Põud

Bartolomeo Giuliano, "Põud" (1874)

Grigori Mjassojedov, "Palve põua ajal" (u 1878-1881)

Põud on pikka aega kestev, tavaliselt sademete puudumisest tulenev veepuudus mingil territooriumil.

Piibel

• Issand lööb sind kõhetustõvega, palavikuga, põletikuga, kuumtõvega, põuaga, viljakõrvetuse ja -roostega, ja need jälitavad sind, kuni sa hukkud.

23 Siis on su pea kohal olev taevas nagu vask ja su all olev maa nagu raud.

• Viies Moosese raamat, 28: 22-23

• Põud ja kuumus võtavad lumeveed,

surmavald võtku patustajad!

• Iiobi raamat, 24:19

Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke,
otsekui juur põuasest maast.
Ei olnud tal kuju ega ilu,
et teda vaadata,
ega olnud tal välimust,
et teda ihaldada.
3 Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud,
valude mees ja haigustega tuttav,
niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse:
ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.

• Jesaja raamat, 53:2-3

• Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta põuaseid paiku pidi hingamist otsides ega leia seda. Siis ta ütleb: „Ma pöördun tagasi oma majja, kust ma välja läksin.”

25 Ja tulles leiab ta selle pühitud ja ehitud olevat.

• Luuka evangeelium, 11:24-25

Luule

Vask oli nüüd taevas ta üle,
maa põudne, kumisev raud;
ta ise kõndis ümber
kui vankuv, elav haud!

• Juhan Liiv, "Truudusetus", rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 284 (vrdl 5 Mo 28:22-23)

Meie veri, vaev ja valu
õigust taga nõuab,
täites maad ja taevaalust
pakases ja põuas.

Meie laulud ühinevad
üheks häälterajuks
üheks võimsaks, mühisevaks
põuda võitvaks sajuks:

"Maha see, kes nuumab ennast
teise nälja kaudu!
Maha see, kes saadab venna
kandma vangiraudu!"

• Janka Kupala, "Mühama on löönud männid", rmt: "Aga kukulind see kukkus...", tlk Helvi Jürisson ja Muia Veetamm, 1966, lk 12-13

Maad rangelt valitseb nüüd püha päike:
ta valus tuli sööb kõik sina taevast.
Kesk kuumi kaljusid kas käärib äike?
Mets tuulte-lindudeta vaikne vaevast.

On enneaegu luitund lehe kihar,
on enneaegu närtsind rohu noorus,
ja enneaegu vili küpsmis-ihar
on kängund, mis nii rõõmsalt õiest koorus.

Päev on nii pahaendeliselt tummund:
põud pannud käe ta hõiskavalle suule.
Ons meeltevarjutus? Kõik on kui lummund:
silm pime valgusest ja kõrv ei kuule.

• Marie Under, "Äge suvi", rmt: "Uneretk", 1968, lk 27

Varsti, oh Jumal, näed oigavad suuredki puud,
suud kuigi tulvi on mulda ja kõrbemismaitset,
kaitset ei kuule nad, ammugi selle ju võttis
tõttav tuul leitsene, põletas veriseks päike.

• Uku Masing, "*Varsti, oh Jumal, näed oigavad suuredki puud...", rmt: "Neemed Vihmade lahte", 2. trükk, 1959, lk 59

Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.

• Artur Alliksaar, "Neli etüüdi" 4, rmt: "Olematus võiks ju ka olemata olla", 1968, lk 10

Põld nagu keris kuuma hõõgas
ja vili kuivalt kabises.
Tuld kiiskas maa, tuld kiiskas meri.
Õhk virvendas ja vabises.

• Helgi Muller, "Põuavälgud", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 15

Proosa

• Jäädi seisma ja waadati pärani silmil ja pärani suul keeletult ringi.

Nii kaugele kui silm ulatas — maa ja taewa kokkupuutumiseni — weepeegli sarnane ühetasane lagendik — ilma puu ja põesata, ilma kingu ja oruta, ilma oja ja hallikata, ainult kollakas-halli kuluga kaetud — ärakõrbenud, ärapõlenud terwe maa ja iga taime-uiduke tema peal! Eluta, liikumiseta, kindlaks pinnaks tardunud hall meri, mis hinge tühjuse, õõnsuse, ääretusega täitis, mis südame kadunud oleku hirmul wärisema pani…

Ja see pidi nende Kanaan olema!

Siia oli nende usuisa ja prohwet neid asuma kutsunud, selle maa pärast ärarändamise-liikumise elule õhutanud!

Kas see mitte wana-sarwiku nõidus, tema tehtud kuri wiirastus ei olnud?

Kodumaa kaasikute ja kuusikute wahelt, järwede ja jõgede äärest, kinkudelt ja nõgudelt tulnud eestlastel ei olnud ju aimugi, mis lõunamaa põud tähendas. Säherdune mitmekuune põud kõrwetawa kuumusega, nagu ta sel aastal Krimmis juhtus walitsema. Põud, mis mulla seest iga niiskuse-piisa wälja imeb, iga taimelise elu surmab, maapinna suurte pragudega lõhki käristab ja suured jõed peaaegu tilgatumaks tühjaks joob.

• Eduard Vilde, "Prohvet Maltsvet", peatükk 38

• Taat magas küll sellel päeval isegi kaks vihmaund, aga õhtu tuli selge kui klaas – ennustus pikk, kauakestev põud. Palavad tulid ajad. Oli niisuguseid päevi, et taevas oli valge kui klaas ja pilvetompugi ei olnud näha. Puulehed närtsisid keskpäeval ja ainult jaheda õhtu tulles tõusid lehed uuesti kikki. Kuused kuivasid punaseks ja okkad langesid maha. Oli kõrvetavaid päevi, et perenaised küpsetasid toakatusel leiba, viskasid taigna sinna, ja mõne tunni pärast oligi valmis. Ja tulekahjud möllasid igal pool. Siit-säält tõu­sid keskpäeval kaugelt ja ligidalt pikad ja tumedad suitsujoad lookadena taeva alla, kadus päikegi enne suitsusse, kui ta ulatas pika varbaga metsa kõrgemat puud. Põlesid met­sad ja sood purskasid tuld. Tulesädemeid oli õhk täis ja piibu­meestel lendas tuli alati ise piipu. Ja inimesed valvasid ööd-päevad omi kalleid eluhooneid tulekahju eest.

Aga mis tegi Lõksu taat neil päevil? Mõruda meelega nägi ta, et ta järvepõhja kuivasid laiad praod, et võis sinna jalgu­pidi kukkuda sisse. Püüdmist tal oli, sest suure hoolega nägi ta unes kalu, kuid vihma ei tulnud siiski. Mitu aastat mõjus taadi unenägu pilvekäigu pääle, aga nüüd ei tähenda enam taadi uni midagi.

• Juhan Jaik, "Vihmatark" kogust "Võrumaa jutud"

• Eesti maastiku olustikku kujundav mets pehmendab pakast ja põuda, tasandab tuisku ja tormi, õgvendab õhku tolmust ja haisust ning kaitseb ja kaunistab koda. Mets annab lilleilu ja linnulaulu, marja-, seene- ja jahisaagi, toasooja ja tare sõrestiku.
  • Toomas Frey, "Olukord metsanduses tekitab kõhedustunde", Maaleht, 3. veebruar 2017

• Me elame esseistika põuas. Lugejale lajatatakse mühaklikkuse malmpanniga, levitatakse valesid, vihakülvamine on saanud arutelust olulisemaks. Nagu kirjeldas natsiintellektuaal Carl Schmitt, vaenlane tuleb hävitada.
  • Toomas Hendrik Ilves, "Me elame esseistika põuas". ERR, 5. september 2020

Draama

• JUUDIT. Sa tunned vagajuttu emast, kes suure põua ajal oma sooned avas, kes päästis vallali oma keha tuiksooned, et joota oma ihusugu. Kui sa oma last armastad, siis mine tee niisamuti. Sina ise oled vana, tema on noor, sina oled sigimata, aga tema võib kord Iisraelile sugu saata.

NAINE. Juudit, sul on vagaduse ja tarkuse kuulsus Iisraeli naiste seas, kasvades istusid vana Siimeoni jalge ees, aga ometi räägib sinu suu hirmust asja Jehoova vastu. Sinu sõnad on täis pattu.

• A. H. Tammsaare, "Juudit", I vaatus

Vanasõnad

• Pärast põuda pilved, pärast ilu istlemine.
• Põua jäljed paranevad, vihma jäljed ei parane.
• Põua lapsed naeravad, vihma lapsed nutavad.
• Küünlapäeva sula ja maretapäeva põud on nälja ema.
  • Eesti vanasõnad

Kirjandus

• Madis Kõiv, Aivo Lõhmus. "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl". Tallinn: Eesti raamat, 1987