Astolphe de Custine

Astolphe Louis Léonor de Custine (18. märts 1790- 25. september 1857) oli prantsuse aadlimees, kes külastas 1839. aastal Venemaad ja pani oma muljed ausalt kirja, mistõttu raamat Venemaal kohe keelustati ning Vene sandarmeeria korraldas Prantsusmaal vastupropaganda kampaania, avaldades terve rea vene autorite raamatuid, milles kõike eitati ja mida ei mäleta tänapäeval suurt keegi.

"Kirjad Venemaalt"

Astolphe de Custine, "Kirjad Venemaalt", tlk Madis Jürviste, Postimehe Kirjastus, 2023.

[Vürst K.:] Täielik despotism sellisena, nagu see meie riigis valitseb, sai alguse sel ajal, kui ülejäänud Euroopas hakati orjandust keelustama. Alates mongolite sissetungist said slaavlastest, kes seni olid olnud maailma üks kõige vabamaid rahvaid, esialgu võitjate orjad ja seejärel nende endi vürstide orjad. Orjandus ei hakanud nende juures levima mitte niisama nähtusena, vaid ühiskonna alusseadusena. See madaldas sõnakasutust Venemaal sel määral, et nüüd nähakse sõnades pelgalt lõksu: meie valitsus elab valedest, sest tõde hirmutab niihästi türanni kui ka orja. Nii et ükskõik kui vähe Venemaal ka räägitakse, on seda alati ikkagi liialt palju, sest selles riigis on igasugune sõnavõtt religioosse või poliitilise silmakirjalikkuse väljendus. Autokraatia, mis pole muud kui iidolipõhine demokraatia, põhjustab meie juures nivelleerumist sama jõuliselt, nagu seda teeb absoluutne demokraatia lihtsates vabariikides. (lk 44, "Vürst K." - diplomaat Pjotr Borissovitš Kozlovski)
Olime möödumas Dagö saarest Eesti piirialal. See kant näib olevat trööstitu, seal valitseb külm üksindus, loodus paistab seal olevat tühi ja paljas, mitte aga võimas ja metsik; see maa näib inimesi tagasi tõrjuvat pigem igavuse kui jõuga. (lk 48)
Vene despotism mitte üksnes ei anna mitte vähimatki tähtsust ideedele ja tunnetele, vaid peale selle teeb ta fakte ümber, võitleb päevselgete tõdede vastu ja uhkeldab lahingutega, sest päevselgete tõdede kaitsjaid meil ei ole, ja õiguse kaitsjaid ka mitte, kui sellised tõed või õigussüsteem peaksid võimule jalgu jääma. (lk 52, vürst K.)
Sest Venemaa suveräänne võim ei loo ainuüksi suuraadlikke, vaid leiab ka sugulasi neile, kellel sugulasi ei ole; sugupuud on tema silmis nagu tavalised puud, mida aednik võib kärpida või välja juurida ja millele ta võib külge pookida mida tahes. Despotism on meie loomuse paratamatu osa, keiser ei ole mitte ainult Jumala esindaja, vaid ta ise ongi loov jõud - ja tema võim on laiem kui Jumalal, sest kui Jumal määrab ainult tulevikku, siis keiser võib ka mineviku ümber teha. Seadusel tagasiulatuvat jõudu ei ole, aga despoodi kapriisidel on. (lk 53, vürst K.)
Primitiivse metslaslikkuse vastu leidub abinõusid, küll aga ei leidu neid maniakaalse soovi vastu püüda näida kellenagi, kes sa tegelikult ei ole. (lk 55)
Läänemeri oma kahvatutes toonides ja vähese liiklusega verega annab aimu, et lähedal on manner, kus karmi kliima tõttu on vähe elanikke. Üksluine rannik on harmoonias külma ja tühja merega, maa ja taeva kurbus ning vete külm toon panevad reisija südame külmetama.

Vaevu on ta jõudnud selle ilmetu ranna lähistele, aga juba tahab sealt ära sõita. Ohates meenutab ta ühe Katariina favoriidi sõnu keisrinnale, kes kaebas Peterburi kliima tervisemõjude üle: "Taevaisa ei ole selles süüdi, proua, kui inimesed on kangekaelselt ehitanud suure impeeriumi pealinna aladele, mille loodus on määranud kodumaaks karudele ja huntidele!" (lk 56)

Igal pool mujal kui absoluutse despotismi võimu all teevad inimesed suuri pingutusi, et jõuda suure eesmärgini, ainuüksi pimestatult allutatud rahvaste juures saab valitseja anda käsu tohututeks ohverdusteks, et jõuda nappide tulemusteni. Vene mereväe nägemine [ - ] jättis mulle seetõttu vaid rusuva mulje. Tunnetasin nende kooliharjutuste taga raudset tahet, mida kasutatakse vääralt ja mis rõhub inimesi kättemaksuks selle eest, et ei suudeta võita. (lk 57)
Pole midagi nukramat kui loodus, mis ootab ees Peterburisse saabujat. Mida enam mööda lahte edasi sõita, seda enam kahaneb soine Ingerimaa, üha lamedam ja lamedam, õrnaks võbelevaks jooneks taeva ja mere vahel. See joon ongi Venemaa... tähendab, vesine ja madal nõmm, kus siin-seal, nii kaugele, kui silm ulatub, kasvavad kased, mis paistavad olevat kidurad ja õnnetud. Sellel ühetaolisel ja tühjal, pinnavormideta ja värvitul, piiritul ja ometi mitte suurel maastikul on valgust napilt niipalju, et ta on nähtav. Hall maa on siin kooskõlas kahvatu päikesega, mis ei valgusta seda maad mitte ülalt, vaid kõrvalt, peaaegu lausa alt - sedavõrd terava nurga moodustavad tema kaldu langevad kiired maapinnaga, mis on Looja silmis põlu all. Ööd on Venemaal hämmastavalt valged, aga päevad on nukralt hämarad. Kauneimatel päevadel on sinakas toon.

Kroonlinn oma mastide metsaga, oma maa-aluse vundamendi ja graniidist kaitsemüüridega katkestab suursuguselt palveränduri üksluised unelused, kuna tema otsib selles trööstitus paigas maalilisi vaatepilte, nii nagu minagi. Ma pole mitte ühelegi suurlinnale lähenedes näinud midagi nii kurba kui Neeva kaldad, [ - ] Peterburile lähenedes läbitakse merekõrb, mida ääristab turbakõrb: meri, rannik, taevas, kõik sulab ühte, ja see on nagu peegel, aga nii tuhm ja sünge, et võiks arvata, nagu polegi kristall tinaga kaetud — mitte miski ei peegeldu vastu. (lk 58)

Tühiste ja üleliigsete abinõude üleküllus on siin sünnitanud terve müriaadi ametnikke. Igaüks neist meestest täidab oma ülesandeid pedantselt, rangelt ja tähtsa ilmega, aga pelgalt soovist tõsta esile kõige arusaamatumat töökohustust. Ta ei lausu küll sõnagi, aga võib näha, et ta mõtleb umbes nii: "Tehke mulle koht vabaks, kuna mina olen riigi suure masinavärgi üks liige."

See liige toimib tahtest, mis ei lähtu temast endast, ja elu on temas sama vähe kui kella hammasrattal; aga ometi öeldakse Venemaal, et ta on inimene!... Selliste omast tahtest masinaks hakanute nägemine teeb mulle hirmu; inimeses, kes on taandatud puhtalt masinaks, on midagi üleloomulikku. Kui maades, kus mehaanika on laialt levinud, näib meile, et puul ja metallil on hing, siis despootliku režiimi all näivad inimesed olevat puust. Tekib küsimus, mida nad oma ülemäärase mõtlemisvõimega peale hakkavad, ja meis äratab kõhedust surve, mida on tulnud avaldada intelligentsetele olevustele, et muuta nad asjadeks. Venemaal hakkab mul inimestest kahju, niisamuti nagu Inglismaal tekitasid minus hirmu masinad. Inglismaal on inimese loodul puudu vaid kõnevõime, siin aga on riigi olenditel kõnevõime liiast. (lk 60-61)

Despotism näeb asjata vaeva - inimese vaba tahe on alati igasuguse inimtegevuse vajalikuks eelduseks, kui me tahame, et sellel teol oleks mingisugune tähendus; ainuüksi võime ise oma peremeest valida võib anda väärtuse lojaalsusele. (lk 61)
Üksikasjalikkus ei välista Vene riigiaparaadis korralagedust. Väikeste eesmärkide saavutamiseks nähakse suurt vaeva ja alati arvatakse, et oma innukust tuleks veelgi enam üles näidata. Selline omavaheline võistlemine ametnike vahel tähendab, et üks formaalsus ei kaitse välismaalast teise formaalsuse eest. (lk 63)
Absoluutse võimuga valitseja eksib, kui ütleb, et tal on kiire: ennekõike peab ta kartma oma inimeste innukust, kuna need võivad kasutada ühtainsat valitseja sõna - mis pealtnäha näib olevat süütu - mõõgana, et teha selle abil imesid, ehkki terve orjade armee elu hinnaga. Need imed on suured, liiga suured, sest nii Jumal kui ka inimesed maksavad nende ebainimlike imede eest lõpuks kätte; valitsejast on leebelt öeldes hoolimatu panna oma eneseuhkuse rahuldamisele nii kõrge hind, aga maine, mille nad seeläbi saavad välismaalaste silmis, on Vene valitsejate jaoks tähtsam kui kõik muu, tähtsam kui võimu tegelikkus. Seejuures tegutsevad nad kooskõlas avaliku arvamusega; ja pealegi ei saa mitte miski diskrediteerida võimu rahva silmis, kelle jaoks on alluvusest saanud elus püsimise tingimus. Inimesed on kummardanud valgust, venelased aga kummardavad varjutust — kuidas küll saaks avada nende silmi? (lk 72)
Praegu võite niihästi Pariisis kui ka Venemaal kuulda, kuidas suur hulk venelasi on vaimustuses keisri sõnade imelisest väest, ja nende tulemuste üle uhkust tundes ei hoia keegi end tagasi. Tsaari sõnadel on loomisjõud, ütlevad nad. Jah, need võivadki anda hinge ka kividele, aga selleks tuleb tappa inimesi. Sellest väikesest kitsendusest hoolimata on kõik venelased uhked, et saavad meile öelda: "Näete, teie arutate kolm aastat, kuidas peaks uuesti üles ehitama mõnd teatrisaali, aga meie keiser taastab ühe aastaga universumi kõige suurema palee," ja see lapsik triumf ei maksagi nende silmis liiga kõrget hinda, kuigi valitseja kannatamatuse pärast on oma elu andnud tühised paar tuhat töölist, keiserliku fantaasia pärast, millest - kui kasutada moodsaid mitmusevorme - on saanud üks "riiklikke uhkusi". Ometi näen mina kui prantslane siin vaid ebainimlikku pedantsust. Kogu selle tohutu impeeriumi ulatuses ei ole aga kuulda vähimatki protesti absolutistliku võimu orgiate vastu. (lk 74)
Niihästi kõrgemast kui ka madalamast seisusest venelaste kohta võib öelda, et nad on orjusest joovastuses. (lk 75)
See justkui masinrahvas sarnaneb pooleldi malepartiiga, kus üksainus mees mängib kõigi malenditega ja tema nähtamatuks vaenlaseks on inimkond. Siin liigutakse ja hingatakse vaid keisri loal või käsul, ja seetõttu on siin kõik sünge ja sunniviisiline; vaikus lasub kogu elu üle ja halvab seda. Ohvitserid, kutsarid, kasakad, orjad, õukondlased - nad kõik on ühe ja sama peremehe teenrid, kes pimestatuna alluvad mõtetele, millest nad teadlikud ei ole. Sõjamehaanika poolest on see suursaavutus, aga sellise ilusa korrapära nägemine ei rahusta mind sugugi, kuna sellist regulaarsust on võimalik saavutada vaid sõltumatuse ja fantaasia täieliku puudumise abil. Usun end selle maailmaosa kohal nägevat hõljumas surma varju. Selle rahva seas, kellelt on ära võetud vabad püüdlused ja tahe, võib näha vaid hingetuid kehasid, ja mõte, et nii suure hulga käte ja jalgade kohta on üksainus pea, toob külmavärinad ihule. (lk 77)
Despotism on segu kannatamatusest ja laiskusest; kui võim oleks natuke pikameelsem ja rahvas aktiivsem, võiks samasuguse tulemuseni jõuda palju odavama hinnaga, aga mis saaks sel juhul türanniast. ... See tunnistataks kasutuks. Türannia on rahvaste väljamõeldud haigus. Arstiks maskeerunud türann on neid veennud, et tervis ei ole tsiviliseeritud inimese loomuomane seisund, ja et mida suurem on oht, seda vägivaldsem peab olema ravim: nii rakendabki ta kurjust ettekäändel, et tahab seda terveks ravida. Ühiskondlik kord maksab Venemaal liiga kõrget hinda, et ma saaksin seda imetleda.

Ja kui te heidaksite mulle ette, et ma ajan segi despotismi ja türannia, vastaksin, et ma teen seda sihilikult. Need on omavahel nii lähedased sugulased, et peaaegu mitte kunagi ei jäta nad kasutamast võimalust inimeste hädade nimel salajas ühte heita. Despotismi all saab türannia püsima jääda, kuna nii saab ta oma maski edasi kanda. (lk 77)

Venemaa valitsus on justkui kehtestanud tsiviilkorra asemel sõjaväedistsipliini, mis tähendab, et ühiskonna normaalseks olukorraks on sõjaseisukord. (lk 78)
Venelastele on kombeks teha oma kangelastest pühakud. Neile meeldib ajada oma valitsejate kohutavad voorused segi oma ülemuste heatahtliku võimuga ja nad pingutavad selle nimel, et tõsta ajaloo julmused usu kaitsva varju alla. (lk 82)
Venelased aga tunnevad võrreldes teiste inimestega üht tormi, mida teised ei tea: selleks on keisri viha. Vabariiklik ja monarhistlik türannia põhjustab viha absoluutse võrdsuse vastu. Minu silmis pole midagi kardetavamat kui paindumatu loogika, mida rakendatakse poliitikas. (lk 87)
Meil on raske õigel moel aru saada selle ühiskonnaklassi inimeste positsioonist, kuivõrd neil ei ole vähimaidki tunnustatud õigusi, aga ometigi moodustavad nad rahva. Seadustega on neilt kõik ära võetud, aga nad ei ole mitte niivõrd moraalselt allakäinud, kuivõrd sotsiaalselt allasurutud. Neis on vaimukust ja vahel isegi uhkust, aga nende iseloomus ja kogu nende elus domineerib kavalus. (lk 88)
Siin on väga lihtne lasta end ära petta tsivilisatsiooni välistel tundemärkidel. Kui vaatate õukonda ja neid, kes selle moodustavad, arvate, et olete rahva seas, kes on kultuuri ja majanduspoliitika osas kõrgelt arenenud, aga kui mõtlete suhetele, mis valitsevad erinevate ühiskonnakihtide vahel, kui näete, kui vähe neid ühiskonnakihte on, ja kui te uurite põhjalikult elukommete ja nähtuste olemust, siis märkate tegelikku barbaarsust, mis on vaevu varjatud õõvastava toretsemise taha. (lk 90)
Mida enam ma Venemaad näen, seda enam kiidan heaks, et keiser keelab venelastel reisimise ja teeb välismaalastele raskeks ligipääsu oma riiki. Venemaa poliitiline režiim ei peaks vabas suhtluses Lääne-Euroopaga kahtkümmet aastatki vastu. Ärge kuulake venelaste eputamist: toretsemine on nende silmis elegantsus, luksus on viisakus, politsei ja hirm on ühiskonna vundament. Nende silmis tähendab distsiplineeritus tsiviliseeritust; nad unustavad, et on olemas väga lahkete eluviisidega metslasi ja väga julmi sõdureid: hoolimata kõigist oma püüdlustest heade maneeride järele, hoolimata oma pealispindsest haridusest ja enneaegsest sügavast korruptsioonist, hoolimata hõlpsusest leida elus positiivset ja seda mõista, ei ole venelased veel tsiviliseeritud. Nad on lihtsalt sõjaväelise distsipliini alla seatud tatarlased, ei midagi muud.

Tsivilisatsiooni suhtes on nad seni piirdunud vaid pealispinnaga, aga kui nad kunagi saavad oma tegeliku mahajäämuse eest meile kätte maksta, peame meie oma edemuse eest kõrget hinda maksma. (lk 97)

Ambitsiooniga on samamoodi nagu ihnsusega: ihned kalkuleerivad alati, isegi siis, kui nad usuvad end olevat erapooletud. (lk 98-99)
Õigeusu kirikus on kõik muusikainstrumendid keelatud ja Issandale laulavad seal kiitusi vaid meeshääled. See idamaise riituse karmus on kunstile soodne, ta on säilitanud kogu oma lihtsuse ja loob tõesti taevalikke lauluefekte. Arvasin end kaugelt kuulvat kuuekümne miljoni alama südametukseid, justkui elavat orkestrit, mis järgis preestrite võidulaulu rütmi, püüdmata sellest valjemini kõlada. Olin liigutatud: muusikal on võime panna kõike hetkeks unustama, isegi despotismi. (lk 101)
Venelastele on aga saanud harjumuseks käsitada ka loodust orjana, ja aeg ei tähenda nende silmis mitte midagi. Kangekaelsete jäljendajatena peavad nad endi uhkust geniaalsuseks ja arvavad, et neil on sobilik taasluua endi juures ühekorraga ja suuremates mõõtmetes kogu maailma monumente. (lk 104)
Ei, kordan veel kord, sealt puudub vaid loomulikkus, ja seetõttu on Venemaa suurim häda, vabaduse puudumine, nähtav lausa valitseja näol: tal on mitu maski, aga tal pole palet. Otsite meest, aga leiate ikka ja alati keisri. (lk 107)
Kunstipärasuse, harmooniateadlikkuse ja loominguliselt vaba mõttelennu puudumise tõttu lähtus Peterburi rajamine matemaatilise perspektiivi täpsusest. Seetõttu ei saa siinsel vaimutühjade ehitiste kodumaal hetkekski unustada, et see linn on sündinud ühe mehe, mitte ühe rahva tahtest. Mõttelised dimensioonid näivad siin olevat kitsad, kuigi füüsilised mõõtmed on tohutud. Nähes nii imetabaseid pingutusi ja nii väiklasi tulemusi, jõuad arusaamiseni, et kõike võib tellida, kõike peale elegantsi, mis on kujutlusvõime õde ja vabaduse tütar. (lk 128)
Kui keiser avab pealtnäha vaba pääsu oma paleesse privilegeeritud talupoegadele ja väljavalitud kodanlastele, kellele ta kaks korda aastas annab voli tulla talle austust avaldama, ei ütle ta talumehele ja kaupmehele: "Sina oled inimene nagu minagi," vaid ütleb kõrgaadlikule: "Sina oled samasugune ori nagu pärisorjad, ja mina, teie jumal, hõljun ühtviisi teie kõigi kohal!" (lk 135)
Ütlen veel kord: Venemaal on kõik silmapete, ja see elegantne lähedus, millega tsaar oma palees enda ja oma õukondlaste pärisorje võõrustab, on vaid järjekordne tühine aspekt. (lk 141)
See impeerium on küll tohutu suur, aga ometi pole ta muud kui vangla, mille võti on keisri käes, ja selles riigis, mis suudab elada vaid vallutustest, ei ole rahu ajal riigi alamate hädad ammugi võrreldavad riigi valitseja hädadega. Vangivalvuri elu on mulle alati paistnud sedavõrd samasugune vangi eluga, et ma ei väsi imetlemast suurejoonelist illusiooni, mille põhjal üks neist kahest arvab end olevat lõputult vähem haletsusväärses seisus kui teine. (lk 142)
Poliitika on siin hämaram kui põhjamaine taevas. Järele mõeldes oleks ausus siiski palju parem strateegia, sest kui minu eest natukest varjatakse, paisuvad mu oletused suureks. (lk 148)
Mahavaikimise probleem on siin laiem, kui võiks arvata: Venemaa politsei on küll väga varmas inimesi piinama, samal ajal aga loid andma inimestele teavet, kui need tema poole pöörduvad, et mõnes kahtlases asjaolus selgust saada. (lk 149)
Kuulen iga päev, kuidas kiideldakse Peterburi inimeste leebuse, rahumeelsuse ja viisakusega. Mujal ärataks selline rahumeelsus minus imetlust. Siin aga vaatan ma seda kui kõige hirmsamat ilmingut kurjusest, mis äratab minus meelepaha. Inimesed on sedavõrd kartlikud, et oma hirmu varjatakse rahulikkusega, mis rahuldab rõhujat ja rahustab rõhutut. Tõelised türannid tahavad, et inimesed naerataksid. Tänu hirmuvalitsusele, mis kõrgub igaühe pea kohal, on alandlikkus kõigile kasulik; ohvrid ja timukad, kõik arvavad, et parem on tegutseda kuulekuses, mis põlistab nende rakendatud ja nende kogetavat kurjust. (lk 152)
Mujal maades kaitsevad kõik inimesed kodanikke võimuesindajate eest, kes oma võimu kuritarvitavad, siin aga kaitstakse politseinikku väärkoheldud mehe protestide eest. Pärisori ei tohi protestida. (lk 154)
Kurjus on sügav, ja vahendid, mida seni on selle vastu kasutatud, on toiminud vaid pealispindselt, on haava ära peitnud ilma seda terveks ravimata. Korralik tsivilisatsioon kulgeb keskpunktist ringi piirjoone suunas, vene tsivilisatsioon aga on kulgenud piirjoonelt keskpunkti suunas: see on üle krohvitud barbaarsus, ei midagi enamat. (lk 155)
Sellisest ühiskondlikust korrast tuleneb nii tugev kadestamispalavik ja nii järjepidev ambitsioonipinge, et vene rahvas on muutunud võimetuks tegema mida tahes peale maailma vallutamise. Kasutan seda väljendit üha uuesti, sest vaid selle eesmärgiga on seletatavad ülemäärased ohverdused, mida ühiskond siin üksikisikult nõuab. (lk 167)
Venemaale sisenemiseks peate riigipiiril lisaks passile ara andma ka oma valikuvabaduse. Soovite vaadata keiserlikus palees midagi huvitavat? Teie käsutusse antakse kammerteener, kes teeb teile väga põhjaliku ringkäigu ja sunnib teid oma juuresolekuga jälgima kõike üksikasjalikult, ehk siis tutvuma ainult tema vaatenurgaga ja imetlema kõike, ilma valikuid tegemata. Tahate tutvuda sõjaväelaagriga, mille puhul pakuvad teile huvi vaid barakid, kaunid mundrid, ilusad hobused ja telgis oleva sõduri riietus? Teid saadab selle juures ohvitser, mõnikord kindral. Tahate näha haiglat? Teid eskordib peaarst. Kindlust? Seda näitab teile kuberner, õieti küll varjab seda teie eest viisakalt. Kooli või mis tahes muud avalikku asutust? Teie külaskäigust teavitatakse direktorit või inspektorit, kes ootab teid täisvarustuses ja on korralikult valmistunud, et te teda küsitlema asuksite. Mõnd hoonet? Kõiki selle osi tutvustab teile arhitekt, kes selgitab teile kõike, mida te temalt ei küsi, et hoiduda rääkimast sellest, mis teile huvi pakuks. /---/ Teie jaoks ei keelduta mitte millestki, aga teid saadetakse kõikjal - viisakusest saab siin jälgimisvahend. (lk 169)
Venelased on veel praegugi veendunud valetamise tulemuslikkuses ja see illusioon hämmastab mind – inimeste puhul, kes valesid nii suurel määral on kasutanud... Mitte et nende mõtteviisist puuduks elegants ja taiplikkus, aga riigis, kus valitsejad ei ole veel mõistnud vabaduse eeliseid kas või iseendi jaoks, peavad valitsetavad taganema siiruse vahetute puuduste ees. (lk 169-170)
Kõik on tähtis inimese jaoks, kes soovib varjata, et ta valitseb hirmu kaudu. Ja kes iganes hoolib teiste arvamusest, ei saa jätta tähelepanuta sõltumatu mehe kirja pandud seisukohti: valitsus, mis elab saladustest ja mille jõud peitub varjamises, et mitte öelda teeskluses, kardab kõike. Kõik näib talle olevat tõsiste tagajärgedega. Ühesõnaga, mu enesearmastus on mu mõtetega ja mälestustega kooskõlas ja veenab mind selles, et mind ähvardavad siin mõnedki ohud. (lk 174)
Rahvas räägib: „Venemaale sisenedes on uksed laiad, riigist lahkudes on uksed kitsad.“ Keisririik võib küll olla väga suur, aga minus tekitab see ebamugavustunnet. Olgu vangla kui suur tahes, vangil on seal alati kitsas. Hea küll, see on kujutlusvõime loodud illusioon, aga seda saab tunda vaid siin riigis olles. (lk 175)
Ka Peterburi on terrori vili, aga siin on tegu usuterroriga, sest Vene poliitika on suutnud keisrile allumise muuta dogmaks. Vene rahvas paistab olevat väga religioosne, hea küll, aga mis on religioon, kui seda on keelatud õpetada? Vene kirikutes ei peeta kunagi jutlusi. Evangeelium tooks slaavlaste pilgu ette vabaduse idee.

See hirm, et keegi võiks mõista killukest seda, mida tahetakse teisi uskuma panna, on minu silmis kahtlane: mida enam piiravad mõistus ja teadus usuvaldkonda, seda hiilgavamalt särab see jumalik valgus oma jumalikus koldes. Kes usub vähem, usub paremini. (lk 188)

Kas me ei peaks häbist punastama, kui ütleme välja liberalismi sõna, arvestades sellega, et Euroopas on rahvas, kes varem oli iseseisev, aga kellel nüüd ei ole muud vabadust kui apostaasia? Kui venelased pööravad lääne poole oma relvad, mida nad praegu edukalt Aasia vastu kasutavad, unustavad nad, et seesama tegevus, mis kalmõkkidele võib viia progressi, on vana tsivilisatsiooniga rahva puhul inimsusvastane kuritegu. Näete, kui hoolikalt ma hoidun välja ütlemast sõna "türannia". Siin oleks see omal kohal, aga see võiks anda minu vastu suunatud ründevahendi neile, kes on kalgistunud kaebustest, mida nad alalõpmata esile kutsuvad. [—] Aga miks mul üldse on tarvis muretseda? Üle paari lehekülje nad minu teksti ei loe. Nad keelustavad raamatu ja keelavad ka sellest rääkimise. Nende jaoks ega nende juures ei saa see raamat iialgi olemas olema. Nende valitsus kaitseb end, mängides tumma, nagu kirik, kes elabki vaid vaikusest. Selline poliitika on seniajani toiminud ja peab toimima veel kaua riigis, kus pikad vahemaad, sood, metsad ja talved täidavad südametunnistuse aset neis, kes valitsevad, ja kannatlikkuse aset neis, kes alluvad.

Seda pole võimalik liialt palju korrata: nende revolutsioon tuleb seda kohutavam, et see saab toimuma religiooni nimel: Vene poliitika on liitnud kiriku riigiaparaadiga, on omavahel segi põiminud taeva ja maa. Inimene, kes näeb Jumalat oma valitsejas, saab paradiisi loota vaid keisri armust. Kui selline inimene illusioonidest vabaneb, saab temast vabadusefanaatik. (lk 189-190)

Vene rahvas paistab mulle olevat vägagi andekas, aga enese arvates näib venelane olevat sündinud vaid selleks, et jõudu rakendada: nad on idamaalastena omaselt hooletud, aga ühtaegu on neil hea kunstitunnetus, mis on sama hea kui öelda, et loodus on neile andnud vajaduse vabaduse järele, selle rahva valitsejad on aga teinud venelasest pelgalt rõhumismasina. Niipea kui inimene tõuseb üheainsagi astme võrra lumpenist kõrgemaks, saab ta kohe õiguse, või õieti küll kohustuse kasutada teiste inimeste kallal vägivalda, saades ülesandeks jagada edasi neid hoope, mida kõrgemalt poolt temale antakse, kui ta just parasjagu ei taotle seda tehes hüvitust nende hoopide eest, mida ta ise läbi elab. Nii laskub vaenuvaim aste-astmelt kuni selle õnnetu ühiskonna madalaima tasemeni välja, mis püsibki elus tänu vägivallale, aga sellisele vägivallale, mis sunnib orja iseenesele valetama, et tänada türanni - ja kõigist sellistest meelevaldsetest tegudest, millest koosneb iga eripärane eksistents, sünnib nähtus, mida siin nimetatakse avalikuks korraks, mis teisisõnu on nukker rahu, hirmutav rahu, kuna ta sarnaneb hauarahuga, ja venelased on selle rahu üle uhked. Kuni inimene ei ole otsustanud hakata kõndima neljakäpukil, peab ta millegi üle uhkust tundma, kas või selle üle, et tal on õigus kanda intelligentse elusolendi tiitlit... Ja kui kellelgi läheks korda mulle tõestada, et ebaõiglus ja vägivald on vajalikud suurte poliitiliste tulemuste saavutamiseks, järeldaksin mina sellest, et patriotism ei ole ammugi mitte ühiskondlik voorus, nagu seni on väidetud, vaid inimsusevastane kuritegu. (lk 200-201)
Peeter I ütles, et ühe venelase ära petmiseks on vaja kolme juuti. Mina aga ei pea oma sõnu valima keisri kombel ja tõlgin selle mõtte niisuguseks: „Üksainus venelane suudaks ära petta kolm juuti.“ (lk 221)
Tihtipeale on korratud, et hullumeelsus oli Venemaa keisrite suguvõsas pärilik, aga see on ekslik ilustus. Minu arvates tulenes see häda valitsuse enda olemusest, mitte üksikisikute rikutud loomusest. Kui absoluutne võim on reaalsus, ajaks see pikapeale segadusse ka kõige kindlameelsema arukuse. Despotism pimestab inimesi; türannia karikast joovad kõik end purju, niihästi rahvas kui ka valitseja üheskoos. (lk 238)
Nentigem, ja ärgem väsigem kordamast, et pidurdamatu despotism mõjub inimvaimule samamoodi nagu joovastavad joogid. Venemaa keiser peaks olema ingel, või vähemasti üliintelligentne, et ta püsiks mõistuse juures pärast kakskümmend aastat kestnud valitsusaega. Minu hämmastust ja õudu aga suurendab tõik, et türanniat rakendava mehe hullumeelsus kandub nii hõlpsasti üle neile, kes türannile alluvad. Ohvritest saavad timukate kõige tulihingelisemad kaassüüdlased. Seda õpetab meile Venemaa. (lk 242)
Kreeka skismaatikutega ühinemise tõttu Läänest lahutatuna on Venemaa nüüd mitme sajandi järel tulnud katoliikluse keskel kujunenud riikidelt paluma tsivilisatsiooni, millest täienisti poliitiline religioon oli ta ilma jätnud. See Bütsantsi religioon, mis lähtus paleest, eesmärgiga seada kord majja sõjaväelaagris, ei vasta inimhinge kõige üllamatele vajadustele, vaid lihtsalt aitab politseil rahvast petta, ja sellega ongi kõik öeldud. See religioon on teinud vene rahva väärituks võtma vastu kultuuritaset, mille poole rahvas püüdleb. Orjadest kirikuõpetajad saavad juhatada vaid viljatuid hingi: papp ei saa rahvale õpetada ealeski midagi enamat, kui vaid kummardamist jõu ees. (lk 267)
Vene rahva südames käärib korrapäratu ja tohutult suur ambitsioon, selline, mis saab võrsuda vaid rõhutud hingedes ja saada jõudu vaid terve rahva hädadest. See rahvas, mis on loomu poolest vallutajalik ja kõigest ilmajäetuse tõttu janune, püüab iseendi juures orjameelse alandlikkuse kaudu teha heaks lootust kehtestada teiste juures türanniat. Aupaiste ja rikkused, mida see rahvas ootab, juhivad ta tähelepanu kõrvale häbist, mida ta tunneb, ja et puhastuda täieliku avaliku ja isikliku vabaduse jumalakartmatust ohverdamisest, unistab ori põlvili laskununa maailma valitsemisest. (lk 274)
Kõik on seal piiritu: valud, hüved, ohverdused, lootused – nad võivad küll saavutada tohutu võimu, aga selle nimel tuleb neil maksta sedasama hinda, mida Aasia rahvad maksavad oma valitsuste püsimajäämise nimel, neil tuleb loobuda õnnest.

Euroopa on Venemaa silmis saak, mis meie lahkarvamuste tõttu talle varem või hiljem kätte langeb. Venemaa õhutab meie juures anarhiat, lootuses, et saab selle mõjul tärkavat korruptsiooni ära kasutada, kuna see ühtib tema vaadetega. Poola ajalugu kordub ka suuremal alal. Juba pikki aastaid loetakse Pariisis revolutsioonilisi ajalehti, igas mõttes revolutsioonilisi, ja neid ajalehti rahastab Venemaa. "Euroopa," räägitakse Peterburis, läheb sama teed nagu Poola. Seal tekitab elevust asjatu liberalism, meie aga jääme võimsaks just tänu sellele, et me ei ole vabad; olgem oma ikke all kannatlikud, oma häbi eest paneme me maksma teised!" (lk 274-275)

Mõistate nüüd, kui tähtis on iga arvamus, iga sarkastiline märkus, iga kiri, iga pilge, iga naeratus ja veelgi enam iga raamat selle valitsuse silmis, mida toetab tema rahvaste kergeusklikkus ja kõikide välismaalaste rahulolev suhtumine?... Mis tahes tõde, mida Venemaal levitada, on otsekui säde, mis langeb püssirohutünnile. (lk 275)
Ajalugu on Venemaal osa monarhi valdustest, ajalugu on valitseja moraalne omand, nii nagu inimesed ja maa on tema materiaalne omand; ajalugu sätitakse samasugustesse hoiutubadesse, kus hoitakse keiserlikke aardeid, ja sellest tehakse nähtavaks vaid see osa, mida tahetakse teatavaks teha. Mälestused toimunust on keisri vara; tema muudab riigi annaale oma tahtmist mööda ja jagab oma rahvale iga päev just selliseid ajaloolisi tõdesid, mis on päevakohase fiktsiooniga kooskõlas. (lk 277)
Õigeusu kirik on küll poliitiliselt orjastatud, aga kas tal ei võiks rahva üle vähemalt mingisugustki moraalset autoriteeti olla? Aga tal ei ole seda teps mitte. Miks on tühise mõjuga kirik, mille tegevust näib kõik soodustavat? Selles on probleem. Kas õigeusu kirikule ongi omane jääda liikumatuks ja piirduda vaid väliste austuse märkidega? Kas selline tulemus on paratamatu kõikjal, kus kiriklik võim on ilmalikust võimust täielikus sõltuvuses? Mina usun küll nii, aga ma oleksin tahtnud seda teile tõestada dokumentide ja faktide abil. Kirjeldan siiski siin kokkuvõtlikult neid tähelepanekuid, mida märkasin Venemaa vaimulike suhetes usklikega. Nägin Venemaal kristlikku kirikut, mida mitte keegi ei ründa, mida kõik austavad, vähemalt näiliselt, kõik tingimused on soodsad, et see kirik saaks kehtestada oma moraalse autoriteedi, aga ometi ei ole tal mitte mingit autoriteeti, mitte mingit võimu inimeste südamete üle. Selline kirik saab toetada vaid silmakirjalikkust ja ebausku. (lk 278)
[Grassini:] "Selles ma kahtlen. Maailm koosneb inimestest, kellel on iseendiga nii palju tegemist, et võõraste kannatused neid kuigi palju ei puuduta. Pealegi on mul pere, mul on kodumaa, ma sõltun oma valitsusest, millel on Venemaa valitsusega head suhted ja mis ei vaataks hea pilguga selle peale, kui üks tema alam toob päevavalgele sündmused, mida püütakse varjata selles riigis, kus nad aset on leidnud." (lk 288)