Henry Wadsworth Longfellow
Henry Wadsworth Longfellow (27. veebruar 1807 – 24. märts 1882) oli ameerika luuletaja, indiaaniteemalise kunsteepose "Laul Haiavatast" autor. Eepose on eesti keelde tõlkinud Boris Kabur.
"Laul Haiavatast"
[muuda]_The_song_of_Hiawatha.jpg)
Tsitaadid väljandest: Henry Wadsworth Longfellow, "Laul Haiavatast", tlk Boris Kabur, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960.
Kui te küsiks, kust need laulud?
Kust need muistsed lood ja leelud,
millel juures metsahõngud,
küljes aasa kasteniiskus,
vigvamite karmulõhnad;
milles kiire voolu müha,
kärestike kohinate
mürisevat vastukaja
nagu kõuel mägedes?
Siis ma vastaks, teile ütleks:
"Laiast laanest, preeriatest,
Põhjast, Suure Järve vetelt,
sealt, kus elavad odžibvid,
sealt, kus elavad dakootad;
mägedest ja rabasoodest,
sealt, kus haigurlind šušuuga
kütib roogudes ja rägas.
Kordan neid, kuis olen kuulnud
Imelise mängumehe
Navadaha enda suust."
- "Sissejuhatus", lk 5
Kui te küsiks, kust on võtnud
Navadaha kõik need laulud,
muistsed lood ja leelutused,
siis ma kostaks, ütleks nii:
"Meika pesast metsarüpes,
kopra urust oja kaldal,
kõrgelt kaljukotka pesast,
piisonite jälgedest.
Sellest laulsid talle linnud
soodes, rabapõndakutel,
tundras kõledas ja kurvas:
kiivit — tšitoveik — sest laulis,
mang — jääkaur, metshani — vovo,
haigur sinihall — šušuuga,
mõtus — muškodasagi!"
- "Sissejuhatus", lk 6
Teie, kelle südamele
armas rikkumatu loodus,
armas päiksepaiste niidul,
puudevari metsasõõrul,
armas tuulekahin okstes,
lumetuisk ja vihmavaling,
kevadised vetetulvad
kaldamännikute vahel;
armas mägestiku äike,
mille tuhatkordne kaja
on kui kotka tiivalöögid, —
kuulake neid pärimusi,
seda laulu Haiavatast!
- "Sissejuhatus", lk 7
Teie, kes te ringi uites
mööda rohtukasvand radu
seal, kus kukerpõõsa oksalt
ripub verevärvi kobar
sammaldunud müüri kohal,
vahel mõttes seisma jääte
mahajäetud surnuaial
kustund hauakirja ette,
milles vähe luulekunsti;
lihtne salm, kuid igas tähes
palju lootust, ent ka hirmu,
palju õrnust, palju muret
siit- ja sealtmaailma pärast,
lugege nüüd karmi kirja,
seda laulu Haiavatast!
- "Sissejuhatus", lk 8
Kaljumurru punakivist,
ruske kivimurru pangast
oma käega murdis killu,
voolis sellest piibukaha,
kujudega kaunistas.
Piibuvarreks oja kaldalt
noppis pikka pilliroogu
roheliste lehtedega.
Toppis piipu pajukoori,
mõrkjaid, verekarva koori;
hingas laane latvadele,
puhus suurte puude peale,
kuni okste õõtsumisest,
vastastikku hõõrumisest
tuli leegitsema lõi.
Mägiharjal püsti seistes
Gitši Manituu, kõikvõimas,
märguandeks rahvastele
rahupiipu suitsetas.
- "I. Rahupiip", lk 9-10
Lagendikul seisid mehed
sõjariistus, sõjarüüdes,
kehad kirjud sõjamaalist —
kirevad kui sügislehed,
koidutaevast värvikamad.
Kurjalt üksteist põrnitsesid,
karmid väljakutsed pilgus,
südametes verivaenud,
pärandatud igiviha,
visa vimm ja kättemaks.
Kõigi inimeste looja
Gitši Manituu, kõikvõimas,
vaatas neile kaasa tundes
isaliku hellusega.
Pidas nende tülitsusi
ainult kiusuks laste vahel,
ainult laste nääkluseks.
- "I. Rahupiip", lk 11-12
Üksik oli taevas Vobon —
kuigi linnud talle laulsid,
kuigi lilled tema rõõmuks
lõhnasid ja kirendasid,
kuigi jõed ja puudesalud
tervituseks kohisesid,
ikka nukker oli süda —
ta ju rändas üksinda.
Ükskord vara, enne koitu,
siis, kui küla alles magas,
udu piki jõge voogas
nagu vaim, kes päikest pelgab,
nägi Vobon aasal neidu,
kaunist, kergejalgset piigat.
Üsna üksinda see kõndis,
võhumõõga õisi noppis,
niiskel luhakaldal käis.
Nüüdsest peale märkas Vobon
hommikuti kõige esmalt
ärksa piiga selgeid silmi,
sinijärvi keset kõrkjaid.
Vobon hakkas armastama
üksildast ja vaikset neidu.
Mõlemad ju olid üksi —
tema taevas, tüdruk maas.
Vobon võlus kaunitari
mahedate ohetega;
päiksesoojalt naeratades
keelitades, meelitades
pillas hellitavaid sõnu,
kuni armsa üles tõstis,
purpurrüüsse mähkis neiu,
muutis piiga Koidutäheks,
uue päeva kuulutajaks,
kes ta rinnal värisedes
praegugi veel taevas paistab.
Nõnda igavesti ühes
Voboniga Vobon-Annong —
Vobon Koidutähega.
- "II. Neli tuult", lk 18-19
Öösi karm Kabibonokka
valjult ulgudes ja hüüdes
tuiskas hanged ümberringi,
vihas vigvamitki tõukas,
suitsuaugust sisse hõikas,
ukseaugu katet kiskus.
Singebis ei hoolind sellest,
kaur ei löönud sellest kartma:
nelja talvekuu jaoks valmis
oli kütteks neli halgu,
iga kuu jaoks terve tüvi,
toiduvaraks külmand kalad.
Lõkendava tule ääres,
mõnusasti istus süües,
laulis: "Oo, Kabibonokka,
ei must üle ole sa,
ei sa minust jagu saa!"
Tigedalt Kabibonokka
tungis kauri vigvamisse.
Šingebis küll tundis külma,
pelgas pakast hingeõhku
siiski lind ei lakand laulmast
ega jätnud rõõmsat naeru.
Kohendas vaid halge veidi,
heledamaks seadis lõkke,
nii et suits lõi sädemeid.
- "II. Neli tuult", lk 20-21
Ennemuistsel hallil ajal,
ammu-unustatud päevil,
kukkus läbi õhtueha
täiskuu helendavalt kettalt
alla kaunitar Nokoomis,
naine küll, ei ema veel.
Naiste seas Nokoomis mängis,
viinapuude okstel kiikus,
kui üks narritatud noorik,
kiusust, kadedusest kiivas,
katki lõikas halja väädi,
kandeköie rebestas.
Ehmunud Nokoomis kukkus
alla läbi õhtueha
muskodeele — rohtla rüppe,
aasale kesk kastes õisi.
"Näe kus täht!" nii rahvas ütles,
"näe, seal taevast langeb täht!"
- "III. Haiavata lapsepõlv", lk 25
Kaugel Gitši Gumi kaldal,
Suure Järve Vete ääres
elas vigvamis Nokoomis,
täiskuu tütar, tark Nokoomis.
Mets ta koja taga kasvas —
varjukad ja sünged männid,
kõrged käbikandjad kuused,
vigvami ees laius vesi,
lainetas ja läikis vesi,
Selge Suure Järve pind.
Hellalt vana hea Nokoomis
hoidis väikest Haiavatat,
põdrakõõlustega seotult
pehme sambla sees ja kaislas;
pärnahälli õõtsutades
tasast nuttu vaigistas:
"Kuss, sind kuuleb paljas karu,
karvadeta metsaröõvel!"
Äiutades õrnalt laulis:
"Iiva ijaa — mu väike öökull!
Kelle suured selged silmad
vigvamit meil valgustavad?
Iiva ijaa — mu väike öökull!"
Palju poisile Nokoomis
rääkis tähtedest, mis taevas,
näitas kurja sabatähte,
tulijuukselist iškuudat;
näitas taevas Surma Tantsu,
kuidas sõjameeste hinged
sulgedes ja sõjarüüdes
tantsukeerus lõkendavad
põhjataevas talveööl;
näitas laia, valget vööti
põiki üle tähistaeva —
seda viirastuste rada,
hingede ja vaimu teed.
- "III. Haiavata lapsepõlv", lk 27-28
Vikerkaart poiss märkas taevas,
vikerkaart, mis idataevas;
küsis: "Mis see on, Nokoomis?"
Hea Nokoomis vastas nii:
"See on lilletaevas kõrgel;
metsalilled, aasalilled,
kõrged rohtla liiliadki
õitsevad me kohal taevas,
kui nad maa peal närbunud."
- "III. Haiavata lapsepõlv", lk 29
Siis me väike Haiavata
õppis iga linnu keele,
tema nime, saladused —-
kuhu suvel pesa punub,
kuidas ennast talvel varjab;
lindudega tihti rääkis,
hüüdis "oma tibudeks".
Õppis iga looma keele,
tema nime, saladused —
kuidas koprad tammi teevad,
kuhu orav tõrud peidab,
kuidas hirv nii kergelt jookseb,
miks on jänes nõnda kartlik;
loomadega tihti rääkis —
hüüdis "oma velledeks".
- "III. Haiavata lapsepõlv", lk 29-30
Lapsepõlvest meheikka
oli jõudnud Haiavata.
Osav igas jahikunstis,
tundis vanameeste tarkust,
kõiki noorukite mänge,
meeste töid ja taidusid.
Kärmed olid tema jalad;
ta võis noole lendu lasta —
nõnda kiirelt järel joosta,
et nool selja taha langes!
Käsivartes rohkelt rammu:
kümme noolt võis lendu lasta
nõnda kaugele ja kiirelt,
et kui kümnes vibult vingus,
teised kukkumata veel.
Olid temal hirvenahksed
imekindad Mindžikavun, —
kui need kindad kätte tõmbas,
kaljusid võis puruks peksta,
kive tolmuks taguda.
Olid temal võluväega
hirvenahksed mokassiinid,
kui need kingad jalga kängis,
paelad pahkluu ümber köitis,
samm sai miili pikkuseks.
- "IV. Haiavata ja Medžikiivis", lk 33-34
Hoiatas küll hea Nokoomis:
"Ära mine, Haiavata,
läänetuule kuningriiki,
valitseb kus Medžikiivis,
et ei tabaks sind ta nõidus,
surmaks tema kavalus!"
Aga vapper Haiavata
hoolinud ei naiste hirmust:
seadis sammud otse metsa,
iga sammuga käis miili;
punasena paistis taevas,
maagi punane ja põuas,
õhk, mis lämb ja kuum ta ümber,
suitsune ja vinge tundus,
nagu põleks mets ning rohtla, —
sest ta süda suures vihas
hõõgus nagu elav süsi.
- "IV. Haiavata ja Medžikiivis", lk 35
Rõõmsamaks sai Medžikiivis
poega, Haiavatat, nähes:
nägi temas oma noorust.
Haiavata kujul nagu
oleks kaunis neid Venoona
tõusnud hauast elama.
Lausus rauk: "Oo, Haiavata,
tere tulemast mu maale,
läänetuule kuningriiki!
Olen oodanud sind kaua!
Noorus kaunis — vanus kõle,
noorus kuum, kuid vanus jäine!
Meelde tood mul möödund õnne,
ilusa Venoonagi!"
Mitmeks päevaks jätkus juttu,
kostmisi ja küsimisi,
kuulamisi, ootamisi;
valjult võimas Medžikiivis
kiitis oma muistset vaprust,
seiklusi täis hädaohtu,
oma haavamatut ihu,
kindlat meelt ja kartmatust.
Kannatlikult Haiavata
kuulas isa hooplemisi,
istus vaikselt naeratades;
ei ta öelnud ähvardusi
ega pilguga end reetnud.
Ent ta süda suures vihas
hõõgus nagu elav süsi.
- "IV. Haiavata ja Medžikiivis", lk 36
Keset mägesid nüüd algas
võitlus elu, surma peale.
Oma pesalt tõusis lendu
siis kinuu, suur sõjakotkas,
hõljus tiibu lehvitades
kõrgel võitlejate kohal.
Nagu tormis õõtsuv tüvi
paindus hiigelkurikas;
mürisedes hirmus vavbik
kukkus, tohutu ja raske;
kuni võitlus ägedusest
vappuma lõid kaljuseinad,
kuni karjed täitsid õhku,
kuni mägestiku äike
vastas kaugelt: "Beeim-vovo!"
Taganedes Medžikiivis
üle mägede läks läände,
võideldes kolm päeva taandus,
Haiavatast taga aetud,
jõudis lõpuks komistades
läänetuule läve ette,
päikse loojumise paika,
päris ilma ääre peale,
kuhu päike punetades
laskub nagu laisk flamingo,
päeva lõpul pessa poeb.
- "IV. Haiavata ja Medžikiivis", lk 39
Ainult korraks sammu peatas,
ainult korraks kinni pidas,
tahtis osta nooleotsi
vanalt kuulsalt Noolemeistrilt,
maalt, kus elavad dakootad,
sealt, kus Minnehaha kosed
tammikutes vahutades
naerdes orgu langevad.
Seal teeb vana Noolemeister
nooleotsi liivakivist,
nooleotsi kaltsedonist,
jaspisest ja ränikivist,
ihub tipud teravateks,
servakandid siledaks.
Elas tema juures tütar,
tujukas ja tumesilmne;
piiga pilgus vaheldusid
nagu Minnehaha koses
päiksehelk ja pilve vari;
imekaunis oli neiu,
kergejalgne nagu jõgi,
juuksed voogasid kui lained,
naeris nagu vetevulin;
kose järgi, naeru järgi
pani isa talle nimeks
Minnehaha — Naerev Vesi.
- "IV. Haiavata ja Medžikiivis", lk 41
Kuulge nüüd, kuis Haiavata
palvetas ja paastus metsas.
Ei ta anund jahiõnne
ega kalasaagi-õnne,
enesele sõjaõnne,
kuulsust sõdurite keskel:
hõimu hüvangut vaid ihkas,
kasu kogu rahvale.
Okstest punus palveonni
paastukohaks paksu metsa,
Suure Järve kalda äärde
kaunil kevadisel ajal,
õiterohkel lehekuul;
unelmais ja nägemustes
paastus seitse päeva seal.
- "V. Haiavata paastumine", lk 43
Nõnda kahel õhtul järjest —
vaevalt oli vajund päike,
oli veerend läänes vette
punaselt kui hõõguv süsi
Suure Vaimu kõrgest koldest —
Ilmus maadlema Mondaamin,
proovis Haiavata vaprust.
Tuli tasa nagu kaste,
ilmus äkki tühjast õhust,
tühja õhku jälle kadus —
ainult maas ta oli nähtav.
Kuidas tuli, kuidas lahkus,
ei sest teadnud surelik.
Kolmat korda jõudu mõõtsid
päeva loojumise paistel,
kuni pimedaks läks lausa;
jälle haigurlind — šušuuga —
soo peal näljasena kiljus,
kuulatama jäi Mondaamin.
Sihvakana sirgelt seisis
kollases ja rohelises,
suled hõljusid tal kuklas,
hingeldusest värisedes,
higipiisad kulmu kohal
sätendasid kastena.
- "V. Haiavata paastumine", lk 47
[Mondaamin:]
Ütles leebelt naeratades:
"Homme võitled viimast korda,
homme viimast päeva paastud.
Homme minust jagu saad!
Valmista siis mulle ase
kuhugi, kus vihm mind kastaks,
päikest küllalt peale paistaks!
Kuldselt rohelised riided
kisu seljast, rebi suled,
pane mulda mind ja kata
kinni pehmelt, kohevalt.
Valva, et mul oleks rahu,
et mind ohakad ei kiusaks,
kaaren kagadžii — ei tuleks
und ja puhkust katkestama;
ainult ise tule, valva,
kuni ärkan, mullast tärkan,
üles päikse poole tõusen."
- "V. Haiavata paastumine", lk 48
Maailm pöörles mehe silmis,
mets ja taevas segunesid,
vapper süda põues peksles
nagu tuur, kes võrku sattund,
võrgu silmi rebestab.
Tuleringina ta ümber
lõõmas päeva loojang taevas,
nagu vaataks tuhat päikest
kahe kange heitlemist.
Äkitselt ta seisis üksi,
üsna üksi haljal murul,
pingutusest lõõtsutades,
väsimusest värisedes.
Jalge ees tal kaunis nooruk
hingetuna, elutuna,
suled segi, riided sassis,
surnult ehavalgel maas.
- "V. Haiavata paastumine", lk 50
Päevast päeva Haiavata
valvas hoolega ja hoidis
mulla kobeda ning puhta
rohtudest ja mardikatest,
valjult hüüdes, hurjutades
peletas ta hirmutades
kagadžiid, kes luurel käis.
Pikapeale tõusis mullast
väike roheline idu,
hiljem lehti lisaks tärkas;
ammu enne suve lõppu
seisis oma täies ilus,
uhkeldades päeva paistel,
juuksed kollased ja pehmed —
sirgus mais ja õõtsus tuules;
õnnelikult Haiavata
hüüdis: "See on ju Mondaamin!
Vaimu läkitatud saadik!"
Siis Nokoomise ta kutsus,
suure hoopleja I-jaagu,
näitas maisi kasvukohta,
rääkis oma nägemustest,
oma võitlusest ja võidust,
näitas neile haljast maisi —
rahvastele kingiks toodud
toiduvilja tulevast.
- "V. Haiavata paastumine", lk 51
Nõnda tegi tohust paadi
orunõlval, jõe kaldal,
kaugel paksus põlismetsas,
laia laane padrikus.
Kogu metsa jõud läks paati,
laane võluvägi, taiad;
temas oli tohu kergus,
seedri tugevus ja sitkus,
temrakite juurte nõtkus;
libisedes hõljus laintel
nagu valged vesiroosid,
nagu koltund sügisleht.
Aere polnud Haiavatal,
milleks mõlasid tal vaja?
Omad mõtted olid mõlaks,
omad soovid olid tüüriks;
nagu tahtis, nõnda liugles,
kiiresti või aegamööda,
pööras, kuhu kavatses.
- "VII. Haiavata kanuu", lk 62-63
Gitši Gumi luiteliival,
Suure Järve vete ääres,
oma koja ukse lävel
seisis ootel Haiavata
kaunil suvehommikul.
Õhus tundus kargeid lõhnu,
mullas tärkamiserõõmu.
Päiksepaistel lääne poole,
otse naabermetsa poole
läksid kuldses parves amod —
päevasoojas sumisedes
mesilinnud lendasid.
Tema kohal sinas taevas,
järve vesi laius jalgel;
päiksepaistel lälgatades
hüppas järvepeeglist tuur.
Pinnal peegeldusid selgelt
kaldapuude kõrged ladvad,
puude okste peegelpildid
seisid paigal vagusi.
- "XX. Haiavata lahkumine", lk 185-186
Polnud kaur see ega hani,
ei ka pelikan, ei haigur,
kes nii libises või lendas
valges hommikuses udus;
ainult tohust paat seal kõlkus,
tõusis, vajus ranna laintes,
valgeid külgi välgutades;
tohust paadis inimesed
tulid kaugelt idakaarest,
päevatõusu kuningriigist.
Tuli Mustkuub, Pealik, Prohvet,
Palvepreester, Kahvanägu,
juhtide ja saatjatega.
Teretulemise märgiks
käsi üles sirutades
ootas üllas Halavata
juubeldades külalisi.
Kuni tohust tehtud vene
klibustikul krigisedes
randus valgel kaldaliival,
kuni Mustkuub, Pealik, Prohvet,
ristimärki rinnal kandes
astus liivakaldale.
Siisap rõõmus Halavata
valjult hüüdes ütles nõnda:
"Kaunis on see päev, oo, võõrad,
mil te kaugelt Idamaadelt
meile külla tulite!
Külad ootavad teid rahus —
teile avatud kõik uksed,
igas vigvamis on teile
tervituseks valmis käed."
- "XX. Haiavata lahkumine", lk 187
Siis mustkuubne Pealik, Prohvet,
lausus oma läkituse —
rääkis tulemise mõttest,
rääkis neile Neitsi Maarjast,
tema pojast, Lunastajast —
kuidas kaugel, muistsel ajal
elas maiselt ta kui meie,
kuidas palus, paastus, töötas,
kuidas juudid, neetud sugu,
teda mõnitades peksid,
julmalt ristipuusse lõid.
Kuidas surnust üles tõusis,
oma jüngrite seas köndis,
taeva pöördus tagasi.
- "XX. Haiavata lahkumine", lk 189
Haiavata külla kõndis,
jättis noorukid ja mehed
südamlikult jumalaga,
ütles manitsedes nii:
"Nüüd ma lähen, oo, mu rahvas,
kaugele ja kaua rändan,
mitmed suved, mitmed talved
tulevad ja jälle kaovad,
enne kui ma koju jõuan.
Külalised jätan maha;
kuulge nende õpetusi,
kuulge tõde nende huulilt,
sest neid saatis Elu Isand
hommikuse koidu maalt!"
- "XX. Haiavata lahkumine", lk 191
Loojuv õhtupäike süütas
pilved punasesse tulle,
taevas põles nagu rohtla,
järvepinnal loojang lõõskas
nagu tulejoom, kui jõgi,
mida mõõda Haiavata
sõitis aina lääne poole,
verevasse voogamisse,
punastesse pilvedesse,
sõitis otse ehasse.
Rahva silmad kaldalt saatsid,
nägid, kuis ta tõusis, vajus,
kuni näis, et tohust vene,
kerkind üles taeva tulle,
kadus viimaks pilvedesse
tasakesi nagu kuusirp
verevasse kaugusse.
Rahvas ütles: "Igaveseks
ela hästi, Haiavata!"
Varjulisest männimetsast
juurteni käis läbi värin,
kui see ohkas: "Ela hästi!
Ela hästi, Haiavata!"
Ja ka haigurlind šušuuga
kiljatades hüüdis rabast:
"Haiavata, hüvasti!"
- "XX. Haiavata lahkumine", lk 192
Teose kohta
[muuda]- Möödunud sajandi keskpaiku püüdsid mitmed ameerika kirjanikud luua oma, rahvuslikku kirjandust ja otsisid selleks ainet minevikust. Olid ju Euroopa suurematel rahvastel sajanditepikkused kirjandustraditsioonid ja rahvuseeposed, mis Ameerikas puudusid. Longfellow'gi kirjutab pikema eepilise poeemi "Evangeline", mis räägib esimeste prantsuse asunike saatusest Uues Maailmas, ballaadi arvatavaist Ameerika avastajaist — viikingitest. Poeem "Miles Standishi kosjaskäik" kõneleb esimestest Inglismaalt sisserännanud puritaanidest Ameerikas.
- Kuid maailmakuulsuse toob autorile indiaanlaste mütoloogial põhinev kunsteepos "Laul Haiavatast" (1855), mis juba neli kuud pärast ilmumist ka saksa keelde tõlgitakse. Siinkohal tasub meenutada, et E. Lönnroti koostatud soome rahvuseepos "Kalevala" ilmus 1835 ja meie "Kalevipoeg" 1857–1861. See pole mitte juhuslik kõrvutamine — järjekordsel Euroopa-reisil tutvus Longfellow "Kalevala" rootsikeelse tõlkega ja võttis sealt üle värsimõõdu, mida ta hiljem "Haiavatas" kasutas. (lk 140-141)
- Boris Kabur, "Järelsõna", rmt: "Haiavata lood", Tallinn: Eesti Raamat, 1990, lk 140–142