Mine sisu juurde

Talv

Allikas: Vikitsitaadid
Lucas van Valckenborch, "Talv" (u 1595)
Susie M. Barstow (1836-1923), "Talvemaastik", s.d.
Sophus Jacobsen (1833–1912), "Lumine kirikaed", s.d.
Akseli Gallen-Kallela, "Imatra talvel" (1893)
Julia Strömberg, "Talv" (1893)
Jacob Gløersen, "Talv" (1894)
Peder Mørk Mønsted, "Saanisõit" (1919)
Helmi Biese (1867-1933), "Päikseline talvepäev", s.d.
Sophie Schneider (1866-1942), "Talv", s.d.
Fern Isabel Coppedge, "Maja Lumberville'is talvel" (u 1935, Lumberville, Pennsylvania)
Jeannette Slager (1881-1945), "Talumajad lumes", s.d.
Ernst Lindgren, "Talvemaastik" (1943)
Ludmilla Siim, "Talv" (1990)
Imbi Ebrus, "Talveetüüd" (1997)

Talv on aastaaeg, mil vanasti olid külm, lumi ja jää, suusatamine, uisutamine, lumesõda ja külmapühad, nüüd aga ei ole enam mitte midagi ja isegi Tartu maraton jääb tihtipeale ära.

Proosa

[muuda]
  • Talv oli lõputu. Kahel pool lahtiaetud teid seisid inimesest kõrgemad lumemüürid, kõik oli jääs ja kui ma lahtises saanis sõitsin, muutusid juuksenõelad nii külmaks, et tekitasid peanahal tulist valu.


  • Ehk küll Eesti suvi on pilkamalt lühike, on vähemalt meie talv pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka eesti kultuuri põhiprobleem – külm on. Tehke vaid imet, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, kunstnikke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival.
    • Arthur Valdes, Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes


  • Talv oli olnud lumerohke, meie külas oli tänav nii täis tuisanud, et talvetee tehti hoopis küla tagant. Meil ulatus lumehang sauna räästani, võisid ronida sauna katusele, sealt korstna kõrvalt kelguga minema panna, räästalt hüppas kelk vupsti! lumehangeni ja lendas siis sealt edasi peaaegu kopli mulguni.
    • Jüri Parijõgi, "Sõit jäätükil", lk 37-43, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, 1981, lk 37


  • Talviti oli mu maailm hoopis kitsas, sest oma esimesed jalatsid sain alles Rummusaarelt lahkumiseks. Talvedel aga olid siiski oma võlud. Kuskil mujal pole ma näinud nii ilusaid jäälilli kui pakane neid Rummusaare vanatare suitsunud aknaklaasidele maalis. Aga peaasi oli ikkagi see, et talvel käis tee otse Rummusaare aida tagant läbi ja siis sai näha hoopis rohkem võõraid inimesi kui suvel. Vahel juhtus ka, et mõni tuttavam teesõitja astus sisse sooja. Enamasti oli neil minu jaoks ikka lahke sõna ja mõnel isegi närtsinud õun või hapu kompvek. Nii hea sõna kui hea asi olid mulle ühtemoodi suureks külakostiks.


  • Talv istutab inimese hinge igatsuse. Kevade järele, õitsemise järele, rohelise lible järele, valge pilve järele, kiivitaja kiljumise järele, teise inimese järele. Ja pole üldsegi oluline, kui vana või noor keegi on. Oluline on, et hing oleks ärkvel.
    • Nasta Pino, "Kopliperasoos on rahapada", 1989, lk 109


  • Sadas nii tihti, et suve ei olnudki ja talvemantlid jäid tuulutamata. Koid otsustasid: ka talve ei tule! (lk 118)
  • Talv oli nii unine, et unustas oma jaamas väljuda ja magas maha terve kevade. (lk 120)
  • Õun, mis jääb talveks puu otsa, meenutab aednikule, et ta kell käib taha. (lk 121)


  • Talvel algas käre pakane, hagu ei jätkunud, elavaid oksi murda kloostrielanikud aga ei tahtnud. Kuid nälg ja külm ei ole mungale mitte häda, vaid hüve, pealegi sai väike klooster talvekuudel varastest hõlpu. (lk 131)



  • Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme.


  • Pakane on midagi muud, pakane on nagu kest, kõva ja sädelev koorik, mis katab ära muda, rohu, korp, mis on saanud loa pikaks ajaks maha laotuda, pärast vihma muda kõigepealt hüübis, tardus vormi, kihtide vahel turritasid eksinud kõrred, külm andis päeval järele ja tuli öösel tagasi, nüüd paneb ta end maksma, surub kõik kooriku alla. Ta laotub laiali, see tühi valge paberileht – talv.


  • Põhjas ei lõpe talv isegi suvel. Hommik oli külm, lõikudel pragises jääkoorik ja suust tuli auru. Mööda teed löntsis karvu ajav peni, saba jalgade vahel, ja puudel mustendavad varesed sarnanesid vanade klatšimooridega, kes on tumeda rätiku pähe sidunud.



  • Suhtelist vaikust paistab süvendavat lisaks seegi, et Narvas on talved eriti valged. Narvas klopin ma ruumi sisenedes jalad puhtaks kuivast, sätendavast lumest, Tallinnas aga on see tavaliselt mingi beež löga. Sama terav kontrast ootab harilikult ka rongiga ühest linnast teise sõites – saabuda mustendavast Balti jaamast helevalgesse Narva lumesattu on üsna tavaline üleminek. Isegi kui selle valguse taga on osalt komme jätta tänavad liivatamata, mõjub selline valge, krudisev linnatalv kuidagi õilsalt.


Luule

[muuda]

Külmand on maa - ja viisteist rasket talve
seal nõmmel kevadeks on üle läind;
truu on see hing, mis hoiab mälusalve,
kui on nii mitmest valust läbi käind.

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180


Lapsed, tuppa! Tali tuleb,
lumelell on õues ju.


Silm kusagil ei pääsmist näe,
nälg, torm ja tuisk ja lumi, jää.
Oh talv, sa armuheitmata,
kuis lähen kohtu sinuga?

  • Juhan Liiv, "Linnukese kaebus" (1908), rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 296


Külm paugub vaid ja sammugi ei nihku –
seal variseb üks lumetäht mu pihku.

Ning laadis, kuidas liitub kant ja kant,
võib igavesi peitlilööke tunda –
see väike helbeke on kindel pant,
et meister valvab. Kuis ka talv ei unda,
ma tean, ma tean, mu ootav hing ei närtsi,
vaid näeb kord suurt ja lunastavat märtsi.


Liugleb alla lumehelbeid
õrnu, kujukaid.
Ees on rodu päevi helgeid,
tuisus tujukaid.

Valla valged lumepilved,
kattund rada, jälg.
Loodus armund põhjatalve,
lumes põlluselg.

  • Ilmi Kolla, "Talv", rmt: "Kõik mu laulud", 2009, lk 29


Mis läbi aja läigatab,
on tume talve jää.
Kes sellel korra libiseb,
see pidama ei jää
ja seda tõusta aitab vaid
ta enda jõud ja jonn.
Jää alt ei paista midagi,
kuid midagi sääl on,
         sest samu salapragusid
täis on su hõimu verehääl,
ta silmavalgeil läigatab
seesama helk, mis kuskil sääl.
Jäälagendike kõminat
on täis ta luulekeel.

  • Viivi Luik, "* Mis läbi aja läigatab" kogust "Rängast rõõmust" (1982)


LASKUB SU LUUDELE TALV,
talitseb vere soonis,
väsivad puuder ja salv —
surma sinine joonis
kumendab läbi neist,
teeb meid hellaks ja araks.
Meie ei tea ju kes meist
tohib saada nii vanaks.

  • Hando Runnel, "Laskub su luudele talv" kogus "Punaste õhtute purpur" (1982), lk 49


salakaval talv ta luurab kuude kaupa laste
akende taga et puhuda läbi aknaklaasipragude
nende peale kylma valget peyotet mis
sulgeb laste taga igavese talveune väravad
ja nende silmad on siis lumevere värvi

  • Jim Ollinovski, "KYMME", lk 30, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009


ma ei tea
kas taimedel on mälu
paksu koheva lume
une ja pakase mälu
aga minul küll
mina mäletan
kahekümne talve
pärastlõunaid
hämaruse ja
lumehelveste lagunemist
soojadel akendel
idülli ja
sellele järgnevat
hääbumist

  • Carolina Pihelgas, "Külmaks" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020". Koostanud Hasso Krull. Kaksikhammas, 2020, lk 28

Vanasõnad

[muuda]
  • Ega talv taevasse jää.
  • Ei talv anna, vaid talv tahab.
  • Enne talve küntud, pool rammutud.
  • Suvel silmad, talvel hambad.
  • Talv ajab ahju taga.
  • Talv ajab karu pesasse.
  • Talv ei tule ühega ega lähe kahega.
  • Talv kisub kindad taskust.
  • Talvel kahe mehe jõud.
  • Tõnisepäeval talv harja peal, leib pooleks, põhk pooleks.
  • Valmista talvel rattaid, siis võid suvel sõita.
  • Vanker sõimab talve.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Talv&oldid=128677"