Anna Žīgure

Anna Žīgure (sündinud 25. augustil 1948 Riias) on läti kirjanik, tõlkija ja diplomaat. Ta on läti keelde tõlkinud teoseid eesti, soome ja ungari keelest.

Eesti keeles on temalt ilmunud:

• "Ja siiski nii lähedal" (mälestusteraamat, läti keelest tõlkinud Ita Saks; Tallinn: Olion, 1999)
• "Läti maa ja taevas" (läti keelest lühendatult tõlkinud Kalev Kalkun; Loomingu Raamatukogu 29/30, 2001)
• "Läti rahva käekäik. Hetki ajaloost" (läti keelest tõlkinud Arno Baltin; Loomingu Raamatukogu 4–5, 2021)

Läti maa ja taevas

• Suurriikide omavahelise võitluse tagajärg on olnud see, et Läti koos oma elanikega on läinud nagu auhind ühe, teise või kolmanda kätte. Dramaatilise saatusega Lätit võib võrrelda mõnegi teise paigaga Euroopas, mis on aldis relvakokkupõrgetele. Üks lähemaid selliseid alasid on Karjala, üks kaugemaid näiteks Sitsiilia. Siiski ei või Baltimaid võrrelda Balkaniga, kuigi nende nimed kõlavad õige sarnaselt. Vahe on selles, et Baltimaade konfliktid ei ole kunagi sündinud kohapeal, vaid on alati väljastpoolt sisse toodud. (lk 8)
• Vidzemes algasid ajad, mida rahva mälus ja rahvaluules katab kuldne loor — Rootsi aeg. Seda suutsid positiivses mõttes ületada vaid kakskümmend sõltumatuseaastat kahe maailmasõja vahel. Kuigi "vanast heast Rootsi ajast" räägitakse kogu Lätis, paistab siiski, et sellest on tõelist põhjust kõnelda vaid Vidzemes, Liivimaal, kuhu rootslased on jätnud selgeid jälgi, mida ülistatakse siiani. Kuramaal, mis tollal Rootsile ei kuulunud, käisid nad vaid tapmas, röövimas ja põletamas. (lk 20)
• Ehkki rootslased olid tundnud end juba ennegi Liivimaal hästi, hakkasid nad pärast Riia vallutamist tundma end nagu kodus. Riia oli Rootsi riigi suurim linn ja Balti meri sai Rootsi sisemereks. Rootsi ajal võisid Liivimaa elanikud tutvuda hästi töötava bürokraatliku aparaadi ja ametnikega, kes järgisid seadusi ja ettekirjutusi. Kõigile suureks üllatuseks määrati kindlaks isegi päevade arv, kui kaua tohtis pulmi või jahti pidada. Aga pärisorjus ei lõppenud, talupoegade teopäevad ja koormised ei kahanenud, vaid kasvasid, ehkki lätlaste olukord kokkuvõttes olevat paranenud. (lk 21)
• Mõeldes meie rahva suhtumisele maaharimisse, meenuvad kõigepealt kombed ja looduseusk. Kuigi ka linnakultuur on sajanditevanune, võib siiski öelda, et läti mõttejõu allikaks on loodus — maa, mets, vesi. Vaadates hoolikalt küntud põldu, jalutades metsas, niidul või õunaaias, kuuldes lõokese lõõritamist, tunneb lätlane samasugust hingerahu nagu Mozarti muusikat kuulates või mõnd gooti võlvi vaadates. Põllud, mets ja aiad annavad rahvale nii leiba kui ka vaimutoitu. Siiani ei suuda paljud suhtuda maaviljelusse nii, nagu seda nõuavad tänapäeva intensiivpõllumajandus või Euroopa Liidu direktiivid. Vähemalt esialgu on kõver kurk ja krobeline kartul meile armsam ja tundub ka maitsvam kui täpselt mõõtude järgi kasvatatu, sirge ja veatu. (lk 23)
• Vanu raamatuid lugedes võib vahel leida vapustavalt tänapäevaseid arusaamasid. Kord leidsin, et selle lühinägeliku sammu — kollektiviseerimise eest hoiatas lätlasi juba minu vanavanaisa, jurist Andrejs Sterste. Sada aastat tagasi imestas ta, mismoodi pärast ühist seatappu liha jaotatakse. Kes saab singid, kes jalad? Minu põlvkond võib sellele küsimusele vastata. Singid sai Moskva, nõukogude aja lõpus võis Läti kauplustes näha vaid sõrgu ja harva ka kõrvu. Üks läti vanasõna ütleb, et ühine siga on alati näljas. (lk 24)
• Kümne aasta eest toimunud viimane iseseisvusvõitlus koos vaimse iseteadvuse tõusuga on nii võimas aeg, et see võiks mõjuda veel ka järgmistele Läti põlvkondadele. Maailmas pole palju rahvaid, kes oleksid saavutanud sõltumatuse ilma relvadeta, kõigest vaimuväega. Siiski on see minevik alles liiga lähedane, mistõttu jääb puudu lähimineviku tähtsuse mõistmisest. Kindlasti alles viiekümne või saja aasta pärast saab Balti laulev ja vägivallatu revolutsioon oma õige koha nii kodumaal kui ka kogu maailma teadvuses. (lk 28)
• Algul olid varemed. See on veider tõdemus, sest igaühele on selge, et alguses ei saanud olla varemeid, need ei teki iseenesest. Enne varemeid peab olema midagi muud. Siiski oli see nii kogu minu sugupõlve senise elu jooksul, pool sajandit, mis on lühike etapp ajaloos, kuid piisavalt pikk inimese elus, et sellega harjuda. Tegelikult ei olnud me näinud varemeidki, kuid kõik riialased teadsid, et maa sees on varjul vundament. Hiigelkivid olid kaevatud maasse pisut hiljem kui sada aastat pärast Riia esmamainimist kroonikates 1201. aastal. (lk 40)
• Kuigi sageli on see täiesti uskumatu, on siiski teada, et lootus sureb viimasena. Imele lootes olid Riia Toomkiriku restaureerimistööde juhatajad 80. aastate keskel tellinud istmed, mille seljatoe võis pöörata nii, et sai istuda näoga altari poole. Nõukogude ajal tegutses Toomkirik kontserdisaalina ja muuseumina, altar oli maha võetud ja külastajad istusid seljaga altari poole. (lk 42)
• Mustpeade maja oma kireva fassaadi, skulptuuride ja tuulelippudega, mis kerkivad taeva poole, pööreldes kergelt tuules otsekui lõngakerad, paistab eriti ilus võrdluses teiste hoonetega. Kullasära taustal paistavad kõrvalasuvad sõjajärgsed ehitised veelgi hallimana ja haletsusväärsemana. Palju vaidlusi on esile kutsunud Läti punaste küttide muuseum, kus juba kümme aastat eksponeeritakse ka rahva kannatustete dokumente. Nimelt leidis seal koha ka Okupatsioonide Muuseum. Nüüd, kus on alustatud Raekoja taasehitust, on küsimus, kas küttide muuseum lammutada või alles jätta. Selle asukoht Mustpeade maja lähedal tekitab suure kontrasti. Nagu päev ja öö, nagu valgus ja vari. Nagu rõõm ja mure. (lk 45)
• Jūrmalast sai "üleliidulise tähtsusega kuurort". Algul kasutati majutuseks ainult võõrandatud maju, kuid hiljem ehitati mitmeid sanatooriume, kuhu kogu Nõukogude Liidust saabus ravile neid, keda nimetati töörahvaks. Osa neist olid tõesti lihttöölised ja elasid vastavais tingimustes. Seevastu teised kohad olid planeeritud "võrdsemate inimeste" tervendamiseks ning sinna ei olnud lihtinimesel asja. Suuremates ja uhkemates endistes villades peatus Nõukogude Liidu kõrgem juhtkond. 1970. aastate lõpus lõhuti rannas maha mitu vana suvilat ning ehitati asemele hoone, mis oli ette nähtud Ida-Euroopa sotsialistlike riikide juhtidele. Räägitakse, et seal peatusid nii Rumeenia diktaator Ceausescu kui ka Saksa Demokraatliku Vabariigi kauaaegne "füürer" Erich Honecker. Nüüd meenutab see maja kummituslossi. Siin on toad salaläbirääkimisteks, selgest marmorist avar talveaed, juuksuriruumid, piljardisaal, suure basseiniga saun, arstiteenistuse ruumid, kinosaal, hiigelköök roostetavate pliitide ja külmkambriga, aga ka kaks Soome "Kone" lifti. See kõik oli ette nähtud vähestele inimestele, sest kogu majas oli vaid kaheksa numbrit. (lk 47-48)
• Mirdza ja ema püsisid elus. Naised tegid mitmeid töid. Nad valmistasid telliseid ja lõikasid metsas puid. "Ma ei unusta iial üht tšekisti, kes pidevalt karjus, et on vaja töötada (Rabotatj nado!)." Ema vastas, et lastagu parem juba maha. "Teid maha lasta — noo ei!" vastas tšekist. "Mul on kuulist kahju. Seda läheb rindel tarvis. Teie kärvate niigi." Jutt oli õige, sest palju küüditatuid suri nälja või külma tõttu. Ema sai päevas ühe leivakääru, kuid tütar kui tugevam tööjõud kaks. Leivatükist turritasid välja õled. Surnutele ei jõutud haudu kaevata, need maeti niisama lumme. Kui kevadel lumi sulas, sõid sead laibad ära. (lk 51)
• Väga lihtne on seletada, miks nõukogude ajal oli osa teid paremas korras. Kui tähtsad tegelased lendasid Moskvast Riiga, soovisid nad kiiresti jõuda Jūrmala sanatooriumidesse. Seepärast ehitatigi kiirtee, mida rahvas sileduse tõttu hakkas kutsuma "seitse minutit Ameerikas". Samasugune magistraal viis ka ida poole, sest turistid soovisid kähku näha Liivimaa Šveitsi, Sigulda kaunist loodust. Ka Riiast lõunasse viis 20 kilomeetri pikkune kiirtee, mis lõppes mõni kilomeeter pärast Salaspilsi koonduslaagri kohale rajatud mälestusmärki. See oli turistidele kohustuslik külastusobjekt. Et välisturiste mujale ei lastudki, pidi neile jääma mulje, et vähemalt teed on meil head. (lk 60)
• Peterburi arhiivis on tallel üks dokument, mis tõendab, et Venemaal oli merevaik kõrgelt hinnas. See on vanne, mille XIX sajandi alguses andis üks läti kalur. Ta tõotab Jumala nimel, et on ustav kõikvõimsale imperaatorile ja paneb hästi tähele tuuli ja ilmastikuolusid, otsides suvel ja talvel, päeval ja öösel merevaiku. Ta lubab säilitada puhta südametunnistuse, ei jäta saagist midagi endale ega lase ka kodurahval, naisel ega lastel midagi näpata, vaid annab kogu merevaigu valitsejale ausalt üle. (lk 62)
• Teise kirikuga seoses räägivad liepājalased võitlusest eelmisel sajandivahetusel, kui venestamise käigus taheti linnasüdamesse ehitada õigeusu katedraali. Selle mõtte vastased jõudsid viimasel minutil kasutada isemoodi relva: täpselt kiriku jaoks mõeldud kohale ehitasid nad avaliku käimla ning kirikut ei saanud rüvetatud kohale ehitada. Ja nii kerkiski Baltikumi kõrgeim ortodoksi katedraal hoopis sõjasadamasse. (lk 64)
• Nüüdseks on metsad, maa ja muu kinnisvara antud tagasi õigetele omanikele. Kuid igaüks võib minna oma, naabri või riigimetsa. Väga harva kohtame silti "Eravaldus. Sissesõit keelatud". Läti teedel sõidavad alatasa suured palgikoormad. Puitu veetakse välismaale paberipuuks, kuid seda töödeldakse ka kohapeal: laudadeks, vineeriks, mööbliks. Mets on suur tuluallikas. Paljudele on see taevast sadanud kingitus ja seepärast tehakse metsale tihti liiga — raiutakse arutult ja ka raha kulutatakse arutult. (lk 67)
• Sageli kasvab läti aedades lõhnav kuslapuu, mida nimetatakse saksapäraselt "magusaks armastuseks". Et see roniks üles, on tarvis tuge. Mai lõpus või juuni algul õitseb põõsas kreemikate õitega, levitades ümbruses magusat lõhna. "Magus armastus" kasvab ka minu aias. Mäletan, et selle tõid vanemad kaasa liivi küladest. Meie põõsas kiratseb juba 34 aastat, ehkki õitseb igal suvel. Me hooldame ja väetame seda, lõikame ära kuivanud oksad. Siiski ei edene see meie aia võõras pinnases, kus liivane muld on läbi kasvanud sirelite ja mändide juurtest. (lk 97)