Mine sisu juurde

Clarissa Pinkola Estés

Allikas: Vikitsitaadid

Clarissa Pinkola Estés (sündinud 27. jaanuaril 1945 Indiana ossariigis USAs) on USA kirjanik ja psühhoterapeut.


"Naised, kes jooksevad huntidega"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Clarissa Pinkola Estés, "Naised, kes jooksevad huntidega", tlk Andres Ehin ja Ly Seppel, 2010 (3. trükk).


  • Me kõik oleme tulvil igatsust ürgse järele. See on kiusatus, mille vastu on vähe kultuurseks ja kombekohaseks peetavaid vastumürke. See on iha, mida meid on õpetatud häbenema. Oleme kasvatanud oma juuksed pikaks, et peita nende alla oma tundeõhetust. Aga sellegipärast varitseb ürgnaine ööd ja päevad läbi meie selja taga. Kus me ka ei viibiks, ikka luurab meid tema vari, mis ilmselgelt on neljajalgne. (Eessõna, lk 7)
  • Polegi nii raske aru saada, mispärast ei põlislaant ega vana naisterahvast enam kuigi tähtsateks ei peeta. Arvatakse, et mis sügavat salapära seal ikka olla võib. (lk 9)
  • Ma sirgusin suureks Michigani osariigi rajajoonel Suure järvistu lähikonnas, kus mind ümbritsesid laaned, viljapuuaiad ja põllud.
Välgud ja pikne olid seal mu peamine hingetoit. Öösiti rõkkasid siriseda viljapõllud. Kaugemal põhja pool tulid hundid kuuvalgel raiesmikkudele karglema ja kooris uluma. Hirmu tundmata jõime kõik ühest ja samast lättest. Kuigi ma ei teadnud veel ta nime, algas mu armastus Ürgnaise vastu juba lapsepõlves. Ma olin pigem esteet kui atleet ja mu ainus soov oli rännata ilumail. Toolidele ja laudadele eelistasin maapinda, puid ja koopaid, sest need olid paigad, kus võisin enda suruda vastu Jumala põske. (lk 10-11)
  • Oli õnn, et kasva­sin üles looduse rüpes. Seal õpetasid välgusähvatused mulle, mis asi on äkiline surm ja eluküünla kustutamine. Aga pesakonna vastsündinud hiirepoegade nägemine mahendas surmaelamusi oma elu-uudsusega. Kui ma kaevasin savi seest välja indiaanlaste kee, mis oli tehtud trilobiitidest, sain ma aru, et inimesed olid asustanud mu kodukanti iidsetest aegadest saati. Kui monarhliblikad ehtisid mind, istudes mulle lagipähe otsekui õrrele, õppisin tundma sakraalset kunsti. Öösiti olid mu juvee­lideks helendavad põrnikad ja mu käevõrudeks olid smaragdrohelised konnad. (lk 11)
  • Kunst pole vajalik mitte ainult üksikhingele, ta ei ole selleks, et markeerida kellegi arusaamist sellest või teisest asjast. Kunst on ühtlasi ka meie aja hingeseisundite atlas järeltulevate põlvede jaoks. (lk 24)
  • Pajatus on arstirohi. Sellest ajast peale, mil ma esimest tõelist lugu kuulsin, olen pajatuste lummuses. On nendel vast vägi sees! Nad ei sunni meile peale mitte mingit toimingut, tegu - ei midagi seesugust. Meie ei pea midagi muud tegema, kui kuulama. (lk 25)
  • Rännutee on viinud mind paljude lihaküpsetuslõkete äärde ja kõik need paigad, kus ma olen öid mööda saatnud, võinuksid ingleidki peibutada. Aga tarkust pole ma seal juurde saanud sama sageli, kui olen pidanud taluma giardiaasi, kolibakteri või amööbse düsenteeria tagajärjel tekkinud vas­tikuid tüsistusi. Vaat niisugune on õrna sisikonnaga keskklassi kuuluva müstiku saatus! (lk 37)
  • Isegi kõige paremates maailmades vajab hing aeg-ajalt värskenda­mist. Hing on otsekui päikesekuiv põletamata telliskivi, mis kestendab pisut, mis mureneb pisut ja mis kipub vihma all lagunema. Aga alati on olemas mõni paks vanamoor, kes, kerged suvekingad jalas, tambib hinge uuesti telliskivimüüri külge kinni. Ta segab põhku vee ja mullaga ja mätsib ja plätsib müüri senikaua, kuni see kenasti koos seisab. Ilma selleta kaotab maja oma kuju ja vihmavalingud uhaksid selle vormituks savikänkraks. (lk 50)
  • Mõnele ei meeldi, et sa iga viimast kui asja nuusutama pead, kui sa teada tahad, millega on sul tegemist. Ja jumala eest — ära viska selili, ära siputa jalgadega! Küll oled sina üks paha plika! Oled sina vast üks kuri kriimsilm! Küll oled sina üks nurjatu krants! Kas neil on õigus? Ei, neil ei ole õigus. Sina ära lase end segada. Tunne elust rõõmu. (lk 51)
  • Paljud naisterahvad on Sinihabeme muinasjutu tõeluses läbi elanud. Nad lähevad mehele, kui nad on röövloomade asjus alles sinisilmsed, ja nad valivad meheks kellegi, kes on nende elule hukatuslik. Nad otsustavad seda isikut armastusega "ravida". Nad hakkavad mängima "kodu-mängu". Võib öelda, et nad jäävadki korrutama: "Ta habe polegi tegelikult nii sinine." (lk 67)
  • Üks teine naine, üks vaimuvalge ja andekas naine, kellega olen koos töötanud, rääkis mulle oma vanaemast, kes elas kusagil Kesk-Läänes. See vanaema pidas iseäranis heaks ajaveetmise viisiks seda, kui istuda rongi, sõita Chicagosse ja jalutada piki Michigani avenüüd, vägev kübar peas, vahtida kõikide poodide vaateaknaid ja anda igati elegantse leedi mõõt välja. Aga saatus viskas talle säherduse vimka, et ta läks mehele talunikule. Nad asusid elama suure nisuviljeluspiirkonna südamesse. Seal kenas väikeses talumajas toredate laste keskel, oivalise abikaasa kõrval jäi see naine kiduma. Sest tal polnud enam aega selle "kerglase" elu jaoks, mida ta varem oli harrastanud. Tal oli "liiga palju lapsi". Tal oli liiga palju "perenaisetöid".
Ühel päeval, kui omajagu aastaid mööda oli läinud, pesi ta omaenese kätega puhtaks köögi ja elutoa põrandad, libistas siis selga oma kõige parema siidpluusi ja nööpis kinni oma pika seeliku ning pani pähe oma vägeva kübara. Seejärel võttis oma mehe haavlipüssi, surus püssisuu vastu oma suulage ja vajutas päästikule. Iga vähegi elus naine mõistab, mispärast ta enne põrandad puhtaks pesi. (lk 75)
  • Pole oluline, kui vanaks naiste­rahvas saab, pole ka tähtis, kui palju aastaid see aega võtab - naisel on ikka ja alati ees rohkem eluaastaid ja jaamavahesid kui seljataga, teda ootavad ikka ja uuesti need "esimesed korrad". (lk 87)
  • Klassikaline teoreetiline psühholoogia kal­dub inimpsüühikat vaatlema täiesti lahus sellest maast, kus nood inimolendid elavad, täiesti lahus tõbede ja hingeahistuste kultuurkondlike põhjuste väljaselgitamisest. Ka lahutab seesugune psühholoogia hingeelu poliitikast ja valitsemiskunstist, mis vormivad inimolendite sisemist ja välimist elu. Just nagu polekski välisilm just niisama sürreaalne, sama sümboliküllane, perutav ning meelepetlik, nagu seda on meie hinge mängumuru. (lk 88)
  • Psühholoogias on paljugi seesugust, mis rõhutab inimeste ärevuse hästi tuntud põhjusi, aga kultuuri rõhuasetused on niisama tähtsad, sest kultuur on otsekui perekondade perekond. Kui seda perekon­dade perekonda kimbutab mingi haigus, siis tuleb kõikidel sellesse kultuurkonda kuuluvatel perekondadel võidelda sellesama haigusega. Juba iidsetel aegadel öeldi: cultura cura, kultuur tervendab. Kui kul­tuur on tervendaja, siis õpivad ka perekonnad ara, kuidas terveks saada. Nad ei hakka enam iga asja pärast võitlema, nad harrastavad enam heategevust, nad ei hakka enam teistele haavu lööma, nad on nüüd heasoovlikumad ja armastavamad. Kultuuris, mida juhib kiskja, on nii igasugune uus elu, mis peaks sündima, kui ka igasugune vana elu, mis peaks hääbuma, võimetud loomulikus suunas liikuma, ja nii on selle kultuuri kandjate hingeelud külmutatud hirmu ja hingenälja jääpanga sisse. (lk 89)
  • Vaist on naise hingevarandus. (lk 95)
  • Meie loomuliku küpsemise käigus peab liiga hea ema muutuma ikka kõrvalisemaks ja kõrvalisemaks ja lõpuks peab ta täiesti taanduma. Tütred peavad jääma omaenda hooleks. Nad säilitavad alatiseks ema hingesoojuse, kuid loomulik elukulg jätab nad üksi siia maailma, mis pole põrmugi emalik. (lk 104)
  • On täiesti tüüpiline, et naised kardavad lahti öelda liiga mõnusast ja liiga ohutust elust. Mõnikord ihkab naine, kes on liiga kaua tunda saanud liiga hea ema kaitset, jääda sellesse seisu igavese ajani. Kui temas mingit ärevust ei teki, siis on ta otsekui linnupoeg, kes pesast välja ei kipugi.
Üks osa naisi pelgab jääda ilma turva- ja kindlustundest kas või lühi­keseks ajaks. Tiiva alla jäämiseks on neil enam ettekäändeid kui koeral karvu. Tegelikult tuleks aga lihtsalt pea ees vette hüpata ja vapralt välja kannatada teadmatus selle ees, mida tulevik toob. (lk 107)
  • Kõik maailma muuseumid on pilgeni täis puuslikke ja kujukesi, mis on tehtud savist, puust või metallist. Kujukesed paleoliitikumi ja neo­liitikumi aegadest pole muud kui nukud. Kunstigaleriidki on nukke täis. Moodsas kunstis on kõik need Segali marliriidesse mähitud elusuurused memmed ju nukud. Suurlinnades täidavad rahvarõivais nukud raudteejaamade ja bensiinitanklate meenekioskeid. Kuningakodades on ammumöödunud aegadest peale hea tahte märgiks nukke kingitud. Kogu maailma külakirikutes leidub pühi nukke. Neid nukkudest pühakuid mitte ainult ei vannitata teatud kindla aja tagant, neid mitte ainult ei riietata käsitsi tehtud rõivastesse — neid viiakse koguni jalutuskäikudele, et nad võiksid tutvuda põldude olukorraga ja inimeste elu-oluga ning inimesi vajaduse korral taeva eestkoste alla võtta. (lk 112)
  • Nukk on sümboolne homunkulus, väikese elu elaja. Ta sümboliseerib seda vaimset ollust, mis on inimolendite hingesügavusse mattunud. Ta on algupärase Iseduse täpne ja kiirgav pisendus. (lk 112)
  • Mis see on, mis paneb meid oma vaistu toitma, nii et see poleks kunagi näljas ja annaks alati meile täpseid andmeid selle kohta, mis meid ümbritseb? Toites vaistu toidame elu ennast - mida paremini me elu adume, seda küllasem see on. Sest mis kasu on häälest, kui pole kõrva, kes seda kuulab? (lk 114)
  • Alles hiljaaegu olid naised pühendatud elu ja surma rütmidesse. Nad hingasid sisse värske sünnitusvere teravat raualöhna. Nad pesid ka surnute jahtuvaid ihusid. Moodsate naiste hinged, iseäranis tööstuslikes ja tehnoloogilistes kultuurides, on tihtilugu ilma jäetud sellest ihulähedusest, pealepandavate käte õnnistusest. Kuid just see on põhjapanev kogemus. Just sel viisil saab vastpühendatu täiel määral osa elu ja surma ringmängu meelelistest tahkudest. (lk 119)
  • Pesemine on ajatu puhastumisrituaal. See ei tähenda ainult puhastumist, see tähendab ühtlasi - nii nagu ka ladina baptiza, mis mitte ainult ristimist ei tähenda - üleni märjakstegemist või loputamist, aga ka läbiimmutamist vaimse olluse ja müsteeriumiga. (lk 120)
  • Rõivad on nagu meie ise: me kanname ja kanname oma ideid ja väärtusi, kuni need aja jooksul välja venivad. (lk 120)
  • Uuendamine ja taaselustamine leiavad aset vees ning vesi tähendab selle taasavastamist, mida meie hing õigeks ja tõeliselt pühaks peab. (lk 120)
  • Naisterahval peab olema tahtmist põleda: kirest, sõnadest, ideedest, ihast - ükskõik kelle või mille järele, mida ta tõeliselt armastab. Just see kirg panebki toidu küpsema. (lk 122)
  • Liiga sageli pöörame pilgu küpsetuspotilt ja pliidisuult eemale. Unustame tulevalvamise, unustame halge juurde panna, unustame toitu segada.
Arvame ekslikult, et pliidituli ja küpsev toit vajavad niisama vähe hoolt kui need elujõulised toataimed, mis võivad kaheksa kuud ühtejärge kastmata olla, enne kui nad vaesekesed lõplikult känguvad. Nii see ometi ei ole. Tuli vajab valvamist, sest ta võib kergesti kustuda. (lk 122)
  • Hallidest aegadest peale on muda haudemähistes tarvitatud, tuntud on ka mudapamp ja mudavann. Teatavatel juhtudel on mudaga koguni tusatuju ravitud. (lk 125)
  • Aial on konkreetne kokkupuude elu ja surmaga. Võiks isegi öelda, et aial on oma usund, sest ta annab meile sügavaid hingelisi ja vaimseid õppetunde. Kõik see, mis võib juhtuda aiaga, võib juhtuda ka meie hinge ja hingeeluga - see võib kannatada liigniiskuse või ülemäärase kuivuse all, kahjulike mardikate või kuumuse all. Teda ohustavad tormid, üleujutused ja vargapoisid. Teda mõjustavad imeteod, kängumine, taasareng, jumala õnnistus ja sordiparandus. (lk 126)
  • Oma aednikuelu kohta peaksid naised päevikut pidama, kus oleks tallele pandud kõik elu edendamisele ja kängumisele osutavad märgid. Iga sissekanne olgu otsekui hingeleeme keetmine. Aias me õpime prakti­liselt ära, kuidas mõtteid, ideid, eelistusi, ihasid ja kogum armastust elada või surra lasta. Me istutame, kisume välja, matame maha. Me kuivatame seemet, me külvame selle maha, seejärel kasutame seda.
Aed on aineliseks kehastunud meditatsioon, aed ütleb ka välja, millal sellel või teisel oleks aeg surra. Aias tuleb selgesti ilmsiks, millal on aeg vilja kanda ja millal on aeg närbuda. Aias ei satu me vastuollu suure Ürglooduse hingamisrütmiga, ennemini saavutame sellega kooskõla. (lk 126-127)
  • Rütmi tabamine vähendab hirmu, sest see laseb meil tulevikku ette aimata, see täidab teda põhjalikult ja ka tühjendab, kui saabub õige aeg. (lk 130)
  • Kui olin äsja täiskasvanuks saanud, küsisin Bulgana Robnovichi käest — ühe vanaldase Kaukaasiast pärit pajataja käest —, kes elas pisikeses vene talunike kogukonnas Minnesota osariigis, Baba Jagaa kohta. Küsisin, mida arvata muinasjutu sellest osast, kus Vassilissa "teab täpselt", millal ta peab küsimise katki jätma? Ta vaatas mulle otsa vana koera ilma ripsmeteta silmadega ja ütles: "On asju, mida ei saadagi teada." Ta naeratas võluvalt, ristas oma paksud jalapöiad ja oligi kõik öeldud. (lk 130)
  • Vaist pole selleks, et ainult ühekordset nõu saada ja ta seejärel ära unustada. Vaistu ei saa kasutada ega kõrvale tõrjuda. Tema käest tuleb eluteel nõu küsida iga sammu juures, olgu siis tegu seesmise probleemiga või välismaailma ülesande täitmisega. (lk 132)
  • Ilma libiidota muutuvad psüühika vastikumad ilmingud — need, mis painavad naise loovat elu või mis kehutavad teda oma elu pisiasjade peale raiskama - tühjadeks kinnasteks, mille sees pole käsi. (lk 137)
  • Musta täpikest või kübet on sageli peetud elu hakatuseks. Vanas Testa­mendis, kus Jumal lõi esimese mehe ja esimese naise, matsis ta nad kokku mullast, sõnnikust või porist - sõltuvalt sellest, missugust piiblitõlget lugeda. Aga kui palju mulda ta selleks võttis? Keegi ei tea vastust. Aga teistes loomislugudes oli maailma ja ta asukate algaineks täpes, viljatera või imetilluke must kübe. (lk 136)
  • Naine peab targalt valima oma sõpru ja armastajaid, sest need võivad muutuda kurja võõrasema ja nurjatute kasuõdede taoliseks. Mis puutub armastajatesse, siis me varustame nad tihtilugu suure maagi väe ja või­muga. Seda on kerge teha, sest kui me muutume tõeliselt intiimseteks, siis on see otsekui helisevast kristallist maagilise atelier', loomisruumi lahtikeeramine. Armastaja võib luua ja/või hävitada meie eluperioodide ja mõttemaailma kõige vastupidavamadki ühenduslülid. Seepärast tuleb hoiduda hukutavast armastajast. (lk 138)
  • See käib nii: kujutage ette Rootsi lauda, mis on kaetud vahukoorekausside ja lõheliudade ja rõngaslervukeste ja rostbiifi ja puuviljasalatiga, ja lihaga täidetud maisikakkudega rohelise pipra soustis ja riisiga ja karriga ja jogurtiga ja veel paljude roogadega. Ja kaetud laudade rodul pole otsa ega äärt. Kujutage ette, et käite sellest kõigest pilguga üle ja näete mõningaid toite, mis äratavad teis isu. Te täheldate: "Ohoo! Oleks tõesti tore mekkida seda siit ja vaat seda sealt ja todagi, mis on teise laua peal."
Nii mõnedki naised ja mehed langetavad kogu elu otsuseid just nõn­damoodi. Maailm meie ümber teeb ühtlugu oma pakkumisi - sellega poetab ta enda meie ellu, äratades meis ka sääraseid isusid, mida me varem pole kuigivõrd tundnud. Taolistel puhkudel valime selle, mis parajasti meie nina all juhtub olema. See ei pruugi olla see, mida me vajame, aga see on huvitav. Ja mida kauem me seda silmadega õgime, seda isuäratavamaks see muutub.
Kui oleme seotud omaenda loomusundidega otsekui emashingega, mis on looduslik, loomulik ja ürgne, siis selle asemel et vaadata, mida juhus pakub, küsime iseendalt: "Mis on see, mis kustutaks minu nälja?" Ilma pealispinnale pilku heitmata tungime sügavamale ja küsime: "Mida ma igatsen? Mida ma praegu sooviksin?" Teised võimalikud küsimused oleksid: "Mida ma himustan? Mida ma ihkan?" Ja vastus tuleb tava­liselt kähku: "Oeh, ma arvan, et ma tahan..." Te teate tegelikult, mis võiks tõesti hea olla, ja ütlete enesele: "Ahjaa, just seda ma tegelikult tahangi."
Aga kas seda asja üldse on Rootsi laua peal? Võib-olla on ja võib­-olla ei ole. Suure tõenäosusega ei ole seda seal. Me peame seda taga otsima - võib-olla koguni tükk aega. Aga lõpuks me leiame selle ja rõõmustame, et saame rahuldada oma sügavamaid soove. (lk 139)
  • Armastajat ei valita à la smörgåsbord Rootsi laua roogade hulgast. Armastaja tuleb valida hingeigatsuse ajel. (lk 140)
  • Seda võiks võrrelda hüppenööriga hüppa­misega. Nöör liigub teatavas rütmis üles-alla. Teie õõtsutate ennast senikaua, kuni olete selle rütmiga kooskõlas. Siis alles hüppate. Nii seda ju tehakse. Elu rütmidega on samasugused lood. (lk 141)
  • Enamikule naistest ei ole surra laskmine midagi loomuvastast. Selles onvaid midagi harjumusevastast. Kuid säärasest harjumusest saab üle. Me kõik teame oma los ovariosega, munasarjadega, millal on aeg antud elada ja millal on aeg antud surra. Mõnikord me püüame end eri põhjustel lollitada, aga tegelikult me teame. (lk 143)
  • Kui naised tahavad, et mehed neid tunneksid, tõeliselt tunneksid, siis peavad nad meestele õpetama midagi oma sügavast teadmisest. Mõned naised ütlevad, et nad on väsinud õpetamast, et nad on seda juba tüü­tuseni teinud. Aga lubage mul tagasihoidlikult kinnitada, et nad on püüdnud õpetada meest, kes õppimisest ei hooli. Enamik mehi tahab teada ja tahab õppida. Kui mehed seesugust tahtmist üles näitavad, siis ongi aeg käes asjalood neile avalikuks teha. See pole muud kui vastu­ tulek teise inimhinge palvele. Saate isegi aru. Siinkohal toomegi ära mõned asjad, mis teevad mehele naisest arusaamise hõlpsamaks. Need aitavad tal naisele poolele teele vastu minna. Talle tuleb õpetada keelt, meie keelt. (lk 144)
  • Isegi nüüdisajal on USA Kesk-Lääne osariikides levinud uskumus, et äike tekib sellest, kui jumalaema ja jumalaisa kevadel oma voodis möllavad. (lk 144)
  • Jõu, olevuse, isiku või asja nimetamisel on mitu tähendust. Kultuurides, kus nimesid valitakse nende maagilise ja ennustava tähenduse tõttu ettevaatlikult, tähendab isiku õige nime teadmine selle isiku elutee ja hingeomaduste tundmist. Ja põhjus, miks õiget nime tihtilugu saladu­ses hoitakse, seisneb selles, et nime omanikku tahetakse kaitsta, nii et ta saaks nime väega kokku kasvada ja selles varjuda, ilma et keegi neid enam lahutada või koost kiskuda suudaks. Sedasi saab vaimuvägevus täiel määral välja areneda. (lk 152)
  • Koerad on maailma maagid. Juba ainuüksi oma juu­resolekuga panevad nad isegi pahurad inimesed naeratama ja teevad kurbadest vähem kurvad. Koerad on suhete loojad. (lk 154)
  • Pole juhus, et nii mehed kui ka naised peavad võitlust selle nimel, et leida teed loomuse sügavustesse, ja ometi juhivad paljud suvalised seigad neid õigelt teelt kõrvale. Enamasti eksitavad neid lõbud. Nii mõnigi muutub nende lõbude orjaks, jääb igavesti nende kütke ega suuda ealeski oma tööd jätkata. (lk 155)
  • Tööind on üsnagi sugulise erutuse moodi. See hakkab pihta ümmar­gusest nullist, tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale, muutub pingsaks ja väljakannatamatuks. Kui see kõrgtasandil järsult katkestada (kujutage ette näiteks ootamatut tugevat müra), siis peate kõike otsast peale alustama. (lk 156)
  • Kõige väärtuslikum armastaja, kõige väärtuslikum vanem, kõige väärtuslikum sõber ja kõige väärtuslikum "metslane" on see, kes tahab õppust võtta. Need, kellele õppimine ei meeldi, need, keda ei ole või­malik ahvatleda uute mõtete või kogemusteni, ei edene kaugemale sel­lest kilomeetritulbast, mille juures nad praegu puhkavad. Kui piinadel võiks olla ainult üks põhjus, siis võiks mingil ajahetkel edasiõppimisest keeldumine olla see põhjus. (lk 160)
  • Hundid on head suhtlejad. Igaüks, kes on jälginud hunte, teab, kui tihedalt on nad üksteisega seotud. Paarid püsivad kõige sagedamini koos kogu elu. Isegi kui nad riidlevad, isegi kui nad tormakalt tülli lähevad, aitab karja tihe side neil sellest üle saada. Üheskoos elatakse üle käredad talvepakased ja külluslikud kevaded. Koos tehakse pikki rännakuid, kasvatatakse üles järeltulev põlv. Koos saadakse vanadeks röövloomadeks. Karjas karatakse oma karjakargamised ja korraldatakse ühisulge. Inimolendite suhtlemisvajadused pole teistsugused. (lk 162)