Juhan Saar

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Juhan Saar (22. detsember 1929 Laeva vald, Kursi kihelkond, Tartumaa – 28. august 2007) oli eesti kirjanik.

Luule[muuda]

Sel sõnal on kodune kõla
Tal saba ja sarved ja pää
Ütled "kurat" ja sirguvad õlad
Ja tuju on korraga hää

Proosa[muuda]

"Mäng"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Juhan Saar, "Mäng", 1973.


  • Ühel keskööl ärkas üles üks väike tüdruk, kelle nimi oli Karoliina, ja hakkas oma voodis kibedasti nutma. Ema, kes magas sealsamas kõrval laial kušetil, sest ta armastas oma tüdrukut ja tahtis alati tema lähedal olla, kuulis seda ja küsis:
"Mis sul viga on, Karoliina?"
"Mul ei ole mitte midagi," nuuksus tüdruk.
"Siis maga ja ära nuta," ütles ema.
"Mul ei ole mitte midagi!" kaebas Karoliina. "Mul ei ole nukku ja ei ole nukuvoodit ja triikrauda ei ole ja vihmavarju ei ole ja klaverit ei ole ja isegi pesupesemismasinat ei ole. Mul ei ole mitte midagi!" (lk 3, raamatu algus)
  • "Sul on ema ja isa," ütles ema, sest tal oli kõrgem haridus ja pisut rohkemgi ning ta oskas läheneda lastele pedagoogiliselt.
"Olete küll," tihkus tüdruk, "aga teie ei ole asjad."
"See veel puuduks!" ärkas üles ka isa, kes magas ema kõrval, sest ta armastas ema ja tahtis alati tema lähedal olla.
"Ei puudu, üldse ei puudu!" kaebas Karoliina.
"See, mis sul puudub, on üks hea vits," arvas ema. "Liiga palju asju ei ole lastele kasulikud."
"Ei ole jah!" ütles isa, kes oli iseõppija ning pani kõik ema tarkused kõrva taha. "Laps, kellel on liiga palju asju, kasvab huligaaniks." Ja ta silitas vargsi Karoliina pead.
"Mul on endast hirmsasti kahju!" nuuksus tüdruk ja surus oma põse isa käe vastu.
"Kas siin majas saab ükskord rahu või ei saa!?" käratas tädi Ainu, kes magas samas toas välivoodil. Seda ei teinud ta armastusest isa ega ema vastu, vaid tal polnud endal tuba, korterist rääkimata.
"Saab küll!" ütles isa Karoliina pead paitades. "Jää ometigi magama, pisike huligaan!"
See meeldis Karoliinale ja ta jäi tõepoolest magama. (lk 4)
  • Järgmise päeva õhtupoolikul, kui Karoliina istus pärast lõunauinakut endassesüvenenult potil, kuulis ta järsku põntsuvaid samme. Need olid nagu tuttavad, aga nagu ei olnud ka. Karoliina tahtis just koos potiga pöörduda vaatama, kui üks pehme karvane nina kõditas tema kõrvalesta ja üks hääl ütles:
"Auh!"
Karoliina kargas potilt püsti ja jäi pärani silmi vahtima midagi musta ja karvast, mis vaatas talle vastu tädi Ainu kaenlast.
"Kui kole ilus koer!" sai ta alles tüki aja pärast sõnad suust välja. "Kas sa tõid ta mulle?"
"Kõigepealt pane püksid üles ja tõmba kleit alla," ütles tädi Ainu.
"Juba tehtud!" hüüdis Karoliina. "Ütle nüüd, sa tõid ta ju mulle?"
"Miks just sulle?" naeratas Ainu.
"Sellepärast, et sinul endal ju lapsi ei ole," arvas Karoliina ning haaras vastust ootamata koera endale sülle. Kutsu lontkõrvad tegid sealjuures leplikult lipa-lapa ning mustad nööpsilmad vaatasid tömbi uudishimuga tüdrukule otsa. (lk 4-5)
  • "Kust sa ta said?" küsis Karoliina.
"Koertepoest loomulikult," vastas Ainu.
"Kas siis niisugune pood on olemas!" imestas Karoliina. "Kus see asub?"
"Sukapoe kõrval loomulikult," ütles Ainu. "Läksin kaproone ostma ja siis nägin ja mõtlesin, et ostan parem selle koera ära."
"Küll on hea, et sa kaproone ei ostnud!" hüüdis Karoliina. "Ütle, kas seal oli palju koeri?"
"See ainuke oligi!" naeris Ainu. "Teised olid seal kõik elevandid, kaelkirjakud, pardid ja kassid." (lk 5)
  • "Aga mina tean, mis tema nimi on," ütles Karoliina. "Panda, kindlasti Panda!"
"Miks just Panda?" üllatus Ainu.
"Kas sa siis ei kuulnud, kuidas ta minu juurde tuli?" küsis Karoliina imestunult. "Ta tuli just nii — panda-panda-panda - mööda põrandat."
"Ega siis tema ei tulnud, rumal tüdruk!" hoidis Ainu vaevu naeru tagasi.
"Tuli küll, ära vaidle!" hüüdis Karoliina. "Ta tuli just nii, pehmelt ja tatsudes." (lk 6)
  • "Kas sa tead, mis su nimi on, Panda?" küsis ta peenikese häälega ja jäi kutsule ootavalt otsa vahtima.
"Ausõna, sa oled rumalam, kui ma arvasin," ütles Ainu. "Ta on ju mänguasi. Elutu asi, kes ei räägi ega käi."
Karoliina ei teinud teda kuulmagi. "Anna käppa!" ütles ta ja sirutas käe välja.
Panda istus põrandal ega liigutanudki.
"Mina olen sinu peremees," ütles Karoliina väriseva häälega.
Panda nööpsilmad vaatasid võõralt tüdrukust mööda.
"Ma olen väga hea peremees," ütles Karoliina nüüd juba peaaegu pisarsilmi.
Panda oli vait mis vait. Isegi saba ei liputanud.
"Sul on ilusad lontis kõrvad," katsus Karoliina meelitusega asja päästa.
Panda ei teinud kiitusest kuulmagi. "Sinu pärast!" nuuksus Karoliina, tormas Ainu juurde ja tahtis teda lüüa. "Sina ei usu üldsegi ja nüüd ei hakkagi Panda enam rääkima."
Ainu püüdis Karoliina rusika endale pihku, tõstis tüdruku sülle, pühkis ta põsed kuivaks ja ütles: "Ma olen veel rumalam kui sina, Karoliina. Ara enam töina! Proovime parem kahekesi Pandaga rääkida."
Ta pani tüdruku sülest maha ja kükitas Panda kõrvale. Karoliina vaatas talle umbusklikult otsa ja tuli aeglaselt lähemale.
"Kas sa tead, mis su nimi on, Panda?" küsis ta sosinal.
"Auh!" vastas Panda. "Minu nimi on Panda." (lk 6-8)
  • Õige ruttu sai Karoliina aru, et Panda on üks väga tore elus asi, sest ta mõtleb ja tunneb täpselt samuti nagu Karoliina isegi. See arusaamine tegi tüdruku järjest õnnelikumaks. Juba mitu pikka aastat oli Karoliina ilmas elanud, aga siiamaani ei olnud tal kedagi, kes oleks teda nii hästi mõistnud. Ema ainult tõreles ja isa oskas vaid ohata ja pead silitada. Nii ühest kui teisest oli Karoliina koledasti tüdinud ja on kaunis kahtlane, kas ta ilma Pandata oleks suutnudki selles koledas suurte inimeste maailmas edasi elada. Pandaga aga võis seda naerdes teha. Pandal polnud midagi selle vastu, et Karoliina magama minnes sõrme suhu pistis, et ta armastas karvu ninna toppida, et ta söögi ajal viineri laudlina alla peitis, et ta ema raamatutest kõik lilled välja lõikas, et ta lihtsalt jumaldas porilombitada ja vihkas vitamiine, et ta isa tubakaga toitis tuvisid, et ta tädi Ainu kinga vett valas, et ta hommikuti kaua voodis kõhveles ja õhtuti ei jäänud kuidagi magama.
See kõik ei häirinud Pandat põrmugi. Kõik, mis rõõmustas Karoliinat, rõõmustas hullupööra Pandatki ja Karoliina oli täiesti veendunud, et üks hea koer on kümme korda rohkem väärt kui kümme head inimest. (lk 10-11)
  • "Küll on tore, et sa inimene ei ole," ütles ta Panda sabajuppi silitades. "Ma läheksin hulluks, kui sa oleksid inimene."
"Auh!" nilpsas Panda keelega üle Karoliina käe. "Küll on tore, et sa koer ei ole."
"Miks?" küsis Karoliina. "Mina tahaksin väga koer olla."
"Ma kardan, et siis peaksin mina võib-olla inimene olema," ütles Panda. "Ja sina järsku hammustaksid mind!" (lk 11)
  • Panda ajas kõrvad kikki. See mõte oli liiga hull, et olla vale. (lk 12)
  • Karoliina ega Pandagi polnud kunagi enne merd näinud, aga nad teadsid kindlasti, et see, mis nõnda kangesti sätendab, ei saa miski muu olla kui meri. Ja nii see oligi. Ainult veel rohkem säras päikeselõõsas kitsas liivariba, mis oli pleekinud peaaegu et helevalgeks. Aga ta oli tuline ja põletas jalataldu, kui Karoliina ja Panda sellest üle astusid. Pandal oli parem, sest tal oli neli jalga ja nii said tema käpad vähem kõrvetada, aga jahutamist vajasid needki, kui ta lõpuks merre jõudis. Vesi oli soe nagu vannis. Kogu see ovaalne lahekäär helevalge liivaäärega vanni meenutaski ja Karoliina ei kartnud põrmugi, kui ta vette sulpsas ja järjest kaugemale merre läks. (lk 12-13)
  • Ja siis läks Karoliina veel pisut kaugemale ja uppus veel pisut rohkem ja Panda ujus talle järele ja tiris ta veel vapramalt kaldale.
See mäng oli nii lõbus, et nad mängisid seda neljandatki korda. Karoliina läks päris kaugele merele ja hakkas päriselt uppuma. Panda ujus talle järele ja hakkas teda päriselt päästma. Ta päästis teda nii päriselt, et mõlemad vajusid vee alla ja mõlemal läksid suud vett täis, nii et nad ei saanud enam isegi naerda, millest oli neil kõige rohkem kahju. (lk 13)
"Karoliina," ütles Karoliina.
"Panda," ütles Panda.
"Ah soo!" ütles onu.
Nii kummalist nime polnud Karoliina varem kunagi kuulnud ja talle hakkas see onu päris meeldima. (lk 14)
  • "Ah soo," ütles Ah Soo, "tahad teada, mida mina teen. Mina mõtlen."
"Mida sa mõtled?" küsis Karoliina.
"Mina mõtlen välja," ütles Ah Soo. "Mõtlen välja igasuguseid asju — linde ja loomi, lapsi ja isegi masinaid, kui pisut pingutan."
Karoliina vaatas talle lugupidavalt otsa. Niisugust onu oli ta tahtnud juba ammugi näha. Isa ei mõtelnud kunagi midagi välja ja Karoliinal oli ajuti kahtlus, et ta ei oska üldsegi mõtelda — ja et ilmas polegi inimest, kes seda tõsiselt teha oskaks. (lk 14-15)
  • "Ah soo," ütles Ah Soo. "Praegu näiteks mõtlen ma selle konna välja."
Ja tõepoolest, samal hetkel ujus merest välja suur roheline konn.
"Kas see on sinu Sõber Konn?" küsis Karoliina sosinal.
"Ei," ütles Ah Soo. "See on nüüd sinu Sõber Konn. Sa võid ta kaasa võtta, sest nüüd ma mõtlesin välja, et me läheme kõik koos koju." (lk 15)
  • Isa, kes oli koos emaga koju jõudnud, sest ta ei käinud üldsegi üksinda, vaatas emale kurvalt otsa ja tema käsi tõusis Karoliina pead silitama. Karoliina napsas tema sõrme suhu ja hammustas kõigest jõust. Isa ei jõudnud veel ohkamagi hakata, kui ema pedagoogiline vaist ja kõrgem haridus ta toast välja manööverdas. (lk 17)
  • Koridoris vilksatasid Ah Soo kurvameelsed vuntsid, kostsid tädi Ainu põntsuvad sammud, köögist kuuldus isa ohkav köhatus ja kõige selle kohal hõljus ema etteheitev vaikimine, mis tundus, et tungib läbi mitme seina. (lk 17)
  • [Karoliina:] Siis läks ta tagasi nurka ja otsustas, et ei tule sealt elu lõpuni välja. Isegi siis, kui isa ja ema teda pisarsilmi paluvad. (lk 18)
  • Karoliina oli näinud unes, et ta oli roosa õhupall. Onu Ah Soo oli ta välja mõtelnud ja tädi Ainule kinkinud. Tädi Ainu ei osanud rõõmust ja liigutusest muud teha, kui hakkas teda täis puhuma. Karoliina paisus ja paisus, kuni temast oli saanud ilus ümmargune õhupall. Ema ahhetas, võttis Panda kaela ümbert oma hommikumantli vöö ja sidus õhupalli kokku, et õhk välja ei tuleks. Karoliina tundis sealjuures kanget kõdi ja tugevat tahtmist õhku tõusta. Ta ei suutnud sellele tahtmisele kuidagi vastu panna ja tõusiski õhku. "Mis te teete, see on ju meie Karoliina!" karjus isa ja haaras vööotsast kinni, et päästa, mis päästa annab. Karoliina suureks õnneks ei olnud päästa midagi. Ta tõusis mängeldes õhku ja haaras isa kaasa. Isa vehkis naljakalt jalgadega, tema püksid läksid tuult täis ja ta ei ohanud enam kordagi, vaid hoopis vandus. Sellisena meeldis ta Karoliinale hoopis rohkem. Aga nad tõusid üha kõrgemale ja ühe pilve tagant ujus neile vastu sinine õhupall. Sellel õhupallil oli jäänud suu kinni sidumata, õhk vuhises temast välja ja ta karjus Panda häälega: "Anna minu kett siia! Anna kohe minu kett siia, kas sa ei näe, et muidu ma jooksen õhust tühjaks."
Karoliina tahtis talle vastata, aga ema hommikumantli vöö nööris ta kõri kinni ja ta ei saanud sõnagi suust välja. Ta püüdis Pandale lähemale lennata, et temast kinni haarata, aga nii kui ta seda tegi, lõhkesid mõlemad ja hakkasid järjest kiiremini alla langema. Karoliina pigistas silmad kinni ja ootas hirmsat mürtsatust, kuid ärkas enne üles kui õhusõit maapinnal lõppes. (lk 19-20)
  • Panda hüples ärevalt riietekapi ees, haukus ja püüdis esikäpaga kapi ust lahti teha. Karoliina kargas voodist välja ja avas ukse. Kapist astus tuppa naljakas mehike. Tal oli peas kõrge torukübar, seljas lotendav ruuduline pintsak ja jalas püksid, mille üks säär oli triibulisest, teine lillelisest riidest. Pealegi ilutses parema põlve otsas suur paik.
"Tere hommikust!" kergitas mehike kübarat. "Mina olen Kodanik Kloun. Kas siin leidub häid lapsi..."
Nende sõnade peale tõmbus Karoliina nägu mossi ja Panda nuuskis ähvardavalt kummalise külalise tervemat püksipõlve. Palju ei puudunud, et seegi oleks varsti paika vajanud. Mehike ei lasknud end aga põrmugi häirida, vaid jätkas särava naeratusega: "...kas siin leidub häid lapsi, kes ei söö oma hommikuputru ära, kes ei kuula oma vanemate sõna, kes hammustavad oma isa sõrme, kes lõhuvad oma mänguasju, kes ei viitsi hommikuti oma hambaid pesta, kes kardavad õhtuti üksi magama jääda, kes ei pane ennast ise riidesse, kes on koerad mis koerad?"
"Oi, on küll mõningaid!" kilkas Karoliina.
"Koeri leidub, jah," muutus Pandagi leplikumaks. (lk 21)
  • "Aga kas seitsmekümneaastane koer on juba suur inimene?"
"Ei ole," võttis Karoliina mängu vastu. "Seitsmekümneaastane koer on juba vana inimene."
"Vale!" rõõmustas kloun. "Seitsmekümneaastane koer on juba surnud koer. Koerad ei ela nii kaua. Jällegi üks punktikene teie kasuks. Te ei tea mitte midagi."
"Minu Panda igatahes küll ei sure nii ruttu," ütles Karoliina kurjalt. "Ta ei sure üldsegi, kui sa tahad tõtt teada saada."
"Teada tahan seda küll," kummardas kloun üliviisakalt, "aga mitte tõtt. Miks ta siis ei sure?"
"Sellepärast, et ma teda armastan," vastas Karoliina vihaselt. "Need, keda armastatakse, ei sure kunagi."
Panda nuuksus tasa ja surus oma niiskeks läinud nina Karoliinale pihku.
"Tore," naeris kloun nüüd üle kogu näo. "Saingi teada, aga mitte tõtt. Eks see ole tore mäng?"
Karoliina, kes oli kartnud, et kloun räägib tõsiselt, hakkas kergendatult naerma. Mäng oli ainuke asi, millest ta mängeldes aru sai. (lk 22)
  • "Ütle, miks sul on üks püksisäär ühest, teine teisest riidest?" küsis ta.
"Poes polnud nii palju riiet, et oleks ühesugust kahe sääre jaoks jätkunud," vastas Kodanik Kloun.
"Mis pood see niisugune naljakas pood on?" imestas Karoliina.
"Klounipood loomulikult," ütles kloun rõõmsalt. "Ülepea ostan ma kõik asjad ainult klounipoest. See on niisugune pood, kus on alati midagi müüa ja tavaliselt ikka seda, mida sa momendil ei vaja. Täna näiteks ostsin ma klounipoest selle!" Ja ta tõmbas oma lotendava pintsaku hõlma alt välja vihmavarju ning lõi selle lahti. (lk 22-23)
  • "Ütelge, mis ma teen selle varjuga, kui vihma üldse ei saja?"
"Mitte midagi," naeris Karoliina ja Panda hüppas üles ja püüdis ühe vihmavarju tuti hammaste vahele ning napsas selle endale.
"Ka mitte millegist saab midagi teha," ütles Kodanik Kloun tähtsalt ja tõmbas teise hõlma alt välja kastekannu.
"Kasta mind," ulatas ta kastekannu Karoliinale ja tõstis vihmavarju pea kohale.
Karoliina kastis tublisti, aga kloun jäi vihmavarju all täiesti kuivaks.
"Näed siis, kui vajaliku ostu ma täna tegin," mugistas ta naerda. "Ilma vihmavarjuta oleksin ma täiesti märjaks saanud." (lk 23)
  • "Mis sa veel ostsid?" küsis Karoliina uudishimulikult.
"Kena küll," vastas kloun, "aga muud mitte midagi. Mul oli nimelt liiga palju raha, kuid homseks on mul raha otsas ja siis ma lähen klounipoodi tagasi ja ostan teile kõike, mida soovite."
"Mina paluksin 10 grammi raamatut," naeris Karoliina.
"Aga mulle too 100 grammi kassi, ja kui võimalik, siis ilma küünteta," ütles Panda, kellel oli kange kassi peale haukumise himu, aga päris tervet kassi ta kartis. (lk 23)
  • "Aga sina, kallis Karoliina," sõnas kloun, "sina oled see hea laps, kes ei taha hambaid pesta ja kõrvu ka vist mitte?"
Karoliina noogutas rõõmsalt pead ja ootas põnevusega, mis edasi saab.
"Siis muudan ma sinu ilusaks armsaks põrsakeseks," ütles Kodanik Kloun.
Sellist pööret poleks Karoliina ilmaski oodanud ja tal läks ehmatusest näpp suhu.
"Hea küll, kui sulle sellest ei aita, siis võin ma sind muuta suureks auväärseks seaks, kui sa väga soovid," lausus kloun suuremeelselt. (lk 25)
  • Õnneks hüppas lähemale Sõber Konn ja ütles, et ta tahab kangesti saada hästi suureks elevandiks.
"Ma teen seda naerdes," ütles Kodanik Kloun, pistis konna pintsaku alla ja muutus korrapealt tõsiseks. Hetke pärast ilmus pintsakuhõlma alt välja hall lont, siis kaks elevandiluust kihva, siis suur lontis kõrvadega pea ja siis elevant ise. Ta tatsas keset tuba ja muutus järjest suuremaks ja suuremaks. Õige peatselt polnud Pandal, klounil ja Karoliinal kuhugi mujale minna kui pugeda elevandile kõhu alla. Aga elevant paisus aina edasi. Karoliina kuulis hirmuga ja kloun rõõmuga, et toa seinad ragisevad ja lagi hakkab naksudes ülespoole kerkima. Kuid see oli uus ja tugev suurpaneelidest maja ning pidas pisut vastu. Võib-olla poleks ta tõepoolest kuigi kaua sellist survet välja kannatanud, aga uks läks lahti ja lävele ilmus tädi Ainu. Ta kiljatas ja oleks ehmatusest koridori kukkunud, kui onu Ah Soo poleks õigeks ajaks välja ilmunud ja Ainu õnneliku näoga sülle püüdnud.
Elevant hakkas hirmsa kiirusega kahanema ja varsti kükitas keset tuba jällegi konn, roheline ja pungissilmne.
Onu Ah Soo hoidis hirmunud tädi Ainut kaenlas ja vaatas vihaselt Kodanik Klounile otsa.
"Pole midagi hädaohtlikku," ruttas too vabandama. "Imelihtne ja täiesti kaasaegne trikk — teha väikesest suur. Egas mina süüdi ole, et see tuba nii tilluke on." (lk 25-26)
  • Klouni polnud kusagil. Keset tuba vedeles ainult tema parema püksipõlve auk koos paigaga. Pandale polnud see kodanik siiski meeldinud.
Karoliina istus nukralt kušetiservale. Panda tuli ja pani andekspaluvalt oma koonu talle põlvele.
"Küll ta tuleb tagasi, kui ta uued püksid ostab," sõnas ta süüdlaslikult. (lk 27)
  • Panda, Karoliina ja Sõber Konn olid tulnud just jalutama ja sealjuures otsima üht ilusat ning sobivat tiiki, kus Sõber Konn saaks tunda rõõmu jahedast veest, kobrulehtedest ja vesiroosidest. Eilsest saadik pidas ta end nimelt jonnakalt elevandiks ja kartis, et ei mahu tuppa ära. Karoliina arvas, et külm suplus toob ta mõistuse juurde tagasi. (lk 28)
  • Aga Hulkuv Kass laskis hiire suust maha kukkuda, tegi käpaga rahuarmastava liigutuse ja küsis kaebliku häälega:
"Kas te ei sooviks osta üht surnud hiirt? Ta on täiesti värske, just äsja püütud."
"Sulle kuluks ta endale kõige rohkem ära," arvas Karoliina kassi silmitsedes. "Sul on kindlasti kõht väga tühi."
"On küll," ütles Hulkuv Kass. "Aga ma ei söö hiiri põhimõtteliselt."
"Miks?" üllatus Karoliina.
"Ma püüan neid ainult müügiks," vastas Hulkuv Kass, "mul on raha vaja." (lk 29)
  • "See on pikk ja kurb jutt," kordas Hulkuv Kass ja tema silmad muutusid veel kurvemaks kui ta ise. "Mul pole isa ega ema ega üldse kedagi. Kui ma sain kahekuuseks kassiks, siis hakkas mu isa katust mööda ühte kassitüdrukut taga ajama, kukkus korstnasse ja määris ennast nii lootusetult mustaks, et ei julgenudki enam koju tagasi pöörduda. Ema kurvastas sellest nii väga, et võttis rotimürki ja heitis hinge. Ainukesed, kes mulle on jäänud, on kauged sugulased Aafrikas, kelle juurde sõiduks ma raha kogungi."
"Kas need on ka kassid?" küsis Karoliina.
"Jah," vastas Hulkuv Kass. "Ka nemad on kassid, aga nad lasevad endid kutsuda lõvideks, sest seal on teistsugused kombed ja teistmoodi seltskondlik tegevus."
"Lõvid?" ütles Karoliina kahtlevalt, sest see, mis ta oli lõvidest kuulnud, ei sobinud küll kokku seltskondliku tegevusega.
"Lõvid, jah," kordas Hulkuv Kass. "Ma kujutan ette, kui kenasti nad mind vastu võtavad, kuidas me koos nurru lööme ja hiiri püüame. Suured sugulased on suur asi nii üksikule olendile nagu mina." (lk 30)
  • Panda vaatas talle veidra pilguga järele.
"Kas sulle ei tundu, et ta oli üks mõnevõrra rumal kass?" küsis ta Karoliinalt.
"Igatahes imearmas." vastas Karoliina.
"Seda hullem talle," ütles Panda pahuralt, sest eilsest klouniga kohtumisest saadik kartis ta uusi tutvusi, kuna need viisid Karoliina tähelepanu temalt kõrvale. (lk 31)
  • Sõber Konn pungitas ennast Karoliina põlletaskus ja tegi kummalist häält. Ta arvas, et see on ehtsa elevandi jahihüüd, aga tegelikult oli see vaid nohuse kärnkonna nohin. (lk 31)
  • "Siin see ongi," ütles Karoliina ja jäi seisma uhke klaasseintega lillepoe ette. Tõepoolest — siin ta oligi. Läbi klaasi paistsid kollased, punased, lillad, roosad ja valged lilled, rohelised palmid, ja mis kõige tähtsam — lillepoe ühes servas rohelise muruplatsi ääres nägid nad tiiki, mida nii kaua olid otsinud. (lk 31)
  • Seda rõõmsat jällenägemist eksitas valvur, kes ilmus välja teise nurga tagant. Hoolimata soojast õhtust oli tal seljas paks kasukas ja peas karvane müts. Käes hoidis ta malakale sarnanevat püssi või püssile sarnanevat malakat. Nagu Hulkuv Kass teda nägi, kräunatas ta korra, ronis kribinal poe kõrval kasvava kase otsa ja kadus lehtede varju.
Karoliina tegi viisaka niksu ja palus, et valvurionu neid poodi lubaks.
"Ja Hulkuv Kass oli teil ka kaasas," ütles valvur ja piilus kartlikult Panda poole.
"Palun, kas te ei laseks meid hetkeks poodi, minu konn on seal," ütles Karoliina.
"Ja Hulkuv Kass oli teil ka kaasas," kordas valvur vihaselt ja taganes Pandast paar sammu eemale. Ta kartis hirmsasti vargaid ja röövleid, aga veel rohkem kartis ta koeri. Jutt kassist oli ainult suitsukate.
"Selles poes on minu Sõber Konn," ütles Karoliina kärsitult.
"See pole sõber, vaid suveniir. Tänasest päevast peale meie poe au ja uhkus," teatas valvur ja lisas igaks juhuks: "Ja Hulkuv Kass oli teil ka kaasas." Ta vaatas veel kord pelglikult Panda poole, taganes veel paar sammu ja tõstis püssi või malaka üles.
"Minge minema!" käratas ta ise üleni värisedes ja tundus sealjuures olevat nii vägev ja võimukas, et Karoliina ja Panda hakkasid kartma, sest nad ei tulnud selle pealegi, et valvur värises hoopis hirmust. Ja kust nad võisidki selle peale tulla, sest üks oli ainult koer ja teine ainult laps. (lk 34-35)
  • [Karoliina laul:]
Kord elas väike vihmauss,
kes valvas lillepoodi,
sest vihmaussist valvurid
just olid läinud moodi.
Ta valvas vaikselt, vaguralt -
oi, hoopis isemoodi.
Nii viisakalt ta vingerdas
ja laskis kõiki poodi.
Just sellepärast valvuriks
ta saigi lillepoodi —
mis sest, et oli vihmauss
ja vihmaussi moodi. (lk 36)
  • Kodus tõstis ema parajasti kanasuppi taldrikutesse ja isa tegi ohates sinna juurde kanalihast delikatessvõileibu.
"Minu Sõber Supp!" hüüdis Karoliina, keda pikk päev ja rasked elamused olid teinud näljaseks. "Ma pistan ta kohe kinni." Ja ta sõi nii, et laudlina lainetas ja patsiotsad taldrikusse tükkisid. (lk 36)
  • Lillepoe esine ja lillepood ise oli rahvast murdu täis. Need kõik olid välismaalased, kes olid tulnud siia suurt haruldust vaatama. Nii kurvameelset ja nii vaikivat konna ei olnud nad kusagil maailmas veel kohanud. Kuulsat konna hardunult silmitsedes viskasid nad raha tema kõrvale tiiki ja soovisid salamisi midagi. Oma soovide sunnil olidki nad kogu maakera risti ja põiki läbi sõitnud, kusagil polnud need soovid aga täitunud ja see väike tiigikene oli nende viimane lootus. Kuid Sõber Konn vaatas kogu seda trügimist ja soovimist vaikides pealt, sest ta arvas, et endast lugupidaval elevandil ei sobi ka kõige suuremale narrusele tähelepanu pöörata. (lk 37-38)
  • See oli üks väga ilus ja väga pooleliolev suvila, kuhu nad lõpuks jõudsid. Isa ütles, et ta saab valmis viie aasta pärast, aga ema arvas, et läheb veel viiskümmend aastat, enne kui kõik on tipp-topp. Et asja kiirendada, hakkas isa kähku ühele tühjale aknaaugule aknaraami sisse sobitama. See ei tahtnud tal kuidagi korda minna, sest iga kord kui raam sai paika, kukkus ta kohe isale kaela. Ema läks talle appi ja nüüd kukkus aknaraam neile mõlemile kaela. Oli ülim õnn, et klaasi polnud veel raami sisse pandud. Isa takseeris asja lähemalt ja selgitas lõpuks välja, et aknaraam oli lihtsalt mõnevõrra suurem kui aknaauk. Ta otsis kastist höövli ja hakkas aknaraami väiksemaks hööveldama. (lk 38-39)
  • Ema aga lõi naerdes käega ja läks kotlette tegema. See tuli tal imelihtsalt välja. Hakkliha mahtus parasjagu kaussi, kotletid mahtusid täpipealt panni peale ja sealjuures oli ta nii noor ja nii õhetav, et Karoliina ei saanud kohe teisiti, kui pidi minema teda kallistama. Ema kummardus alla ja kallistas teda vastu. "Kui kole hästi su juuksed lõhnavad," ütles Karoliina õnnelikult. Ema naeratas, võttis pannilt ühe kotleti kahvli otsa ja palus isa seda proovida — see olevat juba parasjagu maha jahtunud. Isa uskus seda, sest ta uskus alati kõike, mis ema ütles, ja kõrvetas suu ära. Siis sai Karoliina kaks kotletti leivakääru peale ja nad läksid koos Pandaga metsa. (lk 39)
  • Väga Hulkuv ja Väga Näljane Kass käis, sabaroots püsti, ümber lillepoe ja pidas pilku peal tiigipõhjal, mis sätendas rahadest. Kindlasti oli seal vee all veel suuremgi summa, kui läks vaja üheks väikeseks Aafrikasse sõiduks, ja kindlasti unustatakse kord uks lahti ning siis pole muud kui raha kotti ja lennujaama. (lk 38)
  • Panda vaatas ega näinud midagi. "Kuidas sa ei näe?" kurjustas Karoliina. "Täitsa pesa mis pesa."
Panda vaatas tähelepanelikumalt ja tõepoolest — pesa oligi olemas.
"Aga kus on Koletis ise?" küsis ta.
"Koletis pole praegu kodus," ütles Karoliina. "Ainult Koletise lapsed on kodus. Armsad väikesed Koletise lapsed, näed?"
Koletise lapsi oleks Panda tõepoolest tahtnud näha, aga kuna nad sealjuures olid Karoliina meelest ka armsad, siis ta suurt ei pingutanudki vaatama.
"Imearmsad ja imeilusad Koletise lapsed," ütles Karoliina ja paitas õhku. "Oi, Koletis tuli ise kah koju!"
Panda ütles, et ta ei näe seda Koletist ega soovigi näha.
"Koletist sa ei võigi näha," vastas Karoliina. "Ta on nii kole, et ta ei tahagi, et teda nähtaks. Isegi tema oma lapsed ei näe teda. Sest kui nad teda kordki näeksid, ei armastaks nad teda enam. Ja sellest oleks väga kahju, sest nad on tõepoolest väga armsad." (lk 40)
  • "Päikesetükk," ütles Karoliina sosinal. "Ma olen eluaeg tahtnud päikesetükki leida."
"Mina leidsin selle," lausus Panda ja lisas liigutusest väriseva häälega: "Ning kingin ta sulle. Aga seda ei tohi puutuda ega üles korjata. Ta jääb siia, kuigi ta on sinu oma."
Nad mõlemad silmitsesid hardunult päikesetükki, mis oli nüüd Karoliina oma, aga mida ei tohtinud puudutada ega koju kaasa viia. See tõstis kingituse väärtust veelgi, sest vaevalt on keegi teine saanud säärast kinki, mis lebab metsa all ja jääbki sinna lebama. (lk 41-42)
  • [Karoliina laul:]
On ainult üks mets,
kus päike käib magamas.
See on see mets,
kus päike käib magamas.
See on see mets,
kus mina käin mängimas.
See on see mets,
kus päike käib magamas. (lk 46)
  • "Ma tahaksin olla Koletise laps," ütles Panda nukralt.
"Kes sa tahaksid olla?" küsis Karoliina.
"Ma tahaksin olla Koletise laps," kordas Panda veelgi kurvemalt, "sest neile ütled sa armas ja väike, mida sa mulle pole ammugi öelnud."
"Oh kui rumal sa oled," ütles Karoliina õnnelikult, "ma hoian sind niigi. Mul pole sulle vaja öelda midagi niisugust. Tõuse nüüd üles!"
"Aga mulle on," ütles Panda ega mõtelnudki tõusta. (lk 48)
  • Linna jõudes tulid neile onu Ah Soo ja tädi Ainu äraseletatud nägudega koridoris vastu. Nad olid just äsja käinud Sõber Konna lillepoes, visanud oma rahad tiiki ja nende soovid olid täitunud. Kummalisel kombel olid nende soovid ka ühte läinud ja nad olid kohe abiellunud. (lk 48)
  • "Kuidas üldse mehele minnakse?" küsis Karoliina emalt, sest ta nägi ära, et nii tädi Ainust kui ka onu Ah Soost polnud üldsegi vastajat.
"Lihtsalt," vastas ema.
"Kas niimoodi," küsis Karoliina, "et kui naine tahab mehele minna, siis ta läheb mehe ukse taha, koputab ja ütleb, et võta mind naiseks?"
"Rumalukene," naeratas ema. "Sa oled ju küll muinasjuttudest kuulnud, kuidas printsessid printse leiavad."
"Seda küll," arvas Karoliina, "kuid printsessid on ju kõik haiged või isegi surnud ja printsid ravivad nad terveks ja alles siis võtavad naiseks. Aga kuidas on tavaliselt?"
Sellele ei osanud isegi ema vastata.
"Siis ma tean ise, kuidas tädi Ainu ja Ah Soo kokku said," ütles Karoliina. "Tädi Ainu minestas ära, kui toas elevanti nägi, ja kukkus koridori ning onu Ah Soo püüdis ta lihtsalt kinni."
Ema ja kõigi teiste naljakatest nägudest sai Karoliina aru, et tal oli õigus. (lk 49)
  • Siis mõtles ta pisut, mis oli tema juures üpris erakordne asi, võttis suure paberilehe ja joonistas sellele kahe küüruga kaameli.
"Lastele avame hoopis kohviku," ütles ta ja kinnitas paberilehe seinale, "ning nimetame selle kohviku "Kaameliks"."
"Miks just "Kaameliks"?" küsis Karoliina.
"Mida kohvikus tehakse? — Juuakse," vastas isa. "Kes joovad kõige rohkem? — Kaamelid. On ju nii, kallis Karoliina?" (lk 50)
  • "Me kõik oleme õnnetud oma õnne juures," ütles Kodanik Kloun naerdes ja võttis frakihõlma alt välja kolmanda kohvitassi ja veel suurema tordilõigu, kui oli Karoliina taldrikul. (lk 51)
  • [Karoliina:] "Kas sa ei tahagi olla enam üks hiiglasuur elevant?" päris ta Sõber Konnalt.
"Ei," vastas too, "kahepaikne konn olla on palju parem, sest nüüd ma tean, et ka väike võib olla suur."
"Kahtlemata," kõhistas Kodanik Kloun naerda, "kui õigel ajal osatakse nõusolevalt vaikida ja paraja koha peal pisaraid valada." (lk 51)
  • Kuuldes tuttavat pilkavat häält, jäi Sõber Konn sügavalt mõttesse. Ta ninaots läks niiskeks ja selg üleni higiseks.
"Ei!" hüüdis Karoliina ehmunult, "ära hakka jällegi mõtlema, et sa oled elevant."
"Ma ei suudagi enam seda teha," nuuksus Sõber Konn. "Need imeilusad päevad on igavesti möödas.” Ta võttis oma medali pihku, vaatas seda imeliku pilguga ja kastis selle kogemata kohvitassi. (lk 52)
  • "Ja nägid oma suuri sugulasi?" küsis Karoliina põnevusega.
"Nägin küll," ütles Hulkuv Kass. "Aga nad ei püüa üldsegi hiiri ega löö nurru. Ja nad ei harrasta mitte mingisugust seltskondlikku tegevust. Nad ainult möirgavad ja tahtsid mind ära süüa."
Need mälestused tegid ta kurvaks ja suured pisarad kukkusid alustassile, mis oli piimast täiesti puhtaks lakutud.
"Te poleks mind kunagi näinud," ütles ta pisut toibudes, "kui lõvid oleksid osanud ronida. See oli üks ahvileivapuu, mis mu elu päästis. Kükitasin selle otsas terve öö ja terve päeva tagantjärele. Kui lõvid valvamisest väsisid, siis ronisin alla ja tulin koju. Ainult minu vaene sabaots jäi Aafrikasse ühe emalõvi hammaste vahele."
See oli nii kurb lugu, et Kodanik Kloun hakkas mürinal naerma.
"Tahad sa?" hüüdis ta, "tahad, ma muudan ka sinu lõviks?"
"Paluks mitte," ütles Hulkuv Kass. "Nüüd ma põlgan lõvisid, ja kui sa mind lõviks muudad, siis hakkan ma ka iseennast põlgama. See oleks hirmus, sest endast lugupidamine on ainus asi, mis mulle veel alles on jäänud." (lk 54)
  • [Kodanik Klouni laul:]
Mängki pole muud kui liiv,
mis voolab läbi peo.
Sõprusest võib saada liiv,
mis voolab läbi peo.
Rõõmgi olla võib vaid liiv,
mis voolab läbi peo. (lk 55)
  • "Liiv, ainult liiv," sosistas Karoliina kinnisilmi, sest ta nägi unes, et kogu tuba on suur liivakast, ja kogu maailm on liivakast ja tema on liiv selles kastis. Karoliina, aga mitte tema ise, vaid keegi teine Karoliina, valas teda plastmassist mänguvormidesse ja tegi temast linde ja loomi ja lapsi ja isegi masinaid, sest ta pingutas kõvasti. (lk 56)
  • Lehtede vahel vilksatas Hulkuva Kassi sabaots. Panda küsis nii sõbraliku häälega kui vähegi suutis:
"Kas Karoliina on sinu juures?"
"Ei," vastas Hulkuv Kass, "Minu juures on ainult viis surnud hiirt. Ma otsustasin nimelt ennast paksuks süüa. Lõppude lõpuks on ka minul õigus midagi elult saada." (lk 58)
  • "Tore!" rõõmustas Karoliina. "Aga meil on nüüd uus sõber."
"Noh, minu sõber ta küll ei ole," mõtles Panda kurvalt, aga ei öelnud sõnagi.
"Ma tahaksin, et te saaksite tuttavaks," teatas Karoliina. "Tema nimi on Joss!"
"Panda," ütles Panda ja mõlemad koerad vaatasid hetkeks teineteisele otsa ja paljastasid hambad. Seks korraks oli rahu või riid nende vahel jalule seatud. (lk 61)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel