Ajavaras

"Ajavaras" ("The Thief of Time", 2001) on Terry Pratchetti romaan, Kettamaailma tsükli 26. osa.

Tsitaadid

Tsitaadid väljaandest: Terry Pratchett, "Ajavaras", tlk Allan Eichenbaum, 2007.

• Et miski eksisteeriks, peab sellel olema nägijaid.

Et miski eksisteeriks, peab sellel olema koht ajas ja ruumis.

Ja see seletab, miks üheksa kümnendikku universumi massist on seletamata.

Üheksa kümnendikku universumist moodustavad teadmised kogu ülejäänud kümnendiku asukoha ja liikumissuuna kohta. Igal aatomil on oma elulugu, igal tähel oma toimik, igal keemilisel reaktsioonil midagi, mis meenutab märkmikuga inspektorit. Üheksa kümnendikku universumi massist on seletamata, sest see tegeleb ülejäänud universumi seletamisega - ja iseenda kukalt pole ju võimalik näha.

Üheksa kümnendikku universumist moodustavad tegelikult dokumendid. (lk 4)

• Inimkond peaaegu kehastabki kõike, millel pole kohta ajas ja ruumis, näiteks kujutlusvõimet, kaastunnet, lootust, ajalugu ja usku. Kui need ära võtta, jääb järele lihtsalt ahv, kes pidevalt puu otsast alla sajab. (lk 8)
• Kõik gildid võtsid koos hommikuse piimaga saabunud leidlapsed enda hoole alla. See oli iidne heategevusvorm - ja sugugi mitte kõige halvem saatus lapse jaoks. Leidlapsed said elu ja ka mingi hariduse, ameti, tuleviku ja nime. Nii mõnelgi peenel daamil või meisterkäsitöölisel või linna kõrge aukandjal oli paljuütlev nimi nagu Näpp või Tainane või Kuljus või Kellson. Nad nimetati nende ameti kangelaste või patroonjumaluste järgi ja see andis neile omamoodi perekonna. Vanemaks saades ei unustanud nad, kust nad pärit on, ja annetasid orikavahiajal helde käega toitu ja riideid oma noorematele korvivendadele ja -õdedele. Selline asjakorraldus polnud ideaalne, aga samas, milline on? (lk 15)
• Siin elavad ka cool-kultuse vennad - omaette hoidev ja salatsev sekt, mille liikmed usuvad, et universumit saab mõista ainult ülima laheduse kaudu, et must sobib kõigega kokku ja kroom ei lähe kunagi päriselt moest. (lk 27)
• Rinpo ja noviitside ülem ei olnud halvad inimesed. Nad olid sadu aastaid oru heaolu nimel pingutanud. Aga vahel on võimalik, et mingi aja jooksul tekivad teatud ohtlikud mõttemallid. Üks neist on veendumus, et kuigi kõik tähtsad ettevõtmised nõuavad hoolikat organiseerimist, nõuab kõige rohkem organiseerimist ikkagi organisatsioon, mitte selle ettevõtmised. Ja teine on arvamus, et rahu on alati hea. (lk 31)
• "Väga-väga shalajashed teadmished - need purgid," jätkas Igor, nagu poleks Jeremy juttu kuulnudki. "Kash te shaate vashkvardaid hankida, härra?"

"Ankh-Morporkis? See on kerge."

"Ja tshinki?"

"Jah, nii palju kui kulub."

"Väävelhapet?"

"Jah, korvpudelite kaupa."

"Ma olen küll visht shurnud ja taevasshe shattunud," ütles Igor. "Andke mulle ainult vashke ja tshinki ja hapet nii palju kui vaja," lisas ta, "ja varshti näeme me tõelisht shädet!" (lk 50)

• Kui Lobsang kergel sammul edasi astuva Lu-Tze kannul minema hakkas, kuulis ta, kuidas dojoülem, kes, nagu kõik õpetajad, ei tahtnud kunagi käest lasta võimalust klassile õppetundi anda, ütles: "Dojo! Milline on Esimene Reegel?"

Isegi kössitav väljakutsuja pomises teistega kaasa:

"Ära käitu ettevaatamatult, kui sinu vastas on kiilakad kortsulised ja naeratavad mehikesed!" (lk 51)

• "Kas te näitasite neofüüdile Mandalat?" hüüatas ülemakolüüt Rinpo õudusega.

"Kui tahad näha, kas keegi oskab ujuda, tõuka ta jõkke," ütles Lu-Tze õlgu kehitades. "Mis võimalus selleks veel on?"

"Aga kui seda ilma korraliku väljaõppeta vaadata..."

"Ta nägi mustreid," ütles Lu-Tze. "Ja reageeris Mandalale." Ta ei lisanud: ja Mandala reageeris talle. Ta tahtis selle üle veel mõelda. Kui kuristikku vaadata, siis ei tohiks kuristik sulle lehvitada. (lk 62)

• "Kas on tulnud kaebusi?" küsis preili Susan.

"Ee... ei, ee... kuigi preili Smith ütles, et lapsed, kes tulevad teie klassist järgmisesse, on, ee... rahutud. Ta ütleb, et nende lugemisoskus on üsna õnnetul kombel arenenud..."

"Preili Smithi arvates räägib hea raamat sellest, kuidas poiss ja tema koer suurt punast palli taga ajavad," ütles preili Susan. "Minu lapsed on õppinud raamatult süžeed ootama. Pole ime, et nad kannatamatuks muutuvad. Praegu loeme me "Vendade Krimide muinasjutte."

"Nii on preili Smithi kohta küll ebaviisakas öelda, Susan."

"Ei, proua. See oli üsna viisakas. Ebaviisakas oleks olnud see, kui ma oleksin öelnud, et põrgus on preili Smithi taoliste õpetajate tarvis eraldi korrus." (lk 63)

• Kui lapsed oleksid relvad, siis oleks Jason olnud rahvusvahelise leppega keelustatud. Jasoni vanemad armastasid teda narruseni ning keskenduda suutis poiss ainult mõneks sekundiks, välja arvatud siis, kui ta rakendas leidlikku julmurlust väikeste karvaste loomade vastu - siis oskas ta üsna kannatlik olla. Jason tagus teisi jalgadega ja rusikatega, hammustas ja sülitas. Tema loomingulisus täitis kabuhirmuga isegi preili Smithi, kes tavaliselt suutis kõigi laste juures midagi toredat leida. Oli selge, et Jason on poiss, kellel on erilised vajadused. Õpetajate toa asukate arvates kuulus esmajärjekorras nende hulka vajadus kurjade vaimude väljaajamise järele. (lk 65)
• Enamikul inimestel on mingi abinõu ettekujutuse ja tegelikkuse vahelise lõhe täitmiseks ning lõppude lõpuks kasutatakse selleks puhuks teinekord palju hullemaid asju kui džinn. (lk 69)
• "Lu-Tze," sõnas noviitside ülem, "sind ei suutnud me samuti õpetada, kui lühidalt öelda. Mäletad?"

"Aga siis leidsin ma oma Tee," ütles Lu-Tze.

"Kas sa õpetaksid teda?" küsis kloostriülem. "See poiss peab mmm brmmm ennast leidma."

"Kas pole kirjutatud "Ma ei jõua ka kõike, mul on ainult kaks kätt"?" vastas Lu-Tze.

Rinpo vaatas noviitside ülema poole. "Ma ei tea," ütles ta. "Seda, mida sina tsiteerid, pole meist keegi kunagi näinud."

Ikka veel mõtliku ilmega, nagu tegeleks tema mõistus millegi muuga, lausus Lu-Tze: "See aeg saigi olla ainult siin ja praegu. Sest on kirjutatud "Kui tuleb, siis tuleb uksest ja aknast."" (lk 73)

• Mõned inimesed oleksid valmis tegema ükskõik mida, et ainult näha, kas seda on võimalik teha. Kui panna kusagile koopasse suur lüliti ja selle juurde silt "Maailmalõpulüliti. PALUN ÄRGE PUUTUGE", siis ei jõuaks värv sellel isegi kuivada. (lk 78)
• "Oota nüüd, oota... Kuidas saab võtta tüki mingist, noh, vanast sajandist, ja õmmelda selle kaasaja sajandi külge? Kas keegi ei märka, et..." Susan otsis sõnu, "noh, et kellelgi on vale soomusrüü ja hooned on täiesti valed ja ümberringi käivad sõjad, mida peeti mitusada aastat tagasi?"

MINU KOGEMUSTE KOHASELT, SUSAN, VEEDAVAD PALJUD INIMESED KA OMA PEAS PALJU AEGA SÕDADE KESKEL, MIS TOIMUSID MITUSADA AASTAT TAGASI. (lk 80)

• Kas kedagi hullumeelseks nimetada, see sõltub vaatenurgast, ütles Igor alati, ja isegi kui see vaatenurk on näiteks inimese enda aluspükste all, mille ta on endale pähe tõmmanud, võib kõik suurepärane paista. (lk 88)
• Kompvek, mida sa ei tahtnud süüa, ei lähe kompvekina arvesse. See avastus pärineb samast kulinaarfüüsika harust, mis tegi kindlaks, et käimise ajal söödud toidus pole ühtegi kalorit. (lk 92, joonealune)
• Lobsang ei öelnud midagi. Tal oli "Tee Raamatuga" raskusi. Ta oleks tahtnud öelda: Lu-Tze, siin raamatus paistavad olevat lihtsalt ühe vanatädi ütlemised. Just selliseid asju tädikesed ütlevad. Mis koan see on: "Ega see paremaks ei lähe, kui sa seda näpid" või "Söö kõik ilusti ära, see teeb juuksed lokki" või "Kes kannatab, see kaua elab"? Sellist jama leiab orikavahi-küpsistest!

"Kas tõesti?" küsis Lu-Tze, olles pealtnäha ikka veel täielikult oma mäest hõivatud.

"Mina ei öelnud midagi." (lk 96)

• "Kas sa okidoki't oskad?"

"Seal on ainult mingid jänesehüpped."

"Sitake't?"

"Kui ma tahan oma käsi kuuma liiva sisse toppida, siis lähen ma mere äärde."

"Kiai-ai'd?"

"Korralike telliste raiskamine."

"Kando-re-mi'd?"

"Selle mõtlesid sa küll ise välja."

"Tung-pi'd?"

"See on lihtsalt pahaendeline lilleseadekunst."

"Déjà-fu'd?" Selle peale tuli reaktsioon. Lu-Tze kergitas kulme.

"Déjà-fu? Sa siis tead seda kuulujuttu? Hah! Siin ei oska ükski munk déjà-fu'd," ütles ta. "Kui nad oskaksid, siis saaksin ma varsti teada. Kuula, poiss, vägivald on vägivaldsete abinõu. Kitsikuses aitab enamasti luuavarrest." (lk 99-100)

• Üks Igori endistest isandatest oli aga üleskeeratava mehikese tõepoolest valmis teinud - puha kangid ja hoovad ja hammasrattad ja vedrud. Aju asemel oli sellel pikk lint, mille sisse olid löödud augud. Südame asemel oli tal suur vedru. Kui köögis oli kõik väga täpselt õigele kohale pandud, suutis see imeasi põrandat pühkida ja tassitäie talutavat teed valmistada. Kui aga kõik ei olnud väga täpselt õigele kohale pandud või sattus see tiksuv ja kõlksuv aparaat mõne ootamatu takistuse otsa, siis kiskus ta seintelt krohvi maha ja valmistas tassitäie maruvihast kassi. (lk 136)
• Audiitorid olid ka varem inimestest agente kasutanud, sest nad olid juba varakult taibanud, et paljud-paljud inimesed on nõus piisava hulga kulla eest ükskõik mida tegema. See oli segadusseajav, sest audiitoritele paistis, et kullal ei ole inimkeha jaoks olulist väärtust - inimkeha vajas rauda ja vaske ja tsinki, kulda aga ainult üliväikeses koguses. Järelikult, väitsid audiitorid, on see järjekordne tõend, et inimesed, kes kulda vajavad, on veaga, ja sellepärast olid ka kõik katsed neid kasulikult rakendada läbikukkumisele määratud. Aga miks nad veaga olid?

Inimese kokkupanemine oli kerge: audiitorid oskasid väga hästi ainet liigutada. Häda oli aga selles, et nende töö tulemus ei teinud muud, kui lihtsalt lamas ja lõpuks hakkas kõdunema. See oli ärritav, sest tundus, et inimesed suutsid ilma igasuguse eriväljaõppe või harimiseta üsna kerge vaevaga endast toimivaid koopiaid teha. (lk 151)

• Siis avastasid audiitorid, et nad suudavad inimkeha liikuma panna, kui üks audiitor on selle sees. Muidugi käisid sellega kaasas tohutud riskid. Üks neist oli surm. Audiitorid hoidsid surmast eemale, vältides elamist. Nad üritasid olla üksteisest sama eristamatud kui vesiniku aatomid, kuid ilma viimase lustakuseta. (lk 151)
• Lobsang vaatas jahimehi. Neid oli rohkem kui tosin, kõik raskes relvastuses, ja kõik silmitsesid Lu-Tzed hoolikalt.

"Üheksasada dollarit rikkumata naha eest ja veel tuhat jalgade eest," ütles ninamees.

"Või nii palju, mis?" imestas Lu-Tze. "See on kahe jala eest suur hulk raha."

"Sellepärast, et need on suured," ütles jahimees. "Ja tead ju küll, mida öeldakse meeste kohta, kellel on suured jalad, eh?"

"Kas neil on vaja suuremaid saapaid?"

"Ja-jah, muidugi," ütles jahimees irvitades. "Eks see on üks paras lora, aga Vastukaalumandril on rikkaid vanamehi, kellel on noored naised ja kes on nõus pulbriks tehtud lumeinimesejalgade eest terve varanduse maksma."

"Ja mina veel mõtlesin, et nad on looduskaitse all," tähendas Lu-Tze ja pani oma luua puu najale.

"Nad on ju lihtsalt üks trolliliik. Kes neid siin kaitsma hakkab?" põlastas jahimees. Kohalikud teejuhid tema taga, kes teadsid Esimest Reeglit, pöördusid ringi ja pistsid jooksu.

"Mina," sõnas Lu-Tze. (lk 155-156)

• Ja kunagi, mitte kunagi ei tohi küsimusi esitada. Loomulikult teadis Igor, et see tähendab, et esitada ei tohi SUURI küsimusi. "Kash härra shooviksh lähemal ajal tasshi teed?" oli täiesti lubatud, aga "Milleksh teil shadat neitshit vaja on?" või "Kusht ma teie arusht nii hilja ööshel aju leian?" mitte. Igorid esindavad ustavat, usaldusväärset, diskreetset teenindust, mille juurde käib naeratus - või siis vähemalt mingi kõver irve, aga võimalik, et ka lihtsalt õigesse kohta sattunud kaarjas haavaarm. (lk 161)
• Susan võttis jälle kätte "Vendade Krimide muinasjutud". Tema vanemad polnud talle lapsepõlves selliseid raamatuid ostnud. Nad olid üritanud kasvatada teda normaalselt: nad teadsid, et inimestel pole väga arukas Surmale liiga lähedal olla. Nad õpetasid Susanile, et faktid on tähtsamad kui väljamõeldised. Siis aga sai Susan täiskasvanuks ja avastas, et tegelikud väljamõeldised ei olnud Kahvatu Ratsanik või hambahaldjas või kollid - nemad olid kõik käegakatsutavad ja tõelised. Suureks väljamõeldiseks oli usk, et maailm on paik, kus võileival on ükskõik, kas kukkuda maha võipoolega üles- või allapoole; kus see, mis on loogiline, on ka mõistlik ja kus saab teha nii, et mingit sündmust pole toimunud. (lk 165)
• Aju mõtles samuti omapäi. Sellega oligi kõige raskem. See vesise koega täidetud kott silmade taga töötas omanikust sõltumatult. Ta võttis meeltelt informatsiooni, võrdles seda kõike mälus olevaga ja esitas oma arvamuse. Vahel üritasid selle mingid varjatud osad isegi suu juhtimist üle võtta! Inimesed ei ole üksikisikud, nad on, viimane kui üks, nõukogud! (lk 183)
• Vahel pole jumalatel üldse kunstimeelt. Nad lubavad päikesetõusudel ja loojangutel toimuda naeruväärselt roosades ja sinistes toonides, mille iga elukutseline kunstnik kohe kõrvale heidaks, pidades seda mõne entusiastliku asjaarmastaja tööks, kes pole kunagi tõelist päikeseloojangut näinud. (lk 189)
• Lind kükitas oksal puutüve hargnemiskoha lähedal, millegi kõrval, mis meenutas linnumaja, ja näkitses enam-vähem ümmarguse puutüki kallal, mida ta ühe jalaga hoidis.

"Ilmselt parandab vana pesa," ütles Lu-Tze. "Ta ei saa olla nii vara nii kaugele jõudnud."

"See meenutab mingit vana karpi," arvas Lobsang. Ta pilutas silmi. "See on vana... kell?" lisas ta.

"Vaata, mida ta nakitseb," õpetas Lu-Tze.

"Noh, see näeb välja nagu... rohmakas hammasratas? Aga miks..."

"Õige tähelepanek. See, poiss, on kellakägu. Noor lind, nagu paistab, kes üritab paarilise ligimeelitamiseks pesa ehitada. Ega tal eriti lootust küll ei ole... Näed? Tal on sihverplaadi numbrid puhta valesti ja osutid on kõveriti küljes."

"Lind, kes ehitab kelli? Mina mõtlesin, et käokell on kell, millest hüppab välja mehhaaniline kägu, kui..."

"Ja mis sa arvad, kuidas inimesed sellise kummalise mõtte peale tulid?"

"Aga see on ju lausa ime!"

"Ei tea, mispoolest?" ühmas Lu-Tze. "Nende kellad käivad vaevalt pool tundi, näitavad aega, kuidas jumalad juhatavad, ja vaesed lollid isalinnud lähevad hulluks, üritades neid üles keerata."

"Aga see, et nad üldse..."

"Eks iga asi juhtub kusagil," ütles Lu-Tze. (lk 190)

• [Lu-Tze:] "Kuule, selleks reeglid ongi, saad aru? Et sa mõtleksid, enne kui neist üle astud." (lk 192)
• Muidugi oli alati olnud põudu ja kahjuritelaineid, aga ühe tõeliselt korraliku näljahäda jaoks, selleks, et viljakas maa lolluse ja saamahimuga kõrbeks muuta, oli vaja inimesi. (lk 195)
• Ettevaatus. Sellele tuleb rõhuda. See on õige sõna! Audiitorid armastavad seda sõna. Lükka alati homsele kõik, mille sa homme saad näiteks järgmisele aastale lükata. (lk 200)
• Kõige hullematest sõnadest, mida kõrgel õhus viibija võib kuulda, ühendab ilmselt just sõna "oih" maksimaalse kõhtupingutava õuduse hingeõhu minimaalse raiskamisega. (lk 203)
• Audiitorid olid üritanud religioonist aru saada, sest selle nimel tehti nii paljusid asju, mis polnud vähimalgi määral loogilised. Religioon võis aga olla ka vabanduseks praktiliselt ükskõik millisele ekstsentrilisuse märgile. Näiteks genotsiidile. (lk 208)
• Olla inimene tähendab muutuda, mõistis Surm. Apokalüpsise ratsanikud olidki pigem inimesed. Inimesed olid tahtnud, et neil oleks teatud kuju, teatud vorm. Ja täpselt nagu jumalate ja hambahaldja ja Orikavana puhul, nii oli ka nende kuju neid muutnud. Neist ei saa kunagi päris inimesi, aga mõned inimlikud jooned olid neile külge hakanud nagu mingi haigus.

Ja kõige tähtsam oli, et millelgi, mitte millelgi ei ole üks külg ja ainult see üks külg. Inimesed kujutasid ette, milline olend peaks Taud olema, aga kui nad olid andnud talle käed ja jalad ja silmad, sai ta ka aju. See tähendas, et ta mõtleb. Ja ükski aju ei saa kogu aeg ainult epideemiatest ja rändtirtsuparvedest mõelda. (lk 213)

• "Läheb tassike teed? Vesi juba käib. Mul on jakivõid ka."

"Jaki? Kas ma olen ikka Ankh-Morporkis?" Lu-Tze vaatas kulpidenagi enda kõrval. Mees ei olnud ikka veel ringi pööranud.

"Hmm. Huvitav küsimus," ütles pudelipesija. "Võiks öelda, et mingis mõttes oled sa ikka veel Ankh-Morporkis. Ega jakipiima ei lähe? Ma võin tuua lehmapiima, või kitse-, lamba-, kaameli-, laama-, hobuse-, kassi-, koera-, delfiini-, vaala- või alligaatoripiima, kui sa mõnda neist eelistad."

"Mida? Alligaatorid ei anna ju piima!" ütles Lu-Tze ja võttis kõige suurema kulbi kätte. See tuli konksu otsast ära täiesti hääletult.

"Ma ei öelnudki, et selle kättesaamine lihtne on." (lk 229)

• "Poeet Hoha nägi kunagi unes, et ta on liblikas, ja kui ta ärkas, küsis ta:

"Kas ma olen inimene, kes nägi unes, et on liblikas, või liblikas, kes näeb unes, et on inimene?"" ütles Lobsang, kes tahtis jutuajamisse oma panuse anda.

"Või nii?" ütles Susan asjalikult. "Ja kumb ta siis oli?"

"Mida? Noh... kes teab?"

"Kuidas ta oma luuletusi kirjutas?" uuris Susan.

"Pintsliga loomulikult."

"Nii et ta ei laperdanud ringi lennata, tekitades õhku informatsioonirikkaid mustreid, ega munenud oma luuletusi kapsalehtedele?"

"Keegi pole vähemalt maininud, et ta oleks nii teinud."

"Siis oli ta tõenäoliselt ikkagi inimene," otsustas Susan. (lk 235)

• Lu-Tze oli juba ammu jõudnud järeldusele, et kõik toimub omal põhjusel - jalgpall vahest välja arvatud. (lk 238)
• Ronnie ulatas raamatu talle. "Esimene väljalase. Vaata teist peatükki, salm seitse," ütles ta.

Ja Lu-Tze luges: ""Ning üleni valgesse rüütet' ingel avas Raudraamatu ning põlevast jääst kaarikus ilmus viies ratsanik, ning seadused katkesid ja piirid murdusid ja rahvahulk hüüdis: "Oh Jumal, nüüd on meil jama!""

"See ratsanik olin mina," ütles Ronnie uhkelt.

Lu-Tze pilk eksis kaheksandale salmile: ""Ja ma nägin, et seal olid nagu mingid jäneste moodi elukad, mitut värvi, aga põhimõtteliselt ruudulise mustriga, ja need nagu pöörlesid ringi, ja kostis selline hääl nagu mingitel suurtel siirupistel asjadel.""

"See salm võeti järgmisest trükist välja," ütles Ronnie. "Jah, vana Tobrun, tema oli igasugustele nägemustele väga avatud. Omnianismi isa võis kõik ühte patta kokku segada. Tol ajal muidugi oli kõik alles tekkinud. Surm oli muidugi juba Surm, aga ülejäänud olid lihtsalt Kohalik Ikaldus, Rüselus ja Vinnitõbi." (lk 239)

• Isegi tavakodanikud oskasid hinnata selliseid töid nagu Caravati "Kolm suurt roosat naist ja üks tükk gaasriiet" või Mauvaise’i "Mees tohutu viigilehega", pealegi koguneb nii pika ajalooga linnas nagu Ankh-Morpork igasugu kunstilist rämpsu, ja tänavate ummistumise ärahoidmiseks oli vaja nii-öelda ühist pööningut, kus seda hoida. Ja niimoodi, vaid pisut suuremate rahadega, kui oli vaja paari miili punase plüüsköie ostmiseks ja mõne mundris vanamehe palkamiseks, kes oskaksid juhatada huvilisi "Kolme suure roosa naise ja ühe tüki gaasriide" juurde, sündiski Kuninglik Kunstimuuseum. (lk 244)
• [Nanny Ogg:] See, et me oleme näinud asju, mida inimene ei peaks nägema, teebki meist inimesed. (lk 257)
• Kui sa pidid W&B kompvekkide hinda küsima, ei saanud sa neid endale lubada. Ja kui sa olid mõnda neist proovinud, aga ikkagi ei saanud neid endale lubada, siis panid sa raha kõrvale ja elasid nagu kooner ja röövisid ja müüsid maha oma perekonna vanemad liikmed, et saada veel üks selline suutäis, mis armus sinu keelde ja muutis sinu hinge vahukooreks.

Kõnnitee ääres oli diskreetne kraavike juhuks, kui vaateakna ees seisjate suud liiga tugevalt vett jooksma hakkavad. (lk 271)

• Oletame näiteks, et üks inimene - see tähendab a..."

"Antropomorfne personifikatsioon," ütles Ronnie Soak. "Aga mina olen alati eelistanud väljendit "avataara"."

Lu-Tze kulm tõmbus kortsu. "Kas sa lendad palju ringi?" küsis ta.

"Siis oleksin ma aviaator." (lk 275)

• Kaos möirgas. Ta rebis triibulise põlle eest ja valge mütsi peast. Paistis, et ta paisus suuremaks. Temast õhkus pimedust nagu suitsu.

Lu-Tze pani käed rinnale risti ja naeratas laialt. "Ära unusta Esimest Reeglit," ütles ta.

"Reeglit? Reeglit? Mina olen Kaos!"

"Kes oli esimene?" ütles Lu-Tze ette.

"Jah!"

"Looja ja hävitaja?"

"Muidugi, kurat võtaks!"

"Pealtnäha keerulise ja pealtnäha seosetu käitumisega, millele siiski on lihtne deterministlik seletus ja mis on võtmeks multidimensionaalse universumi mõistmisele uutel tasanditel?"

"Igatahes... Misasja?" (lk 277)

• "Paneb mõtlema, kas astroloogias viimati siiski on midagi."

"Oh, muidugi on," heitis Susan, "pettekujutlused, soovmõtlemine ja lihtsameelsete petmine."

"Kas sa ei lase end kunagi lõdvaks?"

"Seni pole lasknud."

"Miks?"

"Ma arvan, et... sellepärast, et kui selles maailmas on kõik paanikasse sattunud, peab alati olema keegi, kes pissi saapast välja kallab." (lk 302)

• Susan oli kasvatatud praktiliseks inimeseks ja see tähendas, et ta oli saanud ka ujumistunde. Quirmi tütarlastekool oli selles suhtes väga eesrindlik olnud ning sealsed õpetajad olid seisukohal, et tüdruk, kes ei suuda täisriietuses kahte basseinipikkust ujuda, lihtsalt ei pinguta. Nende auks peab ütlema, et kui Susan koolist lahkus, oskas ta nelja ujumisstiili ja mitut elupäästmistehnikat ning tundis end vees väga koduselt. Ta teadis ka, mida teha, kui sa jagad veekogus kohta jõehobuga - siis tuleb otsida teine koht. Jõehobud näevad suured ja nunnud välja ainult kaugelt vaadates. Lähedalt on nad ainult suured. (lk 306)
• Kui nad Lu-Tze leidsid, vaatas see rahulikult otsa hiiglasuurele mammutile. Loom kissitas silmi oma tohutu lauba all, üritades vanameest vaadata ja samal ajal kõik oma kolm ajurakku üheskoos tööle panna, et otsustada, kas ta surnuks trampida või võhkadega härmatanud maastikust välja puskida. Üks ajurakk ütles "pusi", teine ütles "trambi", aga kolmas oli teemast kõrvale kaldunud ja mõtles seksist, nii palju kui võimalik. (lk 307)
• Igaühel on elus mingi tingimusklausel, reeglile väike väljaütlemata lisa nagu "välja arvatud siis, kui väga vaja on" või "siis võib, kui keegi ei vaata" või tõesti ka "kui esimene pole pähklitäidisega". (lk 318)