Tunne: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikitsitaadid
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Resümee puudub
3. rida: 3. rida:
'''Tunne''' ehk '''emotsioon''' (ka ''tundmus'', ''afekt'' jms) on hingeline seisund, mis kujuneb kogemuste läbielamise protsessis ning sageli leiab väljundi inimese käitumises ja organismi füsioloogias. Tihti vastandatakse tundeid ratsionaalsele mõistusele.
'''Tunne''' ehk '''emotsioon''' (ka ''tundmus'', ''afekt'' jms) on hingeline seisund, mis kujuneb kogemuste läbielamise protsessis ning sageli leiab väljundi inimese käitumises ja organismi füsioloogias. Tihti vastandatakse tundeid ratsionaalsele mõistusele.


==Proosa==



* [[Laps]]ed oskavad väljendada loendamatul hulgal õrnu tundeid, mis on olemas ka [[täiskasvanu]]tel, mida need aga ei väljenda.
* [[Laps]]ed oskavad väljendada loendamatul hulgal õrnu tundeid, mis on olemas ka [[täiskasvanu]]tel, mida need aga ei väljenda.
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 36 2004, lk 38
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 36 2004, lk 38


* "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised tunded, mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma [[kodu]], oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud [[dünastia]]le, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud." (lk 580)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008



<poem>
see õnnis [[meeleolu]], milles kogu
[[müsteerium]]i raske koorem, rusuv
[[maailm]]a käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me [[veri|vere]] liikumine
just nagu katkeks ja me [[keha]]na
küll suigume, kuid saame elus [[hing]]eks;
me [[silm]], mis vaikse kindluse on saanud
[[harmoonia]] ja [[rõõm]]u väelt, siis näeb
elava olemust.
</poem>
* [[William Wordsworth]], "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18




* [Mr. Darcy Elizabethile:] Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen ja [[armastus|armastan]].
* [Mr. Darcy Elizabethile:] Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen ja [[armastus|armastan]].
43. rida: 19. rida:
** Mary Shelley, päevikukirje romaani "Viimane inimene" kohta (14. mai 1824)
** Mary Shelley, päevikukirje romaani "Viimane inimene" kohta (14. mai 1824)


* Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks ''harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg''. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". [[Mõistus]]e harjutamine ja [[õilsus|õilsate]] tunnete arendamine on mõlema [[täiuslikkus]]e jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ''ei saa varjata''. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846


* "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised tunded, mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma [[kodu]], oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud [[dünastia]]le, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud." (lk 580)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008




50. rida: 32. rida:
* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
* [[Inimene]] kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
** [[Max Jacob]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist" lk 186
** [[Max Jacob]], tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist" lk 186



<poem>
Mu hingelilled [[valged]] keset [[igatsus]]i,
Kus surevad kõik [[ohe|ohked]] tolmused,
Kus leian kaduvuse [[rand|rannal]] jäädawusi,
Ja [[pärl]]iks saavad [[mure]] tundmused.
</poem>
* [[Ernst Enno]], "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)





71. rida: 42. rida:
** [[J. R. R. Tolkien]], "[[Kääbik]]", 18. ptk "Kodutee" (e.k 1977, tlk Lia Rajandi, lk 345)
** [[J. R. R. Tolkien]], "[[Kääbik]]", 18. ptk "Kodutee" (e.k 1977, tlk Lia Rajandi, lk 345)


* Issand, kui kole aeg on [[noorus]]! Nii vägevalt tundeid ja nii kesiselt aimu, kuidas neid taltsutada!
** [[Robertson Davies]], "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 114


* [Treatle:] "Ta on tõepoolest teadmatuse piire kaugemale nihutanud. On nii palju asju, mida me [[universum]]i kohta ei tea."
:Nad mõnulesid mõlemad veidra sooja hõõguse paistel, mida tekitas tunne, et nad on tohutult rumalamad kui tavalised [[inimene|inimesed]], kelle rumalus piirdub üksnes tavaliste asjadega. (lk 164)
* [[Terry Pratchett]], "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 1999


<poem>
Tunded - need varjavad alati [[püünis]]t.
Tunded, need kardavad alati [[tuli|tuld]].
Pilkases pimedas viimane [[sulg]]
liueldes langes mu [[luik|luigekostüümist]].
</poem>
* [[Doris Kareva]], "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"


* [[Õnn]], see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt [[maailmapilt]]i. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab [[pea]].
** [[Nikolai Baturin]], "Karu süda"

* [[Armastus]]ega on vist nagu [[virmalised|virmalistega]] - kõik teavad, aga vähesed on näinud. Armumisel ja armastuselgi ei tehta tihtipeale vahet, ammuks siis veel viimase eri helistikel. Mõni ime - totaalne tunne on jõukohane vaid vähestele, sugugi kõigil pole [[julgus]]t seda vastu võtta.
** [[Doris Kareva]] ([[Kalev Kesküla]], [https://ekspress.delfi.ee/areen/imestus-ei-lakka?id=27683809 "Imestus ei lakka"]. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008)




* Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad [[reptiilid]]elt. Reptiilide [[leiutis]]ed on näiteks [[viha]] ja [[hirm]]. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - rõõm ja [[üllatus]] on juba [[imetajad|imetajate]] leiutised. Näib, et [[evolutsioon]]i pime [[kellassepp]] liigub siiski vaikselt hingelise [[eldoraado]] suunas.
* Kui uurida emotsioonide tekkelugu, siis vanimad emotsioonid on negatiivsed ja pärinevad [[reptiilid]]elt. Reptiilide [[leiutis]]ed on näiteks [[viha]] ja [[hirm]]. Positiivsed emotsioonid on evolutsiooniliselt hilisemad - rõõm ja [[üllatus]] on juba [[imetajad|imetajate]] leiutised. Näib, et [[evolutsioon]]i pime [[kellassepp]] liigub siiski vaikselt hingelise [[eldoraado]] suunas.
** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Välgi metsad 2015, lk 165
** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika ehk metsa see lingvistika". Välgi metsad 2015, lk 165





102. rida: 75. rida:




* Ideaalis esitab teos ennast ise. Mida vähem on mind laval, seda parem. Minu ideaal on suuta end vabaks lasta ja anda teosele ainult selle osa, mis talle kuulub ja sobib, ülejäänu minetada ja tagaplaanile jätta. See on emotsioonide edasiandmise puhul oluline. Ütleme nii, et kui oled väga vihane ja mõtled põhjustele, miks sa seda oled, siis tavaliselt seda tunnet ennast enam väga kauaks ei jätku. Et viha ülal hoida, peaks hoiduma mõtlemisest. Kurbusega on samad lood. Emotsioon elab ainult siis, kui sa ei lähene sellele ratsionaalselt.
* [[Õnn]], see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt [[maailmapilt]]i. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab [[pea]].
* Olen lapsest saadik nautinud muinasjutte ja kangelaslugusid just selle emotsiooni pärast. Neis lugudes on rõõm üldjuhul vaid lõpptulemus ja see on olemas üksnes tänu kogetud valule, vihale ja kurbusele. Need tunded on mulle (nagu ka nende lugude peategelastele) omamoodi teetähised ja motivaatorid, et edasi liikuda, ja annavad mingit essentsi mu enda olemisele, märgi, et olen elus. Rõõm eksisteerib minus kindlasti, kuid see on pigem värviline detail muidu tumedamas tundelõimes.
** [[Nikolai Baturin]], "Karu süda"
* Muusika on natuke nagu emotsioonidega värvimine. Kui sina tunned midagi ja suudad seda kajastada, siis on väga suur tõenäosus, et keegi teine tunneb ka midagi. Ja see on eesmärk. Muidugi mitte emotsioon emotsiooni pärast, aga selleks, et jõuda endas millegi sügavamani.
** [[Theodor Sink]], intervjuu: Merje Mändla, [https://kultuur.err.ee/1149428/theodor-sink-kui-keskenduda-ainult-sellele-kuidas-teised-mangivad-ei-saa-ise-kupseks "Theodor Sink: kui keskenduda ainult sellele, kuidas teised mängivad, ei saa ise küpseks"] ERR, 21.10.2020/Teater. Muusika. Kino 10/2020




* [[Armastus]]ega on vist nagu [[virmalised|virmalistega]] - kõik teavad, aga vähesed on näinud. Armumisel ja armastuselgi ei tehta tihtipeale vahet, ammuks siis veel viimase eri helistikel. Mõni ime - totaalne tunne on jõukohane vaid vähestele, sugugi kõigil pole [[julgus]]t seda vastu võtta.
** [[Doris Kareva]] ([[Kalev Kesküla]], [https://ekspress.delfi.ee/areen/imestus-ei-lakka?id=27683809 "Imestus ei lakka"]. Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008)




==Luule==


<poem>
* [Treatle:] "Ta on tõepoolest teadmatuse piire kaugemale nihutanud. On nii palju asju, mida me [[universum]]i kohta ei tea."
see õnnis [[meeleolu]], milles kogu
:Nad mõnulesid mõlemad veidra sooja hõõguse paistel, mida tekitas tunne, et nad on tohutult rumalamad kui tavalised [[inimene|inimesed]], kelle rumalus piirdub üksnes tavaliste asjadega. (lk 164)
[[müsteerium]]i raske koorem, rusuv
* [[Terry Pratchett]], "Võluv võrdsus". Tõlkinud Aet Varik. Varrak, 1999
[[maailm]]a käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me [[veri|vere]] liikumine
just nagu katkeks ja me [[keha]]na
küll suigume, kuid saame elus [[hing]]eks;
me [[silm]], mis vaikse kindluse on saanud
[[harmoonia]] ja [[rõõm]]u väelt, siis näeb
elava olemust.
</poem>
* [[William Wordsworth]], "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinud [[Märt Väljataga]], Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18


* Ideaalis esitab teos ennast ise. Mida vähem on mind laval, seda parem. Minu ideaal on suuta end vabaks lasta ja anda teosele ainult selle osa, mis talle kuulub ja sobib, ülejäänu minetada ja tagaplaanile jätta. See on emotsioonide edasiandmise puhul oluline. Ütleme nii, et kui oled väga vihane ja mõtled põhjustele, miks sa seda oled, siis tavaliselt seda tunnet ennast enam väga kauaks ei jätku. Et viha ülal hoida, peaks hoiduma mõtlemisest. Kurbusega on samad lood. Emotsioon elab ainult siis, kui sa ei lähene sellele ratsionaalselt.
* Olen lapsest saadik nautinud muinasjutte ja kangelaslugusid just selle emotsiooni pärast. Neis lugudes on rõõm üldjuhul vaid lõpptulemus ja see on olemas üksnes tänu kogetud valule, vihale ja kurbusele. Need tunded on mulle (nagu ka nende lugude peategelastele) omamoodi teetähised ja motivaatorid, et edasi liikuda, ja annavad mingit essentsi mu enda olemisele, märgi, et olen elus. Rõõm eksisteerib minus kindlasti, kuid see on pigem värviline detail muidu tumedamas tundelõimes.
* Muusika on natuke nagu emotsioonidega värvimine. Kui sina tunned midagi ja suudad seda kajastada, siis on väga suur tõenäosus, et keegi teine tunneb ka midagi. Ja see on eesmärk. Muidugi mitte emotsioon emotsiooni pärast, aga selleks, et jõuda endas millegi sügavamani.
** [[Theodor Sink]], intervjuu: Merje Mändla, [https://kultuur.err.ee/1149428/theodor-sink-kui-keskenduda-ainult-sellele-kuidas-teised-mangivad-ei-saa-ise-kupseks "Theodor Sink: kui keskenduda ainult sellele, kuidas teised mängivad, ei saa ise küpseks"] ERR, 21.10.2020/Teater. Muusika. Kino 10/2020




<poem>
* Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks ''harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg''. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". [[Mõistus]]e harjutamine ja [[õilsus|õilsate]] tunnete arendamine on mõlema [[täiuslikkus]]e jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ''ei saa varjata''. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")
Mu hingelilled [[valged]] keset [[igatsus]]i,
** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846
Kus surevad kõik [[ohe|ohked]] tolmused,
Kus leian kaduvuse [[rand|rannal]] jäädawusi,
Ja [[pärl]]iks saavad [[mure]] tundmused.
</poem>
* [[Ernst Enno]], "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)



<poem>
Tunded - need varjavad alati [[püünis]]t.
Tunded, need kardavad alati [[tuli|tuld]].
Pilkases pimedas viimane [[sulg]]
liueldes langes mu [[luik|luigekostüümist]].
</poem>
* [[Doris Kareva]], "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"




==Allikata==
==Allikata==

Redaktsioon: 4. aprill 2021, kell 12:27

See artikkel räägib emotsioonist, poliitiku kohta loe artiklist Tunne-Väldo Kelam.

Tunne ehk emotsioon (ka tundmus, afekt jms) on hingeline seisund, mis kujuneb kogemuste läbielamise protsessis ning sageli leiab väljundi inimese käitumises ja organismi füsioloogias. Tihti vastandatakse tundeid ratsionaalsele mõistusele.

Proosa

  • Lapsed oskavad väljendada loendamatul hulgal õrnu tundeid, mis on olemas ka täiskasvanutel, mida need aga ei väljenda.
  • [Mr. Darcy Elizabethile:] Asjata olen ma katsunud vastu panna. Sellest pole midagi kasu. Minu tunded ei lase ennast maha suruda. Lubage, et ma teile tunnistan, kui kuumalt ma teid imetlen ja armastan.


  • Mu suurim nauding oli tunda rõõmu rahulikust taevast nende haljaste metsade rüpes; kuid ma armastasin kogu Looduse muutlikkust: ka vihm ja torm ja kaunid taevased pilved tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid järvelained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud ratsu liikumisest.
Kuid mu rõõmud tulenesid üksnes looduse vaatlemisest ning mul polnud kaaslast; mu soojad tunded, mis ei leidnud vastukaja üheski inimsüdames, pidid saama raisatud elututele asjadele.
  • Viimane inimene! Jah, ma võin vabalt kirjeldada selle üksildase olevuse tundeid, tundes ennastki armastatud soo viimase jäänukina, kelle kaaslased on lahkunud enne mind...
    • Mary Shelley, päevikukirje romaani "Viimane inimene" kohta (14. mai 1824)
  • Näoilme muudab meeldivaks või eemaletõukavaks harjumuspärane meelelaad ja pidev mõttekulg. Me ei tohiks unustada, et "nägu on hinge peegel". Mõistuse harjutamine ja õilsate tunnete arendamine on mõlema täiuslikkuse jaoks ühtviisi tähtsad. Tuska, kadedust, pahatahtlikkust ja halba tuju ei tohiks kunagi taluda need, kes peavad väärtuslikuks oma väljanägemist, sest nende krooniliste meelehaiguste olemasolu ei saa varjata. ("Tualett", 7. ptk, "Mõistuse mõju ilule")


  • "Muidugi, muidugi, Athos," vastas d'Artagnan, surudes ta kätt, kuid asi on selles, et teil on sellised pagana keerulised tunded, mida teised ei suuda jagada. Kes oskaks kujutleda, et mõistlik mees lahkub Prantsusmaalt, jätab maha oma kodu, oma hoolealuse, toreda noormehe, keda me välileeris nägime, kõik selleks, et joosta kuhu? Appi mädanenud ja ussitanud dünastiale, mis vajub ühel ilusal hommikul kokku nagu vana lodi. Tunded, millest kõnelete, on kahtlemata õilsad, kuid nii õilsad, et nad pole enam inimlikud." (lk 580)


  • Luule on mulle peaaegu objektiivse ilmsusega ilu tundeline löök: kes ütleb löök, mõtleb üllatust, siirust, vastukarva konventsioonidele.
  • Inimene kaotab alatasa inimlikud tunded ja nende väljenduse. Luule annab nad temale tagasi.
    • Max Jacob, tõlge: Aleksander Aspel artiklis "Mida pakub luule" (Looming nr 7 1938), raamatus A. Aspel, "Kirjad Pariisist" lk 186


  • Olen hoidnud oma mälestusi ranges saladuses, algul väga suure häbi- ja enesepõlguse tundega, aga seejärel, kui aastad olid mind tasandanud, kui aastad olid loonud vahemaa ja täitnud kuristikke, kõige meeldivama tundega, tahaksin öelda kuritegelikult veetleva mälestusena, millele nüüd viimaks olen leidnud õige koha. Sest kirjutades olen lõplikult vabanenud kõigest selle poolt põhjustatud hingelisest kohmetusest ja võin vaadata seda ilma kireta nagu paberõhukest lille, mille ma oma meelehärmiks leidsin äramääratud raamatu vahelt ja mis on oma lõhna kaotanud.
  • See on ohtlik maa, härra. Siin maal on palju nõidust. Tunded tumestavad uurija pilku ja siis vangistavad deemonid ta igaveseks.


  • Issand, kui kole aeg on noorus! Nii vägevalt tundeid ja nii kesiselt aimu, kuidas neid taltsutada!
    • Robertson Davies, "Viies osaline". Tõlkinud Mati Soomre. Tallinn: Eesti Raamat 1990, lk 114
  • [Treatle:] "Ta on tõepoolest teadmatuse piire kaugemale nihutanud. On nii palju asju, mida me universumi kohta ei tea."
Nad mõnulesid mõlemad veidra sooja hõõguse paistel, mida tekitas tunne, et nad on tohutult rumalamad kui tavalised inimesed, kelle rumalus piirdub üksnes tavaliste asjadega. (lk 164)


  • Õnn, see rumal väheviljakas tunne, ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub viina, seda pikemalt valutab pea.



  • Automaatse käitumiseni on raske jõuda – me allume me oma tunnetele või ratsionaalsele arutluskäigule, ja on raske öelda, kust algab vaba tahe. Ühelt poolt determineerib loogiline arutluskäik sammud, jätmata võimalust otsustada teisiti, kui näeb ette ratsionaalne järeldus. Sellele vastandub näiliselt tunne, mille järgi talitada. Kuid nii, nagu on ette määratud loogilise arutluskäigu tulemus, on seda ka emotsionaalse otsuse oma. Väärtused, mida kanname, on tihti pärit lapsepõlvest ning lapsepõlve mõju teadvustamata käitume nagu robotid.



  • Ideaalis esitab teos ennast ise. Mida vähem on mind laval, seda parem. Minu ideaal on suuta end vabaks lasta ja anda teosele ainult selle osa, mis talle kuulub ja sobib, ülejäänu minetada ja tagaplaanile jätta. See on emotsioonide edasiandmise puhul oluline. Ütleme nii, et kui oled väga vihane ja mõtled põhjustele, miks sa seda oled, siis tavaliselt seda tunnet ennast enam väga kauaks ei jätku. Et viha ülal hoida, peaks hoiduma mõtlemisest. Kurbusega on samad lood. Emotsioon elab ainult siis, kui sa ei lähene sellele ratsionaalselt.
  • Olen lapsest saadik nautinud muinasjutte ja kangelaslugusid just selle emotsiooni pärast. Neis lugudes on rõõm üldjuhul vaid lõpptulemus ja see on olemas üksnes tänu kogetud valule, vihale ja kurbusele. Need tunded on mulle (nagu ka nende lugude peategelastele) omamoodi teetähised ja motivaatorid, et edasi liikuda, ja annavad mingit essentsi mu enda olemisele, märgi, et olen elus. Rõõm eksisteerib minus kindlasti, kuid see on pigem värviline detail muidu tumedamas tundelõimes.
  • Muusika on natuke nagu emotsioonidega värvimine. Kui sina tunned midagi ja suudad seda kajastada, siis on väga suur tõenäosus, et keegi teine tunneb ka midagi. Ja see on eesmärk. Muidugi mitte emotsioon emotsiooni pärast, aga selleks, et jõuda endas millegi sügavamani.



Luule

see õnnis meeleolu, milles kogu
müsteeriumi raske koorem, rusuv
maailma käsitamatuse taak
saab kergemaks - see helge meeleseisund,
kus meid me tunded õrnalt juhivad -,
kuni me kehalise vormi hingus
ja koguni me vere liikumine
just nagu katkeks ja me kehana
küll suigume, kuid saame elus hingeks;
me silm, mis vaikse kindluse on saanud
harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb
elava olemust.

  • William Wordsworth, "Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid. 13. juulil 1798", tõlkinud Märt Väljataga, Vikerkaar 7-8/2004, lk 13-18


Mu hingelilled valged keset igatsusi,
Kus surevad kõik ohked tolmused,
Kus leian kaduvuse rannal jäädawusi,
Ja pärliks saavad mure tundmused.

  • Ernst Enno, "Ma tunnen lillesid..." kogust "Uued luuletused" (1909)


Tunded - need varjavad alati püünist.
Tunded, need kardavad alati tuld.
Pilkases pimedas viimane sulg
liueldes langes mu luigekostüümist.

  • Doris Kareva, "Öö oli pime ja suur oli maja" kogust "Ööpildid"


Allikata

  • Meile, lauljatele, on laul parim võimalus oma tundeid väljendada. Aga minu jaoks on seda ennekõike tango. See on nagu kammertoon. See ei valeta kunagi.
  • Tango iva on tunnetes ja tundlikkuses, muidu jääb sellest ainult võimlemine. Sa võid teha ära kõik sammud, aga neis peavad olema eheda tango tunded ja tundlikkus.

Kirjandus

Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tunne&oldid=59690"