Ruta Sepetys

Ruta Sepetys (tegelikult Rūta Šepetys; sündinud 19. novembril 1967 Detroidis USAs) on Leedu päritolu USA kirjanik.

"Hallaaegade algus"

Tsitaadid väljaandest: Ruta Sepetys, "Hallaaegade algus", tlk Karin Suursalu, 2014. Romaan kajastab värvikaid pildikesi leedulaste seiklusrohkest reisist Siberisse 1941. aastal, sealsest elust ja tööst Siberi looduskaunite maastike keskel Nõukogude rahvaste vennalikus peres, mida vankumatul käel juhtis Jossif Vissarionovitš Stalin.

"Ema ei tea, et me siin oleme," ütles Jonas. "Me otsisime sind. Isa, nad murdsid meie majja sisse ja..."

"Ma tean. Meie rong haagitakse teie oma külge."

"Kuhu meid viiakse?" pärisin.

"Vist Siberisse."

Siberisse? See ei saanud küll õige olla. Siber oli teises maailmaotsas. Siberis polnud mitte midagi. (lk 41)

Tundsime jõnksatust ja rong läks liikvele.

"Kõik kohad on kohvreid täis," kirjeldasin. "Perroonil on palju toidukraami." Inimesed ägasid. Jaam nägi välja jubedavõitu, mahajäetud, tardunud - äsjasest kaosest olid alles vaid riismed. Maas vedeles üksikuid kingi, jalutuskepp, lahtine käekott, orbunud kaisukaru.

"Me sõidame jaamast välja," kandsin ette. Küünitasin kaela, et ettepoole vaadata. "Seal on inimesed," ütlesin. "Seal on preester. Ta palvetab. Ühel mehel on käes suur krutsifiks."

Preester tõstis pilgu, pritsis pühitsetud õli ja tegi ristimärgi, kui meie rong minema veeres.

Ta viis läbi viimset võidmist. (lk 54)

Vaguni põhjas olevast august nirises uriini. Kostis Ona lapse nuttu. Nägin märga rohelist niitu. Tule siia, kutsus see. Põgene.

Ehk peaksingi põgenema, mõtlesin. Põgene, Lina.

"Mis talle sisse läks?" Vagunist hakkas kostma häältekõma.

Põgene, Lina.

Ämbrid lendasid mul käest. Nägin, kuidas Andrius nendega minema lonkas. Mina üksnes seisin niitu vaadates. (lk 60)

Tõusin püsti ja libistasin pilgu piki rongi. Taevas oli hall. Vihm ladises. Kuulsin karjumist, nägin, kuidas lõtv lapsekeha porri vinnati. Üks naine püüdis laibale järele hüpata, kuid sai püssipäraga hoobi näkku. Nägin, kuidas teinegi surnukeha välja visati. Surm oli niitma hakanud. (lk 60)

"Mida sa seal nägid, tüdruk?" nõudis kiilaspea.

"Ma... Ma nägin, kuidas NKVD-lased loopisid laipu rongist pori sisse. Kaks last." Kõik ahhetasid.

Vaguni uks prantsatas kinni.

"Kui vanad need surnud lapsed olid?" küsis Jonas tasakesi.

"Ma ei tea. Nägin neid kaugelt." (lk 61)

"Kuidas nad tohivad otsustada, et me oleme loomad? Nad ju ei tunnegi mind," ütlesin.

"Meie ise tunneme ennast," vastas ema. "Nemad eksivad. Ära lase neil endale vastupidist sisendada. Kas saad aru?"

Noogutasin. Ent ma teadsin, et mõned olid sisenduse juba omaks võtnud. Nägin neid valvurite ees lömitamas, ilme lootusetu. Oleksin tahtnud neid kõiki joonistada. (lk 61)

"Kui ma meie vaguni poole vaatasin, tundus, et kõik on haiged," ütlesin.

"Ei ole," ütles ema. "Me pole haiged. Varsti oleme jälle kodus. Kui muu maailm saab teada, kuidas sovetid märatsevad, teevad nad sellele lõpu."

Kas ikka teevad? (lk 61)

"Jumala pärast, naisterahvas," pahandas kiilaspea. "Jätke lobisemine ja öelge meile, mis toimub. Kes nad on?"

"Nad on sõdurid," vastas ema elevusega. "Nad on teel rindele. Saksamaa ja Nõukogude Liit on sõjas. Sakslased tulid Leedusse!" hüüdis ta. "Kas kuulsite? Sakslased on Leedus!"

Kõigi meeleolu tõusis. Andrius ja Jonas hõiskasid ja huilgasid. Grybase-preili hakkas laulma "Viige mind tagasi kodumaale". Kõik kallistasid üksteist, rõõmust rõkates.

Ainult Ona oli tasane. Tema laps oli surnud. (lk 63)

Ona nuuksus. Läksin lahtisele uksele, et õhku saada. Jonas tuli ämbritega tagasi.

"Miks te nutate?" küsis ta üles ronides.

Raputasin pead.

"Mis viga?" käis Jonas peale.

"Laps on surnud," ütles Andrius.

"Meie laps?" küsis Jonas tasakesi.

Andrius noogutas.

Jonas pani ämbrid maha. Ta vaatas ema poole, kes hoidis pambukest süles, siis minu poole. Ta laskus põlvili, võttis taskust kivikese ja tõmbas põrandalauale uue kriipsu. Ta kükitas viivu liikumatult, siis hakkas kiviga kriipse taguma, aina kõvemini ja kõvemini. Ta kolkis põrandalaudu säärase jõuga, et kartsin, et ta võib käeluu murda. Nihkusin tema poole. Andrius hoidis mind tagasi.

"Las taob," ütles ta.

Vaatasin talle ebalevalt otsa.

"Parem, kui ta sellega harjub," ütles Andrius.

Millega, kas talitsematu vihaga? Või nii sügava kurbusega, nagu oleks süda rinnust uuristatud ja räpase pangega meile söögiks toodud?

Vaatasin Andriuse verevalumeis nägu. Ta nägi mu ainitist pilku. "Kas sina oled sellega harjunud?" küsisin.

Poisi põselihas tõmbles. Ta võttis taskust koni ja pani selle põlema. "Jah," vastas ta suitsujuga õhku puhudes, "ma olen sellega harjunud." (lk 65-66)

Inimesed rääkisid sõjast, arutasid, kuidas sakslased võiksid meid päästa. Kiilaspea oli ometi kord vait. Murdsin pead, kas see, mida ta Hitleri kohta ütles, võis tõsi olla? Kas me tõesti vahetame Stalini sirbi ja vasara millegi veel hullema vastu? Tundus, et seda ei arvanud küll keegi. Isa oleks teadnud. Ta teadis kõiki selliseid asju, aga ei arutanud neid kunagi minuga. Ta arutas neid emaga. Vahel öösiti kuulsin nende toast sosinat ja pominat. See tähendas, et nad rääkisid sovettidest.

Mõtlesin isast. Kas ta teadis sõjast? Kas ta teadis, et meil kõigil olid täid? Kas ta teadis, et oleme koos surnud vastsündinuga? Kas ta teadis, kuidas ma tema järele igatsen? Pigistasin taskurätikut taskus ja meenutasin isa naerunägu. (lk 66)

Tee viis üha kaugemale lõunasse, lookles läbi Uurali mägede. Grybase-preili seletas, et Uural on Euroopa ja Aasia piir. Olime jõudnud Aasiasse, teise maailmajakku. Inimesed ütlesid, et olime teel Lõuna-Siberisse või koguni Hiinasse või Mongooliasse. (lk 68)
"Kuidas te tohite? Kas te olete arust ära?" kriiskas naisehääl läbi vaguni.

Tõusin istuli ja kissitasin silmi, et näha, mis lahti. Grybase-preili seisis ähvardavalt Jonase ja Andriuse kõrval. Trügisin sinnapoole.

"Ja veel Dickens! Kuidas te julgete! Teist ongi saanud loomad, kellena meid koheldakse!"

"Mis juhtus?" küsisin.

"Su vend ja Andrius suitsetavad!" karjus Grybase-preili.

"Ema teab," kostsin.

"Raamatuid!" ütles ta kõvade kaantega teost mulle nina alla torgates.

"Meil said sigaretid otsa," seletas Jonas tasakesi, "aga Andriusel on tubakat."

"Preili Grybas," sõnas ema, "las ma ise tegelen sellega."

"Sovetid võtsid meid kinni, sest oleme targad ja õpetatud inimesed. Raamatulehtede suitsetamine on... Mis teil ometi arus oli?" küsis Grybase-preili. (lk 69)

Nädalad. Olin kaotanud ajataju, kui kaua olime juba teel olnud. Jätsin vagunitest väljavisatavate laipade vaatamise. Iga kord, kui rong edasi sõitis, jäi meist maha laibarodu. Mida neid nähes küll mõelda võidakse? Kas need maetakse maha või peetakse neid tõesti varaste ja prostituutide korjusteks? Õõtsusin otsekui pendliga. Just siis, kui olin jõudnud lootusetusekuristikku, tõi pendlihoog taas pisutki head.

Näiteks ühel päeval, kui olime Omskist möödas, tegime peatuse mingis maakohas. Seal oli väike müügiputka. Ema andis valvurile pistist, et vagunist välja saada. Ta tuli jooksuga tagasi, hoides kätega seelikusaba, mis oli triiki täis ja raske. Ta põlvitas ja laskis seeliku lahti. Karamellid, iirised, pulgakommid, mustad lagritsapulgad, marmelaadid ja muud maiustused valgusid põrandale, kirevad nagu vikerkaar. Kõik kohad olid erksaid värve täis: roosa, kollane, roheline, punane, ja kõigile jätkus. Lapsed kilkasid vaimustusest ning hüplesid üles-alla. Hammustasin marmelaadikommi. Tsitrusemaitse valgus suus laiali. Naersin ja Jonas naeris kaasa. (lk 71)

"Las ta olla," ütles Rimase-proua. "Vaeseke leinab."

Ema tõlkis selle ülemale. Ona tõusis püsti ja trampis jalga. Ülem astus lähemale ja tõmbas Ona veokist maha. Too kaotas enesevalitsemise sootuks, hakkas kisendama ja meest küünistama. Temast polnud NKVD-lasele vastast ei kogu ega jõu poolest. Mees paiskas ta maha, silmad vidukil, kandiline lõug pingul. Ema tahtis autost Ona juurde hüpata, aga juba oli hilja. Ülem haaras püstoli ja tulistas Onale pähe.

Me kõik ahmisime nagu ühest suust õhku. Andrius kattis Jonase silmad. Ona pea alla valgus täidlase punase veini värvi veri. Ta jalg oli ebaloomuliku nurga all paindunud. Üks king oli kadunud. (lk 90)

Sõitsime ära, Ona laip jäi järjest väiksemaks ja väiksemaks. Ta lamas NKVD-lase käe läbi tapetuna tolmus. Kuskil sadade kilomeetrite kaugusel kõdunes rohus tema tütar. Kuidas võiks ta perekond teada saada, mis temaga juhtus? Kuidas vöõiks keegi teada saada, mis meiega juhtus? Ma kirjutan ja joonistan alati, kui saan võimaluse. Joonistan tulistavat ülemat, ema, kes põlvitab, pea käte vahel, ja meie veokit, mis sõidab minema, nii et rataste alt lendab kruusa Ona surnukehale. (lk 90-91)
"Me oleme Altais," ütles ema. "Siin kasvatatakse kartuleid ja peete."

"Nii et me saame kartuleid süüa?" küsis Jonas.

"Toit on normeeritud. Ta ütleb, et valvurid hoiavad maal ja töölistel silma peal," ütles ema.

Mulle tuli meelde isa jutt sellest, kuidas Stalin võttis talupoegadelt maa tööriistad ja loomad. Ta ütles, mida nad peavad kasvatama ja kui palju selle eest makstakse. Olin seda naeruväärseks pidanud. Kuidas sai Stalin lihtsalt ära võtta midagi, mis polnud tema oma; midagi, mille nimel talupere oli kogu elu vaeva näinud? "See on kommunism," oli isa öelnud.

Naine karjus ema peale sõrme viibutades ja pead raputades. Siis läks ta hurtsikust välja.

Me olime kolhoosis ja minust pidi saama peedikasvataja.

Ma ei sallinud peete. (lk 93-94)

"Külarahvas on rahulolematu," ütles Rimase-proua. "Aga nad oskasid meid oodata. Mõni päev tagasi olevat lähedasse külla toodud mitu veokitäit eestlasi."

Ema kühvel jäi seisma. "Eestlasi?"

"Jah," sosistas Rimase-proua. "Nad küüditasid ka Eestist ja Lätist."

Ema ohkas. "Seda ma kartsingi. See on hullumeelsus. Kui paljusid nad veel küüditavad?"

"Elena, neid tuleb sadu tuhandeid," ütles Rimase-proua. (lk 109)

Jonas istus ristijalu põrandal. Tema ette oli laotatud ema pearätt. Selle keskel oli leivatükike, lilleõis kõrval.

Ema silmitses leiba ja närbunud lille. "Mis banketti me siis peame?"

"Sain tänase töö eest normitoitu. Aitasin kahel naisel jalanõusid teha," ütles Jonas naeratades. "Kas teil on kõhud tühjad? Te näete väsinud välja."

"Mul on hirmus nälg," ütlesin leiva killukest vaadates. Kui Jonas oli tubase kingsepatöö eest leiba saanud, siis meie peame küll terve kalkuni saama, mõtlesin ma.

"Igaüks saab töö eest kolmsada grammi leiba," seletas Jonas. "Te peate oma normikaardi kolhoosi kontorist ära tooma."

"See... see on kõik?" küsis ema.

Jonas noogutas.

Kolmsada grammi kuiva leiba. Ma ei suutnud seda uskuda. See oli kõik, mida me tundidepikkuse kaevamise eest saime. Meid näljutati ja küllap visatakse meid lõpuks omakaevatud aukudesse. (lk 116)

"Kähku!" ütles Grybase-preili meid enda poole tõmmates. Tema käed värisesid. "Mul võib tulla hirmsaid pahandusi, et ma teie pärast riskisin. Loodan, et mõistate." Ta pistis käe rinnahoidjasse, võttis sealt mõned pisikesed peedid ja andis ruttu emale. Seejärel kergitas ta seelikusaba ja võttis aluspükstest veel mõned. "Minge nüüd ruttu!" ütles ta. Kuulsin, kuidas kiilaspea hurtsikus karjub.

Sibasime oma hurtsikusse pidusöögile. Suure nälja tõttu ei hoolinud ma, et ei salli peete. Mind ei häirinud isegi see, et need olid olnud teise inimese higises aluspesus. (lk 117)

[Andrius:] "Nõukad loevad kõik läbi, mida sa kirjutad. Neil on tõlgid. Nii et vall hoolega sõnu."

Lõin pilgu maha, meenutades, kuidas NKVD-lane oli ema tõlgiks kutsunud. Meie isiklik kirjavahetus polnudki isiklik. Eraelu oli veel vaid mälestus. Seda ei antud isegi jaopärast nagu und või leiba. (lk 120)

Jossif Vissarionovitš Džugašvili. Ta ise nimetas end Jossif Staliniks, mis tähendas terast. Vaatasin pilti. Tundus, nagu vaataks Stalin vastu. Kaardus kulm, väljakutsuv pilk. Silmitsesin vuntsipuhmast ja tumedaid kiviseid silmi. Tundus, nagu irvitaks ta sel portreel. Kas meelega? Mõtlesin kunstnikele, kes Stalinit maalisid. Kas nad olid tänulikud, et said tema juures olla, või kartsid, mis saab siis, kui ta nende tehtud portreedega rahule ei jää? Stalini pilt rippus viltu. (lk 124)
"Noh, mis ta ütles? Mis on kolmas, Elena?" küsis Rimase-proua.

"Me nõustume, et oleme kurjategijad." Ema vakatas. "Ja et meie karistuseks on... kakskümmend viis aastat sunnitööd."

Väikses ruumis läks kisaks ja halaks. Keegi hakkas hingeldama. Summ trügis vaieldes kirjutuslaua poole. NKVD-lased tõstsid vintpüssid ja sihtisid meid. Mu suu vajus ammuli. Kakskümmend viis aastat? Me jääme vangi kahekümne viieks aastaks? See tähendas, et olen vabaks saades vanem kui ema praegu. Sirutasin käe tuge otsides Jonase poole. Teda polnud. Ta oli mu jalge ette kukkunud.

Ma ei saanud hingata. Ruum tõmbus mu ümber justkui kokku. Paanika mähkis mind endasse. (lk 125)

Rimase-proua ootas meid hirmunud näoga. Siis nägin mehe laipa, mis oli löödud täägiga kolhoosi kontori seina külge. Laiba käed-jalad kõikusid nagu lõdval marionetil. Veri imbus läbi särgi ja tilkus maha lombiks. Hiireviud maiustasid värskete kuulihaavade kallal. Üks nokkis tühja silmakoobast.

"Kes see on?" küsisin.

Ema ahhetas, haaras minust kinni ja püüdis mu silmi katta.

"Ta kirjutas kirja," sosistas Rimase-proua. (lk 129)

Komorov tõmbas karjudes püstoli vöölt. Ta sihtis ema. Ema hüppas auku. Püstol nihkus minu pea poole. Hüppasin auku. Komorov jätkas, kuni olime kõik neljakesi augus. Ta hirnus naerda ja andis järgmise käsu.

"Me peame käed kuklale panema," ütles ema.

"Ei, armas jumal," ütles Rimase-proua värisedes.

Komorov kõndis püstoliga sihtides ümber augu. Ta käskis meil pikali heita. Heitsime kõrvuti maha. Ema haaras mu käe. Vaatasin üles. Ülema suurt nurgelist tumedat siluetti ümbritses sinine taevas. Ta hakkas jälle ümber augu kõndima.

"Ma armastan sind, Lina," sosistas ema.

"Meie isa, kes sa oled taevas," alustas Rimase-proua.

PÕMM!

Ülem tulistas auku. Meie peade kohalt varises mulda Rimase-proua karjatas. Komorov käskis meil vait olla. Ta muudkui tiirutas ümber augu, pomisedes, et oleme ilged emised. Äkki hakkas ta jalaga kuhjast mulda auku paiskama. Naeris ja paiskas, aina kiiremini ja kiiremini. Muld kukkus mu jalgadele, siis kleidile, siis rinnale. Ta pildus ägedalt mulda, kattis meid sellega, ise endiselt meile püstoliga näkku sihtides. Kui tõusen istuli, laseb ta mind maha; kui ma istuli ei tõuse, matab ta mind elusalt. Pigistasin silmad kinni, mu kehal lasus raske mullakoorem. Viimaks kukkus mulda ka mu näole.

PÕMM!

Meile pudenes veel mulda pähe. Komarov loopis meile metsikult hirnudes mulda näkku. Muld mattis mu nina. Tegin suu lahti, et hingata, ja lämbusin mullast. (lk 131)

Magasime terve öö. Hommikul ütles Kretski emale, et me peame minema koos teiste naistega peedipõldudele. Olin vaimustuses. Küürutasime ja kõplasime pikki rohelisi suhkrupeedivagusid kõblastega, millel polnud vart. Grybase-preili pidas meile loengu töötempo kohta. Ta ütles, et esimesel päeval oli keegi korraks kõplavarrele toetunud, et laubalt higi pühkida. Sovetid olid sundinud neid kõblastel varred ära saagima. Sain aru, kui raske oli Grybase-preilil olnud meile peete varastada. Relvastatud valvurid pidasid vahti. Ehkki paistis, et neid huvitas rohkem suitsetamine ja anekdoodirääkimine, polnud sugugi kerge peeti märkamatult aluspesusse pista. See turritas ihuliikmena esile. (lk 136)
"Ma ei näe, et sinu ema mulda tuhniks..."

"Ei," vastas Andrius päris mu nina alla kummardudes. "Tead, miks?" Tema meelekohal pundus veresoon. Tundsin laubal tema hingeõhku.

"Jah, sellepärast..."

"Sellepärast, et nad ähvardasid mu tappa, kui ta nendega ei maga. Ja kui nad temast tüdinevad, võivad nad mu ikkagi tappa. Mis tunne sinul oleks, Lina, kui su ema oleks sunnitud prostituudiks hakkama, et su elu päästa?"

Mu suu vajus lahti.

Sõnad lendasid tema suust. "Mis sa arvad, mida mu isa seda teades tunneks? Mida tunneb mu ema, lamades voodis meestega, kes mõrvasid tema mehe? Ei, sinu ema ei tõlgi neile, aga mida ta sinu arvates teeks, kui nad hoiaksid nuga su venna kõril?" (lk 138)

Ema kihistas pimeduses naerda. "Ta ütleb, et ma võlusin ta esimesest pilgust ära. Aga tead, mis tegelikult juhtus? Ta püüdis minuga juttu teha ja kukkus puu otsast alla. Ta kukkus tamme otsast alla ja murdis käeluu."

"Ema, see pole nii," ütlesin.

“Kostas," ohkas ema. "Ta oli nii kohmakas, aga siiras. Vähel on kohmakuses oma ilu. Armastus ja tunne püüavad end väljendada, aga see kukub piinlikult välja. Saad sa minust aru?" (lk 139)

[Ema:] Head mehed on sageli asjalikud, aga mitte kenad. (lk 140)
Sügis lähenes. NKVD-lased sundisid meid veel ägedamalt tagant. Kui juhtusime kas või komistama, vähendasid nad kohe meie leivanormi. Ema sai pöidla ja keskmise sõrmega mul käsivarre ümbert kinni võtta. Mul polnud pisaraid. Oleksin tahtnud nutta, kuid silmad hakkasid ainult kuivalt tõmblema ja tulitama. (lk 142)
Oli raske ette kujutada, et kusagil Euroopas märatseb sõda. Meil käis oma sõda, oodates, kuni NKVD-lased järjekordse ohvri valivad, meid järjekordsesse auku lükkavad. Neile meeldis meid põllul rusikate ja jalgadega peksta. Ühel hommikul tabasid nad vana mehe peeti söömast. Üks valvur kiskus tal esihambad tangidega välja. Meid sunniti pealt vaatama. (lk 142)
Kunstiõpetaja ütles, et kui sügavalt hingata ja midagi kujutleda, võib sattuda sinna, näha seda, tunda seda. Vastasseisude ajal NKVD-lastega õppisin just seda tegema. Vaikuseaegadel klammerdusin oma roostetavate unistuste külge. Püssitoru ees haarasin igast lootuskiirest, lubasin endal soovida südame kõige sügavamatest soppidest. Komorov arvas, et piinab meid. Tegelikult põgenesime vaikusesse iseenda sees. Leidsime sealt jõudu. (lk 142-143)
NKVD-laste julmused tugevdasid mu trotsi. Miks peaksin alistuma neile, kes sülitasid mulle näkku ning piinasid mind iga päev? Mis mulle siis alles jääb, kui loovutan neile eneseaustuse? (lk 143)
"Sakslased võtsid Kiievi ära,” ütles ema.

"Mida nad seal teevad?" küsis Jonas.

"Mis sa ise arvad? Tapavad inimesi. On ju sõda!” sõnas kiilaspea.

"Kas sakslased tapavad ka Leedus?” küsis Jonas.

"Rumal poiss, kas sa siis ei tea?” pahandas kiilaspea. "Hitler tapab juute. Võimalik, et leedulased koguni aitavad teda.”

"Mida?" pahvatasin ma.

"Kuidas nii? Hitler ajas ju Stalini Leedust välja," imestas Jonas.

"See ei tee temast veel kangelast. Meie maa on hukule määratud, kas te siis aru ei saa? Meie saatuseks on genotsiid, ükskõik kumma käe läbi," ütles kiilaspea. (lk 156)

Jäätunud juuste otsad murdusid ära. Mu ihuliikmed kangestusid külmast. Olin kindel, et luud on seest jääd täis. Need naksusid ja rägisesid, kui end sirutasin. Enne, kui me sooja saime, torkis kätes, jalgades ja näol nagu nõeltega. (lk 157)