Hea uus ilm

"Hea uus ilm" ("Brave New World", 1931) on inglise kirjaniku Aldous Huxley antiutoopiline ulmeromaan. Raamatu teemaks on autori visioon kauges tulevikus võimutsevast totalitaarsest olmeparadiisist, kus üksikisik on pisenenud sotsiaalselt ja bioloogiliselt determineeritud ühiskonnarakukeseks.

Eesti keeles on raamat ilmunud kahes tõlkes:

Henno Rajandi, Tallinn: Eesti Raamat, 1989;
Ragne Kepler, Tallinn: Rahva Raamat, 2018.

Tsitaadid teosest

Henno Rajandi tõlge (2008)

Tsitaadid teosest Aldous Huxley "Hea uus ilm". Tõlkinud Henno Rajandi, Tallinn, Tänapäev, 2008.

Tõmp hall hoone, ainult kolmkümmend neli korrust. Peasissekäigu kohal sõnad KESK-LONDONI HAUDEJAAM JA REFLEKSIKUJUNDUSKESKUS ning kilbikujulisel alusel Maailmariigi deviis KOLLEKTIIVSUS, IDENTSUS, STABIILSUS. Alumise korruse hiiglasuure saali aknad avanesid põhjakaarde. Hoolimata südasuvest klaasi taga, hoolimata ruumis endas valitsevast troopikakuumusest kumas akendest kalki lahjat valgust, mis näljaselt otsis mõnd volditud rüüs muuseumiskupltuuri, mõnd akadeemilist judinatekitajat, aga leidis ainult laboratooriumiklaasi, niklit ja kõledalt läikivat portselani. Talvisusele vastav talvisus. Töötajad kandsid valgeid kitleid, kõigil olid laibakarva kummikindad käes. Valgus oli jäine, surnud, kummituslik. Üksnes mikroskoopide kollastelt torudelt kiirgas vastu natuke rikkamat ja elavamat ollust, mis kattis lihvitud silindreid nagu või, üks rammus vööt teise kõrval, mööda töölaudade pikka rida. (lk 7)
Sest mingi üldine ettekujutus on muidugi vajalik, kui nad tahavad oma tööd arukalt teha – aga samas, kui neist tahetakse teha häid ja õnnelikke ühiskonnaliikmeid, peab üldpilt jääma võimalikult pealiskaudseks, sest voorus ja õnn, nagu igaüks teab, toitub just üksikasjadest, üldistus aga on vältimatu intellektuaalne pahe. Ühiskonna selgrooks pole mitte filosoofid, vaid pildiraaminikerdajad ja margikogujad. (lk 8)
“Kallis noormees!“ Direktor keeras kannapealt küsija poole. „Kas te siis ise ei mõista?“ Ta tõstis käe; näoilme muutus pühalikuks. „Bokanovsky menetlus on üks ühiskondliku stabiilsuse põhilisi tegureid.“

Ühiskondliku stabiilsuse põhiline tegur.

Standardiseeritud mehed ja naised; ühtlaste partiidena. Üheainsa bokanovskeeritud muna produktidest saab terve väikese vabriku personali. (lk 11)

[Haudejaama ja Refleksikujunduskeskuse direktor]: ““Kollektiivsus, Identsus, Stabiilsus.“ Suured sõnad! Kui me suudaksime piiramatult bokanovskeerida, oleks kogu probleem lahendatud.“

Lahendatud standardsete gammade, muutumatute deltade, ühetaoliste üpsilonide läbi. Miljonite kaupa identseid mitmikuid. Viimaks ometi leiaks masstootmise printsiip rakendust bioloogias. (lk 11)

[Henry Foster] Ta hõõrus käsi. „Sest iseenesest mõista me ei rahuldunud paljalt embrüote väljahaudumisega – sellega saab iga lehm hakkama. Me tegeleme ka ettemääramise ja refleksikujundusega. Me väljastame beebid sotsialiseeritud inimolenditena, näiteks alfadena või üpsilonidena, tulevaste kanalisatsioonitöölistena või tulevaste...“ Ta pidi äärepealt ütlema „tulevaste maailmakontrolöridena,“ aga sai sõnasabast kinni ja ütles selle asemel „tulevaste haudejaamadirektoritena“. (lk 17)
“Ja selles peitubki õnne ja vooruse saladus,“ ütles direktor filosoofiliselt vahele. „Inimene peab armastama seda, mida on sunnitud tegema. Sellega ongi kogu refleksikujunduse lõppeesmärk – panna inimesed oma vääramatut sotsiaalset saatust armastama.“ (lk 19)
Ja mida inimene on ühendanud, seda ei suuda loodus enam eales lahutada. (lk 25)
Nurmenukkudel ja maastikel, nagu ta [direktor] märkis, on üks suur puudus: nad ei maksa midagi. Loodusearmastus ei aita ühtki vabrikut käigus hoida. Siis otsustati loodusearmastus ära kaotada – vähemalt madalamates klassides; otsustati loodusearmastus ära kaotada, ent säilitada transpordikasutamise tung. Sest loomulikult oli hädasti vaja, et nad endist viisi maal käiksid, kuigi see neile vastik oli. Probleem seisnes selles, kuidas leida transpordi koormamiseks mingi majanduslikult arukam motiiv kui tühipaljas kiindumus nurmenukkudesse ja loodusmaastikesse. Ja niisugune motiiv ka leiti.

“Me kujundamine massides vaistlikku vastumeelsust vaba looduse vastu,“ jätkas direktor. „Aga samal ajal arendame reflektiivset kiindumust kõigisse spordiharrastustesse vabas looduses ja ühtlasi hoolitseme, et kõik need vabaõhu spordiharrastused nõuaksid hästi keerukat varustust. Nii et nüüd nad kasutavad peale transpordi veel vastavaid tööstuskaupu. Sellepärast ka need elektrišokid.“ (lk 26-27)

Tekkis piinlik vaikus. Mõnigi poiss punastas. Oluline, ent sageli väga peen vahe roppuse ja puhta teaduse vahel polnud neile veel selge. (lk 27)
“Ühesõnaga, vanemad olid isa ja ema,“ tegi direktor kokkuvõtte. Roppus, mis oli tegelikult teadus, lajatas keset poiste häbelikku vaikimist. „Ema,“ kordas direktor valjusti, et teadus kuulajateni jõuaks, ja jätkas siis toolikorjule nõjatudes tõsisel toonil: „Ma tean, et need on ebameeldivad faktid. Aga ajaloolised faktid enamasti ongi ebameeldivad.“ (lk 27)
Meie Issand Ford – või Meie Issand Freud, nagu ta end mingil läbinähtamatul põhjusel alati tavatses nimetada, kui ta psühholoogilised küsimused kõne alla võttis – Meie Issand Freud oli esimene, kes paljastas perekonnaelu õudseid ohte. Maailm oli täis isasid ja seepärast täis viletsust; täis emasid – ja seepärast täis kõikvõimalikku loomuvastasust sadismist kasinuseni; täis vendi, õdesid, onusid, tädisid – tulvil nõdrameelsust ja enesetappu. (lk 41)
“Ent igaüks kuulub igaühele,“ lõpetas ta [Mustapha Mond], tsiteerides hüpnopeedilist vanasõna. (lk 42)
“Stabiilsus,“ ütles kontrolör. „Stabiilsus. Tsivilisatsioon pole ilma sotsiaalse stabiilsuseta võimalik. Ja sotsiaalne stabiilsus pole võimalik ilma individuaalse stabiilsuseta.“ Ta hääl kõlas nagu pasunahüüd. Tudengid kuulatasid, tundsid end suurematena, süda soojenes. (lk 44)
Rattad peavad pöörlema, aga nad ei tohi pöörelda omasoodu. Peab olema inimesi, et nende eest hoolitseda, niisama püsivaid inimesi kui rattad oma telgedel, arukaid inimesi, sõnakuulelikke inimesi, kes on tasakaalukad oma rahulolus. (lk 44)
“Stabiilsus,“ sisendas kontrolör. „Stabiilsus. Esmane ja ülim vajadus. Stabiilsus. Temast sünnib kõik see.“ (lk 44)
[Mustapha Mond:] “Inglismaal keelati unesõpetus koguni ära. Seal võimutses niinimetatud liberalism. Parlament, kui te teate, mis asi see on, võttis vastu sellekohase seaduse. Dokumentaalsed tõendid on tänapäevani säilinud. Kõned inimisiksuse vabadusest. Vabadus olla ebatõhus ja õnnetu. Vabadus olla ümmargune pulk kandilises augus.“ (lk 48)
[Mustapha Mond:] “Valitsejate asi on istuda, mitte kiskuda. Valitsetakse ajude ja tagumendi, mitte iial rusikate abil. Oli kunagi niisugune asi nagu üldine tarbimiskohustus.“ (lk 50)
[Fanny:] „Parem uhiuus kui vana parandus; parem uhiuus...“ (lk 53)
[Bernard Marx:] „Nagu lihakäntsakas, lihtsalt nagu lihakäntsakas.“ (lk 53)
“Kõik inimesed on füüsilis-keemiliselt võrdsed,“ poetas Henry mõttetera. „Pealegi on isegi üpsilonide tööpanus vältimatult vajalik.“

“Isegi üpsilon...“ Leninale meenus äkki üks juhtum varasest koolipõlvest, kui ta öösel üles ärkas ja sai esimest korda teadlikuks sosinast, mis oli kummitanud kõigis ta unenägudes. Jälle nägi ta kuuvalgusevööti, väikeste valgete voodite rida, kuulis taas seda mahe-mahedat häält, mis ütles (sõnad püsisid mälus, nad polnud ununenud, neid ei saanudki unustada pärast nii paljusid ööpikkusid kordamisi): „Igaüks töötab igaühe jaoks. Igaüks on hädavajalik. Isegi üpsilonid on kasulikud. Me ei tuleks ilma üpsilonideta toime. Igaüks töötab igaühe jaoks. Igaüks on hädavajalik...“ (lk 71-72)

Vestelda? Millest? Jalutada ja vestelda – see oli küll väga imelik viis õhtut veeta. (lk 85)
“Kuidas ma võin?“ kordas Bernard mõtlikult, hoopis teisel toonil. „Ei, tõeline probleem on muus: millest see tuleb, et ma ei või, ehk pigem – sest lõppude lõpuks tean ma täitsa hästi, miks ma ei või – probleem on pigem selles, mis tunne oleks, kui ma võiksin, kui ma oleksin vaba, oma refleksikujundusest orjastamata.“

[Lenina Crowe:] „See, mis sa räägid, Bernard, on lihtsalt kohutav.“

„Kas sina ise ei tahaks vaba olla, Lenina?“

[Lenina Crowe:] „Ma ei mõista, millest sa räägid. Ma olengi vaba. Mul on vabadus elada imekaunist elu. Tänapäeval on kõik õnnelikud.“ (lk 87)

“Põgenemine on võimatu,“ kordas kuraator, surudes ta käeviipega toolile tagasi. Ja kuna külastusluba oli veel viseerimata, ei jäänud Bernardil muud üle kui sõna kuulata. „Need, kes on reservaadis sündinud – ja pidage meeles, armas noor daam,“ lisas ta nilbe irvitusega Lenina poole vaadates ja häält sündmatuks sosinaks tasandades, „pidage meeles, et reservaadis lapsed ikka veel sünnivad, jah, sõna otseses mõttes sünnivad, nii tülgastav kui see ka tundub...“ (lk 96)
“Jah, selles asi ongi.“ [Metslane] Noormees noogutas. „Kui sa oled teistsugune, siis oled vältimatult üksildane. Nad on sinu vastu julmad.“ (lk 127)
Nii möödusid päevad. Edu hurm lõi Bernardile sisinal pähe. Ja selline sündmustekäik lepitas teda maailmaga (nagu iga hea uimastusvahend peabki tegema), maailmaga, millele tal siiamaani oli paljugi ette heita. Kuivõrd maailm tema tähtsust tunnustas, oli ta maailmakorraga rahul. Kuid ehkki edu teda lepitas, keeldus ta siiski loobumast õigusest seda maailmakorda kritiseerida, sest kritiseerides tundis ta oma tähtsust veelgi tõusvat, tundis end suuremana. Pealegi uskus ta siiralt, et on, mida kritiseerida. (Samal ajal aga nautis ta niisama siiralt oma edu ja kõigi tüdrukute kättesaadavust, keda ta vähegi ihaldas.) Kõigi nende inimeste ees, kes Metslase pärast tema ümber lipitsesid, uhkeldas ta varjamatu erimeelsusega. Teda kuulati viisakalt, aga selja taga vangutasid inimesed pead. „See noormees lõpetab veel halvasti,“ ennustasid nad, uskudes oma ennustusse seda kindlamalt, et nad kavatsesid aja jooksul selle halva lõpu eest isiklikult hoolitseda. (lk 146)
Meestele tegi viha, et olid asja eest, teist taga nii viisakalt käitunud selle tühise vennikesega, kellel oli pealegi halb kuulsus ja ketserlik maailmavaade. Mida kõrgemal positsioonil nad ühiskondlikus hierarhias seisid, seda pahasemad nad olid. (lk 160)
Bernardi karjääri tähetund oli muutunud elu suurima alanduse hetkeks. (lk 162)
Üks sõbra peamisi funktsioone ongi kanda (leebemas ja sümboolsemas vormis) karistusi, millega me meelsasti nuhtleksime oma vaenlasi, ent ei suuda!
“Milline õnn,“ mõtles ta [Mustapha Mond], „ kui poleks tarvis kogu aeg mõelda õnne peale!“ (lk 164)
“Peaaegu kõigile. Mina olen üks väga väheseid erandeid. See on nimelt keelatud raamat. Aga kuna mina ise annan siin seadusi, võin ma neid ka rikkuda. Ja karistamatult, mr Marx,“ lisas ta [Mustapha Mond] Bernardi poole pöördudes. „Mida teie vist küll endale lubada ei saa.“

Bernard vajus veelgi sügavamasse masendusse.

“Aga miks see keelatud on?“ küsis Metslane. Ülevoolavas rõõmus, et on kohanud inimest, kes tunneb Shakespeare'i, unustas ta viivuks kõik muu.

Kontrolör kehitas õlgu. “Sest see on vana. Siin peitub peamine põhjus. Meil pole siin vanu asju vaja.”

”Isegi kui nad on ilusad?”

”Eriti veel siis, kui nad on ilusad. Ilu on ligimeelitav ja me ei taha, et inimesed laseksid end vanadest asjadest ligi meelitada. Meie tahame, et neile meeldiksid uued.” (lk 201-202)

[Mustapha Mond:] “Sellepärast, et meie maailm ei ole Othello maailm. Te ei saa ehitada uusi automudeleid, kui pole terast, ja te ei saa luua tragöödiaid, kui pole ühiskondlikku ebastabiilsust. Maailm on nüüd tasakaalus. Inimesed on õnnelikud; nad saavad, mis nad tahavad, ja nad ei taha iial midagi, mis pole kättesaadav. Nad on jõukad; neid ei ähvarda ohud; nad pole iialgi haiged; nad ei karda surma; nad on õndsas teadmatuses kirgedest ja raugaeast; nende elu ei tee kibedaks emad ega isad; neil pole naisi ega lapsi ega armukesi, kes tugevaid tundmusi ärataksid; nende refleksid on kujundatud selliselt, et nad tahes-tahtmata käituvad nii, nagu nad peavad käituma, ja kui miski läheb viltu, on alati käepärast soma. Teie aga võtate kätte ja viskate selle vabaduse nimel aknast välja, mr Metslane. Vabaduse nimel!” Ta hakkas naerma. “Lootes, et deltad teavad, misasi on vabadus. Ja tagatipuks ootate veel, et nad “Othellost” aru saavad. No mõelge ise!”

Metslane vaikis pisut aega. “Aga “Othello” on sellegipoolest hea,” jonnis ta, “Othello” on parem kui need tundlustükid.”

”Muidugi on parem,” nõustus kontrolör. “Aga see on hind, mida me peame stabiilsuse eest maksma. Tuleb valida: kas õnn või see, mida inimesed vanasti nimetasid kõrgeks kunstiks. Meie tõime ohvriks kõrge kunsti. Meil on selle asemel tundlused ja lõhnaorel.” (lk 203)

”Tal on tegelikult õigus,” ütles Helmholtz süngelt, “sest see ongi hullu jutt. Kirjutada, kui sul pole midagi öelda...” (lk 204)
”Muidugi jääb igaüks meist eluks ajaks pudelisse,” jätkas kontrolör mõtlikult. “Aga kui me juhtumisi oleme alfad, on meie pudelid suhteliselt võttes hiiglasuured.” (lk 205)
[Mustapha Mond:] “Vaba aja pikendamine kolme ja poole tunni võrra ei osutunud mingiks õnneallikaks, veel enam, inimesed tundsid vajadust sellest vabadusest puhkust võtta. Leiutiste Valitsuses on virnade viisi ettepanekuid tööjõudu säästvate menetluste rakendamiseks, neid on tuhandeid.” (lk 206-207)
[Mustapha Mond:] “Meie ei taha muudatusi. Igas muudatuses peitub teatav oht stabiilsusele. See on veel üks põhjus, miks me nii tõrksalt rakendame uusi leiutisi. Iga avastus puhta teaduse vallas on potentsiaalselt õõnestav; isegi teadust tuleb vahel kohelda kui võimalikku vaenlast. Jah, isegi teadust.” (lk 207)
”Jah,” ütles Mustapha Mond. “Ka see on niisugune ala, kus tuleb stabiilsuse eest maksta. Mitte ükski kunst pole õnnega kokkusobimatu; ka teadus. Teadus on ohtlik; me peame teda suurima hoolega ketis hoidma, suukorv peas.” (lk 207)
”Seda küll, aga mis sorti teadusest on jutt?” küsis sarkastiliselt Mustapha Mond. “Teie pole teaduslikku koolitust saanud ja järelikult ei oska otsustada. Mina olin omal ajal üsna hea füüsik. Liiga hea – küllalt hea taipamaks, et kogu meie teadus on lihtsalt dogmaatilisel kokandusteoorial põhinev kokaraamat, milles keegi ei tohi kahelda, ja hulk retsepte, mida tohib kasutada üksnes ülemkoka eriloal. Praegu olen ma ise ülemkokk, aga kord olin ma uudishimulik kokapoiss.” (lk 208)
[Mustapha Mond:] “Kõik need inimesed on ühel või teisel põhjusel muutunud nii iseteadlikeks individualistideks, et nad enam ühisellu ei sobi. Keegi neist pole dogmaatilise õpetusega rahul, kõigil on oma iseseisvad ideed. Ühesõnaga, igaüks, kes seal on, on keegi. Ma peaaegu kadestan teid, mr Watson.” (lk 209)
[Mustapha Mond:] “Õnn on karm isand – eriti veel teiste inimeste õnn. Kui sa oma refleksikujunduse poolest temaga tingimusteta ei nõustu, siis veel hoopis karmim isand kui tõde.” (lk 209)
[Mustapha Mond:] ”Kuid tööstuslik tsivilisatsioon on võimalik ainult siis, kui mingit enesesalgamist ei ole. Kõigi soovide rahuldamine hügieeni ja majanduse poolt seatud vältimatute piirideni. Vastasel korral jääksid rattad seisma.” (lk 218)
[Mustapha Mond:] ”Aga kasinus eeldab kirge, kasinus eeldab neurasteeniat. Ja kirg ning neurasteenia tähendavad ebastabiilsust. Ja ebastabiilsus tähendab tsivilisatsiooni lõppu. Te ei saa tagada tsivilisatsiooni püsimist ilma rohkete hõrkude pattudeta.” (lk 218)
Metslane noogutas, kulm kipras. “Te saite neist lahti. Jah, seda võib teist uskuda. Te saate kõigest ebameeldivast lahti, selle asemel et neid taluma õppida.” (lk 220)
Aeglaselt, väga aeglaselt, nagu kaks pikaldast kompassinõela pöördusid jalalabad päripäeva; põhja, kirdesse, itta, kagusse, lõunasse, edelasse; peatusid siis ja pöördusid mõne sekundi pärast niisama pikkamisi vastupäeva; edelasse, lõunasse, kagusse, itta... (lk 237)

Ragne Kepleri tõlge (2022)

Tsitaadid teosest Aldous Huxley "Hea uus ilm". Tõlkinud Ragne Kepler, Tallinn, Rahva Raamat, 2022.

Hall masajas hoone, kõigest kolmkümmend neli korrust. Peasissepääsu kohal sõnad KESK-LONDONI HAUDE- JA KOHANDAMISKESKUS, selle all vapil Maailmariigi lipukiri ÜHTSUS, IDENTSUS, STABIILSUS.

Alumise korruse üüratu ruumi aknad vaatasid põhja poole. Hoolimata suvest akende taga, hoolimata suure saali troopilisest lämbusest valitses kõledus, akendest kumav kalk kahkjas valgus otsis ahnelt mõnd rüütatud kuju, mõnd kaamet akadeemilist pelutajat, leidis aga üksnes kiiskavat portselani, klaasi ja niklit täis trööstitu labori. Kõledus mõjus kõledalt. Töötajail olid üll valged ürbid, käes koolnukarva kummikindad. Valgus oli jäine, elutu, tontlik. Vaid töölaudadel pikas tihedas reas kõrvuti mikroskoopide kollastest tuubustest paistis rammusat elusat ollust, mis täitis läikivaid torusid nagu või. (lk 7)

- COMMUNITY, IDENTITY, STABILITY.
Sest kui nad sisukalt tööd teha tahtsid, pidi neil mingi üldpilt olema – ehkki võimalikult üldine, et neist saaksid tublid ja õnnelikud ühiskonnaliikmed. Sest nagu igaüks teab, soodustavad üksikasjad tublidust ja õnnelikkust, üldistamine on aga vaimselt kahjulik. Ühiskonna selgroogu ei moodusta filosoofid, vaid margikogujad ja detailide freesijad. (lk 8)
“Kulla noormees!“ Direktor pöördus järsult noormehe poole. „Kuidas te ei mõista? Kuidas te ei mõista?“ Ta tõstis käe, nägu omandas pühaliku ilme. „Bokanovsky protseduur on üks peamisi sotsiaalse stabiilsuse tagatisi!

Peamisi sotsiaalse stabiilsuse tagatisi.

Ühtsed partiid standardseid mehi ja naisi. Ühestainsast bokanovskitud munarakust oli võimalik saada kogu väikese ettevõtte personal. (lk 11-12)

- Bokanovsky's process is one of the major instruments of social stability!
[Haude- ja Kohandamiskeskuse direktor]: „Ühtsus, identsus, stabiilsus.“ Tähenduslikud sõnad. „Kui me suudaksime piiramatult bokanovskida, oleks probleem lahendatud.“

Lahendatud standardsete gammade, erinevusteta deltade, ühetaoliste üpsilonide abil. Miljonid identsed isendid. Viimaks ometi on bioloogiline masstoodang võimalik. (lk 12)

[Henry Foster] Ta hõõrus käsi. Arusaadavalt ei rahuldu nad üksipäinis embrüote väljahaudumisega, millega saab hakkama iga lehm.

“Me ka määrame neile ette saatuse ja kohandame nad selleks. Meie imikud väljutatakse sotsialiseeritud inimestena, alfade ja üpsilonidena, tulevaste reoveekäsitlejatena või tulevaste...“ Ta pidi juba ütlema „tulevaste maailmakontrolöridena“, aga parandas end, öeldes selle asemel „tulevaste haudekeskuste direktoritena.“ (lk 18)

“Õnne ja tubliduse saladus ongi selles,“ torkas direktor õpetavalt vahele, „ et armastada seda, mida peab tegema. Kogu kohandamise mõte on panna inimesi oma vältimatut sotsiaalset staatust nautima.“ (lk 21)
Mida inimene on ühte pannud, ei saa loodus lahutada. (lk 27)
Nurmenukkude ja maastikega on see suur häda, selgitas ta, et need on väärtusetud. Loodusarmastus ei hoia töös ühtki tehast. Siis otsustati loodusearmastus likvideerida, vähemalt madalamate klasside hulgas. Likvideerida loodusearmastus, aga säilitada tahe kasutada transporti. Sest mõistagi oli tähtis, et nad maal edasi käiksid, isegi kui neile seal ei meeldinud. Häda oli selles, kuidas leida transpordi kasutamiseks mingi majanduslikult arukam põhjus kui pelk nurmenuku- ja loodusearmastus. Ja see leiti.

“Me kohandame massid loodust vihkama,“ jätkas direktor, „aga samas kõiki välispordialasid armastama.ühtlasi kanname hoolt, et kõik välispordialad vajaksid keerulisi vahendeid. Nii et nad kasutaksid lisaks transpordivahenditele tööstuskaupa. Seetõttu ka elektrišokid.“ (lk 28)

Tekkis kohmetu vaikus. Mõnigi noormees punastas. Nad polnud veel omandanud oskust teha olulist, ehkki tihti väga habrast vahet nilbuse ja puhta teaduse vahel. (lk 28-29)
“Lühidalt,“ võttis direktor kokku, „vanemad olid isa ja ema.“ Nilbus, mis oli tegelikult teadus, paiskus mahapööratud pilkudega vaiksete poiste vahele nagu pauk. „Ema,“ kordas direktor valjusti, noori teadusega harjutades. Ja toolikorjule nõjatudes ütles tõsiselt: „Ma tean, et need on ebameeldivad faktid. Aga ajaloolised faktid ongi valdavalt ebameeldivad.“ (lk 29)
Auline Ford – või Auline Freud, nagu ta end mingil käsitamatul põhjusel nimetas, kui psühholoogilistel teemadel sõna võttis – Auline Freud oli esimene, kes perekonnaelu kohutavaid ohtusid paljastas. Maailm oli tulvil isasid – ja seeläbi viletsust; tulvil emasid ja seeläbi tulvil perverssusi alates sadismist kuni sugulise karskuseni; täis vendi, õdesid, onusid, tädisid – täis hullust ja suitsiide. (lk 44)
“Aga kõik kuuluvad kõigile,“ võttis ta [Mustapha Mond] kokku, tsiteerides hüpnopeedilist vanasõna. (lk 45)
- Every one belongs to every one else.
“Stabiilsus,“ ütles kontrolör. „Stabiilsus. Ükski tsivilisatsioon ei püsi ühiskondliku stabiilsuseta. Ühiskondlik stabiilsus pole võimalik individuaalse stabiilsuseta.“ Ta hääl kõlas nagu pasunahüüd. Nad tundsid seda kuulates end vägevamalt, tulisemalt. (lk 47)
- No civilization without social stability.
Rattad peavad järjepanu pöörlema, aga neid ei saa omapäi jätta. Peab olema inimesi, kes neid hooldavad, inimesi, kes on sama kindlad kui rattad oma teljel, kaine mõistusega inimesi, kuulekaid inimesi, rahulolevaid inimesi. (lk 48)
“Stabiilsus,“ rõhutas kontrolör, „stabiilsus. Õrgne ja ülim vajadus. Stabiilsus. Sellest lähtub kõik muu.“ (lk 48)
[Mustapha Mond]: „Unes õpetamine oli Inglismaal lausa keelatud. Seal võimutses miski, mida nimetati liberalismiks. Parlament, kui te teate, mis asi see on, võttis vastu sellekohase seaduse. Protokollid on säilinud. Kõned kodanikuvabaduse teemal. Vabadus olla ebaefektiivne ja õnnetu. Vabadus mitte kuhugi täpselt sobituda.“ (lk 52)
[Mustapha Mond]: „Valitsuse töö on istuda, mitte kiskuda. Valitsetakse aju ja tagumiku, mitte kunagi rusikatega. Kunagi oli näiteks tarbimiskohustus.“ (lk 55)
- Government's an affair of sitting, not hitting.
[Fanny:] „Parem uus kui parandus; parem uus kui parandus...“ (lk 58)
[Bernard Marx:] „Nagu lihakäntsakas, lihtsalt lihakäntsakas.“ (lk 59)
“Kõik inimesed on füüsikalis-keemiliselt võrdväärsed.“ sõnas Henry paatoslikult. „Pealegi on isegi üpsilonidel oma asendamatu panus.“

“Isegi üpsilonid...“ Korraga meenus Leninale juhtum, kui ta väikse koolitüdrukuna oli keset ööd üles ärganud ja esimest korda saanud teadlikuks sosinast, mis teda ööst öösse unes saatis. Ta nägi uuesti kuuvalgust, väikeste valgete voodite rivi, kuulis taas toda õrna, õrna häält, mis ütles (need sõnad olid talle öödepikkusest kordamisest unustamatult mällu sööbinud: „Igaüks töötab teiste heaks. Mitte keegi pole ülearune. Isegi üpsilonid on vajalikud. Me ei saaks üpsilonideta hakkama. Igaüks töötab teiste heaks. Mitte keegi pole ülearune...“ (lk 80)

- Everyone works for every one else. We can't do without any one.
[Lenina:] “Vestelda? Et tea millest?“ Jalutada ja vestelda – päris imelik viis, kuidas pärastlõunat veeta. (lk 95)
“Kuidas ma võin?“ kordas Bernard mõtlikult hoopis teisel toonil. „Ei, tegelik probleem on see: miks ma ei või, või pigemini – kuna ma tean üsna hästi, miks ma ei või – mis tunne oleks, kui ma võiksin, kui ma oleksin vaba – kohandamisest orjastamata.“

[Lenina:] „Sa räägid hirmsaid asju, Bernard.“

“Kas sina, Lenina, ei tahaks vaba olla?“

“Ma ei saa aru, mida sa öelda tahad. Ma olen vaba. Vaba, et elu nautida. Tänapäeval on kõik õnnelikud.“ (lk 97)

“Pole pääsu,“ kordas komandant, anes käega märku, et ta tagasi istuks. Kuna luba polnud veel tema allkirjaga kinnitatud, ei olnud Bernardil muud valikut kui kuuletuda. „Need, kes reservaadis sünnivad – ja pidage meeles, mu noor daam,“ lisas ta, himuralt Leninat kõõritades, ja kohatult sosistades, „pidage meeles, reservaadis lapsed sünnivad, jah, tõepoolest sünnivad nagu vanasti, nii jõle kui see paistabki...“ (lk 108)
“Just nimelt,“ noogutas noormees [Metslane]. „Kui olla erinev, pole üksildusest pääsu. Teistsuguse vastu ollakse julmad.“ (lk 144)
See sõna (sest „isa“ polnud niivõrd sündsusetu sõna – see ei olnud nii otseselt seotud tülgastava ja kõlbeliselt väärastunud sünnitamisega – lihtsalt labane, pigem skatoloogiline kui pornograafiline siivutus,) see koomiliselt nilbe sõna leevendas juba talumatuks muutuma hakkavat pinget. (lk 159)
Päevad möödusid. Edu hakkas Bernardile pähe ja selle käigus lepitas ta (nagu iga korralik joovastust tekitav vahend peakski tegema) maailmaga, mida ta senimaani oli pidanud mitmeti puudulikuks. Kuni maailm teda oluliseks pidas, oli asjade korraldusega kõik hästi. Aga ehkki edu teda lepitas, ei loobunud ta siiski korra kritiseerimise privileegist. Sest kritiseerimine tõstis tähtsustunnet, aitas tal end suuremana tunda. Pealegi uskus ta siiralt, et oli asju, mida kritiseerida. (Samal ajal nautis ta tõsimeeli edu ja seda, et sai iga tüdruku, keda tahtis.) Nende ees, kes talle Metslase pärast meeldida püüdsid, uhkeldas ta varjamatu ebakonventsionaalsusega. Ta kuulati viisakalt ära. Aga selja taga vangutati pead. "See noormees lõpetab halvasti," ütlesid nad seda suurema veendumusega, et nad ise kavatsesid, kui aeg küps, hoolitseda, et see halvasti lõpeks. (lk 165)
Mehed olid tulivihased, et neid oli selle viletsa maine ja ketserlike vaadetega tühise tüübiga viisakalt käituma petetud. Mida kõrgemal ametiredelipulgal keegi oli, seda sügavam oli tema nördimus. (lk 182)
Sellest, mis pidanuks olema Bernardi elu tipphetk, sai suurima alanduse hetk. (lk 185)
“Milline rõõm see oleks,“ mõtles ta [Mustapha Mond], „kui ei peakski õnnelikkuse peale mõtlema!“ (lk 186)
“Suurem osa ei teagi. Mina olen üks väheseid. Vaadake, see on keelatud. Aga kuna mina kehtestan seadusi, võin ma neid ka rikkuda. Karistamatult, härra Marx,“ lisas ta, pöördudes Bernardi poole. „Mida teie paraku endale lubada ei saa.“

Bernard vajus veel sügavamasse masendusse.

“Aga miks see keelatud on?“ küsis Metslane. Õhinas, et on kohanud inimest, kes on Shakespeare'i lugenud, oli ta hetkega kõik muu unustanud.

Kontrolör kehitas õlgu. „Peamiselt seepärast, et see on vana. Meil pole siin vanade asjadega midagi teha.“

“Isegi siis, kui need on ilusad?“

“Eriti sel juhul, kui need on ilusad. Ilu tõmbab ligi, aga me ei taha, et vanad asjad inimesi ligi tõmbaksid. Meie tahame, et inimestele meeldiksid uued asjad.“ (lk 231)

[Mustapha Mond:] „Sest meie maailm pole sama mis Othello maailm. Teraseta ei saa teha autosid – ja sotsiaalse ebastabiilsuseta ei saa luua tragöödiaid. Praegune maailm on stabiilne. Inimesed on õnnelikud. Nad saavad seda, mida tahavad, ja nad ei taha kunagi seda, mida nad ei saa. Neil pole majanduslikke muresid, nad on ohtude eest kaitstud, nad pole kunagi haiged, nad ei karda surma, nad on õndsas teadmatuses kirest ja vanadusest, neid ei vaeva emad ja isad, neil pole naisi ega lapsi, pole armukesi, kellesse nad võiksid kiinduda, nad on nii hoolega kohandatud, et lausa peavad käituma nii, nagu vaja. Kui miski peakski viltu minema, on alati olemas soma. Aga teie, härra Metslane, lähete ja viskate selle vabaduse nimel aknast välja. Vabaduse!'“ Ta naeris. „Arvata, et deltad teavad, mis asi on vabadus! Ja kõige tipuks loota veel, et nad „Othellot“ mõistaksid! Mida te veel ei taha, kulla noormees!“

Metslane vaikis viivu. „Ükskõik, „Othello“ on ikkagi hea. „Othello“ on parem kui need immersioonifilmid.“

“Muidugi on,“ nõustus kontrolör. „Aga selline on stabiilsuse hind. Tuleb valida, kas õnn või see, mida inimesed tavatsesid kõrgkunstiks nimetada. Oleme ohverdanud kõrgkunsti. Selle asemel on meil immersioonikinod ja lõhnaorelid.“ (lk 232-233)

- The world's stable now. People are happy; they get what they want, and they never want what they can't get.
”Aga tal on õigus,” ütles Helmholtz süngelt, “sest see ongi hullu jutt. Kirjutada, kui midagi öelda pole...” (lk 233)
”Muidugi jääme me kõik kogu eluks pudelisse,” jätkas kontrolör mõtlikult, “aga kui me oleme juhtumisi alfad, on meie pudelid hiigelsuured.” (lk 205)
[Mustapha Mond:] „Need kolm ja pool tundi lisandunud vaba aega olid kõike muud kui õnneallikas, nii et inimesed olid sunnitud sellest puhkama. Leiutamisbüroo on pungil kavasid, kuidas tööjõudu säästa. Neid on tuhandeid.“ (lk 237)
[Mustapha Mond:] „Me ei taha muudatusi. Iga muudatus kujutab endast ohtu stabiilsusele. See on veel üks põhjus, miks me nii kitsid oleme uusi leiutisi rakendama. Iga avastus puhta teaduse vallas on potentsiaalselt riigivastane. Mõnikord tuleb koguni teadust võtta kui võimalikku vaenlast. Jah, isegi teadust.“ (lk 237)
“Jah,“ ütles Mustapha Mond, „seegi on osa stabiilsuse hinnast. Õnnega ei käi kokku üksnes kunst, vaid ka teadus. Teadus on ohtlik, me peame seda ülima hoolikusega ketis ja suukorvis pidama.“ (lk 238)
- science is a public danger. As dangerous as it's been beneficent.
“Jah, aga millise teaduse?“ küsis Mustapha Mond sarkastiliselt. „Te pole saanud mingit teaduslikku ettevalmistust, nii et te ei mõista. Mina olin omal ajal kaunis hea füüsik. Liiga hea – piisavalt hea taipamaks, et kogu meie teadus on ainult kokaraamat, mille õigsuses keegi kahelda ei tohi ja kuhu tohib retsepte lisada ainult peakoka eriloal. Praeguseks olen ma peakokk. Aga kunagi olin ma uudishimulik kokapoiss.“ (lk 238)
[Mustapha Mond:] „Kõik need inimesed on ühel või teisel põhjusel osutunud liiga eneseteadlikeks individualistideks, et ühiskonnaellu sobituda. Nad pole rahul valitseva õpetusega, neil on oma sõltumatud ideed. Ühesõnaga, igaüks on seal omaette isiksus. Ma peaaegu kadestan härra Watsonit.“ (lk 239)
[Mustapha Mond:] „Õnn on karm isand – eriti teiste inimeste õnn. Kui inimest pole kohandatud sellega tingimusteta nõustuma, siis palju karmim kui tõde.“ (lk 240)
[Mustapha Mond:] „Aga industriaalne tsivilisatsioon on võimalik ainult enesesalgamiseta. Enesele kõige lubamine kuni tervishoiu ja tasuvuse seatud piirideni. Vastasel korral tekib seisak.“ (lk 250)
[Mustapha Mond:] „Aga suguline karskus tähendab pühendumist, suguline karskus tähendab nõrkust. Pühendumine ja nõrkus tähendavad ebastabiilsust. Aga ebastabiilsus tähendab tsivilisatsiooni lõppu. Tsivilisatsioon ei saa püsima jääda rohkete hõrkude pattudeta.“ (lk 250)
Metslane noogutas, kortsutades kulmu. „Saite neist lahti. Jah, see on nii teie moodi. Saada kõigest ebameeldivatest lahti, selle asemel, et õppida seda taluma.“ (lk 252)
Nagu kaks kompassinõela pöördusid labajalad aeglaselt, hästi aeglaselt päripäeva. Põhja, kirdesse, itta, kagusse, lõunasse, edelasse. Peatusid siis ja pöördusid mõne sekundi pärast aegamisi tagasi vastupäeva. Edelasse, lõunasse, kagusse, itta ... (lk 273)

Teose kohta

Tänapäeva inimene sarnaneb tegelikult Huxley kirjeldatud inimesega romaanis “Hea uus ilm”: hästi söönud, hästi riides, seksuaalselt rahuldatud, ometi ilma minata, eranditult kõigi kaasinimestega võimeline vaid kõige pealiskaudsemalt suhtlema, teda suunavad juhtlaused, mida Huxley nii löövalt on sõnastanud, nagu näiteks: “Kui inimene tunneb, siis ühiskond töötleb”, või “Tänasida pidusida ära lükka homse varna”, või kõige krooniks: “Tänapäeval on kõik õnnelikud.” Meie päevil koosneb inimese õnn “lõbust”. Lõbu seisneb rahulduses, mida saadakse kaupade, vaatamisväärsuste, toidu, jookide, sigarettide, inimeste, loengute, raamatute, filmide tarbimisest ja “sisseahmimisest” - kõik see tarvitatakse ära, neelatakse alla. Maailm on meie isude tohutu objekt — nagu üks suur õun, suur pudel või suur rind: me oleme imiku tasemel, igavesti ootel ja lootusrikkad - ometi alati pettunud.
Erich Fromm, "Armastuse kunst", tlk Ann Alari, 2. tr, 2006, lk 92

Aldous Huxley "Hea uus ilm" oleks Henry Fordi tehastes rügavatele töölistele vägagi päevakajalisena tundunud.
- Aro Velmet "Vikerkaar loeb. Atwoodi düstoopia teine tulemine" Postimees, 4. september 2020

Välislingid