal õnnestus seda mööda minnes Helmilegi kõrva sosistada ja nii ei paistnud selles midagi imelikku, kui ta Seliste kabinetti palus. Seal ta muidugi patsutas talle õlale nagu vanale semule kunagi, et tore, et tulid. Ent Seliste oli tõsine, ei lasknud end Niinepi teeseldud lõbususest suurt kaasa vedada ja teatas siis, et teda on kutsutud NKVD-sse ja seal on talle ülesandeks tehtud koguda andmeid Niinepi üle.
"Muidugi, arvasid, et Seliste! Joodik ja nii edasi! Teeb muidugi kõik, mis temalt nõutakse. Muidugi ma olen joodik. Ei salga seda... Aga ega ma sellepärast veel siga ei ole. Muide, ega ma sellest kellelegi muule pole rääkinud. Ainult sulle, sest sa oled... noh, mul ei ole vaja seda mainida. Ainult, jumala pärast, mitte sõna kellelegi. Siis olen kadunud ja sina samuti."
"Endastmõistetav! Tänan, tänan!" (lk 354)
  • Et külaline oli Seliste, siis oli loomulik, et tuli kõvemad joogid välja tuua. Niinep muidugi ei olnud kuigi roosilises meeleolus, sest Seliste uudis oli ta väljavaadetele veelgi tumedat tooni juurde lisanud. Ometi köitis külaline omajagu ta tähelepanu, sest nüüd ta alles nägi, kuidas üks tõeliselt andunud inimene viinavõtmist sooritab. Ta oli Selistet küll varemgi seda tegemas näinud, aga see polnud talle iial nii silma hakanud. Asi oleks väärinud süvenemist, kui selleks meeleolu oleks jätkunud. Aga Niinepil ei jätkunud ja lisaks ta kartis, kas kolleeg ei kipu viimaks ülemäära võtma. Ta ei võtnud, ta pidas piiri. See võis küll raske olla, aga ta sai endast võitu.
Niinep ise vaid puudutas klaasi.
"Sa vabanda, et ma nii vähe kaasa teen. Ma ei ole veel küllalt vormis."
"Ei minul ole sellest midagi, kui keegi vähem võtab," naljatas Seliste. (lk 355)
  • Järgmisel päeval oli ilus päikesepaisteline ilm ja Niinep läks aeda, et end tasapisi välisõhuga harjutada. Oli parajasti aeg, mil loodus end kevadesse hakkas sättima. Puud ja põõsad olid küll alles raagus, ent lumikellukesed õitsesid juba ja krookusedki näitasid päikesepaistelistes kohtades oma värve, kuigi nad veel lahti polnud löönud. Niinep jalutas mööda kruusast teed, mis oli juba tahe, ja üritas endale sisendada, et kevad on ilus ja et ta tunneb temast head meelt ja rõõmu. Ta üritused jäid viljatuiks, ta ei leidnud, mida otsis. Ja ta sai väga hästi aru, et see ei peitugi kevades, vaid tas eneses. Nüüd valitses maailma NKVD. Tema riputas oma tumeda loori ka inimese ja kevade vahele. (lk 357)
  • Inimestel oli kummaline tahe teisi oma usaldusmeesteks teha. Ta polnud ju enam advokaat, kellele oma lugusid pihitakse, sada krooni näpu vahel, et vaata, selle saad sa endale, kui mu jutu ära kuulad. Ta oli nüüd nagu iga teine inimene ja tal olid omad mured. (lk 359)
  • "See on hirmus!"
"Jah, see on hirmus," võttis Niinepki selle õigeks. Ta võis naise ilmest veenduda, kui sügavalt see teade temasse oli mõjunud.
"Olgu mis on, aga niisugust asja ei tohi inimene teha!"
Niinep oli seisma jäänud akna kõrvale ja vaatas välja. Päike oli juba õhtusse kaldumas. Oli väga selge. Hommikul on loikudel jälle kõva jää. Ent ta pöördus jälle kohe ja vastas:
"Jah, seda ei peaks inimene küll tegema."
Sellega avaldas ta nõusolekut naise seisukohale. Aga ta vastus ei sisaldanud mingit erilist rõhku, sest see seisukoht, kui väljuda endise aja moraali seisukohast, oli üldine. (lk 361)
  • Nii et need otsused olid valmis, monument Justiitsiale oli püstitatud. Oli õnnelik see mees, kes oli varastanud ühe krooni eest ja õnnetu, kes oli varastanud krooni eest rohkem. Ja ühelgi polnud põhjust kaevata, sest rahvakohus oli muutunud nüüd instituudiks, kes ise lõi normi, mille järgi ta kohut mõistis. Aluseks oli kohtu rahvakomissari eeskiri. Kas sel endal oli mingisugune alus, seda keegi ei teadnud. Aga või sellelgi tähtsust oli! Nüüd olid säärased ajad. (lk 363)
  • Ta oli seisma jäänud teatri nurgale ja vaatas ringi, et kuhupoole sammud seada. Oleks võinud minna puiesteele ja istuda Reaalkooli pingile ning veidi jalgu puhata. Sel juhul ta oleks pidanud mööduma Vabadussõjas langenud õpilaste mälestussamba alusest ning ta kohus oleks kergitada kübarat nendele, kelle mälestuseks sammas oli püstitatud, kui ka nende julgete poiste ja tüdrukute mälestuseks, kes olid julgenud demonstreerida oma protestivaimu samba kõrvaldajatele. Nad olid kadunud teadmatusse. Mis neist saanud oli, ei teadnud ükski, peale nende muidugi, kes maale olid tulnud ja inimsoole õnne jutlustasid. (lk 364)
  • Ruus näis sümpaatsena, ta avaldas üks kui teine kord mõtteid, mida tavaliselt ei kuuldud nõukogude inimestelt. Ent tegelikult ta oli nõukogude inimene, inimene võõralt maalt, võõra mentaliteediga. Ja nendega tuli olla ettevaatlik. Võib-olla ta oli siiras inimene, aga võib-olla ei olnud ka. Keegi ei näinud teise inimese sisse. (lk 369)
  • Sedakorda Niinep küll pääses piinlikkustundest, et ta ehk solvas teise inimese siiraid lähenemiskatseid, sest tuli veel üks külaline, seltsimees Jänes. Nii nagu endisele politseile nendel pöördeaegadel oli ülesandeks tehtud ette valmistada uusi miilitsaid, kes siis hiljem neil ettevalmistajail kaela käänasid, nii nüüd endisest ajast pärinevatele rahvakohtunikkudele oli meeldivaks ülesandeks tehtud ette valmistada uusi rahvakohtunikke, kes tulevikus nende ülesanded üle võiksid võtta. Nende noorte meeste ja naiste hulka kuulus Jäneski. Loomult polnud Jänes mingi jänes, ta oli hoopis verejanuline tiiger. Nii hirmsat viha kandis ta neetud pursuide vastu. Ta loomus võis tingitud olla ta ihulikust defektist, ta keha hoidus kühmu. Kuid olenemata sellest defektist, mis muidu teises inimeses mõningat kaastunnet oleks võinud äratada, ei meeldinud Jänes Niinepile ka muidu. Ta nägu liikus väga elavalt ja ta silmad pöörlesid väga rahutult ning kõik kokku jättis mulje sisemisest tasakaalutusest, mis heal juhul mõistuse kontrolli endalt mahagi võiks raputada. Kui see tema teha oleks olnud, järeldades muidugi ta juttudest, siis oleks ta vist küll isiklikult kõik pursuid maha tapnud. Kord Niinep polnud suutnud seedida ta verejanulisi jutte ja oli maininud, et pursuid polnud nii verejanulised. Nad ei tapnud, nad ainult kurnasid.
"Küllap nad oleksid tapnud, aga siis oleks neil endil tulnud tööle hakata," oli Jänesel seletus otsekohe taskust võtta.
Niinep oli selle peale arvanud, et võiks ju samuti nõnda talitada, et paneks nad tööle. Sellest oleks kasu ja mõnigi töötaja võiks puhata.
"Noh, võiks ju ka," oli Jänes sellega armulikult nõustunud. (lk 369-370)
  • Ta repertuaar ei olnud väga lai, aga et ta evis head muusikalist mälu, mängis ta enamuse sellest peast. See oli talle sõrmedesse kasvanud. Nii et sellal kui ta sõrmed libisesid mööda klahve, libisesid silmad aeglaselt mööda tuba või rändasid ka aknast välja kaugematele vaadetele. Kuigi nad lausa ei tõtanud, ei jäänud nad ometi ka kuhugi kauemaks püsima. Ikka nagu mingi sisemine tung oleks neid mõne aja pärast jälle edasi sundinud rändama. See oli aeg, mis oma rahutuse inimestele peale surus, sest ta oli nii erisugune. Palju оli aset leidnud niisugust, mis tekitas hinges kartusi ja kiusas igast asjaolust oletusi ja järeldusi tegema. (lk 372)
  • Neid mõtteid veeretades oli ta pilk peatuma jäänud pildile, mis rippus seinal otse tema vastas. See oli söejoonistus ja kujutas teda ennast. See oli ta mehel väga õnnestunud pilt, seda kiitsid kõik, aga muidugi keegi peale tema, võib-olla isegi mees, ei teadnud, kui õnnestunud see oli. Ta oli kaasa elanud kogu selle saamisloo. Mehe linnas viibides oli ta seisnud kõigi nende loendamatute skitside ees, mis ikka jälle kõrvale heideti, kuni lõpuks tuli see, mis nüüd saali seinal rippus. Ta andis endale küllalt selgesti aru, et nende abielu oli üldiselt napisõnaline, et selles mitte kõik ära ei öeldud, vaid et midagi alati endale peeti, otsekui hõljuks nende vahel mingi loor, olgugi väga õrn, mida kumbki päris lõplikult käristada ei söandanud. Ent alati, kui ta selle pildi ette seisma jäi, see jutustas talle, et mees selles tükikese paberi ja söega nii mõndagi talle ära on öelnud, mida sõnades võib-olla poleks saanudki öelda, ja veel, et ta üles on lugenud nii mõndagi tema oma sõnatutest pilkudest. Aga kui sellele vaatamata nende vahel ikka veel hõljub üks õhuke loor, siis võib ta seal hõljuda, siis on sel oma otstarve. Siis pidi ta tõestama, et nad pole end veel tühjaks rääkinud, vaid et igal uuel kohtamisel on neil üksteisele ikka jälle midagi avaldada, nii nagu inimene suurest kunstiteosest igal uuel kohtamisel ikka jälle midagi uut ja huvitavat leiab. (lk 373)
  • Mõned vahepealsed vabad improvisatsioonid ning tasane, nukrameelne meloodia läks üle kergeks, rõõmsaks valsiks ning naeratades lõi Helmi takti peaga ja kehagagi, et vaat nii ja nii ja nii, hoogu peab olema. Ta oli oma elus ka sügavalt õnnelik olnud, aga ta vaevalt mäletas, et meel kunagi nii kerge ja rõõmus oleks olnud. Esimese sotsialistliku riigi kodaniku elu oli märksa vaheldusrikkam, ta elamuste amplituud palju laiem. Et kodanik võiks tunda ülimat rõõmu, heidab ta tema enne sügavaimasse muresse, sest on ju seletamatagi selge, ei ainult suurest sügavusest üles ronides tundub tõus tõeliselt kõrgena. Kas oleks ta endise korra ajal iial osa võinud saada sellisest leevendustundest ja rõõmust? Mitte iial! Ta mees oleks kontorist tulnud, ta oleks talle vastu läinud, oleks talle käedki kaela ümber pannud ja teda suudelnud, noh, nii, rutiinikohaselt. Ja kõik. Aga kuidas nüüd kõik nii oivaliselt klappis. Hiline aeg, kolistamine, tumm vastus, ning loomuliku järeldusena tuhat musta oletust. Ning äkki on ta kodus! Ta ei osanud seda tunnet defineerida ja lõpetas valsi sellise hoo ja mürinaga, et Niinep pidi kõrvad sulgema. (lk 374)
  • Need ei olnud tõeliselt mingid korralikult ritta seatud mõtted, mis selle mõne sekundi jooksul ta peast läbi lendasid. See oli vaid mingi üldmulje mõtetest, mis juba sajad korrad ta peast läbi olid käinud. Ja tal ei olnudki aega neid veelkordselt korralikult ritta seada, sest tal tuli oma vastus kohe anda. Viivitus võis näida kahtlasena. (lk 376-377)
  • "Noh, olgu sulle siis mu ausõna," ütles Niinep ja surus Helmi kätt. Ta oli just äsja vaadanud naise siiratesse silmadesse ja vaevalt minut tagasi oli tal võimalus olnud seirata teda, kui ta viibis üksi oma tunnetega, ja ometi ta pettis teda. Ta mõtles hirmuga, et milline oleks küll elu, kui inimesed suudaksid üksteise mõtteid lugeda. (lk 377)
  • Suurel kodumaal käijatega oli alati üks imelik lugu. Nad kiitsid suure suuga Moskva-Volga kanalit, kui toredad on selle sadamad ja kui uhke on laevaga sõita kõrgel maastiku kohal, sest kanal käis sageli kõrgelt üle maanteede ja raudteede, kui luksuslikud on Moskval maa-raudtee jaamad, kui vägev oli punaväe paraad Punasel рlatsil. Aga ükski nendest ei teadnud midagi nõukogude lihtsa inimese igapäevasest elust, et mis ta sööb, mis ta joob ja kuhu paneb oma pea. Nad polnud käinud üheski töölismajas, üheski lihtsa mehe korteris. Ja ometi see oligi, mis huvitas inimesi kõige rohkem.
Vanem Sooserv oli olnud alati tõsiselt nördinud, kui ta kuulis niisuguseid mitte midagi ütlevaid aruandeid suurelt kodumaalt, ja ta andis, rohkem küll endale kui teistele, tõotuse tutvuda nõukogude lihtsa mehe eluga ja hiljem puhtast südamest ära rääkida, mis ta seal näinud on. Kuid ta käitus täpselt samuti nagu olid käitunud enne teda need, kes seal varem olid käinud. Tõsi, mis puutus Kaukaasia lumes kiirgavatesse mäetippudesse ja sügavatesse, hämaratesse orgudesse, pimedatesse öödesse ja lopsakasse loodusse ning luksuslikkudesse kuurortidesse, mis küll veel endistest aegadest pärinesid, siis ta jutt oli elav ja värviküllane, sest ta kaldus romantikasse ja armastas kõike, mis oli värviküllane. Aga kui kuulajad hakkasid juttu nihutama nõukogude igapäevasele elule lähemale, siis muutusid ta sõnad üldisiks ja uduseiks ning ta vabandas end rohke tööga ja sotsialistliku võistlusega. Ta oli ainus, kes seda vana, unustatud asja veel mainis. Kuid ta pidi seda tegema enda päästmiseks. Võib ju olla, et ta oli juba kuulnud jutte noortest spordimeestest, kes olid käinud Moskvas ja sealt tagasi tulles olid rääkinud jutte, mis risti vastu käisid ametlikkudele juttudele. Nad olid varsti pärast seda kadunud ja ükski polnud nendest enam midagi kuulnud. Sooserv oli uskunud, et ta on vahva. Aga ta ei olnud seda. Seda kasutasid ära mõned hambamehed, kes teda kiusamas küsid. Siis ei jäänud tal muud üle kui töhe sukelduda ja veel kord sotsialistlikku võistlust mainida. (lk 378)
  • "Sa käisid seal suurel kodumaal, nagu seda maad nüüd nimetatakse. Kuidas see elu seal on? On ta parem kui meil, nagu meile räägitakse, või missugune?"
See oli otsene küsimus ja sellele tuli vastata. Ta võiks vastata kiidusõnadega, nagu seda nõudis ametlik toon. Kuid võiks vastata ka ebamääraselt, nii kiitusega pooleks. Aga see kõik oleks vale, ainult selle vahega, et too teine vastus oleks vaid veidi väiksem vale, ja ta polnud iial valetanud oma emale.
Friedrich Sooserv ei vaadanud emale, ta sõi endamisi. Ja ema ei käinud peale. Kui poeg vastab, siis vastab. Kui ei vasta, peab ka rahul olema, sest ajad on nüüd niisugused, et parem on rääkida vähem kui rohkem. Sõna, mis jääb ütlemata, ei too mingit kahju, aga sõna, mis öeldakse ülemäära, võib inimese hukatusse viia. (lk 380)
  • Mis läks see korda temale, vanale lesele pesunaisele, kas õnnepäike paistab kõikidele töötajatele või ei. Temale oli tähtis, et see paistaks tema pojale. Tema arusaam õnnest erines poegade arusaamast. See oli lihtne, selge ja isiklik. (lk 381)
  • "Teie rääkisite seal, et igal inimesel kodanlikus Eestis oli kaks paari jalanõusid, ja nüüd võtate õigeks, et see ei vasta tõele. Järelikult te valetasite."
"Lubage, seltsimees! Mis juuksekarva me siin lõhestame? Nii võime ju igast asjast kinni haarata. Alles paar päeva tagasi me nägime lehes ülesvõtet eeskujulikust piimapoest Moskvas. Ma kõndisin kolm päeva mööda Moskvat ringi, ilma et oleksin näinud ühtki piimapoodi, veel vähem mõnd eeskujulikku."
"Kas käisite läbi terve Moskva?"
"Ei, loomulikult mitte. Ma ei jõudnud Moskvat tänav tänava järel kolme päevaga läbi käia. Ta on siiski suur linn."
"Ja kuidas võite siis kinnitada, et seda piimapoodi Moskvas pole? Ma küsin, kuidas võite seda kinnitada?"
"Ma ei kinnitagi seda. Ma ei tee sellest faktist, et mina seal piimapoode ei näinud, niisugust järeldust, et seda eeskujulikku piimapoodi seal pole, nagu teie tahate teha, et kui ma kogu seda miljonitest ükshaaval läbi pole käinud, siis ei tohi ma ka järeldust teha, et meie maal igal inimesel oli vähemalt kaks paari jalanõusid."
"Ja kui see ka tõsi oleks, ometi kui kommunist ei oleks teie tohtinud seda rääkida."
"Kas kommunist ei tohi tõtt rääkida?"
"Kommunist ei tohi teha nõukogudevastast propagandat!" Seltsimees tõusis ja ka Sooserv vanem tõusis. Nad vaatasid üle laua teineteisele ja nende näod hõõgusid.
"Ma küsin, kas kommunist ei tohi tõtt rääkida?"
"Ja mina kinnitan teile, et kommunist ei tohi nõukogudevastast propagandat teha." (lk 386)
  • Friedrich Sooserv pöördus venna poole, kuid kohtas kalki, resoluutset pilku. Vend oli tõeline bolševik.
"Annad sa endale aru, mis sa praegu meie emale teed?"
"Maailmas on praegu suuremad asjad käimas kui ühe ema tunded."
"Ta on ka sinu ema!"
"Ükskõik!"
Friedrich Sooserv sai aru, et see oli tõesti ükskõik. Nüüd polnud muud midagi teha, kui saatus vastu võtta. Kuid sel momendil tõepoolest ta ei mõelnud niipalju endale kui emale. (lk 387)
  • Väljunud hoonest, nägi ta trammi nurga tagant tulevat ja pistis üle väljaku jooksma. Ta pidi peaaegu ühe auto alla jääma, mis suures kaares hoone ette pöördus. Trammipeatusel oli palju inimesi. Sealt veel viimast pilku tagasi heites nägi Sooserv, kuidas suurest hoonest inimesed välja tõttasid ja autos olijatega seletama hakkasid ja siis autosse ronisid.
Ta ei läinud sellesse trammi. Ka teisel pool oli tramm ees. Ta jooksis ringi ja astus teise trammi. Trammid hakkasid minema üheaegselt. Seistes trammi viimasel platvormil nägi Sooserv, kuidas auto sõitis teisele poole mineva trammi kõrval veidi maad ja kuidas üks mees auto aknast trammijuhile märku andis, kuni tramm peatus veel enne peatuseni jõudmist. Tõnismäel Sooserv vahetas veel kord trammi, sest võis oletada, et nad teisele trammile järele sõidavad. Ta vist ei eksinud. Taas allapoole sõites ta nägi tänavakäänakul mööduvat autot, milles ta arvas nägevat sõjaväelasi. Nad ei jõua trammile järele enne Lutheri vabrikut ja siis on juba hilja. (lk 388)
  • Niinep oli korralik peremees, nii korralik, et kui ta nooruses keegi seda talle ette oleks kuulutanud, ta poleks seda uskunud. Sellised muutused oli aeg temas esile toonud. Ja ta oli korralik peremees veel ikka edasi, olgugi et maja, mille ta endale oma kavandite järgi oli ehitanud, ei kuulunud enam temale, vaid hoopis ühiskonnale. Korraliku peremehena Niinep ei võinud loomulikult taluda kriuksuvaid aiaväravaid ega uksi. Ent nüüd ometi aiavärav kriuksus, ja päris kuuldavalt.
Mõni aeg tagasi teda oli külastanud sealt eemalt keegi majaperemees. Tal oli mõningaid muresid, millede puhul ta soovis kuulda Niinepi arvamust. Muidugi, Niinep oli nüüd kohtunik, ta ei teotsenud enam nõuandmistega, aga mees oli olnud endistel aegadel ta klient, ta ei saanud sellepärast ka keelduda. Ja kui too mees siis ära oli läinud, siis olid nad veel väravas veidi vestelnud ning kogu aeg mees oli õõtsutanud ta jalgväravat ja lõpuks lausunud, et kas poleks parem, kui ta kriuksuks. Tema olevat oma jalgvärava kriuksuma sättinud.
"Seda on küll ehk ainult minut, võib-olla isegi pool, aga heal juhul seegi hoiatus võib saada päästjaks. Kuid toas... toas tuleb neid hoolega õlitada. Et kui nad seisavad ukse taga, siis te võiksite mööda korterit liikuda vaikselt kui hiir!"
Ja siis oli mees veel soovitanud, et sättigu ta oma majanumber mõnele vähem silmapaistvale kohale. Seegi nõuab veidi aega, kui nad numbri järele peavad ringi vaatama. Aga autot teie võib-olla olete kuulnud, oli ta juurde lisanud.
Niinep pidi veenduma, kui palju leidub siiski praktilisi inimesi maailmas. Ta poleks ise iial tulnud sellistele väikestele nõksudele, millised aga tekkinud olukorras tähtsust võisid omada. Uksed ja värava seadis ta otsekohe vastavalt korda, kuid maja number oli alles ümber tõstmata. (lk 389)
  • [Hellerhein:] "Jah, nagu teate, elan ma nüüd sotsialismi proovireisijana ja ööbin kord siin, kord seal. Mingit kaupa mul muidugi pakkuda pole. Aga eks ole see loomulik, et sotsialismil midagi pakkuda pole. Need on naiivsed inimesed, kes usuvad, et sotsialism toob õnnelikku ja jõukat elu. Sotsialism üldse ei tegelegi selle küsimusega. Sotsialism nõuab ainult, et valmistamise vahendid peavad kuuluma ühiskonnale. See on kõik, mida ta nõuab. Kas selle tulemuseks on õnnelik ja jõukas elu, see on alles tõestamata. Sotsialism on õpetus varade jagamisest, aga mitte varade loomisest. Et midagi valmistada, see nõuab tehnilisi vahendeid ja organisaatorlikke võimeid. Sotsialism on loogiliselt valeteooria, ta on järeldusest teinud eelduse ja sellepärast ta ka iial ei saa andmagi mingeid tulemusi." (lk 391-392)
  • Hiljem istus seltskond allalastud pimendamiskatete kaitsvas varjus, seltskond vanadest, headest aegadest: Hellerhein, skeptik juba endistel aegadel, siis seda enam muidugi uutel, Sooserv, kes oli olnud idealist, ent oli muutunud pessimistiks, Niinep, kes küll ilma suurema usuta, ent ometi ausalt, positiivselt, nagu uue korra ajal tavatseti öelda, oli tahtnud suhtuda sesse uude korda, aga polnud seda suutnud ja nüüd ohustatud oli, ja ta naine, maalt kaasa toodud loomuliku, terve arutlusviisiga, kes juba varsti pärast pööret endale selge kujutluse oli loonud, et mis mehed need uued tegelased tõeliselt on. (lk 392)
  • Hellerhein seisis, või astus taas mõne sammu ning tõmbas vahel sigaretist sõõmu, aeglaselt ja naudinguga. Sigaretti hoidis ta sõrmede vahel mingi elegantsiga, milles aga puudus peenutsemine. Tema juures oli kõik loomulik, ta ei vajanud peenutsemist. Suits tõusis õrnade pilvedena lae poole ja sellest levis tuppa magusaid, õrnu aroome, mis tõendas, et ta sigaretid pärinesid veel endiste, heade aegade varudest. (lk 392)
  • See oli täiesti trööstitu pilt, mille Sooserv suurest kodumaast maalis. Ei leidunud seal mingeid kolhoose kapitaalsete hooneblokkidega ega kraede ja lipsudega kolhoosnikutega, nagu film neid kujutas, ei mingeid tööliskvartaleid mugavate kodudega, ei mingit jõukat ega kultuurset elu. Ta oli jõudnud paljudesse kodudesse pilku heita, otsides Ivan Ivanovitš Ivanovit. Ja kuigi leidus siin või seal linnades uusi majablokke, siis kaugeltki mitte sel määral, nagu propaganda kirjeldas, sest neid blokke võis pildistada mitmest suunast. Ja kodud neis olid samasugused, kaugel kultuurist ja jõukusest. Aga kus leidus midagi, siis tuli uksel vastu tavaliselt daam, mis oli küllaldaseks tõendiks, et korteris ei asu mitte töölisperekond, vaid hoopis teist sorti rahvas. Kõik oli üksainus suur vale. (lk 393)
  • "Vaadake," ütles Hellerhein. Kogu aeg ta käitumises võis tähele panna midagi, mis vihjas ta dotseerimise meeleolule. Ja siis leidiski ta paraja momendi oma arvamuse vahelepuistamiseks.
"Vaadake, mu härrad, valelgi on oma loogika. Vale loogika põhineb ta kvantiteedil. Vähemalt seski osas vastab dialektiline materialism tõele. Kvantiteet on kvaliteedi alus. Valeta vähe ja vale jääb ikka valeks. Aga valeta üle igasugu määra ja vale muutub tõeks, vähemalt tõenäosuseks, sest ükski loomuliku aruga inimene ei usu, et võidaks valetada niisugusel määral." (lk 393)
  • Sooserv istus poolkummargil, vahtides enda ette põrandale. Tal oli inimese ilme, kellelt on röövitud kõik väärtused, mis moodustavad elu. Lühikese vaikimise järel alustas ta uuesti. Kuid ta ei muutnud oma poosi.
"Masendavaim tunne tekib siiski paljast möödasõitmisest. Tuhanded ja tuhanded kilomeetrid, aga ei kusagil ühtki uut elumaja, ei ühtki uut hoonet. Kõik on hall, lagunev, upakil. Ja teedel ei mingit liikumist, otsekui oleks see suur maa välja surnud. Ma ei tunne seda maad endistest aegadest, aga ma usun, niisugune ei võinud ta mitte olla." (lk 393)
  • [Hellerhein:] "Kõik oleneb süsteemist, plaanimajandusest. Kõik on reguleeritud instruktsioonidega, ülalt kuni alla. Ükski ei julge toimida instruktsioonidest mööda, omal initsiatiivil, sest ebaõnnestumise puhul ei saa end peita instruktsioonide taha. Ja nii muutub inimene instrumendiks. Kuid instrument ei loo. Vahe inimese ja instrumendi vahel seisabki ses, et inimene loob iseendast, sellal kui instrument reprodutseerib vaid oma isanda tahet. See seal on peamiselt või ka ainult andetute inimeste maa. Kuid nad täiendavad vastastikku üksteist, Despoot ja Andetu Mees. Despoot teab, et Andetu Mehe peas iial ei teki iseseisvat mõtet, mis võiks tema mõttele vastu käia ja Andetu Mees teab, et ainult Despoot võimaldab talle ta seisukoha. Vaba konkurentsi maal, kus tal tuleks seista omal jalal, ta jääks alla Andekale Mehele. Tsentraliseeritud korra all on küllalt, kui arendada lojaalsust. Seda suudab igaüks, andetugi inimene. Ja see on vastuvõetav mõlemale poolele. Kuid tulemuseks on, et midagi ei looda. Nad on selle põhimõtte ka avalikult üles seadnud. Igalt tema võimeid mööda, igale tema teeneid mööda. Et nad aga on hävitanud vaba võistluse, kus võimed selguda võiksid, siis jääb teenete hindajaks ja tasu määrajaks ainult avalik võim." (lk 394)
  • Seltsimees Raud kandis eesnime Aleksei. Ta vanemad, kuigi nad polnud kuulunud õigeusklikku vene rahvusse, olid olnud truud tsaaririigi alamad ja olid oma pojale, kes oli sündinud veel viimastel tsaaririigi aastatel, andnud nime noore troonipärija järele. Hiljem, kui tsaarivalitsus oli kukutatud ja tsaar ebapopulaarseks muutunud, seltsimees Raua vanemad muidugi vaikisid oma käitumise motiividest. Ja sellest polnud ka midagi, et poisil oli see nimi. Nimi oli nimi ja see esines laialdaselt. Ning noor Raud, kes kandis õnnetu troonipärija nime, kasvas üles vaimus, mis vihkas nii tsaari kui troonipärijat. Kui talt küsiti, kas oli see nõnda õige, et too armsa näoga poisike koos isa, ema ja õdedega maha lasti ja hiljem lubjaaugus ära põletati, siis vastas tema, et nõnda oli see õige ja vajalik. (lk 395)
  • Seltsimees Raud rääkis veel selgesti oma esiisade keelt, kuigi ehk veidi iganenud keelt, sest see keel seal suurel kodumaal, emamaast äralõigatuna, polnud läbi teinud seda arengut, mis keelt viimase poole saja aasta jooksul nii tohutult oli rikastanud. Kuid tema kasvatus väljaspool kodu oli möödunud vene keele tähe all, nii et ta rääkis sedagi keelt nagu oma emakeelt. Ta ei seganud iial ühe keele sõnu teise keele sõnadega ega tunginud iial ühe keele aktsent teise keele hääldusse. Aga muidu seltsimees Raud oli suure isamaa truu poeg. Nõukogude Liit oli hulga rahvaste vennalik pere ja keel ei mänginud seal maal mingit rolli. Seal polnud mitte nõnda, nagu ta nägi siin oma esiisade maal, et suhtuti halvustavalt ühte rahvusse, ent teist taas ülistati taevani. See oli mahajäänud maa, siin kultiveeriti rahvastevahelist vihkamist. Ometi inimesed olid kõik sarnased, ükskõik siis, mis rahvusse nad kuulusid. Kui seltsimees Raud kunagi oleks õppinud midagi muud peale Nõukogude maa õpetuse, siis muidugi ta oleks ehk teadnud, et on varemgi inimeste hulgas käibel olnud õpetus, mis kuulutas, et ei ole ei iisraeli meest ega mooramaa meest, vaid et kõik on inimeselapsed. Aga ta polnud seda õppinud. (lk 396)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel