Mine sisu juurde

Jumal

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Jumalad)
Elsa von Freytag-Loringhoven ja Morton Schamberg, "Jumal" (1917)
Harmonia Rosales, "Jumala loomine" (2017)

Jumal on paljudes usundites esinev võimas üleloomulik olend. Monoteistlikes usundites (sh judaismis, kristluses ja islamis) on jumal ülim olend, kellele omistatakse universumi (sealhulgas inimkonna) loomine, säilitamine ja juhtimine. Usku Jumalasse või jumalatesse leidub enamikus kultuurides.

Piibel

[muuda]

Vana Testament

[muuda]


Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal.

Uus Testament

[muuda]

Alguses oli Sõna
ja Sõna oli Jumala juures
ja Sõna oli Jumal.


Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.

  • Johannese evangeelium, 15:1


Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu.
Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas.

  • Johannese esimene kiri, 4:16


  • "Mina olen A ja O," ütleb Issand Jumal, "kes on ja kes oli ja kes tuleb, Kõigeväeline."
    • Johannese ilmutus, 1:8

Proosa

[muuda]
  • Kui Jumalale oleks tähtis olnud, et inimesed elaksid ja tegutseksid tõe vaimus, siis pidanuks ta maailma teisiti korraldama.


  • D., sümpaatne misantroop, ütles mulle inimeste nurjatuse kohta: "Üksnes esimese veeuputuse kasutus hoiab Jumalat teist saatmast."
    • D…, misantrope plaisant, me disait, à propos de la méchanceté des hommes: "Il n'y a que l'inutilité du premier déluge qui empêche Dieu d'en envoyer un second."
    • Nicolas Chamfort, "Caractères et Anecdotes", 1824, lk 105


  • Ma mõistan, et enda ümber maa peal ringi vaadates on võimalik Jumalat eitada. Kuid ma ei suuda ette kujutada taevasse vaatavat inimest, kes ütleks, et seal ei ole Jumalat.
  • I can see how it might be possible for a man to look down upon the earth and be an atheist, but I cannot conceive how he could look up into the heavens and say there is no God.
    • Abraham Lincoln, Recollection by Gilbert J. Greene, quoted in The Speaking Oak (1902) by Ferdinand C. Iglehart and Latest Light on Abraham Lincoln (1917) by Ervin S. Chapman


  • Ma panin Heathcliffile kolde äärde tooli ja pakkusin talle hulga häid asju. Ent tal oli paha olla, söögist ta suurt ei hoolinud ning minu katsed teda lõbustada olid asjatud. Ta toetas küünarnukid põlvedele ja lõua kätele ja vajus tumma mõtisklusse. Kui ma pärisin tema mõtete järele, siis vastas ta tõsiselt:
"Ma püüan otsustada, kuidas Hindley'le kätte maksta. Mul on ükskõik, kui kaua ma; ootama pean, peaasi, et ma saan seda lõpuks teha. Loodan, et ta enne ära ei sure!"
"Kas sul häbi ei ole, Heathcliff!" noomisin mina. "Jumala asi on karistada halbu inimesi, meie peame õppima andeks andma."
"Ei, jumal ei saaks sellest niisugust rahuldust hagu mina," vastas ta, "kui ma ainult teaksin, kuidas seda kõige paremini teha! Jäta mind üksi ja ma nuputan midagi välja. Kui ma sellele mõtlen, siis ma ei tunne valu."


  • Jumal on surnud! Jumal jääb surnuks! Ja meie oleme ta tapnud.
    • Gott ist tot! Gott bleibt tot! Und wir haben ihn getötet.
    • Friedrich Nietzsche, Die fröhliche Wissenschaft, Aph. 125


  • Kas inimene on Jumala vusserdis? Või on Jumal üks inimese vusserdistest?
    • Wie? ist der Mensch nur ein Fehlgriff Gottes? Oder Gott nur ein Fehlgriff des Menschen?
    • Friedrich Nietzsche, Götzen-Dämmerung, Sprüche und Pfeile, 7.


  • Ma tunnen vaid kahetsust, kui Jumal karistab oma lapsi nende mitmesuguste rumaluste eest, mille eest vaid Tema üksi vastutav on. Üksnes Jumala mitteeksisteerimine võiks Talle vabanduseks olla.
  • I see only with deep regret that God punishes so many of His children for their numerous stupidities, for which only He Himself can be held responsible; in my opinion, only His nonexistence could excuse Him.



  • "Jumal armastab üldse siinilmas hullude ja arutute kaudu kohut mõista ja õigust jagada: kord matab tuline tuhk linnad ja maad oma alla, kord neelab meri terved mandrid ja saared ühes tema elanikega, kord kargab torm inimeste peale ja tapab nad ning hävitab nende eluasemed, kord pistab ta võimu pihku ogaratele või kõrilõikajatele ning siis hukkuvad kümned miljonid."
"Jah, ja ikka ei tule veel viimnepäev," ütles vana Andres, nagu ootaks ta tõepoolest seda.
"Ikka ei tule veel," kinnitas Indrek, nagu ootaks tema ühes isaga.



  • Neeger on saatusega sõbrasuhetes, sest on alati selle meelevallas olnud; saatus on talle omamoodi kodu, tuttav pimedus hütis, sügav muld tema juurtele. Ta võtab iga elumuutust väga rahulikult. Usun, et omadustest, mida ta otsib peremehes või arstis või jumalas, on üks hinnatavamaid kujutlusvõime. Vahest tänu sellisele maitsele kehastab kaliif Harun ar-Rašid aafriklastele ja araablastele ideaalset valitsejat; tema puhul ei teadnud keegi, mida järgmiseks oodata, ja sa ei võinud teada, mis tal mõttes oli. Kui aafriklased räägivad jumalast, räägivad nad nagu "1001 ööd" või nagu Iiobi raamatu viimased peatükid; see on üks ja seesama omadus - kujutluse ääretu vägi, mis neile mõju avaldab.


  • Miks ootab Jumal, et tema loodud inimesed valiksid ainsa õige religiooni usu järgi? See on lohakas viis universumi käigus hoida.


  • [Yossarian:] Ja ära tule ütlema, et jumala teed on salapärased. Seal pole midagi salapärast. Ta ei tööta üldse. Ta mängib. Või siis on meid ära unustanud. Sellisest jumalast te kõik räägitegi – maakas, kohmakas, kohmitsev, ajudeta, ennasttäis, harimata mats. Helde jumal, kui suurt aukartust saab tunda ülima olendi ees, kes peab vajalikuks kaasata oma pühasse loomissüsteemi sellised nähtused nagu röga ja hambakaaries? Mis ometi mõlkus tema väärakas, kurjas, skatoloogilises peas, kui ta röövis vanainimestelt võime juhtida omaenda soolestiku tööd? (lk 233)
  • "Ja mis väeteenistujate jutt see on? Mis nemad siia puutuvad?"
Kaplan tundis, et veri tõuseb näkku. "Vabandust, sir. Ma lihtsalt eeldasin, et te tahate ka väeteenistujad kohale kutsuda, sest ka nemad lähevad lahinglennule."
"Noh, ei taha. Neil on oma jumal ja oma kaplan, kas pole?"
"Ei, sir."
"Mis asja te räägite? Kas nemad palvetavad sama jumala poole nagu meiegi?"
"Jah, sir."
"Ja ta kuulab?"
"Ma usun küll, sir."
"Noh, olgu ma neetud," märkis kolonel ja turtsatas omaette pilkava lõbustatusega. (lk 250-251)


  • Minu arvates võime vist päris üksmeelselt väita, et kui Jumal, olgu ta kes tahes, lõi kogu universumi ainult selleks, et meile teoloogia õppetundi anda, siis pidi tal nii huumorimeelest kui fantaasiast kõvasti puudu jääma. (lk 204)
  • ... kõik tõelised naised teavad, et kõik sügavamõttelised Jumala definitsioonid on olemuslikult ema definitsioonid. Andja, tihti kõige kummalisemate kinkide tegija definitsioonid. Sest religioosne instinkt pole tegelikult midagi muud kui vaistlik püüd määratleda mis tahes olukorra tekitajat. (lk 331-332)


  • Peale nende nähtavate asjade räägiti veel nähtamatutest asjadest. Kõigepealt jumalast. Jumala kohta teadsid kõik, et teda ei ole olemas. Ometi räägiti tast kogu aeg. Olem©tust asjast poleks niipalju räägitud. Vanaema ütles kord, et jumal on taevas. Miks just taevas? küsis Peeter. Et ta kõike näeks, vastas vanaema. Miks tal on vaja kõike näha, kas ta on uudishimulik? küsis Peeter. Ta ei uskunud, et jumal võib kõike tähele panna. Eriti pimedas, ja veel läbi katuste. Läbi vahelagede, läbi tapeedi, läbi teki.


  • Mis on jumal? Kuju võtnud usk. Kui inimesed uskusid, hakkas jumal kasvama.


  • Kui keegi küsib, kas ma usun jumalat, siis mul on kohe küsimus, mida selle all silmas peetakse. Kui ma räägin näiteks kassist, siis selle tähendust seotakse ehtsate kassidega – näed, kass läheb seal. Tore. Aga väga vähesed saavad sellega kiidelda, et nad on jumalaga kätelnud. Millele see termin osutab? Tuleb välja, et ei millelegi. Ta on osutamatu. Nii et kui keegi küsib, kas sa usud jumalat, siis sel küsimusel puudub mõte, sest neil puudub ühisosa. [---] Mul ei ole mingit religioosset hoiakut. Mulle ei ole jumal end ilmutanud ja ma väga sügavalt kahtlen seda laadi jumalate olemasolus, nagu inimlikud religioonid ette kujutavad.


  • Me ei suuda kümnedimensioonilist ruumi, stringiteooriat või paralleelset universumit niikuinii ette kujutada, olgu see siis jumala loodu või looduse enda arengu tulemus. Mõlemal juhul, jumala looduna või loomata, on see mõistatuslik, salapärane ja asub teisel pool teadmiste horisonti. Jumal sulab kosmose serval oma leebe negatsiooniga kokku.
    • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 68-69


  • Aietes võttis mu käevangu. "Pole suurt midagi vaadata, eks ole. Tule, ma leidsin olümposlased."
Ma järgnesin talle, veri kõrvus kohisemas. Ma ei olnud neist ühtegi varem näinud, neid jumalusi, kes valitsesid taevastelt troonidelt. Aietes vedas mu akna juurde, kust avanes vaade päikselisse siseõue. Ja seal nad olidki: Apollon, lüüra ja hõbedase vibuga isand. Tema kaksikõde, kuupaistene Artemis, armutu jahijumalanna. Hephaistos, jumalate sepp, kes oli tagunud valmis ahelad, mis Prometheust kinni hoidsid. Morn Poseidon, kelle kolmhark käsutab laineid, ja Demeter, külluse emand, kelle viljasaagid toidavad tervet maailma. Ma vaatasin neid, kuidas nad hõljusid seal oma väe paistel, mida nad pidasid oma sünniõiguseks. Tundus, nagu annaks õhkki neile teed. (lk 35)
  • Tol ööl lõbustas ta mind lugematute lugudega jumalatest ja nende rumalusest. Tiirane Zeus, kes muutis end härjaks, et võrgutada kena näitsikut. Sõjajumal Ares, kes pidi alla vanduma kahele hiiglasele, kes teda aasta aega kannu sees vangis hoidsid. Hephaistos, kes seadis lõksu oma naisele Aphroditele. Jumalanna jäigi kuldsesse võrku, olles alasti oma armukese Arese embuses, ja kõik jumalad nägid seda pealt. Hermese lugudel ei paistnud lõppu. Jaburatest pahedest, purjuspäi löömingutest, väiklastest tülinorimistest - kõigest jutustas ta ühtviisi lõbusalt irvitades. (lk 96)
  • Madeline Miller, "Kirke", tlk Hedda Maurer, 2021


  • Jumal on ka lätlastel olemas — rohkem kui meil. Nende hümnist on meie omaga võrreldes suurem protsent Jumalale pühendatud. Ja Jumala nime kipuvad nad meelsamini suure tähega kirjutama kui eestlased. Ja eks eestlased ütle ju tihti: "Jumal on lätlane." Seda öeldakse siis, kui meil midagi kehvasti läheb, peamiselt siis, kui Eestis on ilm halb, mis omakorda tähendab enamasti vihmasadu.


Luule

[muuda]

Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.


Jäänuks meile mõni väikegi jumalake,
troonilt tõugat, naerdud; pääst rumaluke
taband ebaõnnest ning kaotet aust.
Ostaksime ta odavaima pildikese
vanaturult. Voodijalutsi lööksime sildikese,
kus lutikate-plekitet korstnajala taust.

Ise annaksime ta kätte välgunooled.
Hää ja kurja. Ja maakera mõlemad pooled.
Toidaksime teda, kuni kosuks taas.
Hurjutava maailma hoomamata sõimu
näeksime kasvavat, uuesti-juurduvat võimu,
mille ees sajandid silmili maas.
...
Endale me ei nõuaks ühtki palka.
Kuuludes apostlikku eelväe salka
paadund hingede tihnikusse murdvas teed
pasundaksime: "Kuulge, kel kõrvad..." Aga, aga
pisimgi me jumalaist und viimset magab.
Tuhka sõelume kunagiste lõkete lees.

  • Paul Viiding, "Jumalata", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 269


Turmaliinist uste taga, moonimaitse suul
Jumal vaikselt magab, silmad tuhksed suletud.
Tuhat aastat tagasi vist puhus neisse tuul,
aga siis ka nimed seinuks, siis ka lailed juletud
olid nagu rangapilved kiirtekimbus ujuvad
üle maade, mida eales nad ei enam näe,
kõrgemale ei saa tõusta, kiudsed pilved kujuvad
turja üle halli telgi kattes päikse väe.

  • Uku Masing, "Pimedus ei võta vastu valgust", rmt: "Neemed vihmade lahte", 2. trükk, 1959, lk 90


Sa olid vist teisiti mõeldud.
Kus su mõtted on? Hammaste taga.
Või jumala taskus.

...
Jumal vaatab leige rahuga alla:
"Jah kukkus vähe teisiti välja."

Kui ta teaks mis tal taskus on ta
ehk ehmataks

  • Ilona Laaman, "Mu väike sõbranna", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 5


Kivi igatsusest sipelgate jumalast
ei tea ma midagi.
Su silmad minu kohal ma ei tea
nende jumalat, sinu suu
võibolla igatsusest väsind ja üle.
Võibolla kivi tahaks olla vares.
Ma tõesti midagi ei tea.
Ateistlik sipelgas ehk palvetab
kui ta häda on suur.

  • Ilona Laaman, "Armastades", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 7


Jumal on metafoor Põhineb nägeval silmal
Kas ta pole mitte pimedaks jäänud sest meie
enam ei karda Kas oleme muutunud üleni
mõistuseks ja puht loominguloolise sümmeetria
huvides vabaks jäetud pühapäev on selleks et
kõike elavat hävitav liik tagasi võtta

  • Ene Mihkelson, "Julgeoleku küsimus" 3 kogus "Torn" (2010), lk 26


Õhtupoolikul satun sektsiooni,
kus kuldsete näpitsprillidega
meesteadlase ja noore naisteadlase
vahel on puhkenud diskussioon
ersa ja mokša jumalate arvu üle.
Kuldsete näpitsprillidega meesteadlane
kaotab viimaks kannatuse
ning kõmistab naisteadlasele:
"Kus on allikas, et Päike on jumal!
Tooge tõend!"
Naine avab suu,
kuid enne veel,
kui ta midagi jõuab vastata,
valgustab ruumi
pilvekardina tagant
väljasööstev päikesekiirtevihk,
moodustades naise pea ümber
nimbuse.
Auditoorium vakatab.

  • Livia Viitol, "5 x soome-ugri" 3., rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 18


Kõik töökohad on olnud variatsioonid
esimesest: kurikaseadja
kahe rajaga keeglisaalis (kümnekas mängu eest).
Ma õppisin, et hukkamissalga ees
on väga vaikne
ja et keeglikurikad, just nagu hetkedki,
on väikesed jumalad,
ja et me oleme kummaliselt ebatäpsed.

Vanasõnad

[muuda]
  • Annab Jumal lapsi, annab ka lastele leiba (osa).
  • Inimene mõtleb, Jumal juhib (aitab, teab).
  • Kuhu Jumal kiriku ehitab, sinna kurat ehitab kõrtsi kõrvale.
  • Kuri ei karda Jumalat ega inimesi.
  • Sõber aitab sõpra, Jumal kõiki.
  • Kui Jumal loob lolli, annab, ta ka molli.
  • Kui Jumal annud rikkust, siis Juudas jaganud sitkust.
  • Kui Jumal piskuga loonud, peab ka piskuga elama.
  • Vaene elab Jumalaga, rikas oma varaga.
  • Küll Jumal rikast rinnust kinni peab nii kaua, kui vaene järele saab.
  • Aita iseennast, siis aitab Jumal ka.
  • Tee tööd ja palu Jumalat.
  • Hoia ise, hoiab Jumal ka.
  • Küll Jumal näeb ilma näitamata ja kuuleb ilma, kuulmata.
  • Poe kas raudpähklisse, Jumal näeb ometigi.
  • Annab Jumal võõraid, annab ka võõraste vara.
  • Aitaks Jumal andjaks, aga mitte otsjaks.
  • Vili väljas ei ole kotis, see' on Jumala käes.
  • Küll Jumalal aega, kui peremehel leiba.
  • Ega Jumal ilmasambaks jäta.
  • Küllap Jumal oma ilma pöörab, peaks me vaesed nii ruttu patust pöörma.
  • Ega Jumala nimi kedagi riku.
  • Ei vargus jää Jumala ees varjule.
  • Jonn on Jumala loodud.
  • Julgus ei aita Jumala vastu.
  • Jumal andis, Juudas võttis.
  • Jumal ei jäta head tööd tasumata.
  • Jumal ei lase pikka puud taevani kasvada.
  • Jumal hoidku sõprade eest, vaenlastega saab isegi valmis.
  • Jumal hooletuid ei hoia ega laisku toida.
  • Jumal jagab igaühele oma osa.
  • Jumal ja kohus üle kõikide.
  • Jumal kinkis tervist, ise muretse leiba.
  • Jumal kuivatab märja sängi, Maarja valgeks virutab.
  • Jumal kõrges, kuningas (keiser) kaugel.
  • Jumal loonud lollikese, loob lollikesele ka mollikese.
  • Jumal maksku seda (sinu) tööd, selle kannab kass metsa.
  • Jumal suus, saadan südames.
  • Jumal teab, inimene mõtleb.
  • Jumala arm on lai.
  • Jumala sarves on ikka rohtu.
  • Jumala teenistus on suurem kui inimeste töö (talitus).
  • Jumala väel ei ole väsimust.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Jumal&oldid=122727"