451° Fahrenheiti

"451° Fahrenheiti" (1953) on ameerika kirjaniku Ray Bradbury düstoopiline hoiatusromaan hedonistlikust ja mõtlemisest loobunud tulevikuühiskonnast, kus raamatuid on hakatud põlgama ja põletama. Teos sai pealkirja paberi põlemistemperatuuri järgi Fahrenheiti skaalal (451° F ehk 233 °C).

Raamat ilmus eesti keeles 1959. aastal sarjas Loomingu Raamatukogu (nr 23/24) Hans Luige tõlkes. Sellest on ilmunud kordustrükid 1992, 2005 ja 2019.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: Ray Bradbury, "451° Fahrenheiti". Tõlkija: Hans Luik. Tallinn: Hea Lugu, 2019. ISBN: 9789949673858.

Põletamine oli nauding. Eriline nauding oli jälgida, kuidas asjad hävivad, kuidas nad mustaks tõmbuvad ja moonduvad. (lk 13)
[Clarisse McCellan:] "Ma olen seitsmeteistkümneaastane ja ma olen hull," ütles ta. "Minu onu räägib, et need kaks asja käivat alati koos. Ta ütles, et kui keegi küsib su vanust, siis ütle ikka, et oled seitsmeteistkümneaastane ja arust ära." (lk 17)
[Guy Montag:] "Meil on tore töö. Esmaspäeval põleta Millayd, kolmapäeval Whitmanit, reedel Faulknerit, põleta tuhaks ja siis põleta ära tuhk. See on meie kutsealane juhtlause." (lk 18)
[Clarisse:] "Ei midagi, mu ema, isa ja onu istuvad lihtsalt koos ja vestlevad. See on veel haruldasem nähtus kui jalakäimine. Minu onu istus veel kord vangis – kas ma ei rääkinud teile? - jalakäimise eest. Oo, me oleme väga omapärased inimesed." (lk 20)
"Mida?" küsis Montag oma teiselt minalt, alateadvuses peituvalt idioodilt, kes mõnikord väljub tahte, harjumuste ja teadvuse kontrolli alt ning vatrab jumal teab mida. (lk 21)
Inimesed sarnanevad enamasti – Montag otsis võrdlust ja leidis selle oma tööalalt – tõrvikutega, mis leegitsevad niikaua, kuni nad kustuvad. Kui harva võtavad teiste inimeste näod vastu ja heidavad tagasi meie oma ilme, meie oma kõige südamelähedasema, väreleva mõtte! (lk 21)
[Guy Montag:] "Meid on liiga palju," mõtles ta. "Meid on miljardeid, ja seda on liiga palju. Keegi ei tunne kedagi. Võõrad inimesed tulevad ja tarvitavad su kallal vägivalda. Võõrad tulevad ja lõikavad sul südame seest. Võõrad tulevad ja võtavad ära su vere. Jumal küll, kes need mehed olid? Ma ei ole neid kunagi varem näinud!" (lk 26)
[Clarisse'i onu:] "See on lõppude lõpuks äravisatavate taskurätikute ajastu. Nuuska inimesesse nina, kägarda ta kokku, viska minema, võta teine, nuuska, kägarda, viska minema. Igaühte võib teisega ära vahetada. Kuidas sa saad oma kodulinna jalgpallimeeskonda hüüetega ergutada, kui sul ei ole isegi mängude kava ja sa ei tea ühegi mängija nime?" (lk 28)
[Clarisse:] "Arvan, et see on tänavu viimane võilill. Ma poleks uskunud, et leian selle murult nii hilisel aastaajal. Kas te olete kunagi kuulnud, et seda hõõrutakse lõua all? Vaadake!" Naerdes puudutas ta võilillega oma lõuga. (lk 33)
[Beatty koerast:] "Ta ei tunne armastust ega vihkamist. Ta lihtsalt funktsioneerib. See on justkui ballistikaülesanne. Trajektoori kirjutame ette meie. Tema järgib seda. Ta leiab ise märklaua, pöördub ise tagasi ja lülitab ennast välja. Ta koosneb ainult vasktraadist, akumulaatorist ja elektrist." (lk 38)
[Beatty koerast:] "Ta ei mõtle midagi, mida me pole käskinud tal mõtelda." (lk 39)
[Clarisse:] "Hea on inimeste seas viibida. Aga ma ei pea seda seltsimiseks, kui aetakse hulk inimesi kokku ega lasta neil siis juttu ajada, kas pole tõsi? Tund televisiooniklassis, tund aega korvpalli või pesapalli või jooksmist, tund aega ajaloo ümberkirjutamist või piltide maalimist, siis jälle sporti – aga teate, me ei esita kunagi küsimusi, vähemalt enamik meist; nad lihtsalt pommitavad meid vastustega: põmm, põmm, põmm... ja siis me istume veel neli tundi ning vaatame õppefilmi. Minu meelest ei ole see seltsimine. See on nagu hulk lehtreid, kuhu vesi voolab ülalt sisse, alt välja, nemad aga ütlevad meile, see olevat vein, mida see ei ole. Nad kurnavad meid päeva lõpuks nii välja, et me ei suuda enam midagi muud teha kui magama heita või minna lõbustusparki, et jalutajatega tüli norida, akende lõhkumise paviljonis aknaklaase lõhkuda või autode mõlkitagumise paviljonis autosid suure teraspalliga mõlki taguda. Või istuda autosse ja kihutada mööda tänavaid, katsuda, kui lähedalt keegi laternapostist mööda sõidab, võidu ajada või rattakilpe riivamisi lömmi litsuda. Mina aga olen vist tõepoolest niisugune, nagu nad ütlevad. Mul pole ühtki sõpra. See pidavatki tõestama, et ma olen ebanormaalne. Aga kõik, keda ma tunnen, kas lärmavad või tantsivad nagu metslased või kolgivad üksteist. Kas te olete tähele pannud, kuidas inimesed tänapäeval üksteisele haiget teevad?" (lk 41-42)
[Clarisse:] "Inimesed ei räägi üldse millestki."

[Montag:] "Tohoh, ei või olla."

"Ei, mitte millestki. Nad enamasti ainult nimetavad hulga autotüüpe või riietusmoode või ujumisbasseine ja lisavad: "Kui vahva!" Aga kõik räägivad üht ja sedasama, keegi ei räägi midagi, mis teiste jutust erineks." (lk 43)

[Montag:] "Kas pritsimehed ei kustutanud siis tulekahjusid, selle asemel et tuld süüdata ja õhutada?" (lk 47)
[Montag] Kõige paremini kujutas ta Mildredit ette väikese tüdrukuna, kes on eksinud metsa, kus ei ole puid (kui imelik!), õigemini väikese tüdrukuna, kes on eksinud väljale, kus kunagi varem on kasvanud puud (siin-seal võib tajuda nende mälestust) – niisugusena paistis Mildred keset võõrastetuba istudes. (lk 57)
Ja kui see polnud need kolm seina, millest varsti pidi saama neli seina ja seega täitunud unistus, siis oli see lahtine auto, millega Mildred kihutas sajamiilise tunnikiirusega läbi linna, kusjuures Montag karjus talle midagi, tema karjus vastu, ja mõlemad püüdsid kuulda, mis teine ütleb, aga kuulsid ainult mootorimürinat. "Vähenda kiirust miinimumini!" hõikas Montag. "Mis!" hüüdis Mildred. "Miinimumini, viiekümne viieni!" karjus Montag. "Mida?" kisendas naine. "Kiirust!" karjus mees. Ja naine tõstis kiiruse saja viie miilini tunnis, nii et mees jäi hingetuks.

Kui nad autost väljusid, olid Mildredil jälle Merikarbid kõrva pistetud... (lk 60)

Montagile näis, nagu oleks ta ise üks nendest olenditest, kelle elektronid on toonud värvilistele televisiooniseintele – ta rääkis, kuid tema hääl ei tunginud läbi kristalse seina. Ta võis žestikuleerida ja loota, et Mildred näo tema poole pöörab ja teda märkab. Nad ei saanud läbi klaasi teineteist puudutada. (lk 60)
[Beatty:] "Kahekümnendal sajandil aga peate oma kaameral kiiremini käia laskma. Raamatud jäävad õhemaks. Lühendatud väljaanded. Ümberjutustused. Sisukokkuvõtted. Kõik lüheneb üheksainsaks punnsuutäieks, efektseks lõpplahenduseks." (lk 69)
[Beatty:] "Lastetoast kolledžisse ja sealt jälle lastetuppa tagasi - niisugune on meie vaimse arengu tee viimase viiesaja aasta või veelgi pikema aja kestel."

Mildred tõusis püsti, hakkas toas ringi käima ning asju ühest kohast teise tõstma. Beatty ei teinud temast väljagi ning jätkas: "Laske oma filmil veel kiiremini joosta, Montag, lisage tempot. Klips, klõps, näe, vaata, siin, seal, kähku, auru juurde, üles, alla, siise, välja, miks, kuidas, kes, mis, kus ah? Oh! Kärts! Põmm! Pauh! Kõmm! Ümberjutustuste ümberjutustused, kokkuvõtete lühikokkuvõtted. Üksainus veerg, kaks lauset, üks pealkiri! Siis äkki kaob kõik. Keerutage inimmõistust kirjastajate, ettevõtjate ja raadiosaadete koostajate kärmete kätega nii kiiresti ringi, et tsentrifugaaljõud kõik tarbetud, aegaviitvad mõtted välja viskaks!" (lk 69-70)

[Beatty:] "Elu on lühike, oluline on ainult töö ja et pärast tööd oleks lõbu laialt. Milleks siis õppida veel midagi peale nuppudele vajutamise, lülitite klõpsutamise, mutrite ja poltide keeramise?" (lk 70)
[Beatty:] "Rohkem mänge igaühe jaoks, grupivaimus lõbustusi – ja inimesel pole tarvis mõelda, eks ju? Muudkui organiseeri ja organiseeri ikka uusi ja uusi mänge! Rohkem koomikseid! Rohkem filme! Vaimutoitu jääb ikka vähemaks. Kärsitus. Maanteed on rahvast täis, kõik kihutavad kuhugi, ükskõik kuhu, tegelikult aga mitte kuhugi. Bensiiniajastu põgenikud." (lk 71)
[Beatty:] "Mida suurem on turg, seda vähem sallitakse vastuväiteid, pidage seda meeles, Montag! Ei tohi riivata mitte ühegi, ükskõik kui väikese, isegi pisitillukese kildkonna piiratud huvisid." (lk 72)
[Beatty:] "Kui koolid hakkasid uurijate, kriitikute, teadlaste ja kujutlusvõimega loojate asemel ikka rohkem jooksjaid, hüppajaid, võidusõitjaid, mootorisportlasi, maadlejaid, lendureid ja ujujaid välja laskma, siis muutus sõna "haritlane" enesestmõistetavalt sõimusõnaks, nagu see peabki olema. Seda, mida ei mõisteta, ei sallita kunagi. Te mäletate kindlasti, et ka teie klassis oli mõni erakordselt hea peaga poiss, kes järjest jutustas ja vastas, kui teised istusid nagu puunotid ja vihkasid teda. Ja kas ei olnud see just hea peaga poiss, kelle te pärast tunde valisite peksu ja piinamise objektiks? Muidugi oli. Me kõik peame olema ühesugused. Inimesed ei ole mitte vabadena ja võrdsetena sündinud, nagu põhiseadus ütleb, vaid nad on võrdseteks tehtud. Kui igaüks sarnaneb teistega, siis on kõik õnnelikud, sest ei ole suurmehi, kellega ennast võrrelda, et ennast hinnata." (lk 73)
[Beatty:] "Küsige eneselt, mida meie maal kõige rohkem ihatakse? Inimesed ihkavad õnne, eks ole? Kas teile ei ole seda eluaeg räägitud?" (lk 74)
[Beatty:] "Tõrjuge kõik, mis teid häirib, eemale! Veel parem – visake põletusahju. Matused teevad meele kurvaks, see on paganlik komme? Jätkem nad ära. Viis minutit pärast surma on inimene juba teel Suurde Korstnasse, põletusahjudesse, mida kogu maal teenindavad helikopterid. Kümme minutit pärast surma on inimesest jäänud peotäis musta tolmu. Ärgem vaevakem endid surnute mälestamisega. Unustagem nad. Põletagem kõik ära. Tuli on kirgas, tuli on puhas." (lk 75)
[Beatty:] "Kui te ei taha, et inimene ennast poliitikaga vaevaks, ärge näidake talle, et igal küsimusel on kaks külge – see häiriks teda, näidake talle ainult üht. Või veel parem - ärge näidake talle ühtki. Las ta unustab sootuks, et on olemas midagi niisugust, nagu sõda. Olgu valitsus kuitahes saamatu, pururumal ning ahne maksusid koguma, see kõik on ikkagi parem kui rahva rahutus. Inimesed olgu rahul, Montag. Korraldage inimestele võistlusi: kes mäletab kõige rohkem lööklaulude sõnu või osariikide pealinnu või kui suur oli Iowa mullune viljasaak. Tuupige neile pähe mittesüttivat materjali, söötke neile sisse nii palju "fakte", et nad tunneksid end kõrini täis, kuid väga hästi informeeritud olevat. Siis on neil niisugune tunne, nagu mõtleksid nad; nad tajuvad liikumist, ilma et nad liiguksid. Ja nad on õnnelikud, sest sedasorti faktid on muutumatud. Ärge andke neile faktide seostamiseks midagi kahtlast nagu filosoofia või sotsioloogia. See tee viib melanhooliani." (lk 76)
[Beatty:] "Ma ei usu, et te täielikult mõistaksite, kuivõrd see sõltub teist ja meist, et meie maailm oleks ikka nii õnnelik kui praegu." (lk 77)
[Clarisse:] "Minu onu ütleb, arhitektid olevat rõdud sellepärast ära jätnud, et need ei olnud ilusad. Aga onu arvates oli see ainult ettekääne: kui asja sügavamalt vaadata, siis oli tõeline põhjus hoopis teine – nad ei tahtnud, et inimesed niiviisi istuksid, midagi tegemata, kiiguksid ja juttu ajaksid; see oli väärat liiki seltskondlik elu. Inimesed rääkisid liiga palju. Ja neil oli aega mõelda. Seepärast kaotatigi rõdud. Aiad samuti." (lk 79)
[Montag:] "Tähtis on ainult õnn. Kõige olulisem on lõbu." (lk 80)
[Montag:] "Ja kui siin peitub midagi, kui selles kõiges on natukenegi mõtet, siis vahest saame me seda teistelegi edasi anda." (lk 83)
[raamatu lugemisest] Mildred istus tema vastas, esiku teise seina ääres. "Mis mõte sellel on? Sel ei ole ju mõtet! Pealikul oli õigus!" (lk 84)
[Montag:] "Võib-olla teeksid raamatud meid natukenegi targemaks. Nad võiksid meid hoida samu meeletuid eksisamme kordamast! Ma ei ole kuulnud, et nood idiootlikud värdjad sinu võõratetoas sellest räägiksid." (lk 90)
"Milli, kas..." Montag niisutas keelega oma huuli. "Kas sinu "sugulased" armastavad sind, kas nad armastavad sind väga, kõigest südamest ja hingest, Millie?"

Ta tundis, et naine vaatas aeglaselt silmi pilgutades tema kukalt. "Kuidas sa ometi võid nii rumalasti küsida?" (lk 93)

[Faber:] "Kristusest on tehtud üks "sugulane". Mõtlen sageli, kas Jumal tunneks oma poja ära, me oleme ta nii riidesse pannud, või õigemini alasti kiskunud! Ta on nüüd nagu kõige tavalisem piparmündikompvek, üleni suhkrust ja siirupist, kui ta just ei tee parajasti varjatud reklaami mõnele kaubale, mis olevat igale usklikule absoluutselt hädavajalik." (lk 99)
[Faber:] "Maagiline jõud seisab ainult selles, mida raamatud räägivad, selles, kuidas nad meile universumi üksikuid ribakesi üheks rüüks kokku õmblevad. Teie ei võinud seda muidugi teada, te ei saa kindlasti praegugi veel aru, mida ma selle kõigega öelda tahan. Aga teil on õige vaist, ja see on peamine. Meil puuduvad kolm asja. Esiteks: kas te teate, miks on niisugused raamatud, nagu see siin, nii tähtsad? Seepärast, et neil on kvaliteeti. Ja mida tähendab sõna "kvaliteet"? Minule tähendab see tekstuuri. Sel raamatul on poorid. Tal on oma nägu. Seda raamatut võib mikroskoobiga uurida. Me näeksime läbi läätse tõelist elu, mis voolab mööda oma lõpmatus mitmekesisuses. Mida rohkem on neid poore, mida rohkem elu üksikasju suudetakse igale paberilehe ruuttollile jäädvustada, seda kõrgem on teose kunstiväärtus. Niisugune on igatahes minu kvaliteedimääratlus. Üksikasjade, värskete üksikasjade edasiandmine. Head kirjanikud puudutavad sageli elu. Keskpärased libistavad kiirustava käega sellest üle. Halvad vägistavad ta ja jätavad kärbeste söödaks. Näete nüüd, miks raamatuid vihatakse ja kardetakse? Nad näitavad poore elu näol. Mugavust armastavad inimesed tahavad näha ainult ümmargusi vahast nägusid, poorideta, karvadeta, ilmeta. Me elame ajastul, kus lilled püüavad elada lilledest, selle asemel et ammutada kasvamiseks jõudu tublist vihmasajust ja mustmullast. Isegi ilutulestik, nii tore kui see ka on, saadakse ikkagi maapõues peituvaist kemikaalidest. Meie aga mõtleme millegipärast, nagu saaksime me kasvada lilledest ja tulevärgist toitudes, jõudmata selles ringkäigus tagasi reaalsusse. Kas teate legendi Heraklesest ja Antaiosest, sellest vägilasest, kes oli uskumatult tugev, senikaua kui ta kindlalt maa peal seisis? Niipea kui Herakles ta õhku tõstis, oli Antaiosel lõpp käes. Kui selles legendis pole nii mõndagi meie jaoks – tänapäeval, selles linnas, siis olen ma päris ogar. Nii et see ongi esimene asi, mida me minu arvates vajame. Kvaliteetseid, peenekoelisi teadmisi."

[Montag:] "Ja teiseks?"

[Faber:] "Vaba aega."

[Montag:] "Aga meil on ju külalt puhketunde."

[Faber:] "Puhketunde on meil küll. Aga millal on teil mahti mõtiskleda? Kui te ei kihuta sajamiilise tunnikiirusega autos, kus te ei saagi mõelda millestki muust kui ainult ohust, siis te mängite mõnda mängu või istute kuskil nelja televisiooniseina vahel, ja nendega te ei saa vaielda. Miks? Televiisor on reaalne. Ta on vahetult tajutav ja omab mõõtmeid. Ta ütleb teile ette, mida mõelda, kuni see teile pähe kulub. See peab olema õige. See paistab nii õige olevat. Ta kihutab teid nii kiiresti valmis järeldustele, et teie mõistusel ei ole aega protesteerida: "Milline lollus!""

[Montag:] "Aga "sugulased" on inimesed."

[Faber:] "Vabandage, ma ei saanud teist aru."

[Montag:] "Minu naine ütleb, et raamatud ei olevat reaalsed."

[Faber:] "Jumal tänatud, et see nii on. Te võite nad sulgeda ja öelda: "Oodake natuke." Te olete nende käskija. Aga kes on ennast kunagi suutnud lahti rebida nende küünte vahelt, mis teie ümber sulguvad, kui külvate seemne televisioonituppa? See võib kasvades võtta igasuguse kuju, mida ta ainult soovib. See keskkond on niisama reaalne kui maailm. See saab tõeks ja on tõde. Raamatutest võib mõistuse abil üle olla. Aga kõigi teadmiste ja skeptitsismi juures pole ma kunagi suutnud vastu vaielda sajaliikmelisele sümfooniaorkestrile, mis on värviline, kolmemõõtmeline ja moodustab ühe osa nendest võimatutest võõrastetubadest. Nagu te näete, ei ole minu võõrastetoas midagi peale nelja krohvitud seina. Ja vaadake siia." Ta näitas kaht väikest kummitroppi. "Need pistan ma kõrvadesse, kui ma metroos sõidan."

"Denhami hambapasta; nemad ei tee tööd ega ketra," lausus Montag kinnisilmi. "Kuhu me niiviisi välja jõuame? Kas meil oleks raamatutest abi?"

[Faber:] "Ainult sel juhul, kui meil on ka kolmas asi, mida me vajame. Esimene on, nagu ma juba ütlesin, teadmiste kvaliteet. Teine on jõudeaeg nende läbiseedimiseks. Ja kolmas on õigus tegutseda nii, nagu kaks esimest üheskoos meid on õpetanud." (lk 100-102)

[Montag:] "See on suremise hea külg – kui sul pole midagi kaotada, siis võid riskida nii palju kui soovid." (lk 103)
[Faber:] "Aga me vajame värsket õhku. Me vajame teadmisi." (lk 104)
[Faber:] "Aidake enese päästmisele kaasa, ja kui te uputegi, surete teadmises, et ujusite kalda poole." (lk 104)
[Faber:] "Meie tsivilisatsioon tiirutab enese kildudeks. Hoiduge tsentrifuugist eemale!" (lk 106)
[Faber:] "Miks te raiskate oma viimaseid tunde selleks, et oma puuris ringi joosta ja kinnitada, et te ei ole orav?" (lk 106)
[Faber:] "Vaikuses aga võidakse meiegi valju sosinat kuulda." (lk 108)
[Mildred:] "Olgem rõõmsad, lülitagem nüüd jälle "sugulased" sisse. Läheb lahti! Naergem ja olgem õnnelikud, jäta nutt, me hakkame lõbutsema!" (lk 122)
Nüüd teadis ta, et temas on kaks inimest, et ta on eelkõige Montag, kes midagi ei tea, kes ei tea isegi seda, et ta on loll, vaid ainult aimab seda. (lk 123)
[Faber:] "Montag, vanameestel, kes istuvad kodus, hoides oma luid-konte, mis on haprad nagu hiina pähkel, ei ole õigust arvustada." (lk 124)
[Montag:] "Vahest on neil õigus, vahest on parem, kui ei nähta asju nii, nagu need on, vaid otsitakse lõbu." (lk 125)
[Faber:] "Te kardate vigu teha. Ärge kartke. Vigadest võib kasu olla." (lk 125)
[Beatty:] "Kõige suuremad lollid on need, kellel on pisut mõistust." (lk 126)
[Beatty:] "Oh jumal, kui kohutav on see enamuse türannia! Igaühel meist on oma laul." (lk 130)
Mürisedes ja huilates, pidurite kriiksumise ja autokummide vilina saatel, petrooleum loksumas läikivas vaskpaagis nagu toit hiiglase kõhus, pöörasid nad ümber nurga; Montagi sõrmed põrusid hõbedase käsipuu küljest lahti ning haarasid külma tühjust, tuul kiskus tema juukseid tahapoole, tuul vilistas tema hammaste vahel, ja ta mõtles kogu aeg neile naistele, neile kõlupäistele naistele, kes olid sel õhtul tema võõrastetoas istunud ja kelle arunatukese neoontuul ammugi oli välja puhunud, ning sellele, kui pagana rumal oli temast, et ta neile raamatut luges. See oli nagu tule kustutamine veepüstoli abil, niisama mõttetu ja meeletu tegu! Üks hullus oli asendunud teisega. Üks vihm oli astunud teise asemele. (lk 131)
[Beatty:] "Ta oli üks nendest neetud headusejutlustajatest, kes oskavad oma šokeeritud vaikimisegagi mõista anda, et nemad on teistest vooruslikumad, ja kellel on üksainus anne – teistes süütunnet äratada. Kurat võtaks, nad on nagu kesköine päike, mis röövib unerahu!" (lk 135-136)
"Miks küll tuli meile nii meeldib? Mis temas on, mis kütkestab niihästi noori kui vanu?" Beatty kustutas tule ning süütas selle uuesti. "See on igavene liikumine, mida inimene on alati püüdnud leiutada, kuid pole kunagi suutnud. Või peaaegu igavene liikumine. Kui lasta tulel põleda, siis põleb ta meie elu lõpuni. Mis on tuli? See on müsteerium. Teadlased lobisevad midagi hõõrdumisest ja molekulidest. Tegelikult ei tea nad midagi. Tule tõeline ilu seisab selles, et ta hävitab vastutuse ning tagajärjed. Kui mõni probleem muutub liiga koormavaks, siis põletagem see ära. Praegu olete teie, Montag, koormaks. Ja tuli vabastab mind teist – puhtalt, ruttu ja kindlalt; ei mingeid jäänuseid, mis hiljem mädaneksid. Antibiootiline, esteetiline ja praktiline." (lk 137)
Kui polnud lahendust, siis nüüd ei olnud ka probleemi. Tuli tegi kõik heaks! (lk 138)
Montag ütles ainult: "Me pole kunagi põletanud seda, mida oleks tulnud põletada..." (lk 141)
[Montag:] "Tsirkus peab jätkuma, isegi kui samal tunnil algab sõda..." (lk 157)
Päike põletab iga päev. Ta põletab aega. Maakera teeb oma tiire ja pöörleb ümber oma telje, ning aeg põletab aastaid ja inimesi, vajamata selleks Montagi abi. Tähendab, kui ka tema koos pritsimeestega ja päikesega aega põletab, siis põleb kõik ära! Üks neist peab põletamise jätma. Päike muidugi ei jäta. Paistab, et selle peavad jätma Montag ja inimesed, kellega ta oli alles mõne tunni eest koos töötanud. (lk 165)
Granger noogutas. "Nad teesklevad jahti. Te pääsesite jõe ääres neil käest. Nad ei või seda tunnistada. Nad teavad, et suudavad ainult üürikest aega publiku tähelepanu köita. Vaatemängul peab olema kiire ja efektne lõpp!" (lk 172)
[Granger:] "Me kõik oleme õiget laadi vigu teinud, muidu poleks me siin." (lk 175)
[Granger:] "Aga inimesel on üks imeväärne omadus: ta ei löö kunagi nii araks ega tüdine nii ära, et ei teeks seda kõike veel kord, sest ta teab väga hästi, et see on vajalik ja väärib tegemist." (lk 179)
[Montag iseendale:] Mida oled sina, Montag, linnale andnud? Tuhka. Mida on teised üksteisele andnud? Ei midagi. (lk 182)
""Kui me unustame, kui lähedal öös on meil loodus," ütles mu vanaisa, "siis tuleb ta ühel päeval ja teeb meile lõpu, sest me oleme unustanud, kui kohutav ja reaalne ta võib olla." Näete siis?" Granger pööras näo Montagi poole. "Vanaisa on juba aastaid surnud, aga kui te avaksite mu kolba, leiaksite te minu ajukäärudest tema sügavaid sõrmejälgi, jumala eest. Ta puudutas mind. Ja nagu ma juba ütlesin, oli ta skulptor. "Ma vihkan roomlast, kelle nimi oli Status Quo!" ütles ta mulle. "Tee silmad lahti ja imesta," ütles ta, "ela nii, nagu peaksid sa kümne sekundi pärast surema. Vaata maailma. See on fantastilisem kui ükski raha eest fabritseeritud unistus. Ära nõua ühtki garantiid, ära nõua mingit julgeolekut, niisugust looma pole iialgi olnud. Ja kui olekski, siis sarnaneks see suure laiskelajaga, kes ripub, pea alaspidi, päevad läbi puu otsas ja magab oma elu maha. "Kuradile!" ütles ta, "raputa puud, nii et suur laiskelajas maha prantsatab!""

"Vaadake!" hüüdis Montag.

Samal silmapilgul algas ja lõppes sõda. (lk 183)

[Montag] Täna alustame me oma teed ja vaatame maailma, kuidas maailm liigub ja räägib, kuidas ta tegelikult välja näeb. Nüüdsest peale tahan ma kõike näha. (lk 187)
[Granger:] "Nüüd aga teele – me hakkame ehitama peeglitehast ning ei tee sel aastal midagi muud kui peegleid, et me endid hästi näeksime." (lk 189)

Välislingid