Monique Roffey

Monique Pauline Roffey (sündinud 24. aprillil 1965. aastal Trinidadil) on Trinidadi kirjanik ja õppejõud.

"Black Conchi näkk"

Monique Roffey, "Black Conchi näkk", tlk Eda Ahi, Rahva Raamatu kirjastus, 2022.

Mees pani käe südamele, mis tahtis rinnust välja karata. Ta värises ihast ja hirmust ja lummast, sest mõistis, mida oli näinud. Naist. Siinsamas vees. Punanahkset, mitte musta, mitte Aafrika naist. Mitte kollast Hiina ega ka mitte Amsterdami kuldsejuukselist naist. Isegi mitte sinist, mõne paganama kala moodi sinist. Hoopis punast. See naine oli punane nagu Ameerika indiaanlane. Või vähemasti oli punane tema ülakeha. Mees oli näinud tema õlgu, pead, rindu ja pikki köietaolisi juukseid, mis olid üleni vetikased ning meriroose ja -tigusid täis. See oli näkk mis näkk. Mees jõllitas tükk aega tema ilmumiskohta. Seejärel heitis ta terasema pilgu tobile; äkki oli täna hommikul sattunud ette eriti kange kraam? Mees raputas end ja silmitses ainiti merd, oodates, et olend jälle välja ilmuks. (lk 10)
Näki oli mehe juurde toonud muusika, mitte mootorimüra, kuigi seegi polnud naisele võõras. Asi oli muusika lummas, laulus, mis elab iga maapealse olendi, ka näki sisemuses. Muusikat oli naine viimati kuulnud ammu, võib-olla tuhande aasta eest, ning vastupandamatuna meelitas see teda hästi pikkamööda ja hästi huvitunult veepinna poole. (lk 13)
Kui me koos elasime, õppisime kumbki ää kõik kalade nimed, tollestsamast preili Raini entsüklopeediast. Võtsin selle paadi peale kaasa. Aycayiale meeldis õppida ja ta tahtis teada terve paganama ookeani kalade nimesid, nii meres kui ka kalda ääres. Õppisin ise kah pooled nimed ää - ja igal kalal on veel oma ladina nimi. Nii et nüüd on ta siis säherdune näkk, kes teab iga kuramuse merekala nime kahes keeles ja oskab mõnda omas vanaski kõnes kutsuda. (lk 16)
Aga seda kehaosa nägin juba paadi pealt. Mitme meetri jagu tuhmund hõbedat. See jättis näkist võimsa mulje, just nigu oleks ta ise saba seest välja kasvanud, mitte saba talle külge. Siis mõtsin, et see kalanaine kaalub vist küll niisama palju kui muul. Ta võib vabalt kaaluda kahesaja kilo ringis. Kui ma teda esimest korda nägin, arvasin, et ta tuleb kuskilt jumalariigi poolkosmosest, ajast, kus kõiki olendeid alles välja mõeldi. Ta oli niisugusest ajast, kui kalad jätsid mere sinnapaika, kasvatasid jalad ja muutusid roomajateks. Ta oli olend, kes ei jõudnudki kaldale. Nii mõtsin enne, kui kuulsin tema pärislugu. Arvasin, et tema ja tema sugu jäid jumala loometöös poole peale pidama. (lk 18)
Meri, too eimillegitasandik, oskas inimest talle enesele tagasi peegeldada. Niisugune mõju oli tal. Meri oli niivõrd ääretu ja õõtsus laeva all omasoodu. Seal tekkis hoopis teistsugune tunne kui ükskõik mis maismaalagendikul. Meri liikus pidevalt. Meri võis laeva tervenisti alla neelata. Meri oli planeedi hiidnaine, pidevas muutumises ja vastuokslik. (lk 21-22)
Clayson oli saatnud poja kalli hinna eest juurat õppima, aga isegi sellega oli too isale pettumuse valmistanud, öeldes, et kavatseb asuda kaitsma vaeseid, üksikemasid, immigrante. Poja heaks tehtud plaanid tulistasid talle jalga. Hank oli "tundlik poiss" nagu ütles tema ema. Justkui mingi kuradi potitaim. (lk 27-28)
Tume sile merepind lõi kahte lehte laiali. Näkineid kerkis veest üles välja, juuksed juhtmerägastikuna lendlemas, käed hüppeks tahapoole sirutunud, soomused kehal sillerdamas, hiigelsuur lihaseline saba visklemas nagu mõnel ookeani põhjaelukal. Ta viskus üles, lendas laias kaares läbi õhu ja keeras end selili. Mehed nägid tema pead, rindu, kõhtu, naise häbemeluud, mis kasvas üle sillerdavaks kalasabaks.

"Issand jumal!" hüüdis Thomas Clayson.

Nicer lõi risti ette. (lk 29)

"Tooge midagi juua," ütles Thomas Clayson, pidamata silmas kedagi konkreetset. "Portfellis on rummiplasku. Tooge see siia."

Nicer nägi juba sündmuste käiku ette. Mees saagi vastu, viimse veretilgani välja; inimene looma vastu, ja see loom oli pooleldi naine. (lk 34)

Tõtt-öelda oli noor Hank Clayson alles neitsi. Ta polnud veel õppinud mehetrikke, mille abil naine kohtinguks õhtusöögile peibutada, rääkimata abielust. Hank oli vaadanud pealt, kuidas teised mehed, näiteks keskkooli spordipoisid, ei pidanud suurt üritamagi, ja ajapikku oli ta alla andnud. Tema oli esteet. Ta luges klassikuid, mis sest, et tõlkes. Ühel päeval pidi tema ellu tulema mõni teistlaadi naine, niisugune, kes teda mõistab. Ja nüüd siis sihuke lugu. Nad olid õngitsenud merest välja naise. Nii nagu teistelegi meestele, andis see Hanki türale korraliku suraka. Äkki polnudki võistupüük nii igav; äkki tasub isegi uuesti proovida. Esimest korda elus oli ta saanud naise konksu otsa. Ta kavatses kirjutada äsja kinni püütud näkist luuletusi, miks mitte näiteks mõne sonetipärja. Ta kavatses anda oma parima, et mälestada näkki, tema esimest naist, tema Atlantise Helenat, merineitsit. (lk 40-41)
Kalameeste jutust, kihlvedudest ja oletustest tuli välja, et tekkinud on probleem. Suured võistluskalad kaalutakse ära, pead ja mõõgad võetakse trofeedena küljest. Kalad viiakse lattu; sisikond võetakse välja, need roogitakse puhtaks, lõigatakse viiludeks ja müüakse maha. Aga mis saab sellest poolelukast? Mida temaga peale hakata?

On ta kala või liha?

Mõte sellest, kuidas näkk tükkideks lõigatakse, ajas mehi naerma.

Mis kilohinnaga teda müüa saaks? (lk 44)

Hoopis verandal kõrguv albiinopaabulind sundis Claysoni jalapealt seisma jääma. Üle mehe selja jooksis külm jutt - kas ta nägi kummitust? Kõigepealt näkk ja nüüd see veretu lind. Kui tal oleks püss kaasas olnud, oleks ta linnu kohe maha lasknud. Elukas vahtis teda teenitud põlgusega, kui mees oma khakipükste ja kalamehesaabastega verandatule hämaras valguses seisis. Lind prääksatas perenaisele hoiatuse - kaks-kolm pikka ja valju kähedat tuutu, mis naise verandale kutsusid. (lk 64)
[David Baptiste'i päevik:] Vetikapusa hakkas tema juustest tükkhaaval välja pudenema, selle all olid pikad mustad sõlmelised rastapatsid. Tema kõrvadest tilkus merevett ja roomas välja väikeseid meremutukaid. Tema ninasõõrmetest voolas kõiksugu molluskeid ja tillukesi krabisid. Ta oli old koduks igast väikestele mereloomadele, kes nüüd tasapisi päev-päevalt ta sinnapaika jätsid ja välja kolisid. Vanni äärde kogunes kuhilaid, kus käis vilgas elu. Krabid sagisid külg ees minema. Pidin ajama ää naabri kassi, kes tuli minu juurde nuuskima. (lk 69)
[David Baptiste'i päevik:] Naine oli eland kala sees. Vaat, mis ime. Nüüd hakkas ta tagasi moonduma. Ma ei teand, kui üksildane ta oli, mitte toona. Ma ei teand ta minevikust tuhkagi. Sidusin kinni torkehaava tema kaelal. Ta nägi välja, nigu oleks teda rünnand vereimeja-nahkhiir, mitte paaditäis kalamehi. Needsin omaette ameeriklasi selle eest, mida nad tegid. Ühe või kahe päeva pärast hakkas haav paranema, nigu ka haagi torkekoht, ja ta ajas kesta edasi. Püüdsin koristada vanni ümbert prahti nii hästi, kui oskasin. Ta ajas vana kalaülikonna maha soomusekobaratena, mis nägid välja nigu hõbemündid. (lk 72)
Tolle aasta maikuus kallas vihma nagu oavarrest - vihmahooaeg saabus varavõitu. Iga kord kõlas vihmasadu nii, nagu plaksutaks tuhat kinnastatud kätepaari. (lk 80)
Lage maa jõi kogu vihma ahnelt ära. Sitke valge rohi muutus roheliseks. Hommikud olid jahedad ja hägusevõitu. Udu rippus künkatippude küljes, kus õhutemperatuur oli madalam. Suured pilgeni mune täis kuningboamatroonid rullisid end lahti ja rändasid aeglaselt-aeglaselt läbi paksu vihmametsa, otsides kristallselget vett, mis kogunes pragunenud puujuurte vahele loikudesse. (lk 81)
[David Baptiste'i päevik:] Kui nad ära läksid, istusin laua taha ja mõtsin, et elu on kõvasti muutund. Mul pold siis veel aimu, kuidas täpselt. Aga teadsin juba, et kõik on teistmoodi; varem oli elu lihtne, kerge. Nüüd oli vastupidi. Naised teevad elu säänseks, ja sellepärast mul poldki kodus naist old. (lk 103)
Kuidas saab mees leppida, et majas on naine, kas või tavaline? Lihtsalt niisama, eriti veel, kui too on näkk. Elu muutus ruttu. Ma pold nii plaanind. Pärast nägin, et muutus algab nii, nigu ta ikka algab - sündmusteahelast, mille saamislugu on pikk, liiga pikk, et seda otsast lõpuni näha, kuni see viimaks kätte jõuab. (lk 104)
Põrgul oli hääl - seda tegid möiraahvid. Põrgul oli ka lõhn, aroom, mida tõid maad piiravalt merelt passaattuuled. Põrgul olid ka kummitused, tuhandete tapetud kariibide ja röövitud aafriklaste hinged, kes olid kunagi näinud Rainide maal ränka vaeva ja siiasamma ka surnud. (lk 110)
Preili Rain oli siia kogunud tuhandeid raamatuid. Kui juba ükshaaval silmitsedes võisid raamatud paista üsna kopsakad, siis tihkelt üksteise otsa laotuna moodustasid need otsekui tohutu kaljuseina, mis koosnes värvilistest käsitsi maalitud tellistest. (lk 115)
Life oli Davidi onu. David oli Reggie nõbu, ja ometi vaadati sellest veidral kombel mööda. Mõne külaelaniku silmis poleks Life'i ega Reggiel isa otsekui olemaski olnud. Arcadia oli hoidnud suu kinni. David ka. Nii käisid asjad väikeses kogukonnas, kus pered olid läbi põimunud. Sünnist saati arenes elanikel välja kahepalgelisus, siinkandis igati vajalik oskus. Ole viisakas ja ära topi nina teiste asjadesse. Ära räägi tõtt, kui see just abiks pole; ausalt öeldes teeb tõde tihtipeale asja hullemaks. Olevik on niigi keeruline. Ja minevik? Eks selles seisneski kogu traagika. Tõde oli pahatihti liiga valus; jutt võis jõuda jäledate kuritegudeni. Niisiis ei kippunud keegi seda paljastama. (lk 116)
"Sugulastega on mõnikord segased lood," ütles David. "Neid on liiga palju ja paljud on liiga teistmoodi. Nii et parem oida eemale, kui tahad ästi läbi saada."

"Minu omad läksid kõik juba ammu ää," ütles naine ja mõtles Davidi emale, kes oli kahe aasta eest siitilmast lahkunud; ta oli imeline pagar, müüs köögiaknast leiba. Arcadia oleks nagu praegugi tundnud preili Lavinia leiva lõhna, otsekui elaks tema hing edasi värskelt paisunud pärmi lõhnaviirastuses.

"Tunned puudust kah?"

Naine pööritas silmi. "Ei. Pere toob aint pisaraid." (lk 117)

Pakkidest oli tõmmatud välja kümneid vinüülplaate, mis vedelesid läbisegi põrandal maas. Kiiktoolil istus tuppa lennanud paabulind. Plaadimängija kõrval seisis unelev Aycayia. Tema pikad pulstunud juukseköied rippusid üle õlgade alla ja kiikusid muusika rütmis. Käed kõrgele sirutatud, astus ta tillukesi samme, surudes jalgu kordamööda vastu puitpõrandat, nagu tahaks ta igal sammul vajutada maapinda jälje.

"Mida kuradit," pomises preili Rain.

Käed üles tõstetud, tegi Aycayia väikeseid ringe ruumis, mis oli loodud ballideks ja valsitantsuks. David, Reggie ja preili Rain vaatasid teda pealt, kõhus õõnes tunne, mis andis märku siseilma võõraks jäänud nurkade tärkamisest, aimdusevõbelus, et nende ees tantsitakse hoomamatuks jäävat rituaaltantsu. (lk 118)

Näkk teadis, et meri ootab teda, ent ta oli kaotanud oma võimsa saba. Mis oli juhtunud? Kas naiste needus oli lahtunud? Kas asi oli selles, et need naised olid ammuilma surnud? Kas ta oli eksiilikaristuse lõpuni ära kandnud? Pealegi oleks näkki justkui tabanud teistlaadi needus, mille põhjust ta ei teadnud. Mehed olid tõmmanud ta välja merest, kus ta tundis end turvaliselt, aga üksildaselt. Nüüd pistis ta rinda teistlaadi eluga, kus leidus reggae-muusikat, paabulinde, torti ja inimesi, kes kandsid riideid. Veel vaatas David teda niisuguse pilguga, mis sundis näkki tajuma isevärki sidet; naise kõhus tekkis soe tunne ja jalgevahe pakitses. Ta pani sinna käe, et tundeid varjata, ning mõtiskles, millega tegu. Nii kaua oli ta pidanud kandma toda saba. Ja nüüd äkki säärased lood. Ta sõi torti ja tundis igatsust, millele ei osanud nime panna. (lk 120-121)
Igal pärastlõunal kella kolme paiku viis David Aycayia preili Raini juurde keelt õppima. Nii istuski puupõrandaga ballisaalis Kariibi põliselanik, kelle ta enda suguõed näkiks needsid, kelle rahvas oli ammu välja surnud, Kastiilia admirali ja teiste temasuguste käe läbi otsa saanud; naine, kelle tõmbasid näki kujul merest välja jänkimehed, kes tahtsid ta oksjonil müüki panna või vähemasti temast topise teha ja trofeena kaasa viia; naine, kelle päästis mustanahaline Black Conchi kalur; näkk, kes elas nüüd taas Kariibi mere saarel naisena. Ta istus tasakesi ja murdis pead, õppides keelt teiselt naiselt, keda ta ei julgenud veel päriselt usaldada. See naine oli valge, üleni tedretähniline, ja kes iganes ta ka polnud - igatahes pühkisid temasugused Aycayia rahva maamuna pealt minema. (lk 124-125)
[David Baptiste'i päevik:] Olen ikka mõeld, et ebakindlus on see, mis tekitab inimestel tahtmise teiselt miskit ää võtta. Valged mehed, kes siia tulid, olid nigu vaimust vaevatud, alati rahutud. Siia lahte tulid vaimud, valgete, punaste ja minusuguste mustade inimeste vaimud, ja need vaimud tulid nagu hoovused, tõid rahutut ja närvilist meelt. See on aint mu tagasihoidlik arvamus. Aga just seda on valged mehed Kariibidele toonud: jama. Siis ja praegu tulevad nad ikka nigu muuseas kaema ja võtavad alati miskit kaasa. (lk 130)
Ta nägi Davidi aluspükstes siledat pikergust liiget ning aimas, et see on mehe kõige tugevam kehaosa - ka see magas. Just see kehaosa tõmbas Aycayiat kõige enam ligi, ta oleks tahtnud seda vaadata - ent teisalt ajas see naisele hirmu nahka. See paistis endas kätkevat elu ja surma. Ta aimas, et liige on nagu mõõk, mis võib surmata. Selles peitus saladus, mida teadsid kõik täisnaised. Aycayia aimas, et tal tuleb peagi seista silmitsi selle pika asjandusega, salaliikmega, mis meenutas rehemetsas luusivat madu. Ta oletas, et too asjandus on loodud, pakkumaks neile mõlemale naudingut. Teisalt oli see loodud tema tapmiseks, tema neitsilikkuse surmamiseks. Ometi tahtis Aycayia avastada kõige enam just selle varjatud kehaosa mägesid ja nõlvu. Kas nad põimuvad ühte nagu delfiinid, keda Aycayia oli näinud meres teineteise seljas tantsimas? Ta mõistis, et küllap saadaksegi kokku umbes nii. Eks need asjad sedasi käi. (lk 137)
Siis sadas taevast alla üksainus makrell, keereldes siksakis maapinna poole nagu mõni balletisuss.

Sellega asi piirdus. Ei ainsatki sardiini ega tuunikala enam.

Preili Raini suu vajus ammuli.

Seal, kus varem oli olnud muru, viskles nüüd kalameri. Siis kuulis seda temagi. Kauget õelat naeru kõrgel tuule vihinas.

Aycayia nuttis. (lk 146-147)

Arcadia oli üksik naine ja mehe asemel relva pidada tundus paremgi. Relv oli relv - ei mingit jamamist. Krantsid haukusid öösel tihti - enamasti siiski mõne mööduva auto peale, mis sõitis üles mägedesse. Siia polnud küll juhtunud ühtegi päris sissetungijat, aga relv padja all, magas Arcadia lihtsalt paremini. (lk 156)
[David Baptiste'i päevik:] Aycayia üllatas mind. Ta tõusis püsti ja võttis riided seljast. Aeglaselt-aeglaselt, üks hilp korraga. Siis jäi ta minu ette seisma ja tormilambi varjutatud valgus tantsis tema ümber ja ta lasi mul end mõnda aega vaadata. Mul tulid pisarad silma, kui nägin teda sealsamas nõnda alasti seismas. Ta tuli mu juurde, otsekui oleks tema sisse astund määnegi teine naine ja jätt süütu tüdruku kaugele maha. Ta astus minu poole üheainsa sammu, ja juba olingi hingetu; otsekui oleks temaga koos astund sada naist minu voodisse, minu käte vahele. Ootasin teda ja kui ta tuli, mõjus ta otsekui loodusjõud. Oma soovidega tasub ette vaadata. Sel, kes seda ütles, oli tuline õigus. Paljud naised olid istund kaksiratsi minu otsa, heitnud juuksed minu üle, ja iga mees teab, et nii saab näha naist tema täies väes. Aycayia tuli nagu sitke peen delfiin. Sujuvalt liikudes valgus ta üle minu ja vaatas mulle sügavalt-sügavalt silma, otse minu hinge sisse, suudles mind suule nigu kord ja kohus ja mina ütsin: "Tule." (lk 159)
Kurvis, mäenõlva puusanukil jäi Aycayia seisma, et vaadata merd. Igas tema keharakus lõõmas mere kutse. See oli piiritu, lummav ja rahuldust pakkuv tunne. Ta oli näinud sadu abituid meremehi rändamas mööda maakera vesist pinda - peamiselt hulle, kes ei teadnud, kuhu lähevad ja mida teevad. (lk 172)
Nad olid terve öö lihtsalt rääkinud, ei midagi enamat. Sellepärast nad enne ja nüüd teineteisele meeldisidki - neil oli teineteisele nii palju öelda. Sellepärast oligi Arcadia mehest puudust tundnud; too oli naise paarisuniversum, ja Arcadia oli tundnud puudust ühistest vestlustest. Ei tohi õnnetunnet ligi lasta, mõtles ta nägu pestes. Ei tohi asjade käigust ette rutata, midagi pähe võtta. Mees tuli niisama heast peast tagasi. Ütles, et tundis temast puudust. No ja siis? Mehed võivad tunda puudust millest tahes. (lk 179)
Järgmisel päeval, tublisti enne koitu, kui kõik alles magasid, saabus politseikomissar Porthos John Davidi majja ühes kuue mehega, kaasas neli kuulipildujat ja kaks vahistamisorderit. Seljas kandsid nad erivägede täisvarustust. Nauticuse-nimelise operatsiooni eesmärk oli tabada ohtlik kurjade kavatsustega poolvaal, keda oli terve aja Black Conchil varjatud, ilma politsei teadmata, ilma viisata, ilma, et tal oleks midagi ette näidata - olend ühes senitundmatute tõbede ja muu merest kaasa tooduga kujutas endast tõsist ohtu kohalikule elanikkonnale. Pärast kopsaka trahvi tasumist kavatses politseinik tagastada eluka ta kinni püüdnud pankurile, kes viib ta saarelt minema, ning siis pole olendi edasine saatus enam komissari asi. Ega ta ju mõnd omainimest maha müünud; näkk ei olnud pärit Black Conchilt. Ei. Ta polnud isegi inimene. Kalamehele aga esitatakse süüdistus varguse ja ebaseadusliku immigrandi varjamise eest. Preili Rainile esitatakse süüdistus kuriteole kaasaaitamise ja valevandumise eest. Komissar Porthos John kavatses viia nad kõik kindla peale varsti kohtu alla. (lk 214-215)
[Arcadia:] "Armastus või ajalugu. Üks neist jääb peale. Mai saa ajaloo vastu. Mai saa. Sinu võit. Olen paha. Jään igavesti pahalaseks. Aga me saaks ka nii, et ei lase ajalool seljatada armastust." (lk 224)
Hank oli kahekümne ühe aastane. Ta hakkas üsna kenakeseks muutuma; noormehele oli nii mõnigi asi südamelähedane: ema, raamatud, luule, sõbrad, kirsijäätis, värsked tomatid, Miles Davis, Ramones, sügis, näkk ja ka naised, tüdrukud, nende jalad, naeratused, ujedus ja sitkus ning tõepoolest, jah... teised mehedki. (lk 251)
[David Baptiste'i päevik:] Preili Raini majal oli suur kelder. Kohe, kui tagasi jõudsime, hakkasime sinna tassima madratseid, voodiriideid, tormilampe ja sööki; võtsime kaasa koerad ja isegi kõik need kuramuse kuus paabulindu. Kogu elu tassiti keldrisse, kus oli turvaline. Umbes kahe paiku olime end seal korralikult sisse seadnud. Keegi ei rääkind sõnagi näkist, kuigi küllap mõtsime kõik tema peale. Põrgu tuli meile kaela ja viis näki minema. Teadsin, et mu elu ei muutu enam endiseks. Olin aint kahekümne kuue aastane - ometi taipasin, et mu elu esimene vaatus on läbi. Et juba järgmisel päeval on kõik teisiti. Mai eksind. (lk 253)
Viienda kategooria tormi tuulekiirus ulatus kolmesaja kilomeetrini tunnis. See kiskus mäenõlva puudest paljaks. Langes mahagonipuid, langes vanu küpresse, kõik vanad tekoomapuud olid mõne hetkega maadligi. Isegi suur viigipuu murdus pooleks. Tuul kõlas nagu kappaks mürinal mööda metshobusekari. Keldrisse võis kuulda, kuidas maja vundamendi küljest lahti tuli. Vanadel laudadel polnud lootustki. Üle saja aasta vanune puit pragunes ja murdus, lendas tuulega ära. Aknaluugid lendasid tervelt minema. Katusekividki tõusid lendu ja kukkusid kolinal kildudeks. Iga kivi oli käsitsi naelutatud katusepalkide külge. Torm, mis oli tulnud näkile järele, pühkis need minema, pööritas rusuhunnikuks. Tuulekasiik Guabancex isiklikult keerutas käsi ja vallandas oma raevu.

Kui orkaan oli saart üle tunni aja nüpeldanud, jõudis tormisilm viimaks nende kohale. Vaikus oli tuultest veelgi hullem. (lk 254)