Raamat

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Raamatud)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Tundideraamat 15. sajandi algusest
Adam Bernaert. Vanitas (u 1665)
David Teniers noorem. Kassikontsert. (17. saj)


Raamat on kogum köidetud paberilehti, millele on trükitud sõnad ja pildid, või selle elektrooniline taaskehastus.


  • Kes tapab inimese, tapab jumalasarnase mõistusega olendi; aga see, kes hävitab hea raamatu, tapab mõistuse enda, tapab nagu eos Jumala enda võrdkuju.
    • John Milton. Areopagitica. Kõne Inglise parlamendile piiramata trükivabaduse kaitseks. Tõlkinud Henno Rajandi. Loomingu Raamatukogu 1987 nr 36, lk 8


  • Raamat on peegel, kui ahv sinna sisse vaatab, siis ei saa talle sealt ju apostel vastu vaadata.
    • Ein Buch ist ein Spiegel, aus dem kein Apostel herausgucken kann, wenn ein Affe hineinguckt.
    • Georg Lichtenberg, Sudelbücher Heft E (215)


  • On edevus arvata, et headest raamatutest ei ole mingit kasu; me kujutame endale ainult ette, et teistele ei ole Epiktetosest nii suurt kasu kui meile. (lk 12)
  • Kehvi kirjanikke tuleks tundma õppida e n n e, häid pärast nende raamatute lugemist, et andestada esimestele nende raamatuid, ja teisi nende raamatutele. (lk 38)


  • Õpetaja valib endale õpilase, aga raamat ei vali oma lugejaid, kes võivad olla pahelised või rumalad.
    • Jorge Luis Borges. Raamatute kultusest. Tõlkinud Ruth Lias. Rmt: J. L Borges. Valik esseid. Vagabund 2000, lk 135-142
  • Müstikud kinnitavad, et ekstaasis ilmub neile ringkamber ja suur, katkematu tekstiga ringraamat, mis katab kogu ümbritsevat seina; aga nende tunnistused on kahtlased, nende sõnad segased. See ringikujuline raamat on Jumal. (lk 60)
  • Mulle ei tundu sugugi ebatõenäoline, et kuskil universumi riiulil on totaalne raamat. (lk 64)
    • Paabeli raamatukogu. J. L. Borges, "Hargnevate teede aed", tõlkinud Ott Ojamaa, Loomingu Raamatukogu 1972, nr 5/6


  • Hea raamat on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud.


  • Tavil, kes armastas raamatuid nii, et ta neid suudles või nurka virutas, vihastades nende nagu inimeste peale, oli võimatu mõista pentsikut lõbu: kuulata lugemist teise suu läbi, võõra intonatsiooniga ja kindlatel kellaaegadel nagu ametiskäimine või töötegemine.



  • Kirjastuste avaldamisplaanides on näha varasemast suuremat ettevaatlikkust, üritatakse vältida riske ja nii ilmubki rohkem kindla keskmise peale tehtud raamatuid, mille seas on hulk natse ja nõidu.
  • "Film ja kino võivad Duhameli järgi olla küll kultuuri abivahendid, kuid mitte milgi juhul kultuuri loojad. Raadiosaates voolab kõik kiiresti mööda. Valjuhääldajast tulevaid helisid ei saa kuidagi talletada. Raadio peaks olema huvi ärataja küsimustele lähenemiseks ja nendesse süvenemiseks raamatu kaudu. Kuid psühholoogiliselt on arusaadav, et inimene kergelt omandatud teadmisega ka kergelt rahuldub ja vaevalt oma huvi raamatu abil süvendama hakkab. /---/
Kuid filmi ja raadio tõttu raamat on praegu juba võitlevas asendis. Raamatut ähvardab tõsine oht 40—50 aasta kestel muutuda ainult väikese, valitud kultuurse publiku vahendiks. Laiad hulgad taganevad mugavaile ja kergemaile tehnilistele uusleidudele. Need aga ei ole kultuuri loovad tegurid.
Sellepärast on ülim aeg astuda võitlusse raamatu eest. Reklaam ja moodne müügitehnika ei päästa olukorda. "Vaim päästetakse vaimuga. Kirjutus kirjutusega, Sõna tuleb rakendada sõna päästmiseks.""
    • T. Varend, "Raamatul sünge tulevik?", Eesti Noorus, 11/1938
  • Lugesin kõike. Sel ajal oli ju nii, et raamatuid ilmus täpselt nii palju, et jõudsid nad kõik mitu korda läbi lugeda. [Astrid] Lindgren oli kindlasti üks mu lemmikuid. Eesti kirjanikest oli see Silvia Rannamaa. "Silja, päikesekiir ja maailm" (autor Silvia Truu – Mõnikord) oli selline hästi helge raamat, mis on mul meeles. "Kadri" ja "Kasuema" (autor Silvia Rannamaa – Mõnikord) olid muidugi kõike muud kui helged. Aga see õpetas hindama seda, mis sinu elus kõik siiski oli. Lugesin ka läbi kõik suurte raamatud, mida sain kodust kätte. Eriti suviti, kui ei olnud eriti midagi teha.
Mäletan, et lugesin Prantsuse kunstniku [Henri de] Toulouse-Lautreci elulugu, kui olin nii seitsme-kaheksa-aastane. See oli tohutu põnev raamat, aga sa poleks seda muidu ette võtnud, kui sul oleks olnud teha midagi muud põnevat. Parasjagu siis järelikult ei olnud. [Erich Maria] Remarque'i [teoseid] sai loetud umbes kümneaastaselt. Mihkel Mutil oli üks tore raamat «Französisch», mis rääkis tõusiklikkusest ühiskonnas. Kõike sai loetud, ka Nõukogude lastekirjandust. Meile oli maale nurka vedelema jäänud 1950ndatel välja antud Stalini-aegset lastekirjandust: "Vasjok Trubatšov ja sõbrad" – Ukraina partisanidest, "Paradiisilapsed" – Ameerika laste raskest elust ja nii edasi. See oli ka omamoodi huvitav lektüür, kuigi sellesse sai juba tollal allikakriitiliselt suhtutud.
  • Aga veelgi enam – vaadates lugemas või kirjutamas inimest, kes on täiel määral iseendaks saanud nagu Marju Lepajõe, võiks ehk tasapisi hakata tunnetama seda, kuidas koos temaga kõnelevad need tekstid, millega ta on end ümbritsenud – raamatud kõnelevad omavahel riiulites, see on ju täitsa kindel, eriti kui nad on nõnda hoolikalt valitud ja üksteisega seosesse paigutatud, nagu nad Lepajõe kodus olid, neile on isegi antud aega üksteisega harjuda, enne kui neid loetakse, "tõmmata", teiste teostega sidemeid luua.

Allikata tsitaadid[muuda]

  • Tuhanded... suudlevad raamatu kaant, vaatamata iial sisse.
  • Raamatutega on lugu nagu piigadega: kõige paremad ja väärikamad jäävad sageli kõige kauemini istuma. Kuid lõpuks tuleb siiski keegi, kes tunneb nad ära ja toob valguse kätte.


See raamat – kui ma ütskõrd ärä koole –
jääp minust pallu kavvemb elämä.


Vanasõnad[muuda]

  • Iga kord, kui avad raamatu, õpid paratamatult midagi juurde.
  • Hoidku Jumal mind nende eest, kes on lugenud vaid ühte raamatut.
  • Heast raamatust tehtud lühendus on igal juhul kehv lühendus.
  • Sellel, kes raamatu välja laenab, tuleks üks käsi maha raiuda. Sellel, kes raamatu tagasi viib, tuleks mõlemad käed maha raiuda.


Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel