Kasutaja:Ehitaja/Kertu Jukkum

Kertu Jukkum (sündinud 27. novembril 1984 Narvas) on eesti saatejuht ja meediategelane. Ta on avaldanud kaks reisiraamatut: "Unistuste seiklus LAdina-Ameerikas" 2019. aastal ja Santiago de Compostela palverännust "Ma naeran, et ma nutan" 2020. aastal.

"Ma naeran, et ma nutan"

Tsitaadid väljaandest: Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", 2020.

• Alles kuid hiljem mõistan, et Mammiga koos läks tükk mu südamest. Üks taastumatu osa. Tema lahkumine näitas, et asendamatud inimesed on olemas. Need on need, kelle lahkudes ei ole maailm enam kunagi endine, ja seal, kus oli tema, on nüüd täitmatu tühimik, mis ei kasva kinni ega kao.

Lein muundub tasahilju, õpetab mu mentor. Ilmselt aga mitte niipea, sest igatsus teeb endiselt iga päev haiget. (lk 9)

• Elavate elu peaks edasi minema, aga tühimik ei täitu niisama lihtsalt, kui kogu ümbrus on täis mälestusi. Eriti, kui inimene on andnud endast liiga palju. (lk 10)

• Olgu see omamoodi viis end otsida, maailmaserval kõõluda või hulluse eest peitu pugeda - igal juhul on vaja rännata iseendasse.

Varem usuti, et palverännaku läbinu pääseb pärast surma taevasse. Ma pole üldse kindel, kas ma sinna tahan. Aga hingerahu loodan sellelt rännakult küll leida. Tahan raskusi kogeda ja õndsust tabada, võib-olla enesearmastust õppida ning leina vähendada. (lk 11)

• Kuigi ma ei tea, millised raskused mind pühal teel ees ootavad, pole hinges kübetki ärevust ega kahetsust. Minu sees on veendumus ja rahu alustada palverännakut nüüd ja kohe. Ma ei pelga ka, et Bilbaos maandudes ei ole ma päris kindel, kuhu suuna võtan. Elu on sundinud end usaldama ja enamasti, kui olen elumere lainetesse viskunud, ujun sealt ka välja. (lk 12)

• Raja valikus olen veendunud: ookeaniäärne Põhjatee lausa kutsub mind. See on üks vanimatest palverännuteedest Hispaanias. Kuuldu järgi jäävad teele erakordsed paigad, võrratu loodus ja palju igivanu kirikuid. Alates 8. sajandist on sel teel kõndinud sadu tuhandeid palverändureid — kuningatest lihtinimesteni välja. Siin peab vanajumal seljataga olema, loodan endamisi. (lk 12)

• Pepega koos väikesesse unisesse Zarautzi külla jõudes olen veendunud, et minu rännak jätkub üksi. Mul ei ole jaksu mehi päästa. Olen endale lubanud, et ei raiska end inimeste peale, kes võtavad rohkem, kui vastu annavad. Olgu see egoism, enesearmastus või labane kalkulatsioon, aga mida aeg edasi, seda valivam olen seltskonna osas. Kuigi Pepe on heasüdamlik poiss, siis ühest päevast tema seltskonnas piisab. (lk 17)

• Minu isa ütleb ikka, et ma ei suuda piiri pidada. Kui jooksen, siis maratoni. Kui turnin mägedes, siis ainult kõrgetes tippudes. Ma olen ise pidanud seda kirglikkuseks. Kui teha - teha hästi, sest kirkad toonid loovad põnevama maailma. Aga see ei tähenda, et ma ei kahetseks, et kohe esimesel matkapäeval olen asunud piire kompama. Sellel on oma varjukülg, mõtlen hämarduvale põllule pilku suunates ja pea kohale kerkivaid murepilvi tunnetades. (lk 19)

• Toidu kannab ette lõbusa olemisega munk. Selgub, et vanahärral on Alzheimer. Ta on unustanud, et on munk ja sellega läksid ka kõik mungakombed. Enne, kui diagnoosist kuulen, uurin, kas tohin teda pildistada. Munk hüppab ligi ja asub mind kallistama. "Tee nüüd pilti," hüüab ta fotograafile lapselikult lõkerdades. (lk 26)

• Jõuame porisele mägiteele hämaras, aga õnneks pole enam palju minna. Lena jõud on otsakorral ja ta tunnistab, et ei suuda enam sammugi teha.

"Sa suudad enam, kui arvad end suutvat," veenan teda ja püüan iga natukese aja tagant öelda, kui vähe on meil jäänud. Vassin veidi, et enam innustada. Lena hakkab nüüd taas südantlõhestavalt nutma ja palub, et teekond iseendani oleks veidike lihtsam. Suurlinnatuledeni jõudes kostab eikusagilt muusika ja see ajab nutva Lena hüsteeriliselt naerma.

"Mida kuradit!" vannub ta ja lisab, et ei mõista, miks ta naerab, kui ta nutab. (lk 39)

• Meie toas ootab ees keskealine palverändur Mano, keda korra juba munkade juures kohtasime. Mees räägib oma kirest mägede vastu. Mina uurin aga, miks ikkagi palverännak.

"Liikumine teeb kehale head. Vaimule ka," venitab ta vastuseks.

"Lahutus?" küsin sissejuhatusele aega raiskamata ja ta noogutab vastuseks.

Mõistan, et me kõik oleme siin omamoodi murtud südamete klubi liikmed. (lk 39-40)

• Lastes end elumerelainetel kanda, möödub iga päev pööraselt kiiresti. Varahommikul rasket seljakotti selga vinnates ei ole aimugi, kuhu teekond viib, keda sel päeval kohtan ega tea ka, kuhu õhtuks välja jõuan. Eilne on ammu möödanik ja meelest läinud. Iga algav päev saab aga uued värvid ja mul on uus võimalus. (lk 42)

• See rännak toob minus välja parima ja halvima ühes - selles olen ma kindel. Muudab mind tänulikumaks ning alandlikumaks samuti.

Usutakse, et Camino annab seda, mida inimene päriselt vajab. Aga mida ma siis õigupoolest vajan? Olen seda endalt nende päevade jooksul korduvalt küsinud, aga vastust pole ma leidnud. Santiagoni on samuti tükk maad minna. (lk 42)

• Täna püüan hetkes püsida ja olla tänulik oma jalgadele ja kehale, mis on mind nii kaugele toonud. Olen tänulik vaimule, mis pole valu ja raskuse all alla vandunud. Olen tänulik õppetundidele, mida iga päev ette kannab. Tänulik võõrastele kaasteelistele, kes on nii omadeks saanud. (lk 43)

• Baari jätan vahele - mitte, et ma päevast või kellaajast hooliksin. Sest kui tunne on õige, siis olgu või esmaspäeva hommik - šampanja või veini jaoks heas seltskonnas on alati õige hetk. (lk 44)

• Nautilus jääb siiski lühikeseks, kui vihmapilved lähenevad, Pealegi tundub mulle, et lubatud kolmeteistkümne kilomeetri asemel on armsasse Portugaletesse tunduvalt pikem maa. See on peaaegu alati nii, et vahet pole, mis voldikus või infotahvlil kirjas, tegelik teekond on pikem. Mitte kunagi lühem. (lk 44-45)

• Hostelisse jõudes selgub, et hoolimata krõbedast hinnast on see tagasihoidlik. Samas kuulsime äsja lugu palveränduritest, kel ööbimispaika leida ei õnnestunud ja eelmise öö lageda taeva all veetsid. Meil on katus pea kohal ning puhtad linad voodis. Põhjusi rahul olla on küllaga. (lk 45)

• Minu perekonna njuufa on tõenäoliselt ainus vetelpäästekoer, kes kardab vett. Aga võib-olla talle meeldib eriline olla. (lk 48)

• Mäletan, kui mu isa sai nelikümmend ja ma istusin Kurista küla mõisas juubelilauas, mõeldes, et isa on raukvana. Ma olin lausa kurb, et isa sellisesse ikka oli jõudnud.

Nüüd saab äsja leitud sõber kolmkümmend kaheksa ja mulle tundub, et ta on päris noor! Palju mul endalgi neljakümnest enam puudu on. Aga mu õepoeg Rainer ütles kord veendunult: "Kui sajaseks elad, on sul päris palju aega veel." Küllap elangi sajaseks. (lk 50)

• Lena räägib äsjaloetud teadusuuringust, mis väidab, et inimese üks põhivajadustest on vähemalt üks kallistus päevas.

"Kui inimene jääb pikemat aega kallistuseta, võib ta lausa haigeks jääda," tutvustab Lena uuringu tulemusi ja otsustab selle peale meid mõlemaid tugevalt kallistada.

Pean tunnistama, et mulle ei ole kunagi füüsiline kontakt võõraga meeldinud, aga oleme päevadega piisavalt lähedaseks saanud, nii et kallistusel näib võlujõud olevat. (lk 53)

• Mida inimene muud ikka vajab kui ligimest, kes raskel hetkel oskaks hoida ja kallistada. Me arvame tihti, et põlvele kriimu saanud laps vajab seda, aga tegelikult januneb inimene valusal hetkel kallistuse ja hoidmise järele vanusest olenemata. Kinnine eestlane, kes oma tundeid ei avalda ega valu ei tunnista, seda enam.

Ma pole selles osas päris eestlane ja usun end üsna avatud olevat, aga vahel ei oska ma märgata seda, mis tegelikult haigeks teeb. Lihtsad reeglid kipuvad igapäevaelu karussellil ununema. (lk 54)

• Minu igatsus ja vastupandamatu südamesoov vanaisa järele pärineb lapsepõlvest. Vanaisa ei ole mul tegelikult kunagi olnud. Ühel hetkel lapsepõlves, kui mõistsin, et ma ei ole ühegi oma esivanema lemmiklaps, mõtlesin enda jaoks välja vanaisa.

Mäletan end maakodu laka aknal nutmas ja unistamas vanaisast. "Kui tema oleks veel elus, oleksin mina ta lemmiklaps," mõtlesin toona. Unistus lapsepõlvest saadab mind tänaseni - alati, kui kohtan armsat vana meest, mõtlen, et ta võiks olla mu vanaisa. (lk 63-64)

• [Preester Ernesto:] "Rändamine on suurim rikkuseallikas siin ilmas." (lk 65)

• Enne ühisõhtusööki jutustab Ernesto lugusid oma elust ja maailmavaatest.

Tema albergue deviisiks on andmine, kultuuride ja rahvaste ühendamine. Olenemata sellest, kas ränduril on anda või mitte, siin on kõik võrdsed ja kogu teenus on annetuspõhine.

"Ühiskond nõuab, et meil oleks veel ja veel rohkem, aga materiaalsusest olulisem on inimväärikus, headus ja lahkus — julgus avada oma süda teisele, luua ühiselt. Õnn peitub väikestes asjades," räägib vanahärra elukogenult ja kirglikult. (lk 65)

• Tuul pidavat olema parim hinge puhastaja, rääkis mulle keegi. Vannun, et pärast tänast tuult, mis minust läbi puhub, ei ole mul enam hinge seeski! (lk 70)

• Viiest minutist saab peagi kakskümmend viis, aga sadamat ei paista kusagilt. Ma ei tunne oma labajalgu, mis terve päeva plätudes olnud ja külmast võetud. Raju vihm segatuna liivaga peksab valusalt vastu sääri. Ja ma hakkan naerma. Keegi ei kuule - ma ise ka ei kuule ennast, aga ma tean, et ma naeran. Lootusetusest. Lohutamatusest. (lk 73)

• Unistamine on tasuta ja pealegi olen kogenud, et kui sellesse investeerida kogu usk ja oma hing, on asjadel kombeks tõelisuseks saada. Olgu unistused suured või väikesed, aga maailm on julgete päralt ja nagu öeldakse: taevane kõrgus on piiriks. (lk 78-79)

• Kui kehv suhe lõpeb, siis see pole traagiline, vaid asjade loomulik käik. Traagiline on, kui ilus suhe lõpeb. Eriti, kui põhjus on noore inimese surm. Surm on ainus, mis lõplik. Ainus, milles lohutamatud oleme. Aga kogeda sellist armastust või omada kaaslast, kes su pärast teise maailma otsa kõnnib, on kaunis kahtlusteta. See mõte jääb mind kandma. (lk 80)

• Kümme päeva palverännakut on seljataga ja ma olen endale tänulik, et julgesin teekonna ette võtta. Raskustest teel, kividest ja kändudest, isegi kõigist põrguvalu tegevatest vigastustest hoolimata.

Kasvamine on valus protsess, aga raskused ju õpetavad. Palverännak suunab - räägivad kogenud. Nad lubavad, et saan õige sõnumi, kui olen Santiago de Compostelasse jõudnud. Praegu tuleb aga lihtsalt kõndida. Iga päev alustada uut teekonda järgmise verstapostini. (lk 84)

• Mitte vähem oluline tugevama vaimu kõrval on paremas toonuses keha. Ma jõuan palju rohkem kui varem. Palju rohkem, kui söandasin uskuda. Meelekindlust on minus enam.

Palverännak muudab elusid. Ja mis peamine, täna siin pole mingit kommertsi ega lihtsust. Ehe raskus igal sammul — päris palverännak. Nagu ennemuist. Mulle meeldivad päris asjad.

Ma mõtlen, et kui kümme päeva rännakut on toonud rahuldava seisundi, siis kuhu on veel edasi areneda? (lk 85)

• Iga inimese eesmärk peaks olema saada paremaks inimeseks. Olgu stardipositsioon milline tahes, sest pole olemas halbu lapsi, on vaid halvad olukorrad, millesse nad satuvad. (lk 86)

• Päevatee kulgeb maalilistel radadel, kus igivanad kirikud ja kabelid ühel ja teisel pool teed. Milline rikkus siin Hispaania riigis! Vaevalt nad ise seda hinnata oskavad, kui igal nurgal sajandeid vana kirik. (lk 86)

• Iga kilomeeter on omaette vaatamisväärsus ja ma leian, et pole paremat viisi ühe riigiga tutvumiseks, kui see läbi matkata. Kõik need teed, kuhu autoga ei pääseks, on seda väärt. Looduse värsked lõhnad, loomad teede ääres, head ja lihtsad inimesed — kõik see kannab endas päris kohalolu. (lk 86)

• Raske seljakott on tänaseks päevatee normaalne osa. Ma tõesti ei tahaks kotita matkata - see oleks nagu hantliteta raskustrenni teha. (lk 87)

• "Kas te viie sekundi reeglit teate?" küsib Joseca ja selgitab, et kui maha kukkunud toidupala viie sekundi jooksul maast võtta, siis on see bakterivaba ja ohutu süüa.

"Aga voodi tegemise reegel number üks?" uurib ta järgmiseks.

"Voodi mittetegemine on kasulikum kui linade-tekiga pidevalt vehkida, sest siis on vähem baktereid," õpetab doktor. Mainin, et ma olen siiski pühapäevapedant ja voodi olgu tehtud - vähemalt pühapäeval. Bakteritega või ilma. (lk 90)

• Rongijaama albergue's on teisigi palverändureid. Kogu mu tähelepanu röövib vannituppa astuv poolpaljas sakslane Gerhard. Ta jääb mulle kohe meelde, aga mitte hea vormi pärast, vaid nime tõttu. Gerhard on üks mu lemmiknimedest, mille järgi nimetan ühe oma kaksikutest. Perekonnanime ma neile alles valin, sest laste kasvatamine algab isa valikust ja see on keeruline. (lk 129)

• "Keegi ei õpeta ega suuna, kuidas leida õige kaaslane oma ellu," jätkan elutargalt, nagu mõni suhtespetsialist. Aga teoorias olengi ma tugev.

"Ainus, mis õnnelikel on, on isa-eeskuju ja see määrab palju," tean rääkida.

Lena avaldab, et tal oli hea isa-eeskuju, aga kaaslased pole siiski kiita olnud.

"Mul sama, aga pole imestada, sest minu isa suguseid ei ole rohkem enam sündinud!" avaldan uhkelt ja kurvalt korraga. (lk 130)

• Minu mentor, kõige targem inimene siin maa peal, on õpetanud, et õige kaaslane teeb meid paremaks inimeseks - temaga koos ja eraldi ka. Teoorias olen tugev isegi, aga praktikas jään pidevalt jänni. Samas algab teekond teadvustamisest, seega on üks oluline samm tehtud. (lk 130)

• On ikka inimesed! Võõras teel kohatud inimene annab lubaduse, et tema kodu uks on abivajajale avatud. Ma mõtlen endamisi, kas mina ise olen sama lahke ja heatahtlik teiste vastu? Tahaksin öelda, et olen, aga valetaksin. Kuigi usun, et mida antakse, tuleb edasi anda, sest nii käib headus ringi. (lk 143)

• Meie maakodus elas aegade jooksul igasuguseid põnevaid tegelasi: hätta sattunud külajoodikuid, erivajadusega inimesi ja vahel veidraid sõbrannasid minevikust.

Paljud neist ei tahtnudki enam ära minna. Kulus palju veenmist ja palumist enne, kui mõnes hooldekodus koha leidsime ja inimesed oma eluga edasi said minna. Aga vahel panid nad sealt plehku ja olid varsti taas Mammi ukse taga. (lk 143)

• Esimesed kümmekond kilomeetrit on ilusad. Vesi suliseb, linnud laulavad, sekka lehmakellade armas helin. Märkan seda ilu enese ümber ja mul ei ole ühtki muremõtet peas. Väikesed lihtsad asjad ning kohalolu kunst sunnivad rõõmu tundma.

Aga tunde seda kõike kuulates väsin viimaks ära ja mul on selline tunne, et keeraks kinni veevulina, peataks linnulaulu ning korjaks lehmadelt kellad. Muusikat ega enese mõtteid ei taha ammugi kuulda. Reeglina on see märk väsimusest — vahet ei ole, on see siis füüsiline või vaimne väsimus. (lk 147)

• Carmen räägib, et tegelikult tuleb kogu aeg ilus olla.

Tema lemmikmõte kõlab hispaania keeles "Antes muerta que sencilla", mis kõlab tõlkes umbes nii: "Ka enne surma ei tohi ma kehv välja näha."

Õige! Elu on liiga lühike, et lubada endale lohakust või võimalust, et ekspeika näeb su närbunud olekut. Lõpuni välja - ja stiilselt. (lk 152)

• Üks viimastest kordadest, kui Mammi ärkas raskes seisundis - tema hemoglobiininäit oli kõigest kolmkümmend kaheksa, kutsusin talle kiirabi. Meditsiinitöötajad tulid kanderaamiga, et haige minema toimetada, aga Mammi muutus tõredaks.

"Mind te tassima küll ei hakka," põrutas ta neile ja lonkis mööda porist teed autosse.

Mina olin uksel pisarates, kui Mammi kiirabibussist pea välja pistis ja hõikas: "Kurat, kübar jäi maha - selleta ei lähe ma kuhugi!" Vat, oli Naine! (lk 152-153)

• Konsiilium leiab ühiselt, et mädavillid tuleb purustada ja joodiga üle valada. Mina olen selleks ajaks neid juba alkoholis leotanud, aga see pidavat asja hullemaks tegema.

Varsti avastan, et ka teise jala väikese varba otsas on samasugused mädavillid. Ja ma olen veendunud, et midagi nii rõvedat pole minuga kunagi juhtunud. Kokku loetlen oma jalgadelt kümme villi. Ehk villide lainel muutusteta. (lk 159)

• Naeratan, pisarad voolavad mööda põski ja ma lähen. Mul on tunne, nagu vana hea sõber oleks minust maha jäänud.

Aga siin teel kasvab sõprus kiiremini ja sügavamalt kui igapäevaelus. Nagu öeldakse - mine reisile, veel parem matkale ja sa õpid inimest tundma. Siin kohtume me matkateel ־ raskuste ja ilu keskel, maski ja butafooriata. (lk 163-164)

• Olen ühes toas prantslastega, keda kusagil vilksamisi juba kohanud. Kenad inimesed, aga ma olen rääkimisest väsinud, kuigi pole seda terve päeva teinud. Ilmselt on mul käsil enesega läbi saamise faas. (lk 168)

• Õhtust lähen sööma soovitatud härra juurde. Ootasin tunni, et minna siis, kui uksed avatakse. Uksed ongi avatud, aga see ei tähenda, et veel süüa saaks. Näppude peal näitab ta, et tunni pärast tuleb kokk. Praegu saab juua.

Uskumatu, et olen nädalaid hispaanlaste rütmis elanud, aga ei ole ära õppinud — enne kella kaheksat süüa ei saa! (lk 168)

• Joon kirjutamise kõrvale kohvi ja rohkelt vett, et vedelikupuuduse käes vaevlevat keha eilsest patust turgutada. Hispaania ja vein käivad kokku, aga otsustan, et kirglikkusega tuleb tagasi tõmmata. Muidu on see hävitav sõltuvus, mitte kirglikkus. (lk 176)

• Tundub, et kiire pole täna kuhugi, sest minna on vaid paarkümmend kilomeetrit. Viimased viis otse mäkke - unustan ära või ignoreerin teadlikult.

Minus on erakordne võime olla optimistlik ka siis, lau selleks põhjust ei ole. (lk 176-177)

• Ja nüüd see Astuuria lehm, palju ilusam kui Maasu - otse minu tee peal ees. Olemiselt rahulik, aga temas on midagi maasulikku ja see pilk — see puurib minust läbi. Väsimus on mu jalgades ja vaimus, aga ma ei julge edasi minna. Ronin iidsele, umbes 17. sajandist pärit kiviaiale, mis samblaga kaetud, ja pean endamisi aru. Lehm jälgib ainiti ega kavatsegi alla anda.

Õudselt kõhe on. Ühtki inimest pole ma tunde kohanud ja vaevalt keegi kuuleks, kui abi kutsun. Lehm heidab mulle veel ühe pilgu, hävitavama ja liigub viimaks tagasi liigikaaslaste seltsi. See on soodne võimalus ta käest pääseda. Ronin UNESCO või muu väärika kaitse all oleva igivana aia otsast alla ja lipsan läbi. Värava tõmban enda järel kiirelt kinni.

Pääsenud, mõtlen endamisi, kui ilusast lehmast mälestuseks pildi teen. (lk 186-187)

• Kõik tundub siiski rahustavalt kaunis, kuni baari sisenevad kaks politseinikku. Üks neist pöördub kohe minu poole ja teatab vigases inglise keeles, et Astuuria maakond on lukus ja siit ma lahkuda ei tohi.

"Absoluutselt selge," vastan seadusekuuleka inimesena ja mõtlen, kas suudan joosta nii kiiresti, kui Maasu eest lidusin? Kott seljas, vist ikka ei õnnestu. Reaalsustaju on säilinud ja see on hea. (lk 188)

• Hakkan astuma. Korraks jõuavad murepilved mu kohale, aga metsateel kohatud pruunisilmne palverändur, kes longib teed vastupidises suunas, annab uue jõu.

"Kas politsei oli teel ees?" haistan head võimalust informatsiooni hankida.

"Siin ja seal on nad väljas, aga öösel pole kedagi," avaldab kogenud teeline kaabakate saladusi.

Prantsusmaa on tänasest lockdown'is, aga see tüüp loodab kuidagi end sisse smugeldada. Siin piirkonnas on kõik palverändurid sulid. (lk 189)

• Teeotsani jõudes hakkab natuke hirmus. Mulle meenub, et Astuuria on ainus paik Hispaanias, kus on säilinud karud. Olen küll unistanud nendega kohtumisest, aga mitte pimedas metsas. (lk 192)

• Viimaks on pime ja matkamise reegel number üks kõlab: "Ära jää pimedas metsa!" Teine peaks olema: "Ära jää metsa üksinda!" Ja kolmandas on kirjas midagi selle kohta, et välistada tuleks tundmata rajad. Aga ilus, kui saaks alati reeglite järgi elada. Samas oleks elu palju igavam, selles olen ma veendunud. Seega reeglid enam ei loe ja püüan pealambi abil suunda tuvastada. Kohati on keeruline kollaseid teed suunavaid silte silmata. Peaaegu täiskuu on taevas ja see valgustab veidi teed. (lk 193)

• Esimest ja viimast korda olen miilitsa poolt tagaotsitav olnud kaheksakümnendatel. Mammi pani lastelastega plehku ega pidanud oluliseks mu vanemaid teavitada. Eks meile meeldisid rohkem Mammi juures Narva linnas aega veeta. Seal oli vähem keelde ja rohkem ruumi loomingulisusele. Ka vabakasvatusele. Minu isale põhjustas see tihti meelehärmi, aga harva julges ta end selles osas väljendada, sest Mammit välja vihastada ei tahtnud keegi. (lk 194)

• Oleks hea, kui õpiksime oma eeskujudelt üksnes häid asju, aga tore ka, kui õpime naljakaid mustreid. (lk 195)

• Kaheksakümneselt helistas Mammi varahommikusel tunnil Vene piiripunktist ja teatas, et ta peeti kinni.

"Võtsin rohkem, kui lubatud, peitsin küll hästi ära," rääkis ta ise, vahele itsitades, ja lisas, et venelased poe juures õpetasid, kuhu ja kuidas keelatud kraam pista. (lk 196-197)

• Elu lõppjärgus ei kahetse keegi seda, mis tehtud — vaid ikka tegemata tegusid, täitmata unistusi. Ja pealegi — tippu otseteed ei vii. (lk 197)

• Mulle meeldib üksinda olla. Mida päev edasi, seda enam. See soov kasvab eneseusalduse ja -usuga ühes. Omapäi märkan ümbritsevat ja enda sees toimuvat rohkem. Olen tänaseks veendunud, et minus on palju muutunud: on rohkem meelekindlust, õnnelikkust, oskust olla hetkes ja iseendaga koos. (lk 200)

• Ma ei vaja lihtsalt üht kaaslast teele, et tunda end täisväärtuslikumana või parema ühiskonnaliikmena.

Halb kaaslane on koormus, mitte õnnistus. Võib-olla olen piisavalt kogenud, et nõuda nüüd kvaliteeti. Arendada endki selles suunas ja pidevalt.

Ma vajan kedagi, kes toob minust välja parima ja annab andeks puudused - teda, kes teeb mind paremaks inimeseks. (lk 200-201)

• "Everest on käkitegu, ma ütlen sulle," teatab proua Mare, kes on lubanud, et võin teda vanaemaks kutsuda. Loomade ühine päästmine viis meid kord kokku. Olen veendunud, et iga inimene peaks oma teel hoidma inimesi, kelle usk sinusse on vankumatu. See on oluline ressurss, kui iseendas kõikuma lööd. (lk 202-203)

• Hambad ristis, leian veidi jõudu kangelast mängida, aga ihuüksinda metsateel kangelast mängida on tegelikult narr. See on nagu monoetendus iseendale - kusjuures ma pole isegi mitte hea näitleja. (lk 203)

• Ma ei saa aru, kuidas minu päevateed alati pikemaks kujunevad kui voldikutel kirjas. Kas see tuleb äkki sellest, et ma väsinult teel liiga palju laperdan? Täna käisin väsimusest muidugi natuke tiira-taara küll. Võis lisasamme tuua, aga et ma lausa neli kilomeetrit rohkem tegin, on siiski palju. (lk 205)

• Nüüdseks on Primitivo tee ühinenud populaarse Prantsuse teega ja see tähendab, et kohtan enam palverändureid. Üks neist on Tšehhi kutt, kes unistab mäegiidi ametist, aga on nii aeglane, et võiks hoopiski malest unistada. Kiirustan teda aina takka ja hävitan tahtmatult ta viimase mehelikkuse. (lk 215)

• [Maakonnapiiride sulgemisest Hispaanias Santiago palverännuteel:] Metsateel on lisaks meile pidevalt patrull ees. Uskumatu, et nad on siia välja sõitnud. Paar mundrikandjat kõnetavad meid, aga õnneks mõistavad kohe, et hispaania keelt me ei räägi ja pääseme nii pikematest jutuajamistest. Mina kinnitan iga kord pühalikult, et Santiagosse meie küll ei lähe. Inimese hingerahu ei tohi asjata röövida. (lk 215-216)

• Uskumatu, milline jõud on aga mu lihastes ja pulbitsev energia naha vahel!

Ma olen alati perekonna nõrgim liige olnud. See, kes on pidevalt haige, vihkab kehalise kasvatuse tunde, sest ta ei jõua rohkem kui sooritused hindele kolm. Kui üldse tunnis end näole annab.

Sportlastest vanematele põhjustas minu huvipuudus spordi suhtes meelehärmi. Aga mina hoopis lugesin raamatuid, luuletasin, maalisin. Ma ei näinud vähimatki põhjust, miks higisel palgel rassida ja hiljem piimhapet täis valutava keha üle uhkust tunda. [---]

Täna kõnnin juba ei tea mitmendat päeva neljakümnekilomeetrist vahemaad, raske seljakott õlul, endal jalad ville täis, aga ma jõuan. Ma pole tõtt-öelda kunagi kahelnud, et inimeses peitub meeletu jõud ja ta suudab enam, kui tihti uskuda söandab. Ometi on usust iseendasse mul pidevalt puudus olnud. (lk 216-217)

• Selle asemel asun uue nõelaga uusi ja vanu ville vedelikust tühjaks laskma. José, kes on palverännakul viiendat korda, vangutab vigastusi nähes pead, aga lohutab, et esimesel palverännakul olid tema jalad sarnased.

Samal ajal loen albergue seinalt julgustavaid sõnu: "Every blister is a kiss from an angel. An asshole one." Ehk iga vill on suudlus inglilt. Sitapeast inglilt. (lk 219)

• Mängisin kohale jõudmist oma peas läbi kümneid kordi. Kujutasin endamisi ette, kuidas valan pisaraid ja õnnest joovastunult naeran. Viskun pikali ja püherdan aru kaotanuna püha paiga tolmuga kaetud kivisel platsil.

Aga nüüd olen kohal ja seisan tardunult, pilk suunatud suursugusele katedraalile. Ma ei naera ega nuta, vaid värisen külmast vappudes.

Minu sees on tühjus - nagu oleksin päralejõudmisega jõudnud nullpunkti. Kõik vana on justkui ununenud ja jäänud seljataha. Sellest hetkest algab kui uus lehekülg. (lk 227)

• Mina olen end üles leidnud. Leidsin ka tugevuse, mida arvasin endas mitte olevat. Füüsilise, aga ka vaimutugevuse.

Tahan uskuda, et leinas olen nüüd valmis viimaseks faasiks. Olen rohkem tänulik, et imetlusväärne Mammi oli mu elus, ja vähem kurb sellepärast, et tema aeg otsa sai.

Olen kindel, et kui ta oleks veel siin, siis ütleks ta rongijaama aknal veinijoomise, ookeanivees alasti suplemise ja ebaseaduslike piiriületuste peale: "Kurat, tüdruk, sa ikka oskad elada!" Õnneks ta teadis, et elujanu olen pärinud temalt endalt.

Kui suudan oma elu elada sama täisväärtuslikult ja julgelt, nagu Mammi seda tegi, siis pole elatud asjata. Kui ma suureks saan, tahan Mammi olla. (lk 230)