Mine sisu juurde

Orikavana

Allikas: Vikitsitaadid

"Orikavana" ("Hogfather", 1996) on 20. romaan Terry Pratchetti Kettamaailma sarjast.

Orikavana[muuda]

Terry Pratchett, "Orikavana", tlk Allan Eichenbaum, 2004.


  • Kui tegemist on okultismimaailmaga, kus aja mõiste on hoopis teistsugune, tuleb tagajärg teinekord natuke enne põhjust. (lk 7)
  • On kurb ja kohutav, et kõrgest soost isikud tõepoolest kunagi uskusid, et teenijarahvas läheb täielikult õnge, kui alkohoolsed joogid panna karahvinidesse, mille siltidele on nende nimed kirjutatud nutikalt tagurpidi. Samuti on läbi ajaloo kõik poliitiliselt ärksamad ülemteenrid pidanud endastmõistetavaks - ja palju õigustatumalt -, et nende tööandjad ei märka, kui viskipudelile valatakse juurde pisut niiru't. (lk 15, joonealune)
  • Eelmine guvernant oli laste distsiplineerimiseks kasutanud erinevaid koletisi ja kolle. Alati varitses kuskil keegi, et süüa ära või tassida minema halvad poisid ja tüdrukud, kelle kuriteoks oli näiteks kokutamine või jonnakas ja pahandav komme kirjutada järjekindlalt vasaku käega. Alati otsis mõni Käärimees väikesi tüdrukuid, kes pöialt imesid, alati oli keldris mõni kollionu. Sellistest kividest ongi ehitatud süütu lapsepõlv. (lk 24)
  • Hiljem tulid õppetunnid. Nüüd, kus Susan oli põrkavatest pallidest ja Muri-nimelistest koertest kõnelevad õpikud kõrvale heitnud, edenesid need palju paremini. Gawainile oli ta andnud kindral Tacticuse sõjakäikudest jutustava raamatu, mis oli sobivalt verine, kuid mida - veelgi tähtsam - peeti laste jaoks liiga raskeks. Lugemise tulemusena kahekordistus poisi sõnavara iga nädalaga ja ta oskas juba igapäevases kõnes kasutada väljendit "soolikaid välja laskma". Lõppude lõpuks, mis mõtet on lastele õpetada, kuidas laps olla? Selleks on neil loomupärane anne. (lk 25)
  • Haridus meenutab pisut nakkavat suguhaigust. See muudab su paljude tööde jaoks sobimatuks ja tekitab vajaduse seda edasi anda. (lk 26)
  • "Nii et ma olen siis surnud," võttis Ernie kuuldud jutu kokku.
TÄPSELT NII.
"Ee... Preester ütles, et... saate aru küll... et kui ära sured... siis lähed nagu mingist uksest sisse ja teisel pool on... Ta... noh, seal on mingi hirmus koht...?"
Surm vaatas tema murelikku kustuvat nägu.
UKSEST SISSE...
"Nii ta ütles..."
MA ARVAN, ET SEE SÕLTUB SELLEST, KUSTPOOLT TULLAKSE JA KUHU MINNAKSE. (lk 46)
  • See meenutab väga Quirmi filosoofi Ventre’i soovitust, kes ütles: "Võib-olla on jumalad olemas, võib-olla mitte. Miks siis mitte neisse igaks juhuks uskuda? Kui kõik on tõsi, mis räägitakse, siis lähed sa pärast surma väga meeldivasse paika, ja kui pole, siis pole sa ju midagi kaotanud." Pärast surma ärkas ta keset jumalate ringi, kellel olid käes pahaendelise välimusega kaikad, ja üks jumalatest ütles: "Kohe sa näed, mida meie siinkandis igasugu ninatarkadest arvame..." (lk 50)
  • "Vaata ainult!" ohkas kaaren. Ta näitas küünistega alla aeda, kus oli lindude söögilaud. "Nad riputavad üles miskise pooliku kookospähkli, kamaka seapekki, peotäie traadi otsa aetud maapähkleid - ja arvavad, et need on metsalindudele nagu jumalate kingitus. Häh! Kas ma silmamune näen? Kas soolikaid paistab? Tühi lootus. Ma olen parasvöötme kõige arukam lind, aga minust ei tehta väljagi lihtsalt sellepärast, et ma ei oska pea alaspidi oksa küljes rippuda ja vidiit-vidiit teha. Võtame näiteks punarinnad. Väiksed õelad lurjused, nokk nagu habemenuga, võitlevad nagu kuradid - aga nemad peavad ainult ringi keks-keks-keksima ja saavad sellise nahatäie leivakoorukesi, et ei jaksa oimugi liigutada. Samas kui mina suudan luuletusi lugeda ja paljusid humoorikaid fraase korrata..." (lk 51)
  • Susan oli hertsogi tütar, samas kui härra Kedri oli mees, keda tunnustati ainult saabaste ja kingade hulgimüügiäris. Proua Kedri ründas seltskonnakindluse müüre, et pääseda Kõrgklassi sekka: parajasti lootis ta seda saavutada etiketialaseid raamatuid lugedes. Ta kohtles Susanit mureliku aupaklikkusega, mille tema meelest olid ära teeninud kõik inimesed, kes teadsid sünnist saati, mis on vahet servjetil ja salvrätikul.
Susan polnud kunagi varem kohanud arusaama, et ühiskonnaredelil võib kõrgemale tõusta nii-öelda punkte kogudes, eriti kuna need aadlikud, kellega tema oma isakodus kohtunud oli, ei kasutanud ei servjetti ega salvrätikut, vaid erilist suhtumist, milleks oli "viska põrandale, küll koerad ära söövad". (lk 60)
  • Mõni inimene veedab terve oma elu algosakeste eraelu uurides ja siis avastab, et teab küll, kes ta on või kus ta on, kuid mitte mõlemat korraga. (lk 84)
  • Paljud inimesed teavad, mis on Nõrk ja Tugev Antroopikaprintsiip. Nõrk Printsiip ütleb sisuliselt järgmist: on väga hämmastav, et universum on loodud selliseks, et inimesed on suutnud areneda nii kaugele ja võivad end elatada näiteks ülikoolides töötamisega, samas kui Tugev Printsiip väidab, vastupidiselt, et universumi kogu mõte ongi selles, et inimesed saaksid ülikoolides töötada ja, vähe sellest, kirjutada ka tohutul arvul raamatuid, mille pealkirjas figureerivad sõnad "kosmiline" ja "kaos".
NÜ antroopikaõppejõud on välja töötanud ka Antroopika Vältimatu Eriprintsiibi, milleks on, et kogu universumi olemasolu mõte oli NÜ antroopikaõppejõu väljaarenemine. Kuid see on muidugi ainult formaalne kordus teooriale, mida salajas toetab absoluutselt iga inimene, muutes ära ainult väikesed detailid stiilis "siia pange oma nimi". (lk 101)
  • "Kes sa oled?"
"Ma... arvan, et mu nimi on Bilious. Ma olen... ma olen Kassiahastuse Oi Jumal."
"Nii et on olemas kassiahastuse jumal?"
"Oi jumal," parandas noormees. "Saad aru, kui inimesed mind näevad, siis haaravad nad endal peast ja ütlevad: "Oi jumal..." Mitu teid siin seisab?"
"Mida? Siin olen ainult mina!"
"Aa. Väga hea. Väga hea."
"Ma pole kunagi kassiahastuse jumalast kuulnud..."
"Aga kas sa veinijumal Bibulousest oled kuulnud? Aih."
"Muidugi."
"Suur paks mees, kannab peas viinapuulehtedest pärga, teda kujutatakse alati, klaas käes... Auu. Noh, kas tead, miks ta alati nii lõbus on? Tema ja ta lai lõust? Sellepärast, et temal on hommikul hea olla! Sellepärast, et mina..." (lk 121)
  • "Minule kingitakse alati vannisoolasid," kurtis Noobel. "Ja seepi ja mulliseepi ja taimeseepe ja tonnide kaupa muud vannitoakraami - ja mina ei jaga ära, miks, sest ma ei käi peaaegu kunagi vannis. Võiks ju arvata, et nad saavad vihjest aru..." (lk 127)
  • "Aa? Niisiis," sõnas ülemkantsler mõtlikult, "võib öelda, et valge ja roheline sümboliseerivad ühte väikest parasiittaime?"
"Jah, just nimelt," nõustus vanemalausuja.
"Nii et puuvõõrik sümboliseerib tegelikult puuvõõrikut?"
"Täpselt nii, ülemkantsler," ütles vanemlausuja, kes nüüd jõudis tema mõttekäiguga vaid hädavaevu sammu pidada.
"See on küll imelik," tähendas Ridcully endiselt mõtlikul toonil. "See väide on kas nii sügavamõtteline, et selle tähenduse täielikuks mõistmiseks kuluks terve eluaeg, või siis on see täielik pläma. Huvitav, kumb ta on?"
"See võib olla mõlemat," pakkus vanemlausuja viimases hädas.
"Ja see märkus," jätkas Ridcully, "võib olla kas väga mõistlik või väga tobe." (lk 129)
"See on hea mõte," kiitis hilisruunide lektor. "See on analgeetikum."
"Kas tõesti? Noh, võib ju olla, aga parem oleks seda talle ikkagi suu kaudu anda," ütles ülemkantsler. (lk 132)
  • Nüüd aga kordas dekaan mantrat, millel on olnud läbi ajaloo nii suur mõju teadmiste arengule.
"Aga kui segame lihtsalt kõik kokku ja vaatame, mis juhtub?" pakkus ta.
Ja Ridcully vastas sellele samuti täiesti traditsiooniliselt.
"Proovida tasub ikka," ütles ta. (lk 133)
Eksivad inimesed selles, et ei tee välja tuhandetest teistest sammudest, mis selle teha tuleks. Nad teevad esimese sammu, otsustades, et saavad universumiga üheks, kuid mingil põhjusel unustavad tegemata järgmise loogilise sammu ning elada seitsekümmend aastat kusagil mäe otsas, süües iga päev ainult riisi ja juues jakivõiga teed - mis annaks esimesele sammule mingi mõtte. Kuigi faktid näitavad, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega, on need ilmselt kõik selle tee alguses. (lk 146-147)
  • Pesumasinad olid igaüks kaks korrust kõrged ja tavaliselt kasutati neid ainult semestriajal, kui Ülikooli asukate arv taevani tõusis. Hiigelsuur sõtkeratas oli ühendatud suurte pleekinud puust mõladega, mida oli igas pesutõrres kaks, tõrsi aga soojendasid nende all olevad kolded. Kui masinad töötasid täisvõimsusega, oli vaja vähemalt poolt tosinat inimest, kes tegelesid pesu sissepanemise ja väljavõtmisega, hoidsid tuld all ja õlitasid küürimislabasid. Ridcully oli masinaid kord ka töötamas näinud: siis avanenud pilt meenutas väga puhast ja hügieenilist põrgut, sellist paika, kuhu seep võiks peale surma minna. (lk 148)
  • "Niipalju kui mina tean, ei luba ülemkantsler piima Ülikooli tuua," vastas Susan. "Ta ütleb, et teab, kust piim tuleb, ja et see on ebahügieeniline. Ja pane tähele, et seda ütleb mees, kes sööb iga päev hommikusöögiks kolm muna." (lk 151)
  • "Andke andeks, peremees. Aga vaadake, kõik saab niikuinii korda, sest tüdruk ärkab üles ja ümberringi on kõik valge ja särav ja muusika heliseb ja seal on inglid, peremees."
Surm peatus.
AA. NAD TULEVAD VIIMASEL MINUTIL SOOJADE RIIETE JA KUUMA JOOGIGA?
Oh taevas, mõtles Albert. Peremehel on jälle selline imelik hoog peal.
"Ee... Ei. Ei saa öelda, et viimasel minutil. Mitte just seda."
NOH?
"Pigem nagu peale viimast minutit." Albert köhatas närviliselt.
SA TAHAD ÖELDA, ET PÄRAST SEDA, KUI TA...
"Jah. Nii see lugu käib, peremees. Mina pole süüdi."
MIKS NAD EI VÕIKS ENNE TULLA? INGLIL ON KÜLLALT SUUR KANDEVÕIME. (lk 153-154)
  • Nagu suurem osa inimesi, kellel pole mingit arusaamist majandamisest, pani Mustrum Ridcully võrdusmärgi "tõhusa finantshalduse" ja kirjaklambrite lugemise vahele. Isegi vanemad võlurid pidid talle vana pliiatsi otsa esitama, enne kui neile tema lukustatud lauasahtlist uus anti. Kuna aga loomulikult peaaegu keegi ei hoia kulunud pliiatsikönti alles, olid võlurid viidud niikaugele, et nad käisid salaja väljas endale omaenda raha eest pliiatseid ostmas. (lk 165)
  • Leegitsevatest autorusudest veereb alati välja põlev ratas. Hullumeelses tagaajamises osaleva komöödianäitleja ees kõnnivad alati üle tee kaks meest, kes kannavad suurt klaasitahvlit. Mõned narratiivsed tavad on nii tugevad, et nende vasted leiavad aset isegi planeetidel, kus keskpäeva ajal kivid keema lähevad. (lk 165)
  • Tõde on võib-olla kusagil olemas, kuid valed on kohe siinsamas inimeste peades. (lk 171, joonealune)
  • Igori lemmikrelv oli pisut iselaadi. Selle ots oli hõbedast (libahuntide vastu), küüslauke täis riputatud (vampiiride vastu) ja tekiriba sisse mässitud (kollide vastu). Kõigi teiste jaoks piisas tavaliselt tõsiasjast, et nui oli kahe jala pikkune ja massiivsest laukapuust. (lk 176)
  • Hämmastav, kui paljud inimesed veedavad terve oma elu paigas, kuhu nad pole plaaninud pikemaks jääda. (k 181)
  • "Banaan on väga toitev puuvili, härra Stibbons."
"Jah, ülemkantsler. Kuigi, nii kummaline kui see ka pole, ei ole ta tegelikult puuvili."
"Tõesti või?"
"Jah, ülemkantsler. Puhtbotaaniliselt on banaan teatud liiki kala. Minu teooria kohaselt on ta suguluses Krulli torukalaga, ülemkantsler, kes on samuti kollane ja liigub kobarate ehk parvedena."
"Ja elab puu otsas."
"Harilikult siiski mitte, ülemkantsler. On selge, et banaan on leidnud endale uue niši."
"Püha taevas, kas tõesti? Imelik küll, aga minule pole banaanid kunagi meeldinud ja kalad on mulle ka alati tsipa kahtlased tundunud. See seletab kõik."
"Jah, ülemkantsler."
"Kas banaanid ujujaid ründavad?"
"Mina pole kuulnud, ülemkantsler. Loomulikult on võimalik, et nad on nii kavalad, et ründavad ainult neid ujujaid, kes on rannast kaugele tulnud."
"Kuidas, kas siis nagu... kõrgele pigem? Nii-öelda puu otsa?"
"Võimalik, ülemkantsler." (lk 214-215)
  • Alati peaks olema ettevaatlik inimeste suhtes, kes räägivad häbenematult "vendlusest ja lustist", justkui oleks need asjad, mida saab sisse võtta nagu ravimteed. Keera silmapilguks selg - ja sellised võivad väga kergesti hakata tantsuõhtuid korraldama ning siis pole tõesti enam muud võimalust, kui üritada lähimasse metsa varju jõuda. (lk 215)
  • Nüüd olid lauljad juba poole Pargi tänava peale jõudnud ning ühtlasi jõudnud poole peale ka lauluga "Tulipunane kana", mida nad esitasid imekauni harmooniaga. Nende korjanduskarbid olid linna vaestele mõeldud annetusi juba täis, vähemalt nendele vaestele mõeldud annetusi, kes olid proua Huggsi meelest piisavalt maalilised ega haisenud liiga kohutavalt ja kellelt võis kindlalt tänu oodata. Inimesed olid ukse peale koori kuulama tulnud. Oranž valgus voolas lumele. Küünaldega laternad kumasid kukerpallitavate lumehelveste vahel. Kui selliselt stseenilt saaks kaane ära võtta, siis oleksid all šokolaadikommid. Või siis vähemalt huvitav küpsisevalik. (lk 215-216)
  • "Hea küll," ohkas Susan. "Ma saan ju aru, ega ma rumal pole. Sa tahad öelda, et inimestel on vaja... väljamõeldisi, et elu talutav oleks."
KAS TÕESTI? JUSTKUI MINGI ROOSA TABLETT? EI. INIMESTEL ON VAJA VÄLJAMÕELDISI SELLEKS, ET NAD OLEKSID INIMESED. ET NAD OLEKSID JUST SEAL, KUS LANGENUD INGEL JA TÕUSNUD AHV KOKKU SAAVAD.
"Siis on ikka vaja kõiki neid Hambahaldjaid? Orikavanasid? Väikesi..."
JAH. HARJUTAMISEKS. KÕIGEPEALT TULEB ÕPPIDA USKUMA VÄIKESI VALESID.
"Et me hiljem suuri usuksime?"
JAH. ET TE USUKSITE ÕIGLUSSE. HALASTUSSE. KOHUSTUSTESSE. SELLISTESSE ASJADESSE. (lk 302)
  • Ukse küljes rippusid Susani guvemandimantel ja -kübar. Mantel oli hall, kübar samuti. Hall ja ümar ja üksluine. Surm ei teadnud inimhinge kohta just palju, kuid kaitsevärvuse oskas ta ära tunda.
Üksluisus. Ainult inimesed võisid midagi sellist leiutada. On neil alles kujutlusvõime. (lk 305)
  • Adrian pani väikese karvase mängukaru tagasi Hexi klaviatuuri kohale.
Kohe hakkas miski surisema. Sipelgad hakkasid taas marssima. Hiir piiksus.
Nad olid seda juba kolm korda katsetanud.
Ponder vaatas uuesti neid ainsaid sõnu, mille Hex oli kirjutanud.
+++ Minu oma! Kõss! +++
"Ma ei usu tegelikult," lausus Ponder süngelt, "et ma tahaksin ülemkantslerile öelda, et see masin lakkab töötamast, kui me karvase karumõmmi ära võtame. Ma ei usu, et ma tahaksin sellises maailmas elada."
"Ee..." alustas Hull Drongo, "alati võib ju öelda, et töötamiseks peab olema installeeritud KKM...?"
"Arvad, et nii on parem?" küsis Ponder vastumeelselt. See mängukaru polnud isegi väga realistlik tõlgendus päriskarust.
"Sa mõtled - parem kui "karvane karumõmm"?"
Ponder noogutas. "Nii on parem," nõustus ta. (lk 316-317)