Kirke (romaan)

"Kirke" (originaalpealkiri "Circe") on Ameerika Ühendriikide kirjaniku Madeline Milleri teine romaan, mis ilmus aastal 2018. Romaan räägib loo Antiik-Kreeka nõiatarist Kirkest.

Tsitaadid teosest

Esimene peatükk

Kui ma sündisin, ei olnud selle kohta nime, mis ma olin. Mind kutsuti nümfiks ja kõik eeldasid, et ma olen samasugune nagu ema, tädid, tuhanded nõod. Vähim vähemate jumalannade hulgas. Meie vägi oli nõnda tagasihoidlik, et sellest hädavaevu piisas, et me võiksime elada igavesti. Me kõnelesime kaladega ja hoolitsesime lillede eest, meelitasime pilvedest välja veepiisku ja lainetest soola. Meie tulevikuväljavaated olid niisama napid kui sõna "nümf" ise. Meie keeles ei tähendanud see ainult jumalannat, vaid ka pruuti. (lk 7)
Okeanose palee oli imetabane ehitis, raiutud sügavale kaljupõue. Kõrged võlvid olid kullatud, sajanditega olid jumalate jalapaarid põranda siledaks lihvinud. Igas saalis oli aimata Okeanose jõe kohinat — see oli maailma mageda vee allikas, mille vesi oli nõnda tume, et ei saanud aru, kus see lõppes ja algas kivine jõepõhi. Kallastel kasvasid rohu sees kahvatuhallid lilled ja Okeanose lugematud lapsed, najaadid ja nümfid ja jõejumalad. Siugjad kui saarmad, naerusuised, näod hämaruses hiilgamas, lõid nad kokku kuldseid karikaid, katsusid rammu, mängisid armumänge. Nende keskel istus minu ema, kõige kaunim liiliaõis. (lk 7-8)
Ma näen, kuidas ema kohendab oma rüüd, nii et see langeb täpselt õigesti õlgadele. Ma näen, kuidas veepind tema sõrmenipsu all virvendab. Ma olen tema väikesi kavalusi näinud tuhat korda. Isa läks iga kord õnge. Ta uskus, et maailm on korraldatud nõnda, et see oleks tema meele järele. (lk 8)
Ema teadis, et ta tuleb. Ema oli habras, kuid leidlik, mõistus vahe kui teravahambuline angerjas. Ta mõistis väga hästi, kuidas temasugune võimu juurde pääseb - sohilapsed ja jõekaldal hullamised eksitaksid ta ainult teelt kõrvale. Kui isa täies hiilguses tema ees seisis, puhkes ema naerma. Sinuga ühte heita? Miks ma peaksin?

Muidugi oleks isa võinud võtta vägisi, mida tahtis. Ent Heliose uhkust kõditas mõte, et kõik naised ihkavad tema sängi, nii orjatüdrukud kui ka jumalannad. Tõendusena suitsesid tema altarid, kuhu tõid ohvriande suure kõhuga emad ja õnnelikud juhukallimad.

"Abielu," ütles ema isale, "või üldse mitte midagi. Ja kui abielu, siis pea meeles: väljas võid sa lõbutseda kõikide tüdrukutega, aga koju ei tohi sa neist ühtegi tuua, sest sinu kojas maksab ainult minu sõna."

Tingimused, piirangud. See oli isa jaoks midagi uut ja jumalad ei armasta midagi rohkem kui uudsuse võlu. "Ma teen soodsa tehingu," ütles isa ja andis kinnituseks emale kaelakee, mille ta oli ise valmistanud, ajanud niidi otsa kõige haruldasemast merevaigust helmeid. Hiljem, kui mina sündisin, andis isa emale järgmise kee, ja nii veel kolm korda, kui sündisid mu õde ja vennad. Ma ei tea, kummast ema rohkem rõõmu tundis: küütlevatest helmestest või sellest, et tema õed pidid kadedusest lõhki minema, kui ta neid kaelas kandis. Ma usun, et ta oleks keesid kogunud aegade lõpuni, kuni need oleksid rippunud tema kaela ümber nagu ike, kui vägevad jumalad ei oleks teda peatanud. Selleks ajaks olid jumalad teada saanud, kes me neljakesi olime. Sa võid veel lapsi saada, ütlesid nad emale, aga mitte temaga. Ent teised abikaasad ei kinkinud merevaigust helmeid. See oli ainuke kord, kui ma nägin ema nutmas. (lk 8-9)

Kui olin ilmale tulnud, pesi ja mähkis mind üks tädidest - ma ei meenuta teda nimepidi, sest minu loos on palju tädisid. Teine tädi hoolitses ema eest, värvis ta huuled taas punaseks, kammis elevandiluust kammiga tema juukseid. Kolmas tädi läks ukse juurde isa sisse laskma. (lk 9)
"Tüdruk," ütles ema isale ja kirtsutas nina.

Ent isal ei olnud midagi tütarde vastu, kes olid leebe loomuga ja kuldsed nagu varasügisel pressitud värske oliiviõli. Inimesed ja jumalad maksid kallist hinda, et võiksid sigitada endile lapsi, ja räägiti, et isa varakamber on ehk rikkalikumgi kui jumalate valitseja enese oma. Isa asetas käe mu pealaele ja õnnistas mind.

"Ta leiab hea abikaasa," ütles isa. (lk 9)

"Valitseja poeg?" lausus ema. "Sa ei taha ometi öelda, et surelik?"

Ema ei üritanudki jälestust varjata. Kunagi lapsena olin ma küsinud, mismoodi surelikud välja näevad. Isa oli vastanud: "Võiks öelda, et nad meenutavad kujult meid, aga ainult sel määral, nagu ussike meenutab kujult valaskala."

Ema ei keerutanud: nagu rüvedad paunakesed roiskunud liha. (lk 10)

[Heliosest:] Isa koda oli pime ja vaikne. Tema palee asus Okeanose palee kõrval, sügaval kaljupõues, seinad olid lihvitud obsidiaanist. Miks ka mitte? Need oleksid võinud olla ehitatud ükskõik millest maailmas, Egiptuse veripunasest marmorist või Araabia mürripuust, kui isa oleks seda vaid soovinud. Ent talle meeldis, kuidas obsidiaan tema valgust peegeldas, kuidas tuli veikles klaasjal pinnal, kui ta seinast möödus. Muidugi ei olnud ta arvestanud sellega, et koda on sünkmust, kui ta parasjagu eemal viibib. Isa ei ole kunagi suutnud ette kujutada maailma nõnda, et teda ennast seal ei ole.

Niisugustel puhkudel võisin ma teha, mida tahtsin: süüdata tõrviku ja joosta, et näha, kuidas leegid minu kannul lippavad. Lebada siledal kaljupõrandal ja uuristada sellese sõrmega pisikesi auke. Ei olnud tõuke ega ussikesi ja ma ei osanud neid tagagi igatseda. Kojas ei elanud midagi, välja arvatud meie. (lk 11)

Veini juues mängis isa kabet. Keegi ei tohtinud temaga koos mängida. Ta sättis kivist nupud paika, keeras laua ringi ja käis uuesti. (lk 11)
Isa jalge ees oli kogu maailm kullast. Valgus paistis korraga kõikjalt - tema kollasest ihust, küütlevatest silmadest, pronksihelgistest juustest. Tema ihu kuumas kui söepann ning ma surusin end nii tihedasti tema vastu, kui ta lubas, nagu sisalik südapäevasel kaljul. Tädi oli öelnud, et mõni vähem jumal ei võinud teda peaaegu vaadatagi, kuid mina olin tema tütar ja veri tema verest ning vahtisin tema nägu nii kaua, et kui ma pilgu pöörasin, seisis see ikka veel mu silme ees, kumas vastu põrandalt, helendavatelt seintelt ja inkrustatsiooniga laudadelt, isegi mu enese ihult.

"Mis juhtuks," küsisin ma, "kui keegi surelik näeks sind täies hiilguses?"

"Ta põleks hetkega tuhaks."

"Mis siis, kui surelik näeks mind?"

Isa naeratas. Ma kuulasin, kuidas kabenupud liikusid, marmor kriipis tuttavlikult puitu. "Too surelik oleks õnnega koos."

"Ma ei põletaks teda?"

"Muidugi mitte," ütles isa.

"Aga mu silmad on nagu sinu omad."

"Ei ole," ütles ta. "Vaata." Tema pilk tabas halgu kolde kõrval. See hõõgus, lõi leegitsema ning varises siis tuhana maha. "Ja see on vähim, mida minu vägi võib. Kas sina suudad niigi palju?"

Öö läbi vahtisin ma neid halge. Ei suutnud. (lk 12)

Ma ei oska täpselt öelda, kui palju aega mööda läks. Jumalate päevad voolavad nagu vesi kärestikust alla ja ma ei olnud veel ära õppinud surelike trikki, kuidas neid kokku lugeda. Oleks võinud arvata, et isa oleks meile asja paremini selgitanud, lõppude lõpuks teab tema ju iga päikesetõusu. (lk 12)
"Sina," ütles ta helendavale õele Pasiphaele, "abiellud Zeusi igavese pojaga!" Isa kasutas oma ettekuulutuste häält, mis kõneles asjust, mis tulevikus kindlasti sünnivad. Ema säras seda kuuldes õnnest, ta kujutas juba ette rüüsid, mida ta Zeusi pidusöökidel kannab.

"Ja sina," ütles isa vennale oma tavalise kõlava, suvehommikuna klaari häälega. "Iga poeg on oma ema moodi." (lk 13)

Vend ja õde olid nutikad ning taipasid kiiresti, kuidas asjalood on. Nad armastasid mind oma kärbikäppade tagant mõnitada. Ta silmad on kollased kui kusi. Ta kriiskab nagu öökull. Tema nimi on Haugas, aga peaks olema Kits, sest ta on nii kole.

Need olid esimesed katsed torgata, alles nürid, kuid muutusid päev-päevalt teravamaks. Ma õppisin neid vältima ning varsti leidsid nad rohkemgi lusti Okeanose kojas pisikeste najaadide ja jõejumalate seas. Kui ema läks õdede juurde, järgnesid nad talle ja panid oma mõjuvõimu maksma meie järeleandlike nõbude üle, kes olid neist lummatud kui kalamaimud havi lõugade ees. Õde-venda mõtlesid välja sada mängu, millega teisi kiusata. Tule siia, Melia! meelitasid nad. Olümpose komme on juuksed kuklapiirini maha lõigata. Kuidas sa küll mehele saad, kui sa meil seda teha ei luba? Kui Melia nägi, kuidas tema pügatud juuksed turritasid nagu siilikesel, ja nutma puhkes, naersid nemad, nii et koopad vastu kajasid. (lk 13)

Ma eelistasin isa vaikset koda ja veetsin viimse kui võimaliku hetke isa jalge ees. Ühel päeval - ehk tasuks - pakkus ta välja, et ta võtab mu kaasa, kui läheb oma püha veisekarja vaatama. See oli suur au, sest see tähendas, et ma võisin sõita isa kuldses kaarikus ja näha elajaid, keda kadestasid kõik jumalad - viitkümmet lumivalget veist, kes paitasid isa silma iga äev, kui ta üle taevakaare rändas. Nõjatusin üle kaariku kalliskividega kaunistatud serva ja vaatasin maad, mis all mööda lippas: metsade rikkalikku rohelust, sakilisi mäeahelikke, silmapiirini laiuvat ookeanisina. Otsisin ka surelikke, kuid me olime luga kõrgel, et neid näha. (lk 13-14)
Lampetia - ma arvasin, et see oli Lampetia - silitas mu juukseid. "Kullakene, sa ei pea oma silmade pärast üldse muretsema. Mitte üks raas! Sinu ema on imekaunis, aga ta ei ole kunagi olnud tugev."

"Minu silmad on samasugused kui teie silmad," ütlesin ma.

"Kui armas! Ei, kullake, meie omad on eredad kui tuli ja meie juuksed on nagu päikesesillerdus vees."

"Väga nutikas, et sa oled juuksed palmikusse põiminud," ütles Phaethousa. "Pruunid salgud ei näegi niiviisi väga jubedad välja. Kahju, et sa oma häält samamoodi ära peita ei saa."

"Ta ei tohiks enam kunagi kõneleda. Sellest oleks abi, on ju, õde?" (lk 14)

Ma ei olnud eales varem ühtegi veist näinud, aga sellest polnudki lugu: loomad olid nii silmanähtavalt kaunid, et mul polnud vaja neid kellegagi võrrelda. Nende karv oli valge kui liiliate õielehed ja silmad õrnad, pikkade ripsmetega. Sarved olid kullatud - seda olid teinud õed - ning kui nad kummardusid rohtu näsima, olid nende kaelad nõtked nagu tantsijatel. Õhtupäike maalis nende selgadele maheda läike. (lk 14)
Mulle meenus, et isa oli kunagi kõnelenud, et maa peal elavad mehed, keda kutsutakse astronoomideks, kelle ülesanne on isa tõusmise ja laskumise üle arvet pidada. Neile langes osaks surelike suur lugupidamine, nad töötasid paleedes kuningate nõuandjatena, kuid mõnikord viivitas isa ühe või teise asja pärast ning paiskas arvutused lootusetult segamini. Siis tariti astronoomid selle kuninga ette, keda nad teenisid, ja hukati petistena. Isa oli sellest kõneledes naeratanud. See oli neile paras palk, ütles isa. Päike Helios kuuletus ainult iseenda tahtele, ei olnud kellegi asi öelda, mida ta teha võtab.

"Isa," pärisin ma tol päeval, "kas me oleme parasjagu hiljaks jäänud, et astronoomid surma saata?"

"Oleme küll," vastas ta kõlisevaid ohje rapsates. Hobused sööstsid edasi, maapind meie all muutus virvarriks, veepiiril kõrgusid öö suitsused varjud. Ma ei vaadanud. Rinnus kiskus, nagu oleks keegi pesu kuivaks väänanud. Ma mõtlesin astronoomide peale. Ma kujutasin neid ette pisikeste ussikestena, vedelatena ja kõveras. Armu! kisendasid nad oma luistel põlvedel, see ei olnud meie süü, päike ise jäi hiljaks.

Päike ei jää kunagi hiljaks, vastasid kuningad oma troonidelt. Nõnda öelda on jumalateotus, seepärast peate surema! Ja nii langesid kirved ning raiusid halastust anuvad mehed pooleks. (lk 15-16)

"Ja kuidas isa kuldsed veised olid?"

"Ilusad."

Perses naeris. "Ta ei tea! Kas sa oled kunagi kuulnud, et keegi võiks olla nii loll?"

"Mitte kunagi," ütles õde.

Ma ei oleks pidanud küsima, aga ma olin ikka veel oma mõtetes, nähes nende teineteisest lahutatud kehasid marmorpõrandal aelemas. "Mida ma ei tea?"

Õe täiuslik nirginägu. "Et ta paneb neid, muidugi mõista. Niimoodi teeb ta uusi juurde. Ta muudab ennast pulliks ja sigitab vasikad ja küpsetab need ära, kes on liiga vanaks jäänud. Sellepärast arvavad kõik, et nad on surematud."

"Ei ole nii!"

Nad huilgasid ja näitasid näpuga minu õhetavate põskede peale. Need helid meelitasid kohale ema. Ta jumaldas seda, kui õde ja vend mind pilkasid.

"Me räägime Kirkele veistest," ütles vend emale. "Ta ei teadnud."

Ema naer kõlas hõbedasena kui allikas, mis üle kivide voolab. "Rumal Kirke." (lk 16-17)

Nõnda möödusid siis aastad. Mulle meeldiks öelda, et ma varitsesin kogu aeg hetke, et köidikutest priiks rabeleda, kuid kibe tõde on see, et kardetavasti hõljusin ma niisama, arvates, et polegi muud peale nüristavate kannatuste, nii kuni aegade lõpuni. (lk 17)

Teine peatükk

Saadeti sõna, et üks onudest saab karistada. Ma ei tundnud teda, ent olin kordi ja kordi kuulnud tema nime meie pere kurjakuulutavates sosinates. Prometheus. Kunagi ammu, kui inimesed veel koobastes värisesid ja külma käes kössitasid, oli ta astunud vastu Zeusi tahtele ja viinud inimestele kingituseks tule. Leekidest sündisid kõik tsivilisatsiooni hüved ja kunstid, mille puhul kiivas Zeus oli lootnud, et need inimeste kätte ei satu. Säherduse mässu eest oli Prometheus saadetud elama allilma põhjatusse sügavikku, kuni välja mõeldakse, kuidas oleks kõige õigem teda karistuseks piinata. Ja nüüd andis Zeus teada, et aeg on kätte jõudnud. (lk 18)
Kunagi, maailma koidikul, olid olnud ainult titaanid. Siis oli vanaonu Kronos kuulnud ettekuulutust, et ühel päeval tõukab tema enese järeltulija ta troonilt. Kui tema naine Rhea oli ilmale kandnud esimese lapse, rebis Kronos maimukese naise käte vahelt, enne kui ta puhtakski pesta oleks jõutud, ja neelas tervenisti alla. Sündis veel neli last ja Kronos sõi nad niisamuti ära, kuni viimaks mähkis meeleheitel Rhea rätiku sisse kivi, et Kronos selle lapse asemel alla neelaks. Pettus läks läbi ning päästetud vastsündinu Zeus viidi Dikte mäele, kus ta salaja üles kasvatati. Suureks sirgus ta tõepoolest, noppis taevalaotusest välgunoole ning surus isa kõrist alla mürgitaimi. Kronos oksendas välja Zeusi õed ja vennad, kes isa kõhus senini elus olid. Nad hakkasid otsekohe venna poole hoidma ning nimetasid endid olümposlasteks mäe järgi, mille tippu nad viisid oma troonid.

Vanad jumalad jagunesid kahte leeri. Paljud toetasid Kronost, kuid minu isa ja vanaisa ühinesid Zeusiga. Ühed kõnelesid, et see oli sellepärast, et Helios oli alati halvustanud Kronose eblakat uhkust; teised aga sosistasid, et isal oli võime tulevikku ette näha ja ta teadis, kuidas sõda lõpeb. Lahingud käristasid taevalaotuse lõhki: õhkki põles ning jumalad rebisid liha üksteise luudelt. Maapind oli läbi imbunud nõnda vägevatest tulistest vereklompidest, et sinna, kuhu need langesid, kasvasid haruldased lilled. Lõpuks jäi Zeusi jõud peale. Ta mõistis ahelatesse need, kes olid talle vastu hakanud, ning röövis ülejäänud titaanidelt väe, mille jagas laiali oma õdede ja vendade ja sigitatud laste vahel. Onu Nereus, kunagi vägev merede valitseja, oli nüüd uue merejumala Poseidoni kannupoiss. Onu Proteus jäi ilma paleest ning tema naised anti voodiorjadeks. Ainult isa ja vanaisa säilitasid oma vara ja seisuse.

Onud muigasid põlglikult. Kas nad oleksid pidanud tänulikud olema? Helios ja Okeanos olid otsustanud sõja saatuse, kõik teadsid seda. Zeus oleks pidanud nad üle külvama uue väe, uute ülesannetega, kuid ta kartis, sest nende vägi ei olnud juba niigi tema omast väiksem. Onud jälgisid isa, ootasid, et ta protestiks, et lõõmaks tema vägev tuli. Ent Helios ei teinud muud, kui läks tagasi oma kotta kaljupõues, kaugele eemale Zeusi taevasinana ereda pilgu alt. (lk 18-19)

Möödunud olid sajandid. Maapinda löödud haavad olid paranenud ja rahu püsis. Ent jumalate vimm on niisama surematu kui nende ihu ja pidusöökidel kogunesid onud tihedasti isa ümber. Mulle meeldis, kuidas nad lõid silmad maha, kui temaga kõnelesid, kuidas nad jäid hiirvaikseks ja tähelepanelikuks isa iga vähimagi liigutuse peale. Veininõud tühjenesid ja tõrvikud põlesid lühemaks. Liigagi kaua oleme seda juba talunud, sosistasid onud. Me oleme taas tugevad. Mõtle, mida suudaks sinu tuli, kui sa selle valla päästaksid! Sina oled vana vere vägevaim, isegi Okeanosest vägevam. Isegi Zeusist vägevam, kui vaid tahad!

Isa naeratas. "Vennad," ütles ta, "mis jutt see on? Kas pole siis kõigi jaoks piisavalt suitsu ja kõhutäidet? Zeusil pole väga vigagi."

Zeus, kui ta oleks seda kuulnud, oleks rahule jäänud. Ent ta ei näinud, mida nägin mina, mida võis isa ilmest selgesti välja lugeda. Neid ütlemata, õhku rippuma jäänud sõnu.

Zeusil pole väga vigagi, esialgu.

Onud hõõrusid käsi ja naeratasid vastu. Nad lahkusid lootusrikkana, mõeldes kannatamatult kõigele sellele, mida nad esimese asjana teevad, kui taas valitseb titaanide võim.

See oli minu esimene õppetund. Sileda, tuttavliku pealispinna all pulbitseb midagi sootuks muud, mis võib maailma lõhki käristada. (lk 20)

Nüüd tunglesid onud isa troonisaalis ja pööritasid hirmust silmi. Prometheuse äkiline karistus on märk sellest, ütlesid nad, et Zeus ja tema hõimlased kavatsevad lõppude lõpuks meid ikkagi rünnata. Olümposlased ei jää rahule enne, kui on meid viimseni hävitanud. Me peaksime hoidma Prometheuse poole - või ei, me peaksime ta hukka mõistma, et Zeusi piksenooled ei tabaks meie eneste päid. (lk 20)
Ma olin oma tavalises paigas isa jalge ees. Lebasin vaikselt, et nad mind ei märkaks ega minema saadaks, kuid hinges möllas torm pelgalt juba hirmuäratava võimaluse peale: taas sõda. Välgunooled purustavad meie koja. Athena, Zeusi sõdalasest tütar, kihutab meie kannul, hall oda käes, kõrval lahutamatu kaaslane tapatalgutes, Ares. Meid pannakse ahelatesse ja heidetakse tuleleekidesse, kust ei ole pääsu. (lk 20-21)
Isa kõneles onude keskel rahuliku ja kuldsena: "Vennad, kui Prometheus saab karistada, siis ainult sellepärast, et ta on selle ära teeninud. Ärgem otsigem kõikjalt vandenõu."

Ent onud olid närvilised. Karistus on avalik. See on solvang, õppetund meile. Vaadake, mis juhtub titaanidega, kes sõna ei kuula!

Isa valgus pimestas silmi. "Mässaja kutsutakse korrale, see on kõik. Narr kiindumus surelikesse viis Prometheuse eksiteele. Titaanidel pole sellest midagi õppida. Saate aru?"

Onud noogutasid. Pettunud ilmetesse oli põimitud ka omajagu kergendust. Ei mingit verevalamist, esialgu. (lk 21)

Jumalate karistamist tuli harva ette ning see oli midagi kohutavat, meie kojas ringlesid üha pöörasemad jutud. Prometheust ei olnud võimalik tappa, aga oli hulk põrgupiinu, ehk hullemadki kui surm. Kas lastakse käiku noad või mõõgad, rebitakse küljest käed ja jalad? Hõõguvad orad või tuleratas? Najaadid minestasid üksteise embuses. Jõejumalad ajasid selja sirgu, näod erutusest tumepunased. Seda ei kujuta ettegi, kuidas jumalad valu pelgavad! Miski ei ole nende jaoks võõram ning midagi ei soovi nad tulihingelisemalt pealt näha. (lk 21)
Karistamine oli usaldatud fuuriale, ühele neist allilma jumalannadest, kes elavad surnute seas. Minu pere oli end sisse seadnud oma harilikule aujärjele ning mina seisin rahvamassi ees, pilk naelutatud uksele. Selja taga nihelesid ja sosistasid najaadid ja jõejumalad. Ma olen kuulnud, et tal on juuste asemel maod. Ei, hoopis skorpionid, ja tema silmad voolavad verd.

Ukseava oli tühi. Siis korraga enam ei olnud. Jumalanna nägu oli hall ja armutu nagu elusast kaljust raiutud ning seljale kinnitusid tumedad tiivad, nii et ta meenutas raisakotkast. Suust sähvis haruline keel. Peas vingerdasid peenikesed rohelised maod, nagu oleks juustesse põimitud elavad lindid.

"Ma toon vangi."

Jumalanna hääl kajas laest vastu, nagu hauguks jahikoer saagi peale. Ta astus pikkade sammudega saali etteotsa. Paremas käes oli piits, mille ots kriipis tasa põrandat. Teise käega sikutas ta ketti, mille otsas oli Prometheus. (lk 22)

Fuuria ei vaevunud sõnu seadma. Ta oli piinamise jumalanna, see oli tema ilukõne. Piitsahoop raksatas, nagu murduks tammeoks. Prometheus võpatas ning tema küljele kärises haav, mis oli niisama pikk kui minu käsivars. Ümberringi ahhetati, nagu sisiseks vesi kuumal kaljul. Fuuria tõstis taas piitsa. Raksatus. Piits rebis Prometheuse seljalt verise nahariba. Nüüd hakkas fuuria tööga tõemeeli pihta, hoop järgnes hoobile ning Prometheuse ihu kattus risti-rästi lõhedega. Kuulda oli vaid piitsaplaksatusi ja Prometheuse summutatud hingeldamist. Kaelal pungitasid kõõlused. Keegi trügis mulle selga, üritades paremini näha.

Jumalate haavad paranevad kiiresti, kuid fuuria tundis tööd hästi ja oli veelgi kiirem. Hoop järgnes hoobile, kuni piits oli läbimärg. Ma teadsin, et jumalad võivad veritseda, aga ma ei olnud seda kunagi näinud. Prometheus oli üks vägevamaid meie seast, tema verepiisad langesid kuldsena, määrisid selja kohutava iluga.

Fuuria piits ei peatunud. Möödusid tunnid, ehk päevadki. Ent isegi jumalad ei jaksa piitsutamist igavesti pealt vaadata. Veri ja kannatused kippusid tüütuks kätte minema. Neile meenusid lõbustused, mõnusad pidusöögid, mis neid ootasid, pehmed purpursed lamamisasemed, mis hellitavad nende käsi ja jalgu. Ükshaaval hajusid nad laiali ning pärast viimast piitsahoopi järgnes fuuria neile, sest temagi oli pärast ränka tööd ära teeninud pidusöögi. (lk 23)

Ma ei teadnud, kas ma olin lahke, mulle tundus, et ma ei teadnud üldse mitte midagi. Ta rääkis ettevaatlikult, peaaegu arglikultki, ometi oli tema reetmine olnud nõnda jultunud. Ma ei suutnud seda vastuolu hästi mõista. Söakad teod ei tähenda veel tingimata söakaid sõnu. (lk 25)
"On sul kõht tühi?" küsisin ma. "Ma võiksin sulle süüa tuua."

"Ma arvan, et mul ei lähe enam kunagi kõht tühjaks."

See ei mõjunud haletsusväärsena, nagu oleks võinud juhtuda sureliku puhul. Me jumalad sööme nagu me magame: sellepärast, et see on suurimaid naudinguid elus, mitte sellepärast, et meil oleks vaja. Me võime ühel päeval otsustada, et ei kuula enam kõhu sundi, kui oleme piisavalt tugevad. Ma ei kahelnudki, et Prometheus seda oli. Pärast kõiki isa jalge ees veedetud tunde olin õppinud otsekui õhust tundma, kus on vägi. Mõni onu lõhnas nõrgemini kui pink, millel nad istusid, aga vanaisa Okeanos lehkas kui rammus jõemuda ja isa nagu äsja süüdatud tuline leek. Prometheuse rohelise sambla hõng täitis kogu saali. (lk 25)

"Sa aitasid surelikke," ütlesin ma. "Selle eest said karistada."

"Nii on."

"Kas sa räägid mulle, millised surelikud on?"

See oli lapsik küsimus, kuid ta noogutas surmtõsisena. "Sellele ei ole lihtne vastata. Igaüks on isemoodi. Ainus, mis kõigil ühine, on surm. Kas sa tead seda sõna?"

"Tean," ütlesin ma. "Aga ma ei saa sellest aru."

"Ükski jumal ei saa. Nende ihud pudenevad põrmuks. Nende hinged muutuvad külmaks suitsuks ja lendavad allilma. Seal nad ei söö ega joo ega tunne soojust. Kõik, mille järele nad haaravad, libiseb neil käest."

Mu ihu raputas värin. "Kuidas nad seda välja kannatavad?"

"Nii hästi, kui suudavad." (lk 25-26)

:"Kõik jumalad ei pea olema ühesugused," ütles ta.

Ma ei saanudki teada, mida ma selle peale kostnud oleksin. Käigust kaikus kauge hõige.

"Sul on aeg minna. Allektole ei meeldi mind liiga kauaks üksinda jätta. Tema õelus kasvab kui umbrohi, mida peab muudkui kitkuma."

See oli kummaline väljendus, sest tema ihu oli see, mis pidi kitkuda ja räsida saama. Ent see meeldis mulle, tema sõnad olid nagu saladus. Midagi, mis nägi välja nagu kivi, aga sisemuses kasvas seeme. (lk 26)

Minus tärkas kummaline tunne. Justkui ümin rinnus, justkui talvine mesitaru. Ma kõndisin isa varakambrisse, kus servast servani kiiskas varandus: härjapea kujuga kuldpeekrid, lasuriidist ja merevaigust kaelakeed, hõbedased kolmjalad ja kvartsist tahutud luigesangadega kausid. Minu lemmik oli alati olnud pistoda, millel oli elevandiluust nikerdatud lõvipea. Selle oli isale kinkinud üks kuningas, kes oli lootnud võita tema soosingut.

"Ja kas ta võitis?" olin kord isa käest küsinud.

"Ei võitnud," oli isa vastanud.

Võtsin pistoda kaasa. Minu kambris säras tera küünlavalguses ja lõvi paljastas hambad. Nende all oli minu peopesa, pehme ja vagudeta. Sinna ei jääks armi ega mädanevat haava. Iial ei ole näha ainsamatki vananemise märki. Ma avastasin, et ei karda valu, mis mind ees ootas. Mind halvas sootuks muu hirm: tera ei lõikagi. Et see läheb minust läbi nagu suitsust.

Ei läinud läbi. Ihu lõhenes noatera puudutuse all ning valu sähvatas hõbeja kuumava välgunoolena. Voolas punane veri, sest minul ei olnud onu väge. Haav immitses kaua, enne kui hakkas kokku tõmbama. Ma silmitsesin seda ning niimoodi silmitsedes tabasin end uuelt mõttelt. See oli nii lihtsakoeline, et peaaegu on häbi öeldagi, nagu laps oleks avastanud, et tema käsi on tema oma. Ent ma olingi siis laps.

Mõte oli: kogu mu elu oli olnud nagu hämar sügavik, aga mina ei olnud osa tumedast veest. Mina olin olevus selle sees. (lk 27)

Kolmas peatükk

Kui ma ärkasin, oli Prometheus läinud. Põrand oli kuldsest verest puhtaks pestud. Käeraudadest jäänud auk oli kinni kaetud. Uudiseid kuulsin ma ühe najaadist nõo käest: Prometheus oli viidud kõrgele Kaukasuse sakilisse mäetippu ja kalju külge aheldatud. Ühele kotkale oli antud käsk, et ta tuleks igal südapäeval, rebiks maksa Prometheuse ihust ning sööks selle veel auravana ära. Sõnulseletamatu karistus, ütles nõbu, nautides viimset kui üksikasja: verest nõretavat nokka, puruks kistud maksa, mis kasvas uuesti ainult selleks, et seda saaks taas välja rebida. Kujutad sa ette? (lk 28)
"Isa, pärisin ma, "kas Zeus laseb kunagi Prometheuse vabaks?"

Isa vaatas silmi kissitades kabenuppe.

"Ta peaks midagi paremat vastu saama," ütles ta.

"Nagu näiteks?"

Isa ei vastanud. Kellegi tütar muudeti linnuks. Boreas ja Apollon tülitsesid armastatu pärast ja noormees suri. Boreas muigas salakavalalt oma lamamisasemelt. Tema hääle tuuline kõma pani tõrvikuleegid võbelema. "Sa arvad, et ma oleksin lubanud, et Apollon ta endale saab? Ta ei vääri seesugust õit. Ma puhusin heiteketta poisi pea sisse kinni, paras Olümpose kehkatsile." Onude naer kõlas nagu kaos, nagu undaksid delfiinid, hauguksid hülged, lained lööksid raksatades vastu kive. Salgakesi möödusid meist nereiidid, valged kui angerja kõhualune - nad läksid tagasi oma soolakatesse kodadesse. (lk 29)

Isa andis pojale nimeks Aietes. Kotkas. Tema ihu oli minu käsivarte vastas soe kui päikesest kuumaks köetud kivi ja kroonlehena sametpehme. Eales ei ole nähtud võluvamat last. Ta lõhnas kui mesi ja äsja lahvatanud tulekeel. Ta sõi minu sõrmede vahelt ega võpatanud mu käheda hääle peale. Ta ei tahtnud muud kui kerratõmbununa minu kaelaõnaruses magada ja kuulata lugusid, mida ma talle jutustasin. Iga temaga veedetud hetk võttis peaaegu hinge kinni - see armastus, see oli mõnikord nii suur, et ma ei suutnud lausuda ainsatki sõna. (lk 30)
Hiljem kõneldi, et Aietes oli kummaline minu pärast. Ma ei suuda tõendada, et see nõnda ei olnud. Ent minu mälestustes oli ta kummaline algusest peale, ei meenutanud vähimalgi määral ühtegi teist jumalat, keda ma teadsin. Isegi kui ta alles laps oli, näis, nagu mõistaks ta mõnda, mida teised ei mõista. Ta oskas üles lugeda koletised, kes elasid kõige pimedamates meresügavikes. Ta teadis, et nende taimede nimi, mille Zeus Kronose kõrist alla surus, oli pharmaka. Need võisid korda saata imetegusid ja tärkasid jumalate valatud verest.

Ma vangutasin pead. "Kust sa selliseid asju kuulnud oled?"

"Ma kuulan." (lk 31)

Mina toetasin põse tema õlale ning tema küsis küsimusi, mille peale ma ei olnud kunagi mõelnud, millest ma vaevu arugi sain, nagu: mismoodi sa oma jumalikkust tunned?

"Mida sa silmas pead?" küsisin ma.

"Näiteks," ütles ta, "las ma räägin, mis tunne minu oma on. Nagu lõputuna voolav veesammas, klaar kuni kivise põhjani. Sinu kord."

Ma üritasin vastata: nagu tuulehoog kaljurünga palgel. Nagu pesas kisendav kajakas.

Ta raputas pead. "Ei. Sa ütled seda ainult sellepärast, mida mina ütlesin. Mis tunne see päriselt on? Pane silmad kinni ja mõtle."

Ma sulgesin silmad. Oleksin ma olnud surelik, oleksin kuulnud, kuidas süda rinnus taob. Ent jumalate veri soontes on loid, nii et tegelikult ei kuulnud ma mitte kui midagi. Aga ma ei suutnud taluda mõtet, et ta võiks minus pettuda. Ma surusin käe rinnale ning natukese aja pärast näis, nagu oleksingi midagi tundnud. "Nagu merekarp," ütlesin ma.

"Ahaa!" Ta vehkis sõrmega õhus. "Lapik või koonus?"

"Koonus."

"Ja mis karbi sees on? Tigu?"

"Mitte midagi," ütlesin ma. "Õhk."

"See ei ole üks ja sama," ütles ta. "Mitte midagi on tühjus, aga õhk täidab kõik ülejäänu. See on hing ja hingus ja elu, sõnad, mida me kõneleme."

Minu vend, filosoof. Kas sa tead, kui palju niisuguseid jumalaid oli? Mina olin kohanud vaid üht. (lk 31-32)

[Aietes:] Kui ma olin lõpetanud, vaikis ta kaua. Viimaks ütles ta: "Prometheus oli jumal, kes nägi tulevikku ette. Ta teadis, et ta saab karistada - ja kuidas. Ta tegi seda ikkagi."

Ma ei olnud selle peale mõelnud. Et juba siis, kui Prometheus viis inimestele tule, teadis ta, et teekonna lõpus ootavad teda kotkas ja igavik kõledal kaljul.

Võiks ka hullem olla, oli ta vastanud, kui ma küsisin, mis teda ees ootab. (lk 32)

Lepiti kokku Pasiphae abielu. Õde oli seda pikka aega üritanud välja meelitada, pugenud isa sülle ja nurrunud, kuidas ta igatseb heale isandale lapsi ilmale kanda. Ta oli appi nõudnud Persese, kes tõstis igal söögikorral õe viljakuse terviseks peekri.

"Minos," ütles isa lamamisasemelt. "Zeusi poeg ja Kreeta kuningas."

"Surelik?" Ema ajas end istukile. "Sa ütlesid, et see on jumal!"

"Ma ütlesin, et ta on Zeusi igavene poeg, ja seda ta on."

Perses irvitas. "Ettekuulutused. Kas ta sureb või ei sure?"

Sähvatus toas, kõrvetav kui tulesüdamik. "Aitab! Minos valitseb teispoolsuses kõigi ülejäänud surelike hingede üle. Tema nime mäletatakse sajandeid. Asi on otsustatud." (lk 33)

[Surelikud:] Lõpuks leidsin nad saali tagumisest otsast. Kahvatu kummargil salgake, pead koos. Prometheus oli öelnud, et igaüks on isemoodi, ent mina nägin vaid ühtlast inimtompu, kõigil ühesugune tuhm higine ihu, ühesugused kortsus rõivad. Ma liikusin lähemale. Nende juuksed olid ludusse vajunud, liha lotendas luudel. Üritasin ette kujutada, kuidas ma astun neile ligi ja puudutan käega surevat ihu. Mõte ajas värinad peale. Ma olin kuulnud nõbude sosistatud lugusid, mida tehakse nümfidega, keda meestel õnnestub üksinda kinni püüda. Teotamisest, rüvetamisest, vägistamisest. Seda oli raske uskuda. Nad nägid välja abitud kui seeneeosed. Nad hoidsid pilgu maas, jumaluste eest varjul. Tegelikult jutustasid surelikud omi lugusid sellest, mis sünnib nendega, kes jumalatega läbi käivad. Vale silmavaade, valesti astutud samm võis tuua perekonnale kaela häda ja õnnetust mitmeks inimpõlveks.

Nagu hirmu suur ahel, mõtlesin ma. Esimene lüli oli Zeus, minu isa kohe järgmine. Siis Zeusi õed, vennad ja lapsed, siis minu onud, sealt veel jupp maad edasi jõejumalad, mereisandad, fuuriad, tuuled ja graatsiad, kuni viimaks olime ahela lõpus meie, nümfid ja surelikud, ning põrnitsesime üksteist altkulmu. (lk 34)

Aietes võttis mu käevangu. "Pole suurt midagi vaadata, eks ole. Tule, ma leidsin olümposlased."

Ma järgnesin talle, veri kõrvus kohisemas. Ma ei olnud neist ühtegi varem näinud, neid jumalusi, kes valitsesid taevastelt troonidelt. Aietes vedas mu akna juurde, kust avanes vaade päikselisse siseõue. Ja seal nad olidki: Apollon, lüüra ja hõbedase vibuga isand. Tema kaksikõde, kuupaistene Artemis, armutu jahijumalanna. Hephaistos, jumalate sepp, kes oli tagunud valmis ahelad, mis Prometheust kinni hoidsid. Morn Poseidon, kelle kolmhark käsutab laineid, ja Demeter, külluse emand, kelle viljasaagid toidavad tervet maailma. Ma vaatasin neid, kuidas nad hõljusid seal oma väe paistel, mida nad pidasid oma sünniõiguseks. Tundus, nagu annaks õhkki neile teed. (lk 35)

"Kas sa Athenat näed?" sosistasin ma. Ma olin alati armastanud lugusid sellest hallisilmsest sõdalasest, tarkusejumalannast, kelle mõistus oli vilkam kui välgunool. Ent teda ei olnud. Võib-olla, arvas Aietes, käis maapõue-titaanidega pidutsemine talle uhkuse pihta. Võib-olla oli ta liiga arukas, et jagada õnnesoove ühena paljude hulgast. Või oli ta ometi kohal, ent end teistele jumalatele nähtamatuks muutnud. Ta oli üks Olümpose kõige vägevamaid, võis jälgida varjust jõujooni ja kuulata pealt meie saladusi. (lk 35)
Minos, Kreeta kuningas, Zeusi ja sureliku naise poeg. Temasuguseid kutsuti pooljumalateks, sest nad olid küll surelikud, ent õnnistatud jumalike andidega. Minos kõrgus nõuandjate kohal, juuksed tihedad kui hari ja rind lai nagu laevalagi. Tema silmad meenutasid mulle isa obsidiaanist koda, need särasid tumedana kuldse krooni all. Ometi, kui ta asetas käe minu õe haprale käsivarrele, nägi ta ühtäkki välja nagu talvine raagus ja krimpsu kuivanud puu. Ma arvan, et ta teadis seda, ning kuninga altkulmu pilgu peale säras mu õde veelgi kirkamana. Ma mõtlesin: Pasiphae on siin õnnelik. Või kõige silmapaistvam, mis tegi tema jaoks sama välja. (lk 36)
"Vaata sinna," lausus Aietes mu kõrva juurde kummardudes.

Ta osutas ühele surelikule mehele, keda ma ei olnud enne märganud, aga kes ei olnud nõnda kühmus kui kõik ülejäänud. Ta oli noor, pea Egiptuse moodi paljaks pöetud, näonahk sobis näojoontega nagu valatud. Ta meeldis mulle. Tema silmad ei olnud nõnda veinihägused kui ülejäänutel.

"Muidugi ta meeldib sulle," ütles Aietes. "See on Daidalos. Ta on üks sureliku ilma imesid, meistrimees, kes on pea niisama osav kui mõni jumal. Kui minust saab kuningas, siis hakkan ma samasuguseid imeasju kokku koguma." (lk 36)

Perses läks minema mõni päev hiljem. See ei üllatanud kedagi, isa koda oli tema jaoks ilma õeta tühi. Ta ütles, et ta läheb itta, pärslaste sekka elama. Nende nimi meenutab mulle enese oma, ütles ta kohtlaselt. Ja ma olen kuulnud, et nad kasvatavad elajaid, keda kutsutakse deemoniteks, ma tahaksin väga neid näha.

Isa kortsutas kulmu. Ta oli Persese peale sestsaadik pahane, kui poeg oli teda Minose pärast pilganud. "Miks peaksid seal olema deemonid, kui neid ei ole meilgi?"

Perses ei vaevunud vastama. Tal oli kavas minna mööda veeteid, ta ei vajanud isa küüti. (lk 37)

Ma istusin kivile ja mõtlesin lugudele nümfidest, kes olid nutnud, kuni muutusid kaljurahnudeks või kriiskavateks lindudeks, tummadeks elajateks või sihvakateks puudeks, mõtted igaveseks koore sisse peidetud. Näis, et mina ei suutnud niigi palju. Elu müüris mu sisse kui graniidist seinad. Oleksin pidanud pulmas surelikega kõnelema, mõtlesin ma. Oleksin võinud anuda, et mõni nende seast hakkaks minu meheks. Ma olin Heliose tütar, kindlasti oleks üks neist kaltsukubudest mind ära võtnud. Kõik oleks parem kui see. (lk 38)

Neljas peatükk

Ma teadsin laevu piltide kaudu, olin kuulnud nende kohta lugusid. Need oli kuldsed ja hiigelsuured kui leviaatanid, servad nikerdatud sarvest ja elevandiluust. Neid vedasid naerusuised delfiinid ja pardal oli viiskümmend süsimustade juustega nereiidi, kelle nägudes kumas kuupaistehõbe.

Selle laevukese mast oli peenike kui puuvõrse. Vildakas puri kippus koost lagunema, kere oli lapitud. Ma mäletan elevust, kui lõpuks nägin meremehe nägu. Ta oli higine ja päikesest põlenud. Surelik. (lk 39)

Ah, kui jäik olin ma oma jumalikus auväärsuses, millest mul seni aimugi ei olnud. Ja tema oli veelgi jäigem. Ta värises, kui mu käis teda puudutas. Ta pööras kiiresti pilgu kõrvale iga kord, kui ma teda kõnetasin. Avastasin kohkumusega, et see kõik oli minu jaoks väga tuttav. Nõndasamuti olin end ise ka ülal pidanud tuhat korda - isa, vanaisa, kõigi vägevate jumalate ees, kes minu elust läbi loovisid. Hirmu koletu ahel. (lk 40)
[Glaukos:] Ta ohkas. "Vist on väga hea olla jumal, nii et millestki ei jää ihule jälge."

"Mu vend ütles kunagi, et see tundub nagu vesi."

Ta pidas hetke aru. "Jah. Kujutan ette. Nagu triiki täis kruus ajaks üle ääre." (lk 42)

Tol päeval põlvitas ta rannaliival ja tegi lõunasöögi jaoks lõket üles. Ikka veel oli see kõige armsamaid asju, mida vaadata, see lihtne surelike ime, mis sündis tulekivi ja tulehakatise abil. Glaukose juuksed langesid sulnilt silmadele ja põsed õhetasid leekide paistel. Ühtäkki meenus mulle onu, kelle kingitus see oli.

"Me kohtusime korra," ütlesin ma.

Glaukos oli kala vardasse lükanud ja küpsetas seda. "Kellega?"

"Prometheusega," ütlesin ma. "Kui Zeus teda karistas, viisin ma talle nektarit."

Ta vaatas üles. "Prometheus," ütles ta.

"Jah." Ta ei olnud tavaliselt nii pika taibuga. "Tuletooja." (lk 43)

Seitsmes peatükk

Mets vangistas mu pilgu. See oli vana mets, pahklikud tammed ja pärnad ja oliivisalud, kuhu vahele olid end pressinud taevasse kõrguvad küpressid. Sealt oligi pärit roheluse hõng, mis rohusest nõlvast üles hiilis. Puud sahisesid meretuules ning linnud sööstsid läbi varjude. Nüüdki on meeles, kuidas see tundus nagu ime. Terve elu olin veetnud hämaras kojas, kõndinud kängunud kallastel hõredate metsade vahel. Miski ei olnud mind ette valmistanud ja korraga tundsin tungi viskuda üleni selle külluse sisse nagu konn tiiki.

Jäin kõhklema. Ma ei olnud metsanümf. Ma ei olnud nii osav, et kõndida tunde järgi üle juurikate, pääseda puutumata läbi padrikutest. Mul ei olnud õrna aimugi, mida võisid peita varjud. Mis siis, kui kusagil varitsesid sügavad augud? Mis siis, kui seal olid karud ja lõvid?

Ma habisesin ja ootasin kaua, otsekui võiks keegi tulla ja julgustada: jah, sa võid minna, sind ei ähvarda hädaoht. Isa kaarik libises üle mere ning hakkas lainetesse laskuma. Metsa varjud olid muutunud sügavamaks ning tundus, nagu oleksid puutüved ühte põimunud. Nüüd on liiga hilja minna, ütlesin enesele. Homme. (Lk 82).

Kümnes peatükk

Vaatasin õele otsa. "Mis seal on?"

Tema kuldsed juuksed olid pulstunud. "Mis sa ise arvad? Laps." (Lk 128)

Üheteistkümnes peatükk

Ebard vaatas mind suurte silmadega. Ta tõusis püsti ja liikus ninaga õhku nuhutades minu poole. Siis vallandus temast ühtaegu terav ja elevil oietus. Ta mäletas mind. Minu lõhna ja minu ihu maitset. Ta paotas oma töntsaka suu agu näljane linnupoeg. Veel. (Lk 144)

Kaheteistkümnes peatükk

Vastuhakuks sukeldusin taas endisesse ellu. Ma tegin, mida tahtsin, selsamal hetkel, kui mõte mulle pähe kargas. Ma laulsin randades ja askeldasin aias. Meelitasin sead enda juurde ja sügasin nende harjastega kaetud selgasid, kammisin lambaid, kutsusin kohale hundid, kes lebasid hingeldades mu põrandal. Lõvi pööritas neid vahtides oma kollaseid silmi, aga käitus korralikult, sest minu seadus oli, et kõik loomad kannatavad üksteist välja. (Lk 161)

Kolmeteistkümnes peatükk

Naine vaatas üles. Tema silmad särasid eredana kui tõrvikud. Ta heitis loori eemale ning päästis valla juuksed, mis olid nagu päikesepaiste Kreeta nõlvadel. Vähimagi kahtluseta oli ta pooljumal, võimas segu surelikkusest ja jumalikkusest. Ja veelgi enam: ta oli minu sugulane. Keegi ei säranud nõnda kuldsena, kui ei pärinenud otse Heliosest.

"Vabandust pettuse pärast," ütles ta. "Ent ma ei saanud riskida sellega, et sa saadad mu minema. Eriti kui olen terve elu igatsenud sind tundma õppida." (Lk 172)

Viieteistkümnes peatükk

"Kas sa oled kogu aeg nii umbusklik?"

"Mis ma oskan öelda?" Ta sirutas peopesad välja. "Maailm on inetu paik. Me peame siin kuidagi toime tulema."

"Ma arvan, et sa oled Odysseus." ütlesin ma. "Sinu soontes voolab sama riukalik veri."

Teda ei kummastanud, et ma olin tema nime ära arvanud. Ta oli mees, kes oli jumalatega harjunud. "Ja sina oled jumalanna Kirke, päikese tütar."

Minu nimi tema suus. See sütitas minus terava ja tugeva erutuse. Ta meenutab tõepoolest ookeanilaineid, mõtlesin ma. Sa vaatad üles, ja kallas on kadunud.

"Enamasti mehed ei tea, kes ma olen."

"Enamasti on mehed narrid, kõneleb minu kogemus." ütles ta. (lk 212)

Tundsin end kui kotkas kaljunukil. Küünised hoidsid ikka veel kivist kinni, aga mõtted lendasid juba õhus. (lk 213)
"Ma olen kuulnud," ütlesin ma, "et nii mõnigi hakkab usaldama seda, keda armastab."

See üllatas teda; ja oi kuidas mulle meeldis puna tema palgel, enne kui ta seda varjata jõudis!

"Emand, vaid narr ütleks sellest aust ära. Aga päris ausalt, ma usun, et ainult narr oleks nõus. Ma olen surelik. Selsamal hetkel, kui ma panen käest moolü ja tulen sinu sängi, võid sa põimida taiu." Ta vaikis hetke. "Kui sa just ei annaks surnute jõe nimel vandetõotuse, et ei kavatse minu vastu kurja."

Vandetõotus Styxi jõe nimel seoks ka Zeusi ennast. "Sa oled ettevaatlik," ütlesin ma.

"Tundub, et me mõlemad oleme."

Ei, mõtlesin ma. Mina ei olnud. Ma olin hulljulge, tormasin pea ees. Tema oli teistsugune nuga, ma tundsin seda. Teistsugune, aga ometi nuga. Ma ei hoolinud. Ma mõtlesin: ma tahan seda nuga. Mõni asi on valatud verd väärt.

"Ma tõotan," ütlesin ma. (lk 214)

Kuueteistkümnes peatükk

[Kirke ja Odysseus:] Hiljem, aastaid hiljem kuulsin ma laulu, mis meie kohtumisest sündis. Poiss, kes seda laulis, ei pidanud viisi, rohkem noote läks mööda, kui ta pihta sai, ometi kumas sulnidus tema jorutamisestki läbi. Mind ei üllatanud pilt, mis minust maaliti: uhke nõid, kes heitub kangelase mõõga ees, põlvitab ja palub armu. Mulle tundub, et naiste alandamine on luuletajate kõige lemmikum ajaviide. Otsekui ei saakski lugu jutustada, kui ma ei rooma ega halise. (lk 215)
Ta hõõrus sõrmenukke vastamisi. Ta oli nooruses olnud vibukütt ning miski ei kurna käsi enam kui vibunööri pinguletõmbamine ja noole teelesaatmine. Ta oli vibu sõtta minnes maha jätnud, ent valu oli temaga kaasa tulnud. Kord ütles ta mulle, et oleks ta vibu kaasa võtnud, siis oleks ta olnud parim laskja kahe sõjaväe peale kokku.

"Miks sa siis selle maha jätsid?"

Poliitika, selgitas ta. Vibu oli Parise relv. Paris, see nägus naisevaras. "Kangelased pidasid teda argpüksiks. Vibukütist ei oleks iial saanud parimat kreeklaste hulgas, ükskõik kui osav ta ka poleks olnud."

"Kangelased on narrid," ütlesin ma.

Ta naeris: "Me oleme ühel nõul." (lk 229)

Õhtuti istusime kolde ääres ja arutasime päevasündmusi. "Mida sa arvad," küsisin ma, "suurest tammest, kuhu välk sisse lõi? Äkki see on seest mädanikku täis?"

"Ma vaatan," ütles ta. "Kui on, siis ei ole keeruline ta maha võtta. Heidan homme enne õhtusööki pilgu peale."

Ta raius tamme maha ja mässas terve päeva pärast seda minu põldmarjadega. "Need olid igale poole läbi kasvanud. Päris ausalt, sul on vaja kitsi. Neli kitse ajaks kuu ajaga asja joonde. Ja siis pole enam mingit muret."

"Ja kust ma need kitsed peaksin võtma?"

See sõna meie vahel - Ithaka - oleks nagu lõhkunud lummuse.

"Pole lugu," ütlesin ma. "Ma moondan mõne lamba kitseks, siis on asi korras." (lk 230)

Minu naine, oli ta alati öelnud, kui tema naine jutuks tuli. Need kaks sõna varjasid teda kilbina. Külarahvaski ei kutsunud kunagi surmajumalat nimepidi, nad kartsid, et siis nõuab ta enese juurde kellegi, kes on neile kõige kallim.

Naise nimi oli Penelope. Kui Odysseus magas, laususin ma mõnikord pilkases pimeduses seda valjusti. See oli väljakutse või ehk tõendus. Näed? Ta ei tule. Tal ei ole väge, mida sa usud tal olevat.

Ma hoidsin end tagasi, kuni suutsin, ent lõpuks sai tema naisest kärn, mille ma pidin maha kratsima. "Missugune ta on?"

Odysseus kõneles oma naise hellast loomusest, sellest, kuidas tema leebed juhtnöörid panid mehed kiiremini liigutama kui ükskõik kui vali kärkimine. Ta oli suurepärane ujuja. Tema lemmiklill oli krookus ning ta kandis esimest kevadist õit juustes, sest uskus, et see toob talle õnne. Kuidagi õnnestus Odysseusel kõneleda oma naisest nõnda, nagu oleks ta kõrvaltoas, nagu neid ei lahutaks mitu merd ja kaksteist aastat.

Ta on Helena nõbu, ütles Odysseus. Tuhat korda leidlikum ja arukam, ehkki Helenagi oli omal moel nutikas, aga jah, püsimatu. Ma olin juba kuulnud lugusid Helenast, Sparta kuningannast, Zeusi surelikust tütrest, maailma kõige ilusamast naisest. Trooja kuninga poeg Paris oli naise ära meelitanud tema mehe Menelaose juurest ja nii algas sõda.

"Kas ta läks Parisega kaasa vabast tahtest või viidi vägisi?" küsisin ma.

"Kes seda teab. Me olime tema väravate all laagris kümme aastat ja ma ei kuulnud kordagi, et ta oleks üritanud põgeneda. Ent niipea, kui Menelaos oli linna vallutanud, viskus alasti Helena mehe kaela ja vandus, et oli terve aja ainult kannatanud, et ta ei tahtnud muud kui oma mehe juurde tagasi. Tal on niisama palju keerde kui maol ja üks silm alati valvel, kust aga kasu lõigata."

Üsna sinu moodi, mõtlesin ma.

"Minu naine aga," ütles ta. "Temas on püsi. Püsi kõigis asjus. Isegi arukad mehed eksivad vahel teelt, tema mitte kunagi. Ta on kindel nagu taevatäht, nagu osavaima meistri tehtud vibu." Ma tundsin tekkinud vaikuses, kuidas ta jõudis mälestustes üha sügavamate kihtideni. "Ükski tema lausutud sõna ei tähenda ainult üht asja, ei täida ainult üht eesmärki, ometi võib tema peale kindel olla. Ta teab, kes ta on."

Sõnad lõikasid mind nagu vahe nuga. Ma olin teadnud, et Odysseus armastab oma naist, sellest hetkest peale, kui mees oli kõnelenud tema kangakudumisest. Sellest hoolimata oli ta jäänud mitmeks kuuks ja mu valvsus oli uinunud. Nüüd nägin ma selgemini: kõik minu sängis mööda saadetud ööd ei olnud muud kui tema ränduritarkus. Egiptuses kummardad Isist, Anatoolias veristad lamba Kybele auks. See ei tähenda, et sa reedaksid Athena, kes ootab sind kodus.

Ent juba siis, kui see mõte mulle pähe turgatas, teadsin ma, et see ei ole kogu tõde. Mulle meenusid kõik need Odysseuse sõjas veedetud tunnid, kui ta pidi toime tulema kuningate rabedate raevuhoogude ja nende poegade tusameelega, valvama, et ükski uhke sõdalane kaaslase kallale ei sööstaks. See oli niisama keeruline ülesanne, kui taltsutada Aietese leegitseva hingeõhuga härgasid, ainult et Odysseus võis loota üksnes iseenda nõksude peale. Ent kodus Ithakal ei ole enam tõrksaid kangelasi, nõupidamisi, südaöiseid rüüsteretki, ühtegi sõjakavalust pole vaja välja nuputada, muidu kaaslased sureks. Kuidas peaks selline mees tagasi koju minema, oma kolde ette, oma õlipuude juurde? Meie kodurahu oli tema jaoks otsekui harjutuseks, taipasin ma. Kolde ees istudes ja aias töötades püüdis ta meenutada, kuidas see käis. Mis tunne on, kui kirves tabab puud, mitte kellegi ihu. Kuidas ta peaks Penelopega taas koos elama, et nende suhe töötaks sujuvalt nagu Daidalose liigesed. (lk 231-232)

Odysseus naeratas nagu leplik isa, kuid öösel irvitas ta meeste üle: "Nad ei saanud Hektori vastu rohkem kui mõni kärbes. Kel vähegi aru peas, põgenes, kui teda nägi."

"Sina kaasa arvatud?"

"Muidugi. Aias suutis vaevu talle vastu panna ja ainult Achilleus võis teda võita. Ma olen küll kange sõdalane, aga ma tean, kus on minu piirid."

See on tõsi, mõtlesin ma. Nii paljud pigistasid silmad kinni ja unistasid, et ongi nii tugevad, nagu nad oleksid tahtnud. Ent Odysseus tundis iseennast, ta oli klaari pilguga kõik läbi uurinud ja kaardistanud viimse kui künka ja kivikese. Ta teadis peensusteni, milles seisnevad tema anded.

"Ma olen Hektoriga korra kohtunud," ütles ta. "See oli üsna sõja alguses, kui me ikka veel tegime näo, nagu oleks vaherahu võimalik. Ta istus oma isa Priamose kõrval kipakal toolil, aga see mõjus, nagu oleks ta istunud troonil. Ta ei olnud lihvitud ega täiuslik. Ent ta oli pealaest jalatallani nagu kompaktne mõõtu tahumata marmorrahn. Tema naine Andromache kallas meile veini. Hiljem kuulsime, et ta oli sünnitanud Hektorile poja. Astyanaxi. See tähendab linna valitsejat. Ent Hektor kutsus poega Skamandrioseks, jõe järgi, mis voolas Trooja all."

Midagi tema hääles.

"Mis temast sai?"

"See, mis saab kõigist poegadest sõjas. Achilleus tappis Hektori ja hiljem, kui Pyrrhos palee tormijooksuga vallutas, võttis ta Astyanaxi kinni ja purustas lapse pea. See oli kohutav nagu kõik, mida Pyrrhos tegi. Aga seda oli vaja. See laps oleks kasvanud suureks, südames vaen. Poja tähtsaim kohus on isa eest kätte maksta. Kui ta oleks elama jäänud, oleks ta kogunud kokku oma mehed ja meile kallale tunginud."

Akna taga õues oli kuust jäänud vaid pisike kild. Odysseus vaikis, heides oma mõtetega.

"Kummaline, kuidas see mõte mind lohutab. Et kui mind tapetakse, läheb mu poeg meresid vallutama. Ta peab nii kaua jahti, kuni leiab mehed, kes mu surmasid. Ta jääb nende ette seisma ja ütleb: "Teil jätkus jultumust valada Odysseuse verd ja nüüd hakkab voolama teie veri."" (lk 233-234)

Tal oli veel mälestusi. Telemachose esimene suutäis leiba, esimene sõna, kuidas ta armastas kitsi ja pinkide alla peitu pugeda ja lagistas naerda, kui ta üles leiti. Odysseusel oli oma poja kohta ühe aasta peale rohkem lugusid kui minu isal minu kohta terve igaviku jooksul. (lk 235)

Seitsmeteistkümnes peatükk

Luuletajad nimetavad und Surma Vennaks. Suuremale osale meestest meenutavad pimedad tunnid vaikust, mis saabub, kui nende päevad on loetud. Ent Odysseus magas niisamuti, nagu ta elas: ta viskles ja vähkres, pomises alatasa midagi läbi une, nii et hundid kikitasid kõrvu. Ma vaatasin teda pärlhallis koiduvalguses: tema näo võbelusi, pinges õlgu. Ta heitles linadega, nagu oleksid need vastased, kellest maadluses jagu saada. Ta oli minu seltsis veetnud aasta jagu rahupäevi ja ikkagi läks ta igal öösel sõtta. (lk 238)
Jumal oli kadunud. Ma surusin otsaesise õlipuu krobelise tüve vastu. Ma hingeldasin. Värisesin raevust ja alandusest. Mitu korda veel, enne kui ma õppust võtan? Iga rahuhetk oli vale, pelgalt jumalate armust. Ükskõik kui kaua ma ka ei elanud, mida ma ka ei teinud, alati võis mõnel jumalal tulla tuju astuda Olümposelt alla ja teha minuga, mida tahab. (lk 240)
Aias kiiskasid verivärsked rohelised lehed kui noaterad. Ma tõmbasin sõrmedega läbi mulla. Peagi oli käes niiske suvi ja ma pidin hakkama väätidele vaiasid panema. Eelmisel aastal oli Odysseus mind aidanud. Ma puudutasin seda mõtet, nagu oleks see verevalum, et näha, kui palju see haiget teeb. Kui ta sureb, kas ma olen siis nagu Achilleus, kes nuttis taga oma hukkunud armastatut Patroklost? Ma püüdsin ette kujutada, kuidas ma jooksen rannas edasi-tagasi, kitkun juukseid, surun vastu rinda vana tuunikaräbalat, mis temast maha oli jäänud. Kisendan valust, et olen kaotanud poole oma hingest.

Ma ei suutnud seda ette kujutada. See teadmine tegi hoopis teistmoodi haiget. Ent ehk pidigi see nii minema. Üheski jutustatud loos ei jäänud jumalad ja surelikud kauaks kokku. (lk 243)

Ma töötasin hoolikalt, sõrmed täpsed, tunnetamas viimsetki aistingut. Ravimtaimed jälgisid mind riiulitelt. Ridade kaupa rohtusid, mille väe ma olin omaenda kätega kokku kogunud. Mulle meeldis neid vaadata, neis kaussides ja pudelites: salvei ja roos, münt, sigur, metsloorber, kinni korgitud moolü. Ja kõige lõpuks, endiselt seedripuust karbis: uhmris tambitud koirohi ja vaigulill, millest keedetud tõmmist olin ma joonud iga kuu alates sellest, kui ma esimest korda Hermesega ühte heitsin. Iga kuu, välja arvatud kõige viimane. (lk 244)
"Kuula mind," ütlesin ma. "Sa pead midagi teadma? Ma näitasin talle teekonna ette. Ükshaaval lugesin ma üles ohud, mida ta pidi vältima - madalikud, metslaste saared, sireenid, need naisepeaga linnud, kelle laul mehi hukutas. Lõpuks ei olnud seda enam kuhugi edasi lükata. "Sa pead mööduma ka Skyllast. Kas sa tead, kes ta on?"

Ta teadis. Ma vaatasin, kuidas hoop teda tabas. Kuus meest, või ka kaksteist.

"Kuidagi peab saama teda takistada," ütles ta. "Mõni relv, mille ma võin käiku lasta."

Seda armastasin ma tema juures ehk kõige rohkem: kuidas ta kunagi võitluseta alla ei andnud. Ma pöörasin kõrvale, et mitte näha tema nägu, kui ma ütlesin: "Ei. Mitte midagi ei saa teha. Isegi mitte niisugune surelik nagu sina. Mina seisin kord temaga silmitsi, see oli ammu, ja ma pääsesin põgenema ainult tänu nõiakunstile ja jumalikule päritolule. Ent sireenidega kavalus aitab. Topi meeste kõrvad vaiku täis, enda omad jäta puhtaks. Kui sa end masti külge kinni seod, oled sa ehk esimene mees, kes on kuulnud nende laulu ja võib sellest hiljem jutustada. Kas see ei oleks tore lugu, mida naisele ja pojale rääkida?"

"Oleks küll." Ent tema hääl oli nüri kui täkitud noatera. (lk 246-247)

Üheksateistkümnes peatükk

Telegonose nägu oli rõõmus, kuni laeva veel näha oli. Siis kadus rõõm jäägitult.

Ma tunnistan, et olin aastaid lootnud, et ta võiks olla nõid. Olin püüdnud õpetada teda taimi tundma, nende nimesid ja omadusi. Ma laususin tihti tema nähes vähemaid taidusid, lootes, et mõni neist võiks ehk tema pilku püüda. Ent ta ei näidanud eales üles vähimatki huvi. Nüüd nägin, miks. Nõiakunst muudab maailma. Tema tahtis ainult sellest osa saada.

Ma üritasin midagi öelda. Ei teagi, mida. Ent ta oli juba mulle selja keeranud ja suundus metsa. (lk 277)

Kahekümne esimene peatükk

Lõpuks oli kõik selge. Turvises Athena meeleheide, tema jäik nägu, kui ta ütles, et me veel kahetseme, kui Telegonos elama jääb. Jumalanna kartis, et poiss teeb haiget kellelegi, keda ta armastab. Ja keda armastas Athena kõige rohkem?

Surusin käe suule. "Odysseus." (lk 304)

Saatusejumalannad naersid minu, Athena, meie kõigi üle. Nõnda kibedat nalja armastasid nad üle kõige: kui keegi üritas ettekuulutuse vastu võidelda, nööris silmus seda tihedamini tal kõri. (lk 304-305)
"Emand Penelope," ütles Telegonos, "kas sa näed neid kangastelgi, millest sulle kõnelesin? Mul on kahju, et pidid enda omad maha jätma, aga neid võid iga kell kasutada, kui ema nõus on."

Igal muul juhul oleksin naerma puhkenud. See oli vana ütlemine: kududa teise naise telgedega on nagu magada tema mehega. Ma vaatasin, kas Penelope võpatab. (lk 310)

Kahekümne teine peatükk

Oli end tundnud nutika ja kärmena, ent nüüd tagasi mõeldes taipasin, kui vähe ta tegelikult öelnud oli. Mul oli olnud kindel kavatsus tema käest mõndagi küsida, lõpuks aga näitasin talle hoopis kangastelgi.

Sõnaosavus pidi kavaldama üle nõia enese. (Lk 332)

[Telemachos:] "Kummaline mõelda, et jumalannal võiks sõpru vaja minna."

[Kirke:] "Neid läheb vaja kõigil elusolenditel, kes ei ole just meelemõistust kaotanud." (lk 337)

[Kirke ja Penelope:] Me vaatasime teineteisele üle varjulise kambri otsa. Õhus oli aimata äikest. Ta ütles: "Sa oled kõnelenud minu pojaga. Ta on mõista andnud, et tema isa läks sõjas kaotsi. Et ta oli tagasi koju jõudes teistsugune, näinud liiga palju surma ja kannatusi, et elada harilikku elu. Sõdalaste needus. Kas nii?"

"Umbes nii, jah."

"Minu poeg on parem kui mina ja parem kui tema isa. Ometi ei näe ta kõike."

"Ja sina näed?"

"Mina olen pärit Spartast. Me teame, missugused on vanad sõjamehed. Nende käed värisevad ja nad ärkavad ehmatusega keset ööd üles. Vein loksub iga kord üle peekriääre, kui kaigub pasunahüüd. Minu mehe käed olid kindlad kui sepal ning kui pasunat puhuti, oli ta esimesena sadamas ja uuris silmapiiri. Sõda ei murdnud teda, ta läks ainult rohkem iseenda moodi. Trooja all võis ta viimaks ometi näidata, milleks ta võimeline oli. Alati mõni uus sõjakavalus, vandenõu, õnnetus, mida ära hoida." (lk 341)

[Penelope:] "Minu mees valetas iga hingetõmbega, nii samuti sulle kui ka iseendale. Tal oli alati mitu sihti."

[Kirke:] "Kord ütles ta sinu kohta sama."

Ma olin tahtnud talle haiget teha, kuid ta noogutas. "Me arvasime, et me oleme kõige targemad kogu ilmas. Kui me abiellusime, tegime tuhat plaani, kuidas pöörame oma kasuks kõik, mida puudutame. Siis tuli sõda. Ta ütles, et Agamemnon on kõige nigelam väejuht, keda ta eales näinud on, aga uskus, et võib teda ära kasutada, et endale nime teha. Nii läkski. Tema sepitsused alistasid Trooja ja muutsid pool maailma teistsuguseks. Minagi tegin plaane. Milliseid kitsi milliste kitsedega paaritada, kuidas suuremat saaki saada, kus oleks kalameestel kõige targem võrgud vette lasta. Need olid Ithaka kõige suuremad mured. Sa oleksid pidanud nägema tema nägu, kui ta koju jõudis. Ta tappis kosilased, aga mis pärast seda järele jäi? Kalad ja kitsed. Hallineva peaga naine, kes ei olnud jumalanna, ja poeg, kellest ta ei saanud aru."

Penelope hääl lõikas teravalt läbi õhu kui murdunud küpress.

"Keegi ei pidanud sõjanõu, ei olnud sõjaväge, mida võita või käsutada. Kõik mehed, keda ta oli tundnud, olid surnud - pooled olid olnud tema laevas ja teine pool olid kosilased. Ja tundus, nagu oleks iga päev saabunud sõnumeid kaugest aust ja hiilgusest. Menelaos oli ehitanud uhiuue kuldse palee, Diomedes vallutanud kuningriigi Itaalias. Isegi Aeneas, see Trooja põgenik, oli asutanud linna. Mu mees saatis sõna Orestesele, Agamemnoni pojale, pakkus ennast talle nõuandjaks. Orestes vastas, et tal juba on nii palju nõuandjaid kui vaja, pealegi ei tule talle mõttessegi suure kangelase väljateenitud puhkust segama hakata.Siis saatis ta sõna teistelegi, Nestori ja Idomeneuse ja teiste poegadele, aga kõik vastasid sama. Nad ei tahtnud teda. Ja tead, mida ma endale kinnitasin? Et tal on lihtsalt aega vaja. Et iga hetk meenuvad talle tagasihoidliku kodukolde lihtsad rõõmud. Minu kohalolu rõõmustab teda. Me hakkame taas üheskoos plaane pidama." Penelope suu tõmbus iseennast pilgates kõveraks.

"Aga ta ei tahtnud seda elu. Ta läks alla randa ja mõõtis seda sammudega. Ma vaatasin teda aknast ja mulle tuli meelde, kuidas ta oli jutustanud loo hiigelmaost, kellesse usuvad kõik põhjamaa mehed ja kes ihkab kugistada alla terve maailma."

Minagi mäletasin seda lugu. Lõpuks hakkas madu sööma iseennast.

"Ja kõndides kõneles ta õhuga, mis mässis ta enese sisse, säras tema ihul kõige kirkama hõbedana!"

"Athena!"

"Kes muu!" Tema naeratus oli külm ja kibe. "Iga kord, kui ta maha rahunes, tuli jumalanna uuesti. Sosistas talle kõrva, sööstis pilvedelt alla, et täita tema meeled unistustega seiklustest, mida ta taga igatses."

Athena, rahutu jumalanna, kelle sepitsustel ei olnud otsa ega äärt. Ta oli võidelnud selle nimel, et tema kangelane koju tagasi jõuaks, et rahvas võiks teda imetleda, mis oleks auks talle endale ja jumalannale. Et kuulata, kuidas ta jutustab lugusid võitudest, surmast, mida nad üheskoos Trooja all külvanud olid. Ent mulle meenus ahnus Athena näos, kui ta oli kõnelenud Odysseusest - nagu öökull, jahisaak küüniste vahel. Tema soosik ei tohtinud iialgi muutuda igavaks ja koduseks. Odysseus pidi elama sündmuste tulipunktis, särama, kiiskama, aina otsima, aina pingutama, aina rõõmustama jumalannat mõne uue riukaga, särava leidlikkusega, mis oleks otsekui sündinud eimillestki. (lk 342-343)