Tunne: erinevus redaktsioonide vahel

Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Lisatud 223 baiti ,  1 aasta eest
resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
'''Tunne''' ehk '''emotsioon''' (ka ''tundmus'', ''afekt'' jms) on hingeline seisund, mis kujuneb kogemuste läbielamise protsessis ning sageli leiab väljundi inimese käitumises ja organismi füsioloogias. Tihti vastandatakse tundeid ratsionaalsele mõistusele.
 
==Proosa==
 
 
* [[Laps]]ed oskavad väljendada loendamatul hulgal õrnu tundeid, mis on olemas ka [[täiskasvanu]]tel, mida need aga ei väljenda.
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 36 2004, lk 38
 
 
* "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised tunded, mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma [[kodu]], oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud [[dünastia]]le, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud." (lk 580)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008
 
 
 
<poem>
see õnnis [[meeleolu]], milles kogu
[[müsteerium]]i raske koorem, rusuv
[[maailm]]a käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me [[veri|vere]] liikumine
just nagu katkeks ja me [[keha]]na
küll suigume, kuid saame elus [[hing]]eks;
me [[silm]], mis vaikse kindluse on saanud
[[harmoonia]] ja [[rõõm]]u väelt, siis näeb
elava olemust.
</poem>
* [[William Wordsworth]], "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18
 
 
 
* [Mr. Darcy Elizabethile:] Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen ja [[armastus|armastan]].
** Mary Shelley, päevikukirje romaani "Viimane inimene" kohta (14. mai 1824)
 
* Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks ''harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg''. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". [[Mõistus]]e harjutamine ja [[õilsus|õilsate]] tunnete arendamine on mõlema [[täiuslikkus]]e jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ''ei saa varjata''. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846
 
 
* "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised tunded, mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma [[kodu]], oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud [[dünastia]]le, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud." (lk 580)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008
 
 
* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
** [[Max Jacob]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist" lk 186
 
 
 
<poem>
Mu hingelilled [[valged]] keset [[igatsus]]i,
Kus surevad kõik [[ohe|ohked]] tolmused,
Kus leian kaduvuse [[rand|rannal]] jäädawusi,
Ja [[pärl]]iks saavad [[mure]] tundmused.
</poem>
* [[Ernst Enno]], "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)
 
 
 
** [[J. R. R. Tolkien]], "[[Kääbik]]", 18. ptk "Kodutee" (e.k 1977, tlk Lia Rajandi, lk 345)
 
* Issand, kui kole aeg on [[noorus]]! Nii vägevalt tundeid ja nii kesiselt aimu, kuidas neid taltsutada!
** [[Robertson Davies]], "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 114
 
* [Treatle:] "Ta on tõepoolest teadmatuse piire kaugemale nihutanud. On nii palju asju, mida me [[universum]]i kohta ei tea."
:Nad mõnulesid mõlemad veidra sooja hõõguse paistel, mida tekitas tunne, et nad on tohutult rumalamad kui tavalised [[inimene|inimesed]], kelle rumalus piirdub üksnes tavaliste asjadega. (lk 164)
* [[Terry Pratchett]], "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 1999
 
<poem>
Tunded - need varjavad alati [[püünis]]t.
Tunded, need kardavad alati [[tuli|tuld]].
Pilkases pimedas viimane [[sulg]]
liueldes langes mu [[luik|luigekostüümist]].
</poem>
* [[Doris Kareva]], "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"
 
* [[Õnn]], see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt [[maailmapilt]]i. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab [[pea]].
** [[Nikolai Baturin]], "Karu süda"
 
* [[Armastus]]ega on vist nagu [[virmalised|virmalistega]] - kõik teavad, aga vähesed on näinud. Armumisel ja armastuselgi ei tehta tihtipeale vahet, ammuks siis veel viimase eri helistikel. Mõni ime - totaalne tunne on jõukohane vaid vähestele, sugugi kõigil pole [[julgus]]t seda vastu võtta.
** [[Doris Kareva]] ([[Kalev Kesküla]], [https://ekspress.delfi.ee/areen/imestus-ei-lakka?id=27683809 "Imestus ei lakka"]. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008)
 
 
* Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad [[reptiilid]]elt. Reptiilide [[leiutis]]ed on näiteks [[viha]] ja [[hirm]]. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - rõõm ja [[üllatus]] on juba [[imetajad|imetajate]] leiutised. Näib, et [[evolutsioon]]i pime [[kellassepp]] liigub siiski vaikselt hingelise [[eldoraado]] suunas.
** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Välgi metsad 2015, lk 165
 
 
 
 
 
* Ideaalis esitab teos ennast ise. Mida vähem on mind laval, seda parem. Minu ideaal on suuta end vabaks lasta ja anda teosele ainult selle osa, mis talle kuulub ja sobib, ülejäänu minetada ja tagaplaanile jätta. See on emotsioonide edasiandmise puhul oluline. Ütleme nii, et kui oled väga vihane ja mõtled põhjustele, miks sa seda oled, siis tavaliselt seda tunnet ennast enam väga kauaks ei jätku. Et viha ülal hoida, peaks hoiduma mõtlemisest. Kurbusega on samad lood. Emotsioon elab ainult siis, kui sa ei lähene sellele ratsionaalselt.
* [[Õnn]], see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt [[maailmapilt]]i. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab [[pea]].
* Olen lapsest saadik nautinud muinasjutte ja kangelaslugusid just selle emotsiooni pärast. Neis lugudes on rõõm üldjuhul vaid lõpptulemus ja see on olemas üksnes tänu kogetud valule, vihale ja kurbusele. Need tunded on mulle (nagu ka nende lugude peategelastele) omamoodi teetähised ja motivaatorid, et edasi liikuda, ja annavad mingit essentsi mu enda olemisele, märgi, et olen elus. Rõõm eksisteerib minus kindlasti, kuid see on pigem värviline detail muidu tumedamas tundelõimes.
** [[Nikolai Baturin]], "Karu süda"
* Muusika on natuke nagu emotsioonidega värvimine. Kui sina tunned midagi ja suudad seda kajastada, siis on väga suur tõenäosus, et keegi teine tunneb ka midagi. Ja see on eesmärk. Muidugi mitte emotsioon emotsiooni pärast, aga selleks, et jõuda endas millegi sügavamani.
** [[Theodor Sink]], intervjuu: Merje Mändla, [https://kultuur.err.ee/1149428/theodor-sink-kui-keskenduda-ainult-sellele-kuidas-teised-mangivad-ei-saa-ise-kupseks "Theodor Sink: kui keskenduda ainult sellele, kuidas teised mängivad, ei saa ise küpseks"] ERR, 21.10.2020/Teater. Muusika. Kino 10/2020
 
 
* [[Armastus]]ega on vist nagu [[virmalised|virmalistega]] - kõik teavad, aga vähesed on näinud. Armumisel ja armastuselgi ei tehta tihtipeale vahet, ammuks siis veel viimase eri helistikel. Mõni ime - totaalne tunne on jõukohane vaid vähestele, sugugi kõigil pole [[julgus]]t seda vastu võtta.
** [[Doris Kareva]] ([[Kalev Kesküla]], [https://ekspress.delfi.ee/areen/imestus-ei-lakka?id=27683809 "Imestus ei lakka"]. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008)
 
 
==Luule==
 
<poem>
* [Treatle:] "Ta on tõepoolest teadmatuse piire kaugemale nihutanud. On nii palju asju, mida me [[universum]]i kohta ei tea."
see õnnis [[meeleolu]], milles kogu
:Nad mõnulesid mõlemad veidra sooja hõõguse paistel, mida tekitas tunne, et nad on tohutult rumalamad kui tavalised [[inimene|inimesed]], kelle rumalus piirdub üksnes tavaliste asjadega. (lk 164)
[[müsteerium]]i raske koorem, rusuv
* [[Terry Pratchett]], "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 1999
[[maailm]]a käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me [[veri|vere]] liikumine
just nagu katkeks ja me [[keha]]na
küll suigume, kuid saame elus [[hing]]eks;
me [[silm]], mis vaikse kindluse on saanud
[[harmoonia]] ja [[rõõm]]u väelt, siis näeb
elava olemust.
</poem>
* [[William Wordsworth]], "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18
 
* Ideaalis esitab teos ennast ise. Mida vähem on mind laval, seda parem. Minu ideaal on suuta end vabaks lasta ja anda teosele ainult selle osa, mis talle kuulub ja sobib, ülejäänu minetada ja tagaplaanile jätta. See on emotsioonide edasiandmise puhul oluline. Ütleme nii, et kui oled väga vihane ja mõtled põhjustele, miks sa seda oled, siis tavaliselt seda tunnet ennast enam väga kauaks ei jätku. Et viha ülal hoida, peaks hoiduma mõtlemisest. Kurbusega on samad lood. Emotsioon elab ainult siis, kui sa ei lähene sellele ratsionaalselt.
* Olen lapsest saadik nautinud muinasjutte ja kangelaslugusid just selle emotsiooni pärast. Neis lugudes on rõõm üldjuhul vaid lõpptulemus ja see on olemas üksnes tänu kogetud valule, vihale ja kurbusele. Need tunded on mulle (nagu ka nende lugude peategelastele) omamoodi teetähised ja motivaatorid, et edasi liikuda, ja annavad mingit essentsi mu enda olemisele, märgi, et olen elus. Rõõm eksisteerib minus kindlasti, kuid see on pigem värviline detail muidu tumedamas tundelõimes.
* Muusika on natuke nagu emotsioonidega värvimine. Kui sina tunned midagi ja suudad seda kajastada, siis on väga suur tõenäosus, et keegi teine tunneb ka midagi. Ja see on eesmärk. Muidugi mitte emotsioon emotsiooni pärast, aga selleks, et jõuda endas millegi sügavamani.
** [[Theodor Sink]], intervjuu: Merje Mändla, [https://kultuur.err.ee/1149428/theodor-sink-kui-keskenduda-ainult-sellele-kuidas-teised-mangivad-ei-saa-ise-kupseks "Theodor Sink: kui keskenduda ainult sellele, kuidas teised mängivad, ei saa ise küpseks"] ERR, 21.10.2020/Teater. Muusika. Kino 10/2020
 
 
<poem>
* Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks ''harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg''. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". [[Mõistus]]e harjutamine ja [[õilsus|õilsate]] tunnete arendamine on mõlema [[täiuslikkus]]e jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ''ei saa varjata''. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
Mu hingelilled [[valged]] keset [[igatsus]]i,
** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846
Kus surevad kõik [[ohe|ohked]] tolmused,
Kus leian kaduvuse [[rand|rannal]] jäädawusi,
Ja [[pärl]]iks saavad [[mure]] tundmused.
</poem>
* [[Ernst Enno]], "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)
 
 
 
<poem>
Tunded - need varjavad alati [[püünis]]t.
Tunded, need kardavad alati [[tuli|tuld]].
Pilkases pimedas viimane [[sulg]]
liueldes langes mu [[luik|luigekostüümist]].
</poem>
* [[Doris Kareva]], "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"
 
 
 
==Allikata==

Navigeerimismenüü