Pipi Pikksukk (raamat)

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Pipi Pikksuka lood)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Segasumma suvila Gotlandil
Tüdruk Pipi Pikksuka kostüümis

"Pipi Pikksukk" on rootsi kirjaniku Astrid Lindgreni raamat. Eesti keelde tõlkis Pipi Pikksuka lood Vladimir Beekman, raamat sisaldab 1945–1948 kirjutatud lugusid "Pipi Pikksukk" (Pippi Långstrump) , "Pipi Pikksukk läheb laevale" (Pippi Långstrump går ombord) ja "Pipi Lõunamerel" (Pippi Långstrump i Söderhavet). Esimene eestikeelne väljaanne ilmus 1968, hiljem on avaldatud mitmeid kordustrükke. Teose nimitegelane on pisike, kuid mitmes mõttes jõuline, omaette elav ja igati iseseisev punapäine noor daam.

Lindgreni raamatute ainetel valmis 1969. aastal Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe muusikal "Pipi Pikksukk", mille laulutekstid kirjutas Enn Vetemaa.

Tsitaadid väljaandest: Astrid Lindgren, "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk.

"Pipi Pikksukk"[muuda]

  • Aia sees seisis vana maja ja selles majas elas Pipi Pikksukk. Ta oli üheksa aastat vana ning elas seal päris üksi. Ei tal olnud ema ega isa, ja õieti oli see üpris tore, sest nõnda ei saanud keegi teda magama saata just siis, kui tal oli kõige lõbusam, või sundida võtma kalamaksaõli, kui ta meelsamini oleks tahtnud kompvekki. (lk 7)
  • "Mu ema on ingel ja mu isa on neegrikuningas, tõesõna, nii peeni vanemaid pole kaugeltki kõigil lastel," tavatses Pipi rahulolevalt öelda. (lk 7)
  • Pipi juuksed olid täpselt porgandi värvi ning punutud kahte kõvasse patsi, mis harali hoidsid. Ta nina oli nagu pisike kartul ja üleni tedretähti täis. Nina all oli päris suur suu tervete valgete hammastega. Ta kleit oli õige iseäralik. Selle oli Pipi ise õmmelnud. Kleit oli pidanud sinine tulema, kuid sinist riiet polnud jätkunud, nõnda tuli Pipil siia ja sinna punaseid lappe sisse õmmelda. Pipi pikki peenikesi jalgu katsid pikad sukad, üks pruun ja teine must. Peale selle olid tal jalas mustad kingad, täpselt kaks korda nii suured kui vaja. (lk 10-11)
  • [Pipi:] "Kuidas sa võiksid õieti tahta, et väike laps, kelle ema on ingel ja isa neegrikuningas ja kes ise on eluaeg merd sõitnud, kogu aeg tõtt räägiks? Pealegi," lisas ta ja kogu tema tedretähniline näolapp lõi särama, "võin ma teile öelda, et Belgia-Kongos pole ühtainsatki inimest, kes tõtt räägiks. Nad valetavad päevad läbi. Alustavad kell seitse hommikul ja jätkavad kuni päikeseloojakuni. Nii et kui ma p e a k s i n mõnikord valetama, katsuge mulle andeks anda ja aru saada, see tuleb ainult sellest, et ma viibisin natuke liiga kaua Belgia-Kongos." (lk 12)
"Tjah," lausus Pipi mõtlikult. "Köögis oleks ta mul aina jalus. Ja elutoas talle ei meeldi." (lk 13)
  • "Kas tõesti tohib võtta kõike, mis leiad?" küsis Annika.
"Jah, kõike, mis maas lebab," ütles Pipi.
Natuke maad edasi lamas oma suvila ees rohu peal üks vanem mees ja magas.
"See seal lamab ka maas," ütles Pipi, "ja meie leidsime ta. Me võtame ta kaasa!"
Tommy ja Annika ehmusid tõsiselt.
"Ei, ei, Pipi, me ei või seda onu võtta, nii küll ei kõlba," ütles Tommy. "Pealegi, mis me temaga peale hakkame?"
"Mis me temaga peale hakkame? Nii üht kui teist. Võiksime ta panna küüliku eest küülikupuuri ja sööta teda võilillelehtedega. Aga kui te ei taha, siis jäägu ta minugipoolest. Kuigi see ärritab mind, sest võib ju tulla mõni teine asjadeotsija ja ta sisse vehkida." (lk 19-20)
  • Väikeses linnas oli peagi üldiselt teada, et üheksa-aastane tüdruk elab üksipäini Segasumma suvilas. Linna tädide ja onude arvates ei kõlvanud see kuhugi. Kõigil lastel pidi ju olema keegi, kes neid manitseks, ja kõik lapsed pidid käima koolis ning õppima ükskordühte. Seepärast otsustasid kõik tädid ja onud, et väike tüdruk Segasumma suvilast tuleb panna otsemaid lastekodusse. (lk 26)
  • Õpetaja otsustas teha näo, nagu poleks midagi juhtunud. Ta jätkas usutlemist.
"Noh, Pipi, mis sa arvad, kui palju on kokku kaheksa ja neli?"
"Nii umbes kuuskümmend seitse," arvas Pipi.
"Hoopiski mitte," ütles koolipreili. "Kaheksa ja neli on kokku kaksteist."
"No kuule, eideke, nüüd läheb asi küll liiale," ütles Pipi. "Sa ise ütlesid alles äsja, et seitse ja viis teeb kokku kaksteist. Mingi kord peab isegi koolis olema. Pealegi, kui sa oled nii lapsikult vaimustatud nendest rumalustest, miks sa siis omaette kuhugi nurka maha ei istu ja ei arvuta ja meid rahule ei jäta, nii et me saaksime kula mängida?" (lk 36)
  • "Sa oled minu meelest hiigla armas, preili. Võta see endale, preili!"
Pipi võttis taskust väikese kauni kuldkella ning pani selle õpetaja ette lauale. Preili väitis, et ta ei saa Pipi käest nii kallist asja vastu võtta, aga siis ütles Pipi:
"Sa pead! Muidu tulen homme jälle siia, ja sellest saab üks igavene uhke näitemäng." (lk 40)
  • Parajasti sel ajal, kui lapsed värava peal istudes pirne sõid, tuli linna poolt üks tüdruk. Istujaid nähes ta peatus ja küsis:
"Kas te pole näinud minu isa siit mööda minemas?"
"Tjah," ütles Pipi. "Kuidas ta välja näeb, kas tal on sinised silmad?"
"Jah," kostis tüdruk.
"Üsna suur mees, mitte liiga pikk, mitte liiga lühike?"
"Jah," ütles tüdruk.
"Tal on must kaabu ja mustad kingad?"
"Jah, just nimelt," kinnitas tüdruk õhinal.
"Ei, teda me pole näinud," ütles Pipi veendunult.
Tüdruk tegi jahmunud näo ja astus sõnagi lausumata edasi.
"Oota natuke," hüüdis Pipi talle järele. "Kas ta on kiilaspäine?"
"Ei, kindlasti mitte," vastas tüdruk tigedalt.
"Tema õnn," tähendas Pipi ja sülitas pirnisüdame välja.
Tüdruk tõttas edasi, kuid siis hüüdis Pipi:
"Kas tal on ehk üleloomulikult suured kõrvad, mis ulatuvad õlgadeni?"
"Ei," vastas tüdruk ja pööras hämmeldunult ringi. "Ega sa ei taha öelda,et nägid mõnda meest, kes nii suurte kõrvadega mööda läks?"
"Ma pole kunagi näinud kedagi, kes kõrvadega käiks," ütles Pipi. "Kõik, keda ma tean, käivad jalgadega." (lk 42-43)
  • Pipi soojendas suure pajatäie vett, mille ta siis vähimagi kõhkluseta köögipõrandale välja kallas. Seejärel võttis ta oma suured kingad jalast ning pani need hoolikalt leivataldrikule. Siis sidus ta kaks küürimisharja oma paljaste jalgade otsa ja sõitis harjadel nagu uiskudel üle terve põranda, nii et vesi pritsis, kui ta sellest läbi tuhises.
"Oleksin ilmselt pidanud hakkama uisuprintsessiks," ütles ta ja tõstis ühe jala otse üles, nii et küürimishari ta vasaku jala otsas lõi laelambi küljest tüki ära.
"Vähemalt graatsia ja võlu on mul olemas," jätkas ta ning tegi kiire hüppe üle tooli, mis ta teel ees seisis. (lk 51)
  • "Küllap allapoole lendamise võiks kuidagi ära õppida," jätkas Pipi. "Ülespoole lennata on kindlasti raskem. Aga algust võikski teha hõlpsamaga. Tõepoolest, mul on tunne, et ma proovin!"
"Ei, Pipi!" hüüdsid Tommy ja Annika koos. "Oo, kallis Pipi, ära tee seda!"
Kuid Pipi seisis juba järsakuserval.
"Kao siit, kuri kärbes, kao, ja siis kuri kärbes kadus..." luges Pipi ja sõna "kadus" juures tõstis ta käed ning astus otse õhku. Pool sekundit hiljem kostis mürts. See oli Pipi kokkupõrge maapinnaga. Tommy ja Annika heitsid kõhuli ning vaatasid ehmunult talle järele. Pipi tõusis all püsti ja lõi põlved puhtaks. (lk 54)
  • Pull kihutas ringiratast ning püüdis Pipit seljast maha visata.
"Siin ma tantsin koos oma sõbrakesega," ümises Pipi ja istus kindlalt edasi. Lõpuks väsis pull nii ära, et heitis maha ja soovis, et maailmas poleks ühtki last. Ta polnud muide kunagi arvanud, et lapsed eriti vajalikud oleksid.
"Kas sa kavatsed nüüd teha lõunauinaku?" küsis Pipi viisakalt. "Sel juhul ma ei sega." (lk 57)
  • "Ma olen rikas nagu troll," tähendas Pipi, "nii et küllap ma võin endale igal ajal ühe sirkuse osta. Kuigi elamine läheb kitsaks, kui mul tuleb rohkem hobuseid pidada. Klounid ja ilusad naised võin ma loomulikult rullikuuri toppida, aga hobustega on lugu hullem." (lk 60)
  • "Peaks see minu Rosa siis vähemalt puhtust," ütles proua Berggren, "võib-olla ma siis jätaksin ta enda juurde. Aga ta on tõeline põrsas."
"Te oleksite pidanud nägema Malinit," sekkus Pipi. "Malin oli nii paganama räpane, et lust vaadata, rääkis vanaema ikka. Vanaema arvas pikka aega, et ta on neegriplika, sest tal oli nii tume nahk, aga tõesõna, see kõik oli kõige pesuehtsam mustus. Ja ühe heategevuslaada ajal Linnahotellis sai ta oma leinakandiga küünte eest esimese auhinna. Jah, häda ja viletsus, küll see inimene oli alles räpane," lõpetas Pipi rõõmsalt. (lk 84)
  • "Ema ütles, et mingeid vaime ega tonte pole olemas," sõnas Tommy uljalt.
"Seda ma usun," lausus Pipi. "Kuskil mujal neid polegi, ainult siin, sest nad kõik elavad minu pööningul, niipalju kui neid üldse on. Täiesti asjatu on paluda, et nad ära koliksid. Aga nad ei ole üldsegi kohutavad. Nad ainult näpistavad käsivartest, nii et sinised plekid järel, ja uluvad. Ja mängivad oma peadega keeglit."
"Ka-ka-kas nad mä-mängivad tõesti oma peadega keeglit?" sosistas Annika.
"Täpipealt," vastas Pipi. "Lähme, ajame nendega natuke juttu. Ma olen keeglimängus väga kõva käsi." (lk 103)
  • Pipi saatis oma külalised verandale ja nägi neid mööda aiateed eemalduvat. Nad pöörasid ringi ja lehvitasid Pipile. Seal ta seisis, punased patsid pulkadena harali ja isa öösärk seljas, särgisaba jalge ümber lipendamas. Ühes käes oli tal püstol ja teises mõõk. Pipi andis relvadega au. (lk 106)
  • "Kes ütles, et lapsed peaksid tingimata kuivad olema? Olen kuulnud, et külma veega hõõrumine teeb inimese terveks. Ainult siin maal on pähe võetud, et lapsed ei tohi kraavi ronida. Ameerikas on kraavid lapsi nii täis, et seal vee jaoks ruumi pole. Nad on seal aasta ringi. Talvel külmuvad muidugi kinni, nii et pead paistavad jää seest. Mammad käivad kohal ja toovad neile kisselli ja kotlette, sest nad ei saa ju lõunaks koju tulla. Aga nad on kõik terved kui purikad, olge päris muretud!" (lk 110)
  • Leti taga seisis vanem daam. Pipi astus otse tema juurde.
"Ei," ütles ta kindlalt.
"Mida sa tahtsid?" küsis daam.
"Ei," kordas Pipi veel kord.
"Ma ei saa aru, mida sa sellega mõtled," ütles daam.
"Ei, ma ei k a n n a t a tedretähtede all," ütles Pipi.
Nüüd sai daam aru. Ent ta heitis pilgu Pipile ja pahvatas:
"Jah, kallis laps, aga sul on ju nägu tedretähti täis!"
"Muidugi," ütles Pipi. "Aga ma ei kannata nende all. Nad hoopis meeldivad mulle! Head aega!"
Ta läks jälle välja. Uksel pööras ta ringi ja hüüdis:
"Aga kui te saate juhuslikult mingit määret, millest veel r o h k e m tedretähti tuleb, siis võite saata mulle koju nii umbes seitse-kaheksa purki." (lk 112)


  • "A-p-t-e-e-k - kuulge, kas siit ostetaksegi ravumeid?" küsis ta.
"Jah, siit ostetakse r a v i m e i d," vastas Annika.
"Oi, siis ma pean kohe siia sisse minema ja natuke ostma," arvas Pipi.
"Aga sa pole ju ometi haige," ütles Tommy.
"Mida sa ei ole, selleks võid sa saada," sõnas Pipi. "Igal aastal jääb massiliselt inimesi haigeks ja sureb ainult sellepärast, et nad õigeaegselt ravumeid ei osta. Ja seda juba minuga ei juhtu." (lk 115)
  • "Mõelda vaid, kui ebapraktilised võivad suured inimesed olla," ütles ta. "Mul on siin, laske ma loen, tervelt kaheksa pudelit, ja see kõik võiks suurepäraselt ära mahtuda ühteainsasse. Õnn, et mul endal on killuke tavalist tervet mõistust."
Nende sõnadega võttis ta kõigil pudelitel korgi pealt ja kallas seejärel kõik ravimid ühte pudelisse kokku. Ta loksutas seda ägedalt. Siis tõstis pudeli suule ja jõi suurte sõõmudega. Annika,kes teadis, et osa rohte oli määratud pealemäärimiseks, muutus pisut rahutuks.
"Aga Pipi," ütles ta, "kust sa võid teada, et see rohi pole mürgine?"
"Küll ma seda märkan," vastas Pipi rõõmsalt. "Ma märkan seda kõige hiljem homme. Kui ma siis ikka veel elus olen, p o l e ta mürgine ja teda võib juua ka kõige pisem laps." (lk 118)
  • Ta jooksis välja tee peale.
"0le kena ja vii see kiri kohe Pipi Pikksukale kätte," ütles ta. "Sellega on kiire."
Kirjakandja vaatas esmalt kirja ning siis Pipit.
"Kas sina ise polegi Pipi Pikksukk?" küsis ta.
"Kahtlemata, kelleks sa mind siis kavatsesid pidada? Abessiinia keisrinnaks või?"
"Noh, aga miks sa siis ise seda kirja ei võta?" küsis kirjakandja.
"Miks ma ise kirja ei võta? Kas m i n a peaksin kirja võtma? Ei, see läheb nüüd küll juba liiale! Kas nüüdsel ajal peavad inimesed ise oma kirju kandma? Milleks on siis olemas kirjakandjad? Siis võiks nad ju kõik korraga prügimäele saata. Ma pole veel kunagi midagi nii tobedat kuulnud! Ei, mu poiss, kui sa oma tööd niimoodi teed, ei saa sinust kunagi postkontori ülemat, usu mind!" (lk 122)
  • Siis otsustas õpetaja rääkida Pipiga natuke sellest, kuidas tuleb käituda.
"Kuule, Pipike," alustas ta lahkelt, "sa ju tahad suureks saades olla tõeliselt peen daam?"
"Kas sa mõtled sihukest, kellel on loor näo ees ja selle all kolm lõualotti?"
"Ma mõtlen niisugust daami, kes teab alati, kuidas peab käituma, ning on alati viisakas ja hea kasvatusega. Tõeliselt peent daami - kas sa ei tahaks selleks saada?"
"Selle üle kannatab järele mõelda," arvas Pipi. "Sest saad aru, õpetaja, ma olen justkui juba otsustanud, et hakkan suureks saades mereröövliks." (lk 139)


  • Tiiger oli Pipi kleidi alt lõhki rebinud. Pipi silmitses räbalaid ja küsis:
"Kas kellelgi on kääre?"
Preili Paulal olid käärid olemas, ja ta polnud enam Pipi peale vihane.
"Võta, vapper tüdruk," ütles ta Pipile kääre ulatades. Pipi võttis ja lõikas kleidisaba tüki maad ülaltpoolt põlvi maha.
"Nõndaks," lausus ta rahulolevalt. "Nüüd olen ma veelgi peenem. Väljalõige üleval ja väljalõige all, teist sihukest mõlemast otsast peent daami polegi olemas."
Ta astus minema nii elegantselt, et põlved lõid iga sammu juures kokku. (lk 152)


  • "Niikaua kui meil on olemas Pipi Pikksukk," arvas keegi, "pole meil linnas politseid tarviski."
"Nii see tõepoolest on," lisas üks teine. "Tema võtab oma hoole alla nii tiigrid kui hulgused."
"Selge see, et siia linna on politseid tarvis," väitis Pipi. "Keegi peab ometi sellegi järele valvama, et kõik jalgrattad oleksid korralikult valesti pargitud." (lk 155)
  • "Jube, mis torm ükskord mässas," võis Pipi öelda. "Isegi kalad olid merehaiged ja tahtsid kuivale maale. Ma ise nägin üht haid, kes oli näost täitsa roheline, ja üht tindikala, kes istus ja hoidis oma paljude kätega peast kinni. Oi-oi, missugune torm see oli!"
"Kas sa ei kartnud, Pipi?" küsis Annika.
"Jah, sest mõtle ometi, kui te oleksite merehätta jäänud!" lisas Tommy.
"Nojah," arvas Pipi. "Natuke rohkem või vähem merehädas olen ma nii palju kordi olnud, et ma ei kartnud sugugi. Vähemalt mitte esialgu. Ma ei kartnud siis, kui tuul puhus lõunasöögi ajal rosinad kissellist minema, ja siis ka mitte, kui ta viis kokal kunsthambad suust. Aga kui ma nägin, et laevakassist oli järel ainult nahk ja ta ise hõljus õhus täitsa paljalt Kaug-Ida poole, siis hakkas küll tunduma natuke imelik." (lk 157)


  • "Kui tahad merehätta sattuda, pead enne hoolt kandma, et sul oleks paat," ütles Pipi.
"Ja seda meil pole," lausus Annika.
"Ma nägin üht vana katkist lootsikut oja põhjas," tähendas Pipi.
"Aga see o n juba laevahuku läbi teinud," väitis Annika.
"Seda parem," arvas Pipi. "Siis ta teab, kuidas see käib." (lk 158-159)
"Haa, nad on minema hiilinud ja varitsevad," arvas Pipi. "Või istuvad ja veerivad kokaraamatust, kuidas nad meid peaksid valmistama. Ja seda ma ütlen, et kui nad mind hautatud porganditega serveerivad, ei andesta ma seda neile iialgi. Ma jälestan porgandeid."
"Uh, Pipi, ära räägi niiviisi," ütles Annika ja väristas ennast.
"Ah soo, sina ka ei salli porgandeid? Nojah, olgu kuidas on, nüüd peame telgi üles lööma." (lk 162)
  • Lihapannkoogid maitsesid väga hästi, kui neid sai süüa auravalt kuumadena. Taldrikud ja nuge-kahvleid polnud käepärast ning Annika küsis:
"Kas me võime neid sõrmedega süüa?"
"Minugipoolest," vastas Pipi. "Ma ise pooldan küll rohkem seda va suuga söömise nõksu." (lk 168-169)
  • "Mõelge ainult - neegriprintsess!" lausus Pipi unistavalt. "Vähe on neid lapsi, kes selleks saavad. Ja küll ma olen siis alles uhke! Ma kannan rõngaid kõrvus ja üht suuremat rõngast ninas."
"Mis sul peale selle seljas on?" küsis Annika.
"Ei midagi," kostis Pipi. "Ei eladeski midagi rohkemat! Aga mul on siis üks isiklik neeger, kes mind igal hommikul pealaest jalatallani saapaviksiga läikima lööb. Siis ma olen niisama must nagu teised kurrunurruvutid. Ma pean ennast ainult õhtuti niisama välja panema, nagu saapaid viksimiseks pannakse."
Tommy ja Annika püüdsid ette kujutada, mismoodi Pipi siis välja näeks.
"Kas sa arvad, et must sobib su punaste juuste juurde?" küsis Annika kõhklevalt.
"Eks me näe," vastas Pipi. "Muidu on ju tühiasi värvida juuksed roheliseks." (lk 183-184)

"Pipi läheb laevale"[muuda]

  • Tädi Laural oli murelik ilme.
"Tead, mul on paha olla," vastas ta. "Ma olen iga asja puhul nii närviline ja mures."
"Täpipealt nagu vanaema," lausus Pipi korpi hooga mahlaklaasi kastes. "Tema läks ka nii närviliseks ja ärritus kõige vähemagi asja pärast. Juhtus talle mööda tänavat kõndides katusekivi pähe kukkuma, pistis ta kohe kargama, karjuma ja sõitlema, hakka või arvama, et juhtus mingi õnnetus. Ja kujuta ette, kord käisid nad isaga ballil ning tantsisid hambot. Isa oli üsna tugev mees, ja korraga virutas ta vanaema eemale, nii et see lendas põigiti üle ballisaali ja jäi kontrabassi peale istuma. Sedamaid kukkus ta jälle karjuma ja sõitlema. Siis võttis isa ta sirge käe peale ja pistis neljanda korruse aknast välja, ainult selleks, et ta natuke maha rahuneks ega oleks enam nii närviline. Aga kus sa sellega! "Lase mind otsekohe lahti," karjus ta. Isa muidugi tegi seda. Ja kujutage ette - ta polnud ka sellega rahul!" /---/
Tommy ja Annika nihelesid rahutult oma toolidel. Tädi Laura raputas nõutult pead, ning proua Settergren kiirustas ütlema:
"Loodame, et sul läheb peagi paremaks, tädi Laura."
"Oh jaa, seda kindlasti," sõnas Pipi lohutavalt. "Sest vanaemal ju läks. Ta oli lõpuks nii terve, et hoia alt. Sest ta võttis sisse rahustavaid vahendeid."
"Milliseid rahustavaid vahendeid?" küsis tädi Laura huviga.
"Rebasemürki," kostis Pipi. "Ääretasa lusikas rebasemürki. Kus see alles mõjus, ütlen ma teile. Pärast seda suutäit istus ta viis päeva täiesti vagusi ega lausunud sõnakestki. Rahulik nagu kauss hapupiima! Lihtsalt täiesti terve! Ei mingit kargamist ega kisa enam. Sadagu või ühtejärge katusekive pähe, ühtejärge, tema muudkui istus ja mõnules. Nii et küllap tädi Laura saab ka terveks." (lk 212-213)
  • Kui lapsed sisse tulid, istus arst oma kirjutuslaua taga. Pipi läks otse tema juurde, pani silmad kinni ja ajas keele suust välja.
"Mis sul siis viga on?" küsis arst.
Pipi lõi oma selged sinised silmad jälle lahti ja tõmbas keele tagasi.
"Ma kardan, et olen saanud spungi," ütles ta. "Kogu keha sügeleb. Ja silmad vajuvad täiesti kinni, kui ma magama heidan. Vahel ma luksun. Ja pühapäeval oli mul üsna paha, kui olin söönud ära taldrikutäie kingakreemi piimaga. Mul on päris hea isu, aga toit läheb mul väga tihti hingekurku ja siis pole temast enam õiget tulu. Küllap see peab olema spunk, mis mind vaevab. Öelge mulle ainult ühte asja - kas ta on nakkav?" (lk 223)
  • Me seisime kõik väljas ja vaatasime aknast Fridolfit. Ta vääksus nagu väike näljane laps ning sõi kiiruga ühtejärge ära leivakorvi, kandiku ja viisteist taldrikut. Siis asus ta laua kallale. Ta murdis sellel kõik neli jalga alt ja näris nii, et saepuru tuiskas suunurkadest, aga tähendas ise, et kui see tahab olla spargel, siis küll kõige puisemat sorti. Lauaplaati pidas ta paremaks, sest matsutas süües suud ja ütles, et see on kõige parem võileib, mida ta lapsest peale on söönud. Siis arvas isa, et Fridolf on oma kurnavast haigusest tervenenud, ta läks sisse ja ütles Fridolfile, et hoidku nüüd Fridolf ennast vaos, kuni kahe tunni pärast tuleb lõuna, siis saab ta liha ja kaalikaputru. (lk 239-240)
  • Kapten Pikksukk oli oma tütre nägemisest nii rõõmus, et pildus teda mitu korda kõrgele õhku. Ja Pipi oli täpselt niisamuti südamest rõõmus ning pildus isa veel rohkem kordi õhku. Ainus, kes rõõmus polnud, oli fotograaf, sest ta ei saanud mingit pilti võtta, senikaua kui Pipi või tema isa vahetpidamatult õhus viibisid. (lk 242)
  • Momo ei mõistnud õieti, mis asi see kakskordkaks on, ja tahtis saada lähemat seletust. Tommy pidi parajasti seletama hakkama, kuid Pipi jõudis temast ette.
"Nojah, saad aru ," ütles ta. "See on niimoodi: 7x7=102. Nali, mis?"
"See ei ole üldsegi 102," ütles Annika.
"Ei, sest 7 x 7 = 49," lisas Tommy.
"Ärge unustage, et me viibime Kurrunurruvutisaarel," tähendas Pipi. "Siin on hoopis teine, palju viljakam kliima, sellepärast on siin ka 7 x 7 palju rohkem." (lk 256)
  • "Valged lapsed ei oskama sülitada," sõnas Momo üleolevalt. Pipit ta valgete laste hulka ei arvanud.
"Või valged lapsed ei oska sülitada?" ütles Pipi. "Sa ei tea, mida sa räägid. Neile õpetatakse seda koolis esimesest klassist peale! Kaugussülitamist ja kõrgussülitamist ja jooksu pealt sülitamist. Sa peaksid nägema Tommy ja Annika koolipreilit, kus see alles oskab sülitada! Ta sai esimese auhinna jooksu pealt sülitamises. Kui ta sülitades ringi jookseb, karjub terve linn vaimustusest." (lk 263)
  • "Huvitav küll," arvas Jim. "Kas sa ei öelnud, et siin leidub haisid?"
"Jaa, seda ma ütlesin. Aga et siin ohtlik oleks - ei, seda ma küll ei väidaks. Mu vanaisa ise käis siin mullu suplemas."
"Või nõnda siis," ütles Buck.
"Vanaisa tuli juba reedel haiglast välja," jätkas Pipi. "Kõige ilusamate puujalgadega, mida ükski vanamees kunagi on kandnud." /---/ "Minu vanaisa on pealegi oma puujalgadest lapse kombel vaimustatud. Ta ütleb, et nad on täitsa hindamatud, kui asi kakluseks läheb."
"Tead sa, mis ma arvan," ütles Buck. "Ma arvan, et sa valetad. Sinu vanaisa peab ju olema vana mees. Tema n ü ü d küll enam kuhugi kaklema ei kipu."
"Või e i k i p u ! " karjatas Pipi kiledalt. "Ta on kõige õelam vanamees, kes kunagi oma vastasele puujalaga vastu pead on koputanud. Ta tunneb ennast halvasti, kui ei saa hommikust õhtuni kakelda. Muidu hammustab ta paljast tigedusest iseennast ninast."
"Sa lorised," tähendas Buck. "Iseennast ei saa ometi ninast hammustada."
"Saab küll," kinnitas Pipi. "Ta ronib toolile." (lk 266-267)
  • Korraga libises üle Tommy näo vari.
"Ma ei taha kunagi suureks saada," lausus ta kindlalt.
"Mina ka mitte," ütles Annika.
"Ei, see pole midagi väärt," sõnas Pipi. "Suurtel inimestel pole kunagi midagi lõbusat. Neil on ainult kuhjaviisi igavat tööd, ja pentsikud riided, ja konnasilmad, ja kumminaalmaksud."
"Kommunaalmaksud on nende nimi," tähendas Annika.
"Üks kama kõik," arvas Pipi. "Ja siis on nad läbinisti ebausklikud ja mõtlevad igasugu tobedusi. Nad usuvad, et tuleb suur õnnetus, kui mõnikord juhtud süües nuga suhu pistma, ja palju muud sellesarnast." (lk 284-286)
  • "Nüüd!" sosistas Pipi.
Nad neelasid oma pillid alla.
"Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu," ütlesid kõik kolm korraga. Sellega oli asi tehtud. Pipi süütas laelambi.
"Oivaline," lausus ta. "Nüüd me pääseme suurekssaamisest ja konnasilmadest ja muust viletsusest. Ehkki pillid seisid mu kapis ilmatu hulk aega, nii et päris surmkindel ei või olla, kas neist ehk jõud pole välja läinud. Aga me loodame parimat."
Annikale tuli midagi pähe.
"Oi, Pipi," ütles ta ehmunult, "aga sa tahtsid ju hakata mereröövliks, kui suureks saad."
"Häh, seda võin ma niikuinii," arvas Pipi. "Ma võin igal juhul hakata pisikeseks sapiseks mereröövliks, kes levitab enda ümber surma ja segadust."

Välislingid[muuda]